31.12.16

Kuule inimeseloom...

Hüva sedasamust astronoomilist  aastavahetust! 
Paar päeva tagasi sai objektiivi üks paljudest hetkedest püütud:
...väike ilutulestiku matkimine käib siin...
See tänane aastalõpp on eriline - lumi liugleb vedelal kujul alla. 

28.12.16

...no meil osatakse ikke olematut jõulutunnet pekki keerata küll...

Mu vennatütar esitas jõulusöömaajal järsku ühe ootamatu küsimuse.
Et miks mul naist pole?
Ma küsisin vastu: Kes sinu arvates minuga koos peaks tahtma elama?
Tema omakorda vastu: sul oli ju keegi Terje-nimeline?

Ma ise küll ei mäleta, et mul keegi Terje nime kandev näitsik kunagi mu tutvusriingkonda  kuulunuks. 
Aga no mis ma oskasin kosta...
Valus hakkas, raisk, sest see oli valus küsimus, samas kui tema istus oma poisi kõrval õrritamaks mind. Mõtlesin juba seletama hakata, aga hoidsin suumulgu kinni - ei tahtnud jõulutunnet ärr rikkuda...

Hakkasin siis hoopis pinnima teiselt, et miks just see nimi tal meeles on, kuigi mina teadsin ähmaselt ühte Terjet Norramaalt, sedagi teleka vahendusel, sellenimeline meeskodanik oli ju sealne omaaegne suusakuulsus. Kriba netistaniotsingusse Terje Langli ja sa näed ise, kui mind ei usu.

Enivei...
Kui sa, kulla vennatütar, satud lugema seda sissekannet, sulle mõistmiseks, miks ma ikka veel vallaline olen, on viisaastakutagune lugu.
Kannab see pealkirja „Sisaliku jälg õhus”. 


27.12.16

Tänane (eilane, homne jne.) mõttetühisus kõlab järgnevalt


Aeg ei seisa kunagi paigal, nagu ei liigu/kulge ta ei edasi ega tagasi... 
Elik lühidalt väljendatuna: Aega pole! 

25.12.16

Seda, et jah...

Pühi ise, kui sa ikka selleks võimeline üldse oled.

Ma olen laisk.
Väga laisk.
Totaalselt laisk.
Ühiskond on mind selliseks vorminud.
Ja vormib edaspidigi.
Laisaks.
Ma olen üritanud laiskusele selja keerata.
Ei õnnestu see asi mul mitte üks teps.

Kunagi ammusel ajal olin ma geenius.
Enda arvates.
Ma ei kuulutanud kõva häälega.
Et ma geniaalne olen.
Alalhoidlikkus hoidis tagasi.

Aastatega on minust saanud elav legend.
Kellele makstakse igakuist elatist.
Muidugi tagamõttega.
Ehk hakkan elundidoonoriks.
Aga ma ei saa.
Tohtrid ei lase.  

Viimasel ajal pole mul miskit teha. 
Kui õltsi kaanida. 
Sekka ka kangemat jooki. 
Hävitan nõnda oma suuremat vaenlast. 
Tagavaravarudest. 
Too aga kõlab nagu vaenlase tagalas. 

Tead ikka, et...
Partisani elu pole kergete killast. 

23.12.16

Aasta oli siis vist '72

Vanast ajast on meelde jäänud selline kild, kus esimest korda elus rongiga Haapsallu sai sõidetud. Oli see hilissügisene, vast novembri lõpp, aga võis olla ka detsembri keskpaik, karge ja vähese lumega aeg, kui mind sanatooriumisse talutati.
Ega mul kõike sellest ajast meeles olegi, kui paar asja on mällu küll kinnistunud lisaks eelnevale.
Üks neist tempel-mällu-igaveseks-tüüpi mälukatke oli see, kui kaanetas kuursaali ümbrus. See oli juba sanatooriumi aknast juba näha, nõndapalju kui silm seletas. Paari päevaga oli kogu see laht jääkaane all. Halli ilma eredaimaks kohaks jäi see seik, kui ma kaesin aknast, kus üks tüüp läks oma autoga – marki tõesti ei mäleta, nelja-aastane pätakas ei jaganud noid eriti – jääle ja tagasi ei tulnud. Igatahes paar päeva hiljem oli jälgi veel jääl näha.
Siis samast ajastust oli mul kokkupuude näärivanaga – esimest korda elus võhivõõrastega ja ei ühtegi omainimest polnud manuliseks. Kõik, nii suured kui väikesed, olid mängutoas ja too oli lausa piltpostkaardiline vaade, üleüldine hämarus ning valgus oli ühes nukas koos kuusega. 
Ma ei usu, et ma miskit seal taidlesin, aga ma sain vähemalt küpsisepaki, mille peal kiri „Piparkoogid”. 
Miks nii mäletan, kui ma lugeda ei osanud, on siiani ajumüstika.

21.12.16

Memoriaalmemuaar

Kui Raisakull noorest peast veel seal Pööbelmannis laudu läikima nühkis, saadeti ta pea igal aastalõpul enne jõule kaasvõitlejatega linnast ärr, muidu ei saanuks onu Stjoopa koos vana kallimaga uut aastat sisse pühitseda.
Ega Raisakull toona teadnud, see tuli alles aastaid hiljem välja, et pohmellis olles kuulis onu Stjoopa pea iga uusaasta hommikul telekat lahti keerates tuntud laste näärilaulukese „Aisakell” asemel järgmist sõnastust, mille pärast ta vanuigi paar nädalat enne ja peale jõule Seevaldis pinsipõlve veedab:
„Raisakulli, Raisakullist-velle kauge hüüd:
ess-emmil väike pohmakas, vetsu tormab nüüd!
Ahsaraisk ohsaraip peldikuuks on kinni seest
tüsenteeria heldel loal on pask jälle toas...”

Talihakatus

Mõtlesi siin, millest täna möliseda võiksin...
Tähtkirjale pilku heites – no muidugi jõuludest, sest see sündmus on nii arhailine.

Julgen ette kaeda, et selle aasta jõulud ja kõik muu sellega seonduv nagu näituseks aastavahetus, tulevad/mööduvad kõik kippelt. Mitte lonkadi-jonkadi, mis jättis eelmistel aastatel kohati kinnitallutud lund jääna pruukides mällu kondimurdmiseohu sügava jälje.
Selsamal soojal talihakul jäetakse ilmselt punakuubki koidele järada. 
Koikaitseselts andis teada, et on siiralt väga eriliselt tänulik, kui punakuub oleks tehtud puhtast mahelambavillast, sest kauges Oriendis hulgitoodetud polüesterkangast moehilp jätab kaitsealused nälga.

15.12.16

Ebaviisakad inglimüütajad

Igaaastalõpu kriitpaberkandja veergudele on tavaks suruda tiibadega palvetavaid/pasunapuhujaid ingleid.
Nüüd helistati mölahvönile ning pakuti neidsamu ingleid soodsamalt ja pealekauba sohipoja sõime.
Küsisin siis tollepeale: "Ega teil juhuslikult põrguingleid leidu? Vot neid ma võtaks kohe..."
Edasi ei saanud ma midagi kosta, kuna toru tegi tuut-tuut... 

5.12.16

Eesti Energia gaasipakkumisest

Mu kodu lähedalt ei kulge mingisugust gaasitrassi.
Isegi poole tosina kilomeetri ulatuses pole mina märganud mitte ühtegi maa seest turritavat kollast toru.
Liiatigi on ohtlik gaasi transportida raba kõrval.
Ometi saadavad inimloomad Eesti Energiast, kus on mu elukoha andmed, mu meilile valida maagaasimüüjaks just Eesti Energia ning õrritavad siis veel mingisuguse hübriidparketimaasturiga. 
Piisab neil silmamunandis asuvad läätsed korrakski maakaardile kõõritada, kui nad aru näeksid, et see gaasitrassi väljaehitamine minu koju läheb üle mõistuse kalliks. 
Või hakkavad nad elektriliine pidi gaasi kohale toimetama? 
Nagu neil omal ajal oli ka suur plaan interneedust särtsupistiku kaudu pakkuma hakata – kuid mis tollest tehnoloogiast saanud, on millegipärast kõva vaikus siginend.
Riigiettevõttele sai ju meiliaadress antud tolleks puhuks, et nad saaksid mulle elektrooniliselt arve esitada.
Et see pidi olema mugav.
Mugav mugavuseks, kuid ilmselt peaksin vähikäigu sooritama minemaks tagasi paberarvele.
Ikka selleks, et vältida igasugust idiootset saasta, mis mu meilipostkasti prantsatab.  

Veidi toi.metan siin, lisades gaas.ee-lt pätsatud kuva, kus on näha gaasitrasside kulgemine Eestimaa pinnal:

25.11.16

Pole millestki erilist krihveldada.

Et vahepeal olla mingis bocki-õllelaadses majas mingisugune viletsusevahetus toimunud – hilbud heideti seljast ning need asendati hularõngastega, nagu Havai-stiilis pornopidu vastu suuremat talve.

Niigi segane munakollane vahetas selle puhul oma plokkeri-nimelises teenuses kasutajaliidest.

Ega ma taht ka parem olla ja läksin peast soojaks.
Toppisin oma kolba sügavkülmikusse ning keerasin gaasikraani lahti.
Et ma nüüd neid ridu kriban, tähendab see vaid üht – ei õnnestu mul mingi valemiga endale ots peale teha. Kunagi oli see enesetapp nii lihtsaks tehtud, et tuli vaid kustutada oma konto ja kõik rullus nagu Merlini malakaga saadud tagastamatusse somnambuuli.
Ilmselt oli gaasitrossis kärvand tiine rott trombiks ees.
Surmaisu kadus tükimaks ajaks kuskile – pole ma teisele otsa veel koperdanud.

Peksin vahepeal ühe siia sahkerdatud tooli laiali. 
Uus riie sai vanale vakstule peale saduldatud. 
Kuna õhkvedru, mis tooli õigel vajalikul kõrgusel hoiab, oli oma otsad andnud, siis panin istumiseplatsdarmi kõrgust hoidma plastikust kanalisatsioonitoru.

Kohalikku meediumitsirkust jälgides kerkib tahestahtmata külmast ülespaistetanud mõttejunn, kus jänkid võtavad käibele uue Las Vegase-stiilis kõnekäänaku – pennist võib saada trump.
Seda vaid juhul, kui trumpässale saadakse lasketiirus pihta.  

20.11.16

Peenhäälestus?

Räägiti aj(uvab)akirjanduses viimati ühest terminist, misse pidi kandma nimetust „riigi peenhäälestamine” ja millega tegeles eriti see seltskond, kes hiljaaegu riigi tüüri mant minema puksiti.

Peenhäälestus kui selline on täpsem timmimine, näiteks igal omaaegsel endast lugupidaval läänes või kaug-idas toodetud sangal teisisõnu makkraadiol, millel lühilaine elik inglisekeeli SW skaala man, eraldi nupust jaama leidmise eesmärgil. Kes mäletab veel noid raadiojaamu nagu Ameerika Hääl, Vabadus, Vaba Euroopa ,mis hoolimata nõukogudemaa segajatest meieni ulatusid, teab, et need kasutasid info kohaletoimetamiseks just lühilaine ala.

Aga mis puutub riigi peenhäälestusse, siis nii nagu mina tähele olen pannud, on piltlikult mainides tegu rohkem köie timukapoolne timmimine ümber poodava kõri, andmata poodavale võimalust suuremaks viimseks hingetõmbeks enne, kui ta lõplikult rippu jääb...

Mina kahjuks niimoodi aru saan ja kahtlen selles, et nüüdne valitsev klikk sellest timmimisest oma hüveolu nimel loobub. 


17.11.16

Vaikimisest pole kasu

Saa mitte vaikida
ja möla lõpetada,
kui ilusad naised
aina tossutavad konisid...

Viimasel ajal vaikisin selle mõttega, ehk läheb siis selle tõttu maa ja ilm kargemaks – üks loll vähem mölisemas ning muidugi tõsiasi – muidu interneedus saab täis ja mina selles ka süüdi.
Aga võta näpust, hoopis segasemaks läks ja ka rohkem Seewaldi poole kreeni.

Imelik, nõndapalju, kui ma siin ringi käies kaen, satuvad mu vaatevälja üha enam noori naisi, kel pläru hammaste vahel nagu marlipurumehe reklaamiplakatil.
Mis toimub?
Närvid läbi?
Nõnda noorelt?

Ühele neiule ma üritasin mainida, et kas ta teab ühe klassiku ütelust: suitsetavat naist suudelda on sama, mis lakkuda tuhatoosi!
Ohsakurat, kus hakkas mulle selga sadama solvanguid ja mida kõike veel...
Irvitades võtsin kõik selle vastu ja kui neiuke sai hingetõmbeks aega sisse hingata, sain teema lõpetuseks ütelda – ilmselt pole see klassik maitsnud, kuidas maitseb suitsetava mehe suudlus.

Mnjah, tilk nikotiini rikub naise ärr küll.
Üks vallaametnikust naisterahvas istus turvaliselt särtsuautos ja esimene sõna, mis tema huulilt tuli, oli „Kuule!” ja asus kohe asja juurde.  
Kokkuvõtvalt ta tahtis, et ma hülgaksin oma mulli ja tuleks kultuurimajja nõndanimetet poiste klubisse ning seal tehakse igasugu vahvaid asju. 
Ma ütlesi talle, et mul mulla mekk man, mis ma ikka ronin noorte sekka. Pärast veel hakatakse mind pilastajaks peetama. Et ma ole juba vana mees.
Sellele vastati üsna ninakalt – Kõik mehed on poisid!
Ma lõin käega ja tulin tulema. 

Nüüd nädalapäevad tagasi ta lausa ootas poe man mind ja küsis jultunult, sigaretti süüdates: „Kas sa oled mõelnud eelmisele jutuajamisele?" 
Lõin käega ning esitasin oma arvamuse kogu sellest asjast.
Kui tehakse vahvaid asju, miks neid pole välja pandud? Mida te üldse seal teete kallil tööajal? Looderdate oma palka välja? Ja veel päise päeva aegu, kuna koolis pole veel tunnid läbigi ning tööinimesed alles töötavad palehigis oma palka välja? Ma kahtlen veidi selles teie pühas ürituses...

Kurat, valla teenistujana peaksite olema kõiksepealt viisakas – elementaarne asi on tutvustada end, teie pole seda teinud, siis sinatate mind nagu oleksime tuttavad, ehkki me pole klaasitäit viina sinasõpruse märgiks pintsli pistnud. Sigaretipakkumisest kõnelemata... 
Mis sest, et ma ei tossuta, kuigi viisakas oleks.
Aga mis ma vaevan enda aega teile epistlit lugedes? 
Ja kui te soovite mu vastust, siis tänu teie suhtumisele vastan "EI!"

Üks asi läks selle kirjapanemisega meelest ära, nimelt viide muusikapalale .

1.11.16

Viipemaksekaart

Viipemaksekaart?
Mhh???
Ei tea, kas järgmisena hakkab olema viipekeelne makse? 
See näeb välja umbes taoliselt – pakid ostukorvi vajaliku kraami kuhjaga täis ja kõnnid sellega väljapääsu suunas. 
Kui selle tegevuse man kassas istuv põrguväravavasikas või mingi turvaludri üritab sind vilega peatada, siis teatad nondele viipekeeles, et oled kurttumm ja kõik on makstud.

Kuigi börsil makstakse ammuilma viipekeeli, ei taheta seda tehnoloogiat veel laiemale rahvahulgale tutvustada...

29.10.16

Läheb anarhiaks...

Ma ei soovi pahandust ei omale ega ka teistele, aga mis ma parata saan.
Aasta tagasi käisin tohtri man, küsimaks tervisetõendit juhilubade hankimiseks.
Selle aastaga olnuks see juhtimiseõigus mul kindlasti käpas olnud.
Ja ilmselgelt oleksin nihverdanud ma ka iseseisvalt tööturulegi ennast müütama nagu vana lits (misse prostituut ikke tähendabki) punaste laternate linnaosas. Aga mis summa eest, eks see oleneb ärrpeetud kahekõnest...
Aga näätsa, tohter raibe kartis kinnimajja minekut rohkem kui punast kuradit ennast, siis ei saanud ma nõutavat paberit kätte.
Kui nüüd vaatan üleüldist liiklusstatistikat, siis peaks nagu terve Eesti tohterkond kinni istuma. 

Tänase seisuga on tunne selline, et ega ma enam hooligi sellest vahelejäämisest Eesti õiguskaitseorganitele – lihtsalt pean tuimalt politseile vahele jäädes kohtust abi otsima.
Või kuulutan end süüdimatuks...
Iseasi on, kuskohast saab kähkumas korras hullupaprid kätte: kas teatrikoolist või Seevaldist?

Ma üritan nüüd selgitada oma lonkavat loogikat väheke arusaadavamas keeles. Sääreväristaja/mopeedil on kaks ratast all, seega loogiline, et ma sellega tihedasse liiklusesse ei kipu, sama jutt on ka jalgratta puhul kehtiv ja ma liigun selle viimasega üpris eduliselt ringi, aga mönkril on neli ratast – seega tasakaal on hajutatud tasapinnale võrdselt.
Rõhutan seda, et 40km/h nagu ka võimsust on tehnilise passi järgi piiratud mönkri kiirust kas tehaseseades või hoopis maaletooja poolt.
...siin kõik on olemas: suuna- ja muud tuled, hädapasun, pidurid,
aeglase-sõiduki-kolmnurk, registreeritud ARK-is, liikluskindlustus...
Selgituseks mittemõikajaile – kui seadusandlus lubab mopeedautojuhid ilma lubadeta oma sõidukitega, mis kimavad sääsepinina saatel kuni 50km/h, liiklusesse, siis miks ma ei võiks sama teha kümne ühiku võrra aeglasemalt, kuigi mu masina tehnilises passis on kiirus juba 40 juures piiratud, gabariidid on enamvähem samad, kaal on vast kergem. Ja ausalt ütelda on kubatuur ainus asi, mis on üle lubatud normi.


25.10.16

Ehk...

...tasub ka teisest kandist tehtud tööle pilk peale visata...
...sest nüüd alles sain mahti selle pildi üles laadida.
Tegelikult on veel paar vaadet, aga neid ei hakka siia riputama.

21.10.16

Seis on sihuke, et...

Nüüd peaks selle aasta suurim projekt enam-vähem olema, vaid mõned nipet-näpet nagu särtsu ühendamine kujuteldamatute laternate külge, jäi veel teha.

Igatahes olen praegusel ajahetkel juba mõtetes teel lõunasse, kust saab soodsalt tähistusväärset märjukest. 
Vähemalt hakkan selleks end ette valmistama...

11.10.16

Rahva tahe ei loe?


Ma olen ammu seda meelt olnud, et vallad tuleks liita kihelkonnapiirides. 
Mõistlik ju. 
Meite maksumaksja elik riik on selleks ka raha kulutanud, paigutades kihelkonna algust tähistavad sildid maanteedele.
Ambla kandi elanikud soovisid ühineda Tapa vallaga, kribasid ka selleks oma pookstaavid paberile.
Kuid vallavolikogu seda arvesse ei võta, vaid ütleb, et läbirääkimised käivad uue Järva maavalla moodustamiseks.

Maavalla moodustamise lepingu tekst saabus tänase posti vahel ja huvitaval kombel oli eile juba Ambla kultuurimajas rahvakoosolek juba toimunud. 

Edasine on juba igaühele mõtlemisaines teemal, kas vallavolinikud on...

Kaugel ma olen?

Noh, et end veel mitte ärrkoolenuks tunnistada, tuleks mõni rida kirja panna.
Kuigi ilmavana seda praegu lubab, ei taha mu arunatuke koostööd teha.
Nõndavõrd äkki saabus seesinatine sügiseollus selsamal aastal, et võiks lausa üllatust larhvi külge lüües küsida: kas nõndanimetet eelmise aasta talv sai otsa?
Imelik ju – kaen oma käeselga ja äbarikke abaluid – no mitte ei saa aru, et suvi olnuks vahepeal – mu skeletti kattev nahk on justkui koolnukahvatu vahaga kaetud.
Võib-olla olengi elusalt palsameerituna ringi liikumas.

Väsitav on.
Üksi redelilt üles-alla turnides ja tööd tehes. Eriti, kui vasaku talla ja sääre vaheline kõõlusevalu tahab ülejäänud jala alt ärr tõmmata. Tohtri manu ei ole viitsinud minna...
Olen ennegi siin kuskil kunagi mainind, et ma ei tohigi tohtrite ettekriba perra kõrgustesse ronida, aga missa hing ikke hädaga ärr ei tee – see maja vuntsimine võtabki mult kõikse rohkem särtsu. Pole aega olnd ka omal lõuga ja ninaalust raseerida – vähemalt tatt ja ila ei ärrita nahka.
Aega võtab see ärklikorruse vahet turnimine küll hirmsat moodi, aga mulle paistab küll sedamoodi, et tulemus on vähemalt mittehäbenetav. Teised on nädala sees pikka rubla jahtimas, ma ei tihkagi neid nädalavahetustel appi kutsuda, sest tööinimeseloom peab ka millaski välja puhkama.
Panin isegi vaikselt tärmini paika – selle nädala lõpuks peab välisviimistlustöö olema ühel pool. Kui reaalseks see kujuneb, on juba omaette ooper. Selle kuu sees tahtis õepoeg minu ja mönkri abi ja kuu lõpus on onupojal suur plaan teha oma metsas kuusenoorendike päästmine ahistava umbrohu küüsist.
Seejärel tuleb esikut veidi lappida, sest sai ühtlasi ka välisuks välja vahetatud ja kuna vana sissepääs oli veidi pikem tänu lengipealsele inetule aknale, siis nüüd on see vähemalt ärr likvideeritud.

Mõtlemine muutub ka aeglasemaks.
Endal hakkab hirm krae vahel taaruma.
Ükspäev heitsin pilgu külateele – üks masin tuli ja jäi värava taha pidama. Mõned minutid ta seisis seal ja keeras otsa ringi ning läks tuldud teed tagasi.
Kurat seda nüüd teab, kas tuli imetlema või on oodata lausa tööpakkumist?


Pilti ma ei tee enne, kui kõik valmis on... 

30.9.16

Kiirituse mõju

Pole ammu nii kiiritada saand, kui nüüd seoses Petsi naise Katsi-nimelise lossi uue asuka valimisega.
Aegsasti tehti suurt kära, raisati palju rahva aega ja raha (olgem ausad, vaevalt need kogu selles idiootses mängus osalevas vanaldased luuserseltsimehed ja -naised oma rahakotti tühjendasid) ja tulemuseks jäi patiseis. Ja siis valati oma nördimus (kah asi, mille pärast tusaseks minna) tühjade sedelite peale. Aga siiski, keegi võinuks pruuni triibu küll mõnele sedelile jätta - paber ongi selleks välja mõeldud.
Lõpuks toodi minustki noorem inimloom väljamaa sunnitöölt ärr, õngitsemaks allakäinud eputaatide sitaseid ürbistuid ainuüksi selleks, et vähemalt karnevalimöll Tummpää miljonipeldiku vastas oleva Kalevi haua peal võiks edasi kesta.
Ja samas jälgides, kuidas meedium uut pretendenti küsitles - no andke andeks, isegi algkoolilapsed oskaksid palju asisemaid küsimusi küsida...

Sellega seoses võiks nõndanimetet peegli-koolkond tõesti endale uue eriala või köie otsida. 


26.9.16

Raisakulli teadusööbik

Igasuguseid veidraid mõtteid kipub Raisakulli kolbasisene tootma.
Näituseks ei andnud sugugi asu küsimus – kui pikk on unenägu? 
Kas see on ka piklik ja lapik? 
Või hoopis ... äravajunud?
Igatahes tahtis Raisakull sellesse selgust saada ning haaras õhtul enne koikusse suundumist mõõdulindi ka ligi, esialgu küll 5 meetrise. 
Kui tollest oleks väheks jäänd, jõuab ka 25 meetrisega unenägelus ärr mõõta.

Tulemuseks sai Raisakull kirvemeetodil napi tosinajagu sentimeetreid und. 
See aga on padjast mõõdetud pluss kolba väärtus, sest kui peakolu kaelalihaste survel antigravitatsiooni teostab ja ületab kriitilise tsooni, on unemull lõhkenud ning peakolu sisu on ärkvelstaadiumis.
Uue unemulli sepitsemine on juba teine elik kõrgema matemaatika/füüsika/keemia teema – sõltuvalt indiviidi isiklikust rahulolust jäädakse uute unenägude universiumite kütkesse ajaga mõnest sekundist kuni mitme tunni vähkremise järel, mil ollakse väsinud mõttetust kalorite põletamisest. Kuna Raisakullil pole kõrgharidust tõendavat okustaati ette näidata, siis ta sel teemal eriti ei mölise.


Loodetavasti on nüüd mingisugune libanoobeli auhind ootel...

24.9.16

Poliitiline vahepala

Jõuab Raisakull saunast tagasi tuppa, kui selgus, et valimiskogu kui selline, ei suutnud presiidiumi esimest inimlooma ärr valida.
Alateadlikult ühmas Raisakull poolvaljult, et tema oligi kogu sellest hullumaja spektaaklist puudu....


23.9.16

Mnjah... Plaanitu lendas kuradile

Üle koera, antud juhul ilastava bokseri nuditud sabast ülesaamine on tõesti üks suurepärane tumm ooperiaaria.
Siis tegin plaanid ringi – homse palkoniaknapealsete vooderdamise asemel hoopis looderdan. Kõik veel ei tea, kui tuusaks olen sel alal elu tahtel ja olude sunnil trimminud. Endalgi hakkab hirmuvärinad mööda roideidpidi jooksma, kui tahtmatult sellele mõtlema hakkan.

Tegelikult pean linnas ärr käima.
Värvi on vaja muretseda äärislaudade ja põskede puuderdamiseks.
Kokkuvõttes hakkab selle aasta suur projekt juba ilmet võtma.

Ma pole sel nädalal poodi saanudki, et tagasi tulles kodutanumale saaksin pilgu heita, kuidas tehtud töö eemalt kaedes üldse välja näeb?  

22.9.16

Asjade seis

Asjade seis on järgmine:
Elamisekotus on hilbustatud uude rüüsse. Välja arvatud palkoni aknapealne – eeloleval laubal saab sellega ka vast ühele poole.
Naeltega.
Mis haamritega taotud. Üks veneaegne puusepahaamer ei pidanud ülemisel korrusel pingele vastu – noorem generatsioon üritas mingit eestiaegset nelikantnaela seinast välja kakkuda, selmet see lihtsalt sisse taguda. Sai ju mainitud, kui nael välja ei taha tulla, siis pekske see raiperajakas sisse, äärmisel juhul lihtsalt kõveraks. Siinkohal avaldan siirast tänu tõstukiomanikule Borkholm Ehitusest, kes kahel nädalavahetusel võimaldas meile oma tööriista kasutada jätma. Juhul, kui oleksime tellingute tellimisele läinud, olnuks tööd olnud rohkem – ülespanek ja mahavõtmine ning teisaldamine oleks palju rohkem aega võtnud, ehkki maksta tulnuks sootuks ainult laupäeva eest...

Seoses naelte seinatagumisega on Raisakull saavutanud kõrgema pilotaaži haamerdamise vallas.
Kui algul ei saanud Raisakull haamriga lüües pimesi naelale pihta, siis nüüd saab ta ainult sõrmele. 
Tollega seoses tekib küsimus: Kuskohast nüüd saab hankida Raisakull neljakandilise auguga rämeda kassikuldselt kiiskava klotseri?  

Nüüd vast aitab lobast. 
Sarikate vahelised voodrilauad tuleb kinnitada kruvidega. 
Sest selles etapis on haamerdamine raskendatud. 

13.9.16

Ahjaa, meelde tuli.

Vaatasin korra külmkapi sisu – sääl oli natuke keedetud makarone ja muna, paar tuhlit, paar juustuviilu, hakitud sibulat ning suitsusingiviilakas.
Mõtlesin, mida neist kokku annab keerata?
Ajasin veekannu tööle, võtsin ülalmainitud osad ja hakkisin need peeneks. Selleks ajaks kui vesi kees, oli mul kõik see hakitu ilusti kausis segamini. Kõikse peale raputasin puljongipulbrit ja viiepiprasegu. Edasi polnud muud, kui keev vesi peale ning peale segamist asetasin tassi kausile peale. Viis minutit vast oli tõmmanud ning segasin veelkord kõik selle läbi. Siis meenus, et külmikuukse taskus on kets-uppi nimeline punast värvi mögin, lisasin ka seda manuliseks. 
Soovisin seejärel endale hääd isu ja helpisin kogu selle supi ärr.

Peab mainima, üsna maitsev oli teine hoolimata soola vähesusest.  

12.9.16

Üks telefonijutt üle pika aja

Et ühel päeval tehti üks vastamata kõne, kuna mölaföön oli juhtmeotsas särtsu sisse imemas, siis järgmisel päeval sain samale nummerile vastata. 
Selgus saabus kohe, kui ütlesin üpris kulunud häälega vähefreesitud fraasi: „Mis mureks?” Muide, see küsimus paneb eetritoru teinepoole miskipärast alati kogelema. 
Pärast enda kogumist taastati oma väärikas väljapeetus ja siis küsiti midagi vitamiinide kohta. 
Ma ei viitsinud eriti kõrvu teritada, siis läks enamus sisutühja möla mul ühest kõrvast sisse ja otse teisest välja, selmet kõike seda väärtusetut infot kuskile ajukäärudesse suunata. 
Ja lõpuks siis tuli soodushinnaga vitamiinide pakkumise stamplause.
Mina vana loll hakkasin kõva häälega irvitama ning küsisin: „Kas peate mind napakaks? Kõik kohad on tasuta tervislikke vitamiine täis ja ma hakkan jabural kombel oma tengelpunga tühjendama???”


Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis üldiselt on mul tervis niivõrd hea toonusega, et pole siiamaani ekstra vitamiine vaja olnud osta.  
Sügiseti pugin kõriauguni marju täis ja huvitaval kombel aitab see kõik talve üle elada. 
Kui just ise kaasa ei aita külmetuse saamisele. 
Aga ma ei viitsi ka kogu aeg ennast jälgida.

11.9.16

Tundub, et mõttetöö kipub hakkima

Juhtusin täna kaema oma ratta odomeetrit ning tahtsin häbi pärast maa alla vajuda.
Kõigest 555 koma kopikatega kilomeetreid vahtis mulle sealselt sihverplaadilt vastu. No ei olnud sel süvasuvises niiskuses tahtmist end liigutada.

Ja ega ajaga ka priisata olnd – majavammuse vahetus on praeguse seisuga sisuliselt lõpusirgel, ainult pööningukolmnurgad ootavad siin taas tõstukit. Misse pidi käesoleval nädalalõpul siin olema, kuid möödarääkimised/valearusaamised lükkasid asja nädala võrra edasi. 

Lisaks veel ukse-akende põse/pale/veelaua jms. träni tuleb ilmselt ka uued teha, kuna maja uus kasukas on nõndapalju seinast eemale nihkunud ja aknaavad korrektsematesse mõõtudesse surutud, et vanad paled jäävad lihtlabaselt lühikesteks. 

3.9.16

Endine Eurovolinik on kaotanud ilmselt reaalsustaju...

Siim „paneb südamele” - kes tema poolt ei hääleta, peab parteid vahetama!
Mis imeloom see Kallas olema peab, et ta nõuab oma perse alla presiidiumi esimehe tooli? Ahhh???
Ning on marutõves tigedus ise tänu sellele, et tema VIPilaadne kandidatuur Riigikogu poolt ärr ei kinnitet?
Nestoriga paras paar – see ka oli ikka päris solvunud, et nõndanimetet „rahva esindusorgan” ei paigutanud teda sinnasamusesse, kuhu Siim tahab maanduda – tehniliselt võttes avaldati ju praegusele ülemhaamritoksijale umbusaldust.

Hehh...
Ma mõtlesin oma naiivsuses, et diktatuuri aeg peaks siinkandis olema möödanik, aga ilmselt eksisin, põrutades täiega vedelasse pasahoidlasse, et hambavahedki on sitta täis. 


30.8.16

Liigne agarus on ogarus

No ei saa Raisakull enam väljas tööd teha.
Niipea, kui ta oma noka välja poetab, nii kohe hakkab taevast sadama jämedat vedelikku, mida tuntakse kokkuleppeliselt vihmana. Mõnda aega on siis Raisakull vihmavarjus – ootab selle suure sabina ärr, taevas näitab heledamat viirgu ning ongi Raisakull taas väljas. Tarib siis saed-trellid välja kui järgmine vihmasabin on kohal. Akutrelliga on jah võimalik kruve keerata, kuid saabuv lausvihm sunnib taas tööd katkestama ning kõiki masinaid varju alla tarima.
Et liigne agarus olla puhas ogarus, siis Raisakull vandus südametäiest kõva häälega „Käigu kuradile, raisk!” ning tahtis koivaga kõik segi peksta.
Kuidas sa ikka taod, kui need massinad on kõik küla pealt kokku laenatud. Lisaks oli stepsel seinas...

Raisakull otsustas mõistuse häält kuulda võtta ning korjas kõik masinad kokku, nentides samas, et siin pole küll laiskusega pistmist.  

28.8.16

Kimbuke päevakübaraid

Kuna sellel aastal pole nii ilusat pilti võtta, siis leppige möödunudaastase päevakübarakimbuga.

21.8.16

Lootust on...

vikerkaarepaar
Püüan oma laiskust veidi nüpeldada...
Tõega, majal on vähemalt enamuses roheline alusseelik ümber - paar-kolm tuuletõkkeplaati on panemata.
Nädala sees on teised tööl ja üksi ma ei löö tuuletõket.
Täna sai välisuks välja vahetatud.
Lähipäevadel peaks distantsliistud ärr tegema ja siis läheb lahti haamritega peksmiseks - voodrilauad majale ürbiks.
Üldiselt olen mitmel õhtul tuppa tulnud ja koikusse magama jäänud...
Misse muu on kui puhas laiskus, raip...

Pilvepiiril

...kui siit pilvepiirilt alla vaatan, üle õitsva eestimaa...
Eih, ma ei ostnud ega laenanud küla pealt droonilaadset mänguasja.
Vennapoeg sõidutas mu tõstukiga üles, tahtes ilmselt näha, kas ma ikka kannatan  peale klassikokkuminekut kõrgust.
Ropsima/öökima ma igatahes ei hakanud.

Klassikokkutulek

Klassikokkutulek on väga kõva sõna.
Eriti viimasel ajal, kus laineid on löönud samanimeline kinoteos.
Võtsin siis oma koivad vatsa alt välja ning käisin ära.
Tegelikult pinginaaber vedas oma iseliikujaga kohale.
Peale korraldaja oli meid kuraditosina jagu platsis – need, kes tulemata jäid, ajasid vist mingit müstikat.
No ega mul ka plaani polnud minna, kuid vennapojad tahtsivad veits ajaks oma lolli lelle eest ärr, siis tegingi vehkat.
Peoperemees tegi suured silmad, kui mind nägi – tema olla igalt poolt otsinud minu andmeid, aga polevat saanud löögile - küll ta oli puurind munakollast ja lahanud lõustakaustikut, aga leidmata jäi tal millegipärast ainult mina. Raputas pead ja pilgutas silmi – et ma olla lausa ilmutus ise elavas ürbis. Ma muidugi muigasin tolle jutu pääle.
Ometi olen ma interneeduses väegade kõva tegija, mis puudutab sedasama ajaveebi – ilmselt ei osatud mind ja mind kokku viia.


7.8.16

Saagu teid palju...

Eelmise loo kommentaar hakkas peas keerlema kui kummituse lustipukk. 
Öeldakse, vähemalt mina olen kuulnud mõnda nii ütlevat, et pikk kooselu muudab inimloomapaari sarnaseks. 
Et lõpuks ei tegevat härral ja proual vahetki, nagu oleksid kaksikutena kogu elu koos elatud. 
Piinlik hetk, kusmanu, tekib siis, kui eksitus valguse kätte sõuab – ei tahetud sugugi auväärt paari solvata. 
Nagu padjanäod kui sellised. 
...kord hajuvast udust
saab karm tõde...
Noh, see on juba ajalooline tõde, ega valge rass tee vahet kollase indiviidide vahel, mustadest kõnelemata ja vastupidi. 
Nüüd alles hakkan taipama (tavaliselt on mu juhtmed alailma lühises, kuid nüüd on küll need ülipikad, et mitusetu aastakest jõudis äratundmisele), miks üritatakse viimatisel ajal vägistada sooneutraalsust igapäevaellu. 
Selle tulemusel loodetakse aretada pilusilmseid sebratriibulisi padjanägusid, kes on ühte nägu ja sugu. Õigemini tekib mingi hübriidne sugupoolsus, kus iseennast seemendades saab järeltulijaid niipalju kui ühiskonnale peaks vaja minema.
Ilmselt ulme, kuid nagu mina olen tähele pannud, on mu mõtted ajast ees ja mille olen välja öelnud, on ka mu elu jooksul minust sõltumatult ka millegipärast ellu viidud. 


4.8.16

Juba mitmet ööd...


Juba mitmet ööd vähkren unes –
mul naisevõtt olla unund...
Küsin endalt, mis on mul viga,
või on see raibe saatuse igand?

Tõsi on, et mul Annet ei ole,
seetõttu olen ma üpris andetu.
Kena Mandyt ka nagu käekõrval pole,
siis tunnen end veidi mannetult.

Minevikust saabus mu oidu Ingrid – 
aga ta peig kuvas tiirlevad tähed ja inglid. 
Kunagi sai piiratud ümber Pille,
kuid tema vasaksirge lõi mu pildituks... 

...veits dünaamiline vaade paistub siit...

31.7.16

Mis tehtud, see tehtud

Kaks kihti silikaati ja enam ei peaks vihmavesi sisse kulgema.
Üks „laud” sai pooleks (kuivõrd see pooleks on – pigem ca veerandiks ja kolmveerandiks) lõigatud, seeperra tuli ka kaane külge kruvida, et kataks laiuti/pikuti silikaadi ärr. Aga jah, lühikeseks jäi – ma võtsin mõõdud vana ja vettinud kaane pealt, misse sent-paar ikka loeb. Materjali väljatulek luges rohkem.
...võib-olla oleks pidanud kolmanda rea ka laduma...

Elumajal sai vana auklik kasukas, mis ilmselt oli vanem kui mina, maha kistud.

Kaks päeva läks selle nahka. 
Seejärel ehitasime vennapoistega tollistest pooleks saetud laudadest karkassi ja ajasime loodi. 
...ürbid kisti maha
jäi alasti maja...

Tuuletõke läheb peale ning seejärel peale distantsliistude panekut uus vooder, mis praegu on eeldatavalt värvimisel.  

17.7.16

Ega siis töö jänes ole...

Möödaläinud nädalapäevad sai Raisakullil sisustatud pendeldamisega linna ja küla vahel.

Musta vee tühjenduspump arvas heaks mitte tööle hakata ja seetõttu pidi Raisakull Tapale väntama.
Ei teadnud Raisakull oma õndsas teadmatuses, et terve Tapa linna peale on praegu üksainumas ehitusmaterjalide kauplus – varasemalt oli küll lausa neli poodi, mille vahel sai kolatud soodsama pakkumise saamiseks. Kurat sellega, Raisakull tuli peale lörriläinud kus-odavam-pakkumise-tuurilt tagasi lollimana, kui ta enne seda oli.

Maapinna kerkimisega seoses vajus aastate jooksul mustaveekaev maapinna tasemest alla poole, nii tuli hakata ka seda kergitama. Kõiksepealt tuli kindlustada servaäär ärr, et silikaatkivirida paigale jääks. Kuna Raisakullil oli aega ülearu käes, siis võttis kõik aega.
Umbes nii nagu hullumaja tohtrid rõhutavad: häästi raahuliikult!

Järgmisel päeval üks sugulane võttis peale lisaks Raisakulli ka järkamissae ning sõitsivad nemad siis Revali külje alla. Laadisid asjad maha ja kihutasid edasi juba linna. Sugulane pidi massööri manu minema. Lõpuks oli Raisakull keeldumisele vaatamata ka massöörilaual pikali. Peale lihastemudimist kulges teekond tagasi sinna, kus töö oli ootamas. 
Rõdupiire sai kogu maja ulatuses paika – muidu oli poole maja ulatuses ja inetu vaadata. Nüüd olla lausa teine tera. 

Ükspäe sai Viru maakonna ajaloolises keskuses ärr käidud – Raisakull muretses säält hunniku tuuletõkkeplaate.
Ega nüüd olegi – tuleb vaid vaim valmis panna.
Elamisekotusel tuleb nüüd hakata kasukat vahetama – vana on aja jooksul kuidagi auklikuks kulunud. Ei ole siin imestada ühtigi - kui kevadeti lendab siinkandis üle mõistuse palju koiliblikaid.
Uut vammust veel kaalutakse.

15.7.16

Brexiti kahtlasevõitu tulem

Jälgides mingisugust Brexiti järellainetust, tajun mingisugust imelikku rahutust oma meeltes – Hammond ja May on Suurbritannia valitsuses juba koha leidnud. 
Aga miks Clarksonit pole punti võetud? ...
Igavaks võib sedamoodi minna endiste Top Geari jaburduste tegijate kaemine.



10.7.16

Oli see unes või ilmsi?

Peale seda, kui Raisakull oma silmamunanditega on ära näinud mõningaid kuulsusi, on ta millegipärast hakanud nägema ka hallutsinatsioone.
Ja seda kõike ilma mingite psühhotroopsete droogideta. 
Mõnda aega olid jänkid vaatevälja ilmunud, siis möödunud nädalal nägi Raisakull Tapal olles sakslasi - ilmselt tulivad viimased oma soomukitega Sinimägedest – suunatulesid neil masinatel polnud, sest miks nad siis ikka komandotornides neljakümnendate algusaastate moodi sauadega vehkisid. Raadioside neil vist ei rundfunganud...
Ei old Raisakullil rohkem aega sakslaste kolonni eriti kaeda, vaid tuli ehitusmaterjalide poodi astuda. Ostud sooritatud, hakkas Raisakull kodu poole väntama.
Osa kolonnist oli tee serva võtnud mingil põhjusel.
Peab tõe huvides ärr mainima, et Raisakulli kondiaurumasinal pole ka suunatulesid, kuid ega sellest olnud miskit, vastutulijaid ärr ootamata kihutas Raisakull sellest kolonnist mööda.
Mingisugune kirsipunase baretiga asjamees tahtis küll miskit mögiseda, kuid Raisakull hüüdis tollele nagu möödaminnes: „Halt! Ihh pinn ain groosse tummkopf! Tanke söön!”

Ega jah, nõukogude-aegse kasvatusega indiviidil on kuidagi harjumatu mõtelda: löödi ju sakslased Teises Ilmasõjas... pardoon Suures Isamaasõjas puruks – näe, ikka on nad tagasi...


7.7.16

Kuidas sugulastest ilma jääda

Nädala eest astusid ühed lähiastme sugulased läbi.
Olivad teised parasjagu tulnud matustelt.
Mingil hetkel läks jutt suvaliselt nende Ukraina-reisile ja selhvide tegemisele.
Ma ei leidnud õigemat hetke kui alles nüüd küsida: „Aga te ikke tegite lahkunuga ka sellesinatise žjölhvi, endal irve näos kinni?”

Enam nad vist mulle külla ei tule...


Tõsiselt rääkides, ega see aeg kaugel ole, kui selhvihullus ka matustel levima hakkab, eriti, kui seda tehakse lahkunuga. 
Võigas mõttemülk on see tõesti, kuid inimloomi ja nende mõtteinstinkte on igasuguseid...

6.7.16

Eesti külasepa käsitöö

Ei tasu üldse arvata, et ma kalmisturistide teemaga seotud piltidega vihje annan ärrkärvamiseks.
Kuigi ma peaksin kõigi märkide perra maistest kohustustest prii olema.
Umbrohi ka nii lihtsalt ei tagane ega hävine... 
Lisaks tuleb tuhandes postitus kirja panna, praegune postitus on vist 902 sissekanne, äkki siis premeeritakse mind tuhande rublaga...

Aga jah, nagu allpool pildilt näha, on siia maetud Eesti külasepa käsitöö.
...tänapäeval miskipärast ei surda enam vanadusse, vaid haigustesse...

Teadmata on, millal seesinatine Eesti külasepa käsitöö ärr suri ja mis oli surmapõhjus? 

4.7.16

Rist

Tõlgendage allolevat, kuidas tahate...
Graatsiline kummardus?

Lahjavõitu tuli

Selleaastane jaanik Ebaveres oli vähe teistmoodi, kui ma eelnevaid aastaid meenutan. 
Algul polnud ruumi parkida, kuid kella ühe paiku olid pillimehed oma kodinad kokku kraamind ja vehkat teinud. Sellega koos hajus ka see tohutu rahvamass... 
...järgmisel aastal ehk küünlavalgel saab peetud jaanik...

Üks viiv

...paari aasta tagusest lõkkeollusest, mille ma nüüd alles mälukaarti kammides leidsin.
...mingi elukas terendab
ning teretab
või mul on
hallutsinatsioon...

26.6.16

Pressivad raisad

Kas tegelastel seal Telias on pead soojad või tulistavad nad hulataolisi suitsuseid kanepirõngaid lae poole, aga pikkade pühade ajal pole ikka viisakas oma kliendile sihukest üllatust teha.
Jõuan mina Ebavere jaanikult kottu, tahan uudiseid lugema hakata, milled ma suures õndsuses maha olen maganud, kui äkitse jääb nettus poonuna rippuma.
Siis lüüakse nagu templiga mu okulaaride ette siuke tekst:

Need käesolevad jaanipäevapühad kestavad sedakorda pühapäevani, mil ükski pangaülekanne ning veoteenus ei toimi ja ma hakkan nüüd tellima mingit ruuterit, kui vana veel toimib. Liiati pole ma tellinud omale übersuperkiiret ja hirmkallist pakettteenust, no milleks siis selline paanika Telia poolt. 
Elioni aegadel küll sellist jama polnud...

Interneeduse kvaliteet oleneb ikkagi teenusepakkujast, mitte sellest, et minu ruuter on väidetavalt vananenud. Ja pealegi pole mul mingit vihvit tarbivat nutitutti, mida sõrmega hellitada...
Aga noh teadagi, loll on see kes vabandust ei leia.  Eriti oma saamatusele...
Jääb siis imestada, miks "helged" peakolud Teliast minema ei putka. 

19.6.16

Punase kuke ohjajad

Millegipärast vanu pilte sirvides tuleb peakolusse küll sihuke mõte, et omaaegsed tuletõrjujad olid loovama mõtlemisega - kui ennast ajalukku jäädvustades fotoplaadile ära ei mahuta, olid nad varmad esiritta kasvõi pikali heitma.  
...igatsorti asjapulki hõivas esirea...
Tänapäeval ei taha keegi paraadmundrit määrida, sest isegi kutseline päevapiltnik oli sunnitud paar või enam sammu tagasi astuma, et saaks selleaastase lennu kaadrisse püütud.

18.6.16

Nädal enne jaanilaupäeva

Ärge, palun, saage nüüd valesti aru – Raisakull ei ole teps mitte kuhugile kinnimajja ega ka pordumajja kukkunud, et riigi kõrgemad ametiisikud oma kohalolekuga peaksid austama Raisakulli pohmakat, mis alles täna saunalaval kuigipalju leevenes. Ainult üks neist paljudest ei pidanud vaevaks teregi ütelda, ilmselt tajudes „ilmakuulsa isiku” juuresolekut. Nüüd möllab temanimeline loodusnähtus terve tänase päeva millegipärast väljas, tuuseldades kõike. Teadmata on, kas ikka rõõmust, et sai Raisakulli teretada. Vähemalt nägi Raisakull oma silmamunandiga nüüd teiste seas ka täitsa elusa siseministri ärr. Muidu ollakse kurat teab mitu parsekit kaugel, et neid näeb ainult virvendavas purgis helenduvat.  

14.6.16

Nõnda see on...

Ühte asja paneb Raisakull küll tähele – ükskõik, kuhu tema ka jõuab, pistetakse õltsipurk või kann koduõllega kohe kämblasse, andes märku, et ole MEES ja hakka kohe jooma, sest saitungiveergude põhjal tuleks meil ikke oma (esi)koht taas lätlastelt tagasi võidelda.

Ning pärast kasutatakse juhust minule kui teenelisele teelisele sokutada janukustutuseks hulga Aldarise 0,33 liitriseid õllepadruneid. 
Õudne hakkab...  

8.6.16

Õllesupp

Ma tean, et nüüd tuleb mu suunas tohutu peavangutuste ja etteheitvate pilkude laviin.
Et raiskan hea koduõlle ärr.
Aga too läheb iga päevaga aina kangemaks, võib-olla paneb paugu ka kirja – vaat siis on põhjust kurta õlle raiskamise eest ning kiruda sooja ilma, mis pani korgi lendama.
Aga nüüd asja manu:
4 klaasitäit õlut tuleb kuumutada (mitte keeta! - mul läks see moment üle jala)
Sel ajal, kui õlu kuumab pliita peal, tuleb neli muna suhkruga vahustada...

Allpool on originaalretsept kuuevarbaliste elik leedukate varasalvest:

Õllesupp (ALAŪS SRIUBA)

3½ – 4 klaasi õlut, 4muna, 3 – 4 spl suhkrut, ½ – 1 tl soola, 3 – 4 spl hapukoort, 200 g juustu.
Õlu kuumutatakse. Munad vahustatakse suhkruga heledaks vahuks, kuum õlu valatakse munadele ning segatakse, maitsestatakse soolaga. Lauale andmisel pannakse supisse hapukoor.
Juust antakse lauale supi kõrvale piklikeks tükkideks või kuubikuteks lõigatult.

Allikas: Salme Masso „Rahvaste toite” 1975

Täiendus originaalretseptile – arvasi, et muidu tuleb väga vedel lurr, lisasi peeneks lõigatud kardulaliistud ja pipart kuigipalju.
Ja kasutasi poeõltsi asemel koduõlut.

Maitsel põld häda miskit, aga välimus meenutas küll okset.
Ärge siis väärt kraami minema visake, suruge see ülespoole pulbitsev seedetalitus maha ja nautige. Just nõnda nagu mina seda tegin.


7.6.16

Ei ole ma midagi ärr kärvanu

Raisakull leidis taaskord võimaluse Valkas ärr käia – sedapuhku tuli Valgas pangaautomaati täristada ning seejärel luhvitada sajalisi, saades vastu õllepadruneid.
Üks ületreenitud kõhu jagu pindiseid läti õllet jäigi küla peale külmkappi, et jaanipäeva aegu janukustutust saab , samas kui oluliselt rohkem karhuõllepadruneid sai ärr joodud.
Tee peal hüppas Raisakull ühe kodukandisõbra mant läbi, kaedes, et viimasel on üsna pohmakalaadne olemine kallal, andis tollele ühe karhuõllepadruni. See tänas ja korkis kolmandikuliitrise purgi lahti ning neelas paar lonksu, sest muidu jutuvada oleks kängu jäänud. Ega siin muud kõnelda ole, kui õlu hakkas üle ääre ajama ja nii mitu korda hoolimata sellest, et seda ikka vähemaks joodi.
Jaa, Raisakullil on vast tõesti imekspandav jõud man, et ta suutis käepuudutusega anda kolmandikuliitrise õllepurgile pindise jagu märjukest – siinkohal meenub omaaegse mäejutlustaja hvenomen.  
Siiski tõi Raisakull õe mant 3 kaheliitrist plastiklimunaadipudeli täit koduõllet, mida ta nüüd parasjagu manustabki...

27.5.16

Kohtumine...

Ükspäev millalgi selle nädala alguses pistsin saekaitsega kummikud päkkade otsa ning läksin kopraid kiusama. Viimast saab teha ainult paisutammide lõhkumisega. Üks ehitis lammutatud, kõndisin mööda jõekallast allavoolu, kus tamm tekitas jõele vähe suurema elik meetrise nivoode vahe. Küll ma sikutasin sealsest ehitisest kaikaid välja ja pildusin neid kaldale. Raskusi oli, sest roigaste üle kaldal põlvitavate pajude loopimisega sain enamvähem hakkama – paar nuialaadset põrkas pajuokste takistusel vette tagasi, kus need allavoolu kulgesid. Lõpuks kaesin, et sellest voolavast veest kohisevas augumulgust peaks nagu piisama.
Nii ma seisin, kummikud vett täis, ebaloomulikus asendis, kuulasin vee kohinat ning mõtlesin parasjagu oma mõtteid. Letargiast äratas mõnikümmend minutit hiljem vastaskalda kuivenduskraavis toimuv.
Millegipärast ma eelmistel aastatel arvasingi, et piibrid on sinna pesa teinud.
Nüüd ujus loom sealtpoolt otse minu suunas, jäädes siiski aupaklikusse kaugusesse pidama. Uudistas veidi ning keeras otsa ringi minust paari meetri kaugusel ja ujus tagasi oma kodukraavi.
Linnavurledele oleks see alles elamus, millest õhinal rääkida igal grilliõhtul, kuid mulle oli see loodusepoolne ilmutus. Asi seegi, sest muidu pole ma elu sees seda ujuvat närilist oma silmaga näinud, et siis arvatavasti on küll minuga midagi lahti.
Rahulolevana, kuid lirtsuvate sammudega kõndisin kodu poole.
Õhtul, enne koikussesuundumist tundsin, kuidas mu säärtes ja kintsudes haarasid võimu krambid. 
Ei teagi enam, kas loom pani mulle needuse peale...


26.5.16

Kümme aastat ja tuhat?

Kuskil selle aasta sees jooksis rahvusringhäälingu eetris mingisugune Tõusva Päikese Maa joonisfilm täiskasunutele, misse jutustas legendaarse Mitsu Zero loojast.
Vaat säält jäi meelde üks lausung, mis jäi mind väheke painama.
Ma võin eksida sõnastuses, kuid mõte oli säänne, et kümme aastat on loominguline idu kõikse viljakam.
Üha enam pean ma tõdema oma skeletti katval ürbil selle väite toimimises.
Kümne või tosina aasta eest olid mul esimesed katsetused raalikribanduses, esiti ÖöHulkuri Peldikutapeedil, siis olin väikese jupikese aega Tsoonis, nüüd pikemalt Bloggeris.
Kui te heidate siinse plooga arhiivi oma raskevõitu pilgu, siis näete, et ega palju puudu jää kümmeaastakust.
Nüüd aga tunnen millegipärast, et ma pean edasi liikuma – vaikivate hvilosoohvide maile.

Eestlasele kohaselt – alul ei saa vedama, pärast pidama – otsustasin enne veel tuhandenda postituseni jõuda ning oma ajusüldist välja pressida siinse plooga jaoks veel kuskil sajakümne peatüki jagu kribaoopuseid.
Kuigi tuleb tõdeda, et mu ploogade „Anarhia Raisakulli rõveduses” ja „Tuulekaer” kahepeale kokku on tänase seisuga tuhat loomingulist peatükki juba olemas.  

22.5.16

Nõnda siis

Raisakull käis eile lõunas ärr.
Sai viimasel hetkel Valka suunduvale maanteekilukarpi istumiseplatsi.
Viinaostutuuri keskmes sattus Raisakull segaduse keskmesse – kuna kogu tee janutas hirmsatmoodi, siis tahtis Raisakull osta kaheliitrise õlle ja liitrise viski. 
Maksma hakates ei tahtnud pangakaart sugugi ennast maksma panna - ju siis oli alkoholiostukeeld teisele peale manatud. Ega Raisakull üksi irvitanud selle üle, teised juba aasisid, et alaealine veel teine...
Meite vabariigi pinnale tagasi jõudes tegi Raisakull kontrollostu sellus – siis polnud mingit takistust.
Järgmisel korral püüab Raisakull sulli kaasa tarida.

Muide, Valka kerkib noid suuri alkopoode nagu seeni pärast vihmasabinat.

Ettevõtlikud soomlased on samuti avastanud, et odavam on Lõuna-Eesti tuuri puhul Põhja-Lätist läbi hüpata, kui hakata Talsingi lõunakaldalt kallist viina ostma.

15.5.16

Mõttemülk

Kara-uta ja muud sihuksed müüvad oma poodides NuTool, NuSteel, NuAir ja muid Nu... tooteid, eks ole.
Kuid mina pole aga kuskilt riiulilt leidnud NuClear tüüpi puhastusvahendite sarja, kuigi loogiline oleks nimetet müügikohtadest otsida...


Möödunud nädalal...

...Sain küla pealt laenuks mullafreesi. Et proovin ise järgi, kas tasub ärr: seljale ei hakanud, käest ärr ei joost, peenramaa ühe päevaga läbi töötatud, selmet nädal aega hargiga vehkida – järelikult on hea aparaat. Plaani tuleb panna selle riistapuu ost.

Neil päevil lõpetasin ka puude ladumise. Ennetähtaegselt. Kraamisin maapinna ka saepurujäätmetest puhtamaks – sain korraliku mönkrikärutäie, mille vedasin metsa. Muidu oleks läinud see kõik vaarikate vahele, kuid seal oli seda pahna isegi. 
Samblatõrje käis sel aastal sedapsi, et mönkrile panin kolm hobuäket järgi - vedas ärr küll, tõmbas samblavaibast suurema osa üles. Paar päeva sammal kuivas ja siis rehaga hunnikutesse, sealt mönkrikärru ja toimetasin kärutäie kunagise kuuri vundamendimüüride vahele. 
Ning takkapihta alustasin selle aasta esimese muruniitmisega. 

5.5.16

Elust enesest...

Üks külamees kurtis hiljuti, et viimasel ajal tema lausa laguneb.
Käinud silmaarsti, siis kõrvaarsti man.
Sai uued prillid ja kuuldeaparaadi.
Siis hakanud hammas lagunema - pidi igemetohtri juurde minema.
Ehitati talle uus hambarida.
Viimasel korral läinud proteesi kätte saama ja häbilugu küll – puuksutas terve kabineti väga paha haisu täis. Nagu sellest vähe oleks, peeretamised ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Tuli koju ning otsis kapist piprapaki.
Võttis pool lusikatäit seda va jahvatet pipart, pistis suhu ja sada grammi viina veel takka.
Siis leidis, et kuradi piprajahu on igemete vahel kinni, kallas veel sada grammi viina teeklaasi. Seekord loputas vanahärra suu korralikult enne allaneelamist läbi.
Kolmas sada oli ka sama teed läinud.
Järgmisel päeval oli tal hirmus pohmell kallal.
Palus mul veel poest õlut tuua.
Aga puuksulaskmisele sai piiri pandud.
Minu küsimuse peale - miks ta ometi pipart viina sisse ei puistanud? - vastanud ta: "Ei tahtnud viina mekki ärr rikkuda... "


3.5.16

Käisin talgul

Nüüd on vähemalt kõikjal näha, et kloorovüll asetab ennast kevade toel kulu kukile.
Valget lund, minugipoolest kasvõi määrdunud olekus, pole enam kuskil.
Millest minusugusel tolgusel on eriti kahju.
Enam pole mõtet ajada puid ahju... 

Möödunud kolmapäeva õdakul pakkisin oma hügieenitarbed riidest tuhlikotti.
Tuldi järgi ning mõneks päevaks keerasin ka majapidamise lukku.
Kohapeal selgus, et õige pea saab juua, mekkimiseks koduõlut anti.
Saabus üsna pea ilmakuulsa degustaatori arvamus – toores teine sittakanti.
Kuiva trenni tehtud sai – purgiõlle koos viskiga, pasaarihoone püstitamine, liha lõikumine.
Lisaks veel metsaminek noorte kuusetaimedega, eesmärk – raiesmikuga lõimumine.
Siis lõpuks ometi lauba ommiq antud sai start neljarattalistest summutitest.
Kümmekond masinat, suundusid talgualale, rahvast peal murdu, tehti sammutest.
Kes said labidad, need küürutama pidid, kes aga basuukatorud, need selga säästsid.
Mina, aeglane mehike nagu muiste, võtsin toru ja end lahinguväljale saatsin.
Kiirelt kadusid teised juba tuleviku poole, samas kui kuusetaimedega mina olevikus viibisin.
Mu tempo, mis lubas õlut rüübata, sest vagu oli kõver – paar kuusetükki rohkem ma mulda pistsin.
Ja lõpuks ikkagi mul kolm taime puudu jäi, raisk. Võtsin laenuks, kuid tagasi ei andnud.
Lõunaks vististi seljanka rohke hapukoorega, kuid leivapätsid olid millegipärast kadunud.
Leiba luusse lastes räägiti kahest metsanotsust, kes sealsamas andnud otsad.
Mina nägin ühte – oli teine üsna rammus, haugatud millegipärast tükk taguotsast.
Tagasi lonkides haarasin kolm purki alberto kukke – ühe leivavee pistsin pintsli.
Istutamise ajal tundsin, vesi minus keema läks ning tühjendasin põie üle vaovinkli.
Seejärel koheselt janu tekkis, polnud midagi teha, korkisin purgi lahti ja nautlesin.
Päike tuul ja pilved – nemad kõrges kõigest ilma jäid, et saatsid mu kallale jaheduse siis.
Paar tunnikest veel kuusetaimi maasse surusin, tõstsin silmad – teised läinud.
Läksivad sinna platsile, kus kevadveest üleujutet jõepõhjast turritasid kännud.
Ei saand plaanist asja – kodinad korjati kokku ning minekut tegime.
Maasturipikapi tagaistmel sõitsime kogunemise kohta nagu ameerika mägedes.
Oodates nagu müstilist Godood ülejäänud rahvast järgi, pistsin viimase purgisisu nahka.
Lihtsalt ilus oli olla... elu tundus samuti ilus - ümbruses polnud ühtki pahnapaska –
mu meeli kõitsid noorikud, üks kenam kui teine, lõpuks tunduski,
et meite maal polegi kõverate kootidega mustusest lehkavat tunguusi.
Öisest pasaaripidust ma rääkida ei tea – volbriöö nõidu ma kahjuks ei näind.

Olin kõigest lihtsalt väsind...

23.4.16

See otsus ei tulnud kergelt

Käesolevaga teatan, et olen otsustanud kandideerida Vabariigi Presidendiks.
Põhjuseid on siin tegelikult mitu.
Mingil ajal kauges noorusepõlves, sellest on umbkaudu 35 aastat, unistasin tõepoolest Vabariigi Presidendi ametikohast, kus ma kuulutan välja enda arust arukaid otsuseid, et rahvas hääletab mu teiseks ametiajaks tagasi, kuid mina keeldun sellest.
See oli esiteks.
Teiseks, vahepealsed tormilised aastad, mis tõid meite kodumaale vabaduse kremliitide orjusest, kusmanu minu osa siin tagasihoidlikult öeldes üsnagi suur*, tõid Vabariigi Presidendiks kadunud Lennu-taadu, kes tõstis oma isikupäraga lati kõrgele – no kes siis tahaks seda ontlikku ja ihaldusväärset ametikohta ärr lörtsida. Nüüdseks on Arnold vähesel ja Toomas suuremal määral tõmmanud lati tavainimesele kättesaadavamasse kõrgusesse.
Kolmandaks, kuna veevalaja unistustel on kombeks aja voolus tõeks minna, siis olen mina seekord õigem kandidaat võrreldes erakondade upitet eputaatidega.
Neljas põhjus on ilmselge, kuna ma elatun praegusel momendil vabariigi valitsuse vahendatud elatisega, siis minu valimine Vabariigi Presidendiks annab vastupidise tulemuse – minu palgast saadav tulu- ja sotsiaalmaks katab juba mitmete inimeste esmased sotsiaalvajadused.
Nii et minu Vabariigi Presidendiks valimise puhul on Vabariigil endal kasud ka sees.

Samas kutsun ka teisi isamaalisi mõtlevaid vabariigi kodanikke end üles seadma presidendikandidaatideks. 
___________________________________________
* umbes samasse 35 aasta taha jääb ka minu sihikindel uskumus Eesti Vabariigi taastulemisse pessimistide hulgas, kes väitsid, et nõndakaua, kui vene armee kirsavoid tambivad siinset maakamarat, ei saa Eesti kunagi iseseisvaks riigiks... 
Ajalugu näitas aga, et saab küll – enne pöörasime riiki õigesse rööpasse, seejärel kupatasime liitlaste abiga kuulsusrikka Punaarmee teisele poole Peipsit.

Läbirääkimised „savetskaja armija” väljaviimiseks olid teadjamate sõnul üpris rasked.
Mina oleksin pakkunud sellise lihtsama variandi – need nõukogude soldatid, kes oma aja (kaks aastat) ära teeninud, paigutanud Tallinn-Moskva, Tallinn-Minski või Tallinn-Leningradi rongi peale. Kui viimane soldat ära saadetud, siis järgmisena on minekuvalmidusse end seadnud ohvitserid ja üleajateenijad oma vahmiilidega. Aga kogu see relvastus, mis siin dislotseerus, jäänuks meie taasloodud kaitseväe kätte...



Nõnda siis

Täna hommikul pakkisin lumekühvlid-sahad-soomekelgu kokku ning paigutasin nad järgmist talve ootama. 
Sain aga selle teoga ühele poole, kui taevast hakkas rahet alla tulema. 
Nüüd on maa valge ja puhas, et lihtsalt kahju on seda puhtust ärr mökerdada oma poriste saapajälgedega.
Kuskilt otsast on meelde jäänud vanarahva tarkus, mis ütleb, et aprillikuine lumi on põllule väetiseks.
Kui ma pilgu maha heitsin, siis tundusid need mahasadanud lumekruubid küll väetisegraanulitena.