31.3.10

Näoga mere poole.

Polaaröisel virmaliste vehklemise kibedamail tunnil, mil pakane paukus kõige täiega, liikusin lumisel kõnnumaal. Mitte, et ma kuskile kiirustasin, pigem ikkagi hõljusin sihitult aastamiljoneid üksikul mandril. Mõnikord paljandus suviti siit-sealt paksu lume ja jääkooriku alt basaltkalju sein, mille najal oli hea järgnevaks aastasajaks uut energiat ammutada. Nii oli pakane tänasel ööl kummalisel kombel murdnud lahti jääkamaka, mis varjas kõige suuremat kaljuseina, mis minu silmad seni näinud. Kiirustasin tuuleiilidega võideldes mustava kalju poole. Pärale jõudes, sirutasin oma oma selja sirgu ja üle väljade kõlas võimas ulg, mis sumbus virmaliste vehklemiskõlina sekka. Kui mu silmad seejärel tumeda taustaga ära harjusid, liibusin nagu limukas kalju külge. Tundsin, kuidas energia minusse voogas.

Kunagi ammusel ajal sattusin ma ebasoosingusse. Karistuse kandmise asukoht lasti mul valida mitme erineva universumi vahel. See universumi üksildaseim koht näis sobivat nii mulle kui neile. Mulle anti mõista, et ma olen vaba, kui valge lageda välja alt ilmub mustjas basaltkalju, millel kuldne triip. See andis mulle jõudu vastu pidada.
Nüüd täna, just täna, oli see kauaoodatud päev kätte jõudnud, mil mu ammune tegu lunastuse sai.
Nüüd olen vaba.
Vaba!
Kas kuulete?
VABA!
Oh ei.
Kas mitte kuldne triip ei pidanud seda kuulutama?
Eks hommikul vaata lähemalt.
Täna siiski tuleb mul energiat koguda Jasuunri nimelise kalju küljes.

Olles aastamiljoneid siin valgete väljade kohal hõljunud, pole ma kunagi enne selle kaljuseina paljastumist näinud. Jasuunri kalju kandis minu mõtetes seda nime. Keegi teine ei pidanudki sellest teadma mitte kui midagi. Ei aimanud ka mu siia küüditajad, mis mitme miili sügavuse jääkihi all peitus. Nende teada oli see kivitükk, mis mureneb tuule ja jää koosmõjul. Eks hommikul ole näha, millega tegu. Seni kogun jõudu.

Silmapiiril heitsid parasjagu kolm päikest üksteise võidu oma kiiri üle lageda välja. Selline harukordne kirgas valgus, kus violetne muutus mürkroheliseks, et seejärel anda teed musta varjundiga hõbevalgele, mis tekitas aastasadu kestvat tuisku, mattes kõik raske lume pressingu alla.
Sellepärast pidin nüüd kalju küljest lahti haakima ja kiiruga üle vaatama, kas see on see miski, mida arvasin olevat.
Ja-jaa, oligi Jasuuner. Hõljusin paar miili vasakule ja pinda kobades leidsin süvendi, kuhu pistsin oma pea.
Jah, asi funksib - tõdesin, kui tundsin, kuidas kalju oiates väreles. Oligi tagumine aeg avausest sisse pugeda. Avaus sulgus mu järel. Nüüd tuli teadmine, et mu üksindusel on lõpp.

Tõusin komandosillale. Jagasin käske nii vasakule kui paremale.
Kõrvulukustav hetkeline mürin kurdistas mu kuulmise õige mitmeks tunniks.
Tahtsin siit üksildasest kohast minema saada. Teadsin, kui mul ei õnnestu seekord, siis järgmine võimalus koidab alles poolteise aastamiljoni pärast. Kui üldse koidab.
Jasuuner köhis ja möirgas ning hakkas mööda jäävälja roomates liikuma. Mingil hetkel tuli teadmine, et kolme päikese vahel olen lõksus.
Võtsin suuna varjude suunas. Müra tugevnes ja kiirus kasvas.
Helendav ekraan mu ees näitas, et kaugel ees on veepiir.
Mälusopist ujus välja üks varjatumaid saladusi, mida ei teadnud mitte keegi peale minu.

Surelike universumis, pärast viimast tapatööd, olin pööranud oma verise pilgu loojangu poole.
See, mida nägin, võttis mul jalust nõrgaks - kaunimat vaatepilti annab ilmaruumist otsida...

Seisin taas näoga mere poole...

28.3.10

Raisakulli eXperiment: Lulla seotud fotojahiga...


Alul mõtlesin tõemeeli, et jätan seekordse fotojahi vahele.
Aga siis klõbistasin ajudest ühe luuletuse välja ning otsisin ka sobivad pildid man.
Lulla suurem asi pole nagu masinamaalidki.
Vähemalt sobivad nad teemasse.


...mäletad kui alleel kohtusime
ning suuri lubadusi maalisime
ei osanud toona uneski näha
et lahku kord viib meid ühine tee

oleme seotud seni
kui hargneb kaheks elutee
me teineteisest kinni
ei jää hoidma elu sees

see lahkumineku viis
hinges kriibib kaua-kaua
saame rahu alles siis
kui istume ümber peielaua

hingesügavast sopist sõuat'
valu aegsalt pärale jõuab
alles siis lihtsalt teame
kui väga me armastame...

Piltidel siis:
1) Pruudiloor võsas.
2) Noor punane tammehakatis kahe toika vahel.
3) Kuusenotid viimsel teekonnal.

Seosetud seotud seosed.

25.3.10

Ma olen vähemlane?

Ma ei tea, mis asi mul geenides valesti on.
Suguvõsas olen pea ainuke, kes naudib täiega nii välis- ja kodumaist rokkmusa.
Siia alla liigitan bluusi, hardroki, pungi kõige tulenevaga.
Ma justkui lõikan ahjust võetud kuuma väitsaga sulavõid kahte lehte oma muusikamaitsega. Eakaaslased ja vanemad kuulavad põhimõtteliselt Onu Elmari-tüüpi muusikat, nooremad aga Onu Uuno't. Ehk siis teisisõnu: üks laseb maakeelset ja teine võõrkeelset sülti.
Kusjuures ma kumbagi eelpool mainitet raadiojaama ei kuulagi. Ausalt öelda – ei koti taoline diskotümakas.
Mis vähegi enam-vähem kärab, on RadioMania.

Nagu muusikamaitse erinevusest vähe oleks.
Poliitikaliselt sama lugu – olen enamuse suhtes opositsioonis.
Siinsete külainimestega ja ka teiste sugulastega juteldes tajun, et mida aeg edasi, seda rohkem tunnetan, et ma ei kuulugi siia keskkonda.
Mul pole mõttekaaslasi, kellega saaksin oma mõtteid vahetada kõnekeeli, kuigi mõnega arutan suure ilma asju üle neti, aga too pole ikkagi see.
Võib-olla õige määratlus minu kohta oleks venekeeli menševik. Maakeeli ehk vähemlane.

Masendav, lihtsalt masendav...

21.3.10

Nälg majas: Raisakull mööblijahil...




Tulen mina täna netti ja mitte ei mõika, mis üleilmne mööbeldamine käib.
Sügan kukalt ja sülitan lirtsti hammaste vahelt süljeläraka, mille trajektoor kulgeb läbi avatud õhuakna 12korrust allapoole...
Aga kes see kodanik on, kes selle kinni püüab, vat seda ei tea isegi kuratki.
Heidan pilgu kalendrisse, laksatan peoga otsaette, vannun tulist ja külma...
Siis alles koitis: KEVAD on käes!
Vastikuim aastaaeg mu elus.
Põhjuseid mitu.
Esiteks: pea iga kevade olen mina olnud kuradima tõbine.
Teiseks: kevadväsimus murrab ka tugevamadki mehemürakad maha.
Kolmandaks: igasugu putukad-mutukad ärkavad talveunest ja siis trügivad kõik mu verd imema.
Neljandaks: kevadtööd aias ja mujalgi on üks tühja vaimu tagaajamine.
Viiendaks: kogu see talvine puhas sära muutub lögaseks porimülkaks.
Kuuendaks: me teame ajaloost et kevad oli orjakaubanduses tähtsaim kuu, kus mõisasaksad said jüripäevalaadalt odavamat tööjõudu hankida.
Jne.
Sellest viimasest sündmusest ongi vast saanud alguse mööbeldamine ja kolimine paremate jahimaade otsinguil...
Minu pildindusmasinaga kinni püütud mööbel on täna esitletud viie kaadri näol.

Vanad eestlased olid praktilised, sest nende metallmööbliga andis tööd teha ning nagu näha, ei tee isegi sügav lumi eriti liiga:

Üksik vares leidis luksusliku graniitmarmorist tooli, millel oli hea jalgu, õigemini küll tiibu, puhata:

Selle porstelantugitooli asukoht eriti õnnestunud valik polnud, et sirel tõmbus kadedusest pruuniks:

Saarepuine aiamööbel.
Sellega oli siuke lugu, et kui särtsufirma vahetas liine siin külas, tõmbasid töömehed meie palvel paar saart maha. Ja et need puud naabrimehe maa peale langetati, siis pidin ma kähku-kähku need ka ära koristama. Saar on teatavasti hästi kõva puu, nüris ta mu saeketid lühikese ajaga nüridaks, et ma hakkasin vajutama üha kõvemini ... kuni saag ühel hetkel üles ütles. Järgmisel päeval viisin sae remonti ja seal selgus kurb tõsiasi, et rulllaager on söövitand-sulatand komposiitmaterjalist karteripõhja korraliku süvendi, kust õhk läbi pääses. Lasin siis sae ära montida ja ausalt öelda, ega sellest ikka korralikku elulooma ei saanudki.
Edaspidi pidin jälgima ainult seda, et ketid teravad oleksid ning kett ise tööd teeb s.t. kett peab ise sisse sööma. Sellest hoolimata käis H340 paar korda veel monditöökojas, kui ma lõin käega ja ostsin siis pea miljoni (sendi) eest uue masina. 


Allolev kaadervärk on ajalooline prügikast, mis sai kajastatud olla ka Blogilehes:


Mööblimaja mööblikoid...

19.3.10

Kolmas elu. (Kirjutajate kommuuni-väline kriba...)

Selgituseks: Paar aastat tagasi tuli selline kirjutamistuhin peale, et kribasin skeleti valmis ja avaldasin siinsamas. Mõni aeg hiljem siis kasvatasin sellesinatise jutujublale naha ja rasva peale.
Kuradi nanotehnoloog siuke, võib nüüd mõni mõelda.
Edasi laagerdus antud lugu aasta otsa mu teises, suletud blogis nagu juust maakividest keldris.
Nüüd siis saatsin kondikava arhiivi ja üllitan, õigemini taasüllitan, selle loo uuesti...



Olin kuskil pärapõrgus, mingis linnas nimega Qoortum.
Mis kuradi linn see oligi, pigem alevimõõtu andis teine välja.
Oli asjaajamisi kohalike inimloomadega. Nemad siis saatsid minu kui kirjatundja Qoortumi Idooliumisse elik kihelkonna vanema manu.
Ma ei mäleta kahjuks, mis jutuga ja mida ma seal ka rääkisin (ilmselt salastatud wärk pidi olema, et pühiti mälust luuaga puhtaks), aga mingi tähtsa ameti mees ikkagi olin, et minu ilmudes tehti sügav-sügav kummardus. Just nagu oleksin Luqui keiserpaavian.
Aga see selleks.
Edasised sündmused läksivad nii segaseks nagu Xortli hame esmasba ommiq...

Kui ma juba ükskord mahti sain ja sealt Qoortumi künkast alla jalutasin, hüüti mulle tuttavat nime.
Peatusin ja keerasin ennast siis hääle suunas.
Ah sina juudas, mis siis juhtuma hakkas.
(Kui sa vaid kohal oleksid olnud, siis ehk poleks vaja seda juttu krihveldada)
Plaksusid püstolipaugud, mille lõpetas kuulipritsi valang.
Tundsin ennast nii õnnelikult, kui mulle tinutati sisse täpselt sada viiskümmend kolm kuuli. Just nii, sada viiskümmend kolm.
(Et kust ma tean, et neid kuule just niipalju oli ja mitte sada nelikümmend kuus näiteks? No kuule?! Teadvusesse jõudis enne mu kliinilist surma see teave närvirakkudelt, mis üksteise järel otsad andsid ja käpad pilvede poole tõstsid...)

Seejärel hõljusin mõnda aega sealsamas ligiduses.
Vaatasin, kuidas mu verine keha võbises viimsest agooniast kuni silmad klaasistusid.
Kusagil nurga tagant hakkas kostma hädapasun.
Meditsiinitroika saabus lubatud minutil (paar sekundit veel ja selle troika päevad oleks loetud olnud).
"Teie tõld on ees!"

...Vastavalt SikUumeni Seaduse paragrahv kaheksale ja Teadvuse Kaotamise Seaduse neljasajanda paragrahvi parandamise Seaduse viienda paragrahvi muutmise Seadlusele, kuulutame teid elutuks tombuks. Laqvileeri Seaduse paragrahv seitsekümmend kaks järgi ekshumeeritakse teid keetmise teel.
(Ei saa ju maha matta ega õhku paisata ohtlikke jäätmeid! Ja pealegi pole veel ilus ennast eksponeerida, kui lõustal on lõikehaavad, mida lahkajad korralikult kokku ei viitsinud õmmelda. Järjekordne näide põrguvürsti rohelisest ilmavaatest. Jutud kantslist kõlasid ammustel aegadel ju nõnna: "Inimesed! Olge vagad ja kandke oma hinge eest hoolt, siis pääsete taevasse. Vastasel juhul sic! pörgus keedetakse teid tulises katlas! bläbläblä...")
Moos ja Seep!

...Päevapiltnik, kes oli linnukese aparaadist välja lasknud, vangutas pead ning urises kurjalt midagi sealsamas kõrval seisvale alasti prostituudile. Too hakkas juba külmast sinisena kohmetunult rebasenahksetesse ürpidesse laskuma...
Hmmm! Milline peiepilt sellest tuleb: mehed punnitamas uskmatult silmi ja nooremad, kellel veel veri vemmeldab, hoidmas kahe käega oma hargivahet lisaks, varjates oma pükstest väljapunnitavat oksakest, naised punastades ja vihastades: Kus on meile lubatud Adonised ja Chippendaled?...

"Nüüd palun kadunukese sugulase palvel osaleda kõigil siinviibijail peiedest, mis siinsamas kõrvalkambris toimuma hakkab. Menüü järgi pakutakse keedetud neere, maksapasteeti, sülti..."
"Hurraa! Lõpuks ometi saab ka süüa!"
"...hapukapsast verivorstiga, khm-khm! vabandust... ilma vereta vorsti, kuna veri valgus linnatänavaile... ja khm! sealt kokku kühveldada oli ebaratsionaalne.
Pritsimehed tõid joodavat, mis neil kojameestega tänavapuhastamiselt üle oli jäänud.
Enne, kui asume laua taha, mäletsegem veidi kamarat, mida kaunis ja sulnis surnumatja-vanamoor teile ribahaaval jagab!"

"Härrased, riigi kriminaalpolitseiamet tülitab teid!"
Algas tohutu põgenemine väljapääsude suunas.
Mitte keegi ei tahtnud viimaseks jäänuna anda tunnistusi kohtukulli ees, mis lausa väänas tunnistusi välja. Tunnistajapuldis olnud keskaegne tunnistuste väljatirija: kruustangid. Ole sa vöi aus inime, seda ürgset valu ei tahtnud keegi kogeda.
Väljaarvatud muidugi sadistid, kes lausa irvitasid kohtukullile otse näkku.
Sestap polnud vaja imestada, kui selles tunglemise tohuvabohus kedagi tundmatuseni nügiti ja tallati. Rahvasuu teadis kõnelda ka seda, et mõned näitsikud olid sellisest tunglemisest käima peale jäänud.
Mõne hetkega olid politseihärrad koos kohtukullidega laua taga head ja paremat mekkimas.


Tunnike hiljem hõljusin taas keskväljakul.
"Issi! Vaata! Lehm lendab!"
Üks põngerjas osutas sinisele klaasist pilvele, mis ähvardavalt liginedes müristas ja kärtsus.
"Poja! Ma pole su issi! Millal sa sellest ükskord aru saama hakkad? Emmele ütle siis minu poolt hüvasti! Mina lähen nüüd viiekümneteise naise manu."
Tüüp kummardas ja hakkas kingapaelu lahti harutama. Kirudes vihmast ilma, sidus ta jõmpsika kaks paari kätt kokku. Sülitas veel korra üle õla ning astus sitakarva sõidukisse, mis koheselt ulgudes nelja tuule suunas minema pühkis.
Poiss raputas uneliiva silmakoobastest välja ja hakkas rahva seas nuttu tihkuma.
"Mehed ei nuta!" patsutati talle tunnustavalt ölale.

Tundsin ennast mahajäetuna.
Järsku tajusin mingit survet.
Tõstsin pilgu ning pidin kohe körvale hõljuma, et mitte kokku põrgata tulehargiga.
"Pime teine!?" sajatasin endamisi.
Siis tundsin mingit seletamatut tõmmet.

Triipkoodi lugeja tuvastas hirmkallid nukusilmad, mis avasid okulaarid ajaks, kui keegi viitsis sinna vaadata. Ajasin nälkjad ja teod eemale ja sulgesin kleeplindiga lauad kinni.

Järgmise tõmbe tugevus oli nii järsk, et lausa ahhetasin ...mõnust!

Hämaras kambrinurgas, kus loomanahaga kaetud akendest tilkus jaohaaval kuuvalgust, oli ase, milles ma tundsin ennast alasti. Silmad eristasid kaunist naisekuju, kes minu peal ratsutades ilma tegi. Selles väheses pimeduses nautisin iga ta liigutust, mis tegi uutele mõnuaistingutele aina ruumi...
Tundide viisi nii lasta...
Lõpuks, kui hakkasin arvama, et igavikulises mõnulõksus olen kinni jäänud, tundsin sihukset mõnusalt väikset surinat varbaotstes, mis haaras jäise kosena meie higist niiskeid kehasid kuumas, maavärinast oigavas, purskavas-möirgavas vulkaanis...

Seda tunnet ei saa kirjeldadagi.

17.3.10

Tohterdajate sildid.

Kui ma tohtrite man tolgendasin, jõudsin ka kabinetiuste silte lugeda.
Aga need jällegi viisid mõttebandiitsusteni. Ajukeemia millegipärast algatas igatsugu tõlgendusi tohtriametinimetustes.

Näiteks mina loen: kirurg; ajukelmesähvatus tõlgendab seda kui infrapunakiire (IR) kaudu juhitavat kurge.
Peaarsti puhul on siis tegemist pea tohtriga, kelle ampluaa on täid, kõrvavaigud, kiilanev nupp jne. Eriti on paslik peavaluga ja pohmelliga kodanikel just tema poole pöörduda.
Sildi „Vanemõde“ ukse taga lootsin autogrammi saada Kerstenbecki ja Sal-Salleri käest, aga oli hoopis ennast ülemukkiv daame.
Neuroloogi ukse taha mind eriti tõmmand, sest kollektiiv nimega N-Euro ei kuulu mitte just minu lemmikute hulka.
Silmaarst- hmm, algul tõlgendas mu ajunatuke seda kui sita ilma parandajaks, aga veidi hiljem parandasin ennast viisakuse piirdesse nõnda, et arst küsib silmult, mis viga? Järelikult on tegu ihtüoloogia ühe spets.suunalise angerjalaadsete usskalade ravijaga. Kalameeste nõustaja.
Nina-kõrva-kurguarsti puhul tekkis küsimus, kas aistmiselundite tohter on peatohtri peenem nimetus.
Ämmaemand tuleks saata naistearsti man, kuna tavaliselt ämm oma kliimaksiperioodil ei salli väimeest silma otsaski.
Perearst ehk abieluinimeste tohter.
Pereõde kui kontvõõras sugulaseks – meheõde ja samas ka naiseõde – kurat, siin läheb juba pilastamiseks, kuna naine ja mees on selle eelneva definitsiooni perra õde-venda.
Radioloog – kelle tegevusala on raadiote remontimine.
Tomograaf tuleneb sõnast tomorrow graphics ja tähendavat homset pilti. Lihtsamalt öeldes ennustajamutt.
Nahaarst on kestade tohter, tema erialaks on ürpide parandus.

Ja nõnna edesi...
Aitab küll sedakorda.
Lähen homme günekoloogile – küüned vaja lõigata...

Mõtteid digiretseptist...

Nagu ma eelmistes postitustes ääri-veeri teatasin, et mu tervisega on mingi jama.
Muudkui solgutati mind ühe tohtri mant teise manu.
Nüüd kirjutati mingid rohud välja, aga digiretseptile.
Mille tohterdusasjatundja oma raali teel edasi saatis.
Läksin kohe neid rohtusid välja lunastama.
Muud pold vaja, kui ühest uksest astusin välja, paar sammu risti üle koridori ja voilaa! apteegiuksest sisse.
Selgus kurb tõsiasi: sel päeval siiski noid ravimeid kätte ei saa.
Kurat võtaks: ma pean siis järgmisel päeval taas oma aega raiskama ainuüksi apteegi külastusega.
Ma elan ääremaal, kus „vesi üldiselt seisab ja roiskub“.
Rääkisin sellest ka proviisorile, tema laiutas käsi ja ütles, et tema ei saa midagi teha. Seadus ei luba tal enne digiretsepti saabumist rohtu üle anda.
Lõin käega.
Ehh! Kui nii, siis olgu!
Kuidas digiretsept minuga käitub, siis mina teen vastuteenena järgmist: jätan rohud välja lunastamata! See tähendab seda, et riik bronnib mu rohtude peale olulise summa, mis minule tasuta kättesaadavate rohtude näol saamata jääb. Ega see odav lõbu ka ei ole. Kuskil pooltosinat tuhat krooni siis, kui see ravim käsimüügist lunastada nagu ma selgitasin välja..
Tutkit siis!
Nüüd las see rahanatuke seisab kinni kuskil pool aastat.

Noh valijad!
Ebaefektiivne on see kuradi süsteem, mille peale kulutati suur hulk maksumaksja raha.
Süsteemi ülevalhoidmine võtab samuti kena summa.
Lihtsam oleks ju paberretseptiga asju ajada: see on riiki vähekoormav tegevus.
Ilmselt otsustajad kuuluvad niigi sinna AS Digiretsept juhatusse, saades lisatulu.
See juba haiseb korruptsiooni järgi.

Kui on vaja poliitiline oponent rivist välja lüüa, piisab, kui vaadata ta haiguslugu.
Või siis digiretsepti perra tuletada tagasiulatuvalt kodanik Mädaniku haiguslugu.
Kolmas paranoia tuletis paistab olema selline, et ebasobiv inimloom lihtsalt likvideeritakse, võltsides tema digiretsepti, mille alusel likvidaat usaldab süsteemi ja võtab suurema annuse kangemapoolset mürki, kuigi arst oli välja kirjutanud hoopis leebematoimelist platseebot väikestes kogustes tarvitamiseks.

Mõtlemisaines...

Taustaks:

13.3.10

Raisakulli kaared...

Idamaade targad astroloogid ja muud muiduleivasöödikud on ammuilma täheldand, et minusugune ahv tiigriaastal näguripäevi näeb. Jäägu neile siis miskis asjus ka õigus.
Nii kui päike kõrges kaares oma molu näitama hakkas, nii mina päevast päeva arstide vahet tolmama hakkasin. Ei oska üks ega teine diagnoosida, mis või kus mul mäda on ja siis kurat jooksutatakse minu tagasihoidlikku isikut ühe tohtri juurest teise manu.
Pealtnäha üliheas toitumuses eriarstid, kes näevad välja nagu praagast täissöönud nuumsead päev enne tapamajja minekut, (s)koorivad mult iga külastuse eest visiiditasu. Mu tengelpung on niigi kriitilises seisundis – veel paar erilise tohtrihärra/proua külastust – ning rahakoti hing lahkub igavesele jahimaale.
Hakka või kerjuseks.
Aga jah, suur imeasi on see, et mind pole VEEL suunatud tõpratohtri manu.

Aga nüüd piltide juurde.
Kuna mul sellist sõpra pole, kes näitaks oma KAARiesest puretud hammastikku, siis võtsin mina vaba voli näidata teile neid kaare-väärilisi ülesvõtteid.
Muidugi mõista mis minu arust ikka sobivad jahiteemasse.
Mõned lepad kaardusid nagu vene pärisorjad bojaari ees:

Dünaamiliselt kaarjas eluküünlajalg:

Vana, Eesti Wabariigi-aegne õllekapp on küll koidest puretud, tollest hoolimata on kõva sangaga, mis kaare kujuga:

Õllekappa põue ei pista, küll aga kaarja lapikutäie kangemat kraami. Nii näed inimeste seas ka soliidsem välja:

Vikerkaar tähtede poole pürgimas:

Ja lõpetuseks paar pilti öisest Tarbatust. Kaarsild:

Emajõe kaar või kurv uhkete võlvidega:


Uhhuu, hirmutan veidi neid KAARnaid.

7.3.10

Raisakulli kimbatus...







Ega eriti sõnu ei taha tulla, sest omal on viimasel ajal muret.
Selle tõttu on pea tühjemast tühjem.
Ajud kärbatasid ära.
Aga midagi ikka fotojahi jaoks vist leidsin.
Siin nad siis ongi:



Hääd rahvusvahelist naistelaupäevakut teile!
Kimbatuses Timbuktu kimbutajad

3.3.10

Mõeldes eelseisvale kevadele...

Harukordne talv on.
Siukset lumeollust kaedes mõtlen, hirmukärin hinges, kevadele.
Kui palju vett ja halle juuksekiharaid see tekitab.
Sooalad toimivad käsnana.
Kuivendatud maad seda ülearust vett sisse ei ima.
Vanasti, mõisate aegu, oli enamus soomaadest meite Eestimaa pinnal kuivendamata ja seetõttu loobusid mõisahärrad seda mahukat tööd ette võtmast. Ja müüsid päriseksostmise ajastul kõik viletsad maatükid maarahvale. Kena kopika eest.

Üle poole sajandi tagasi hakati kõikvõimalikke sooalasid kuivendatama.
Õigupoolest alustati selle tööga Wabariigi talude aegu, kuid sotsialismi viljastavates tingimuses sai see töö õige suure hoo sisse. Looduslikud käsnad kadusid üksteise järel igavikku. Õnnetul kombel sel ajastul sademeid vist niipalju maha ei sadanud kui mööduval suvi-sügis-talvel. Ma mõtlen aastalõikes

Kuhugile see vesi peab ju minema.
Jõgesid pole laiendatud. Küll aga süvendet ja võimalikult otse õgvendatud.
Sel kevadel näeme, kuidas suurvesi viib mõne silla kaasa.
Me näeme, kuidas maanteed kaovad vee alla...

Ainuke loom, kes seda kõike naudib, on piiber. Tema laiendab tasa ja targu, aga samas väga jõuliselt oma areaali.
Teda ei kütita, kuigi liha pidi olema väga hõrk.
Kopranõre pidi olema ravimiks saja tõve vastu.
Piibrinahkne saabas pidavat vett paremini kinni kui kummisaabas.
Miks kuradi pärast neid siis ei jahita?

Linnades elavad parimad advokaadid, kellele nad ei maksa sentigi.
Teadagi – pseudopuukallistajad. Ehk siis teise nimega – loomakaitsjad.