Kontakt

Niisiis, eile panin oma jalge alla üle pika aja oma alumiiniumist isetehtud räätsad.
Hehh, hea tunne oli metsas turnida.
Ehkki lumi oli sõmerjas ning nii pehme, et poolde lumesügavusse vajuda.
Proovisin samas suusakeppidega vehkida, et ülakeha koormust saaks.
Päike paistis, mul oli hea tunne, kuigi ühel korral käisin ka ninali, ilm oli ilus ja kõik oli ilus.
Koheva lumega maadeldes sain selja higiseks.
Kottu naastes olin hullupööra märg, et pidasin targemaks tuppa kobida.

Ma ei tea, kas keegi on selle pealkirja lahti seletanud, kuid minu ajukeemia tõlgendas sõna kontakt järgnevalt:
kontakt – luu alastipilt, kontide suguühe, skeletitoimik 
Huvitav, millised need küll välja näevad?
Igal juhul on siin mõtlemisainest Hulluwoodi õudukakribajatele...

Millega sisustasin eelmise nädala vabad hetked?

Katsetasin neil päevil LinuxMint 14 KDE töölauda.

Tõmbasin 32-bitise ISO alla, kõrvetasin teise DVDle ning proovimine võiski alata.

Kõik oli kena.

Tutvumise järel otsustasin LM14 ASUSe EeePC901 pisiläppari kõvakettale ajada.

Peab mainima, et asi töötas.

Seadistasin kõik oma käe järgi ära – see käis lihtsamalt, kui lootsin.

Pärast mõningat kasutuskogemuse hankimist tundsin, et miski on puudu.

Puudused olid siis järgmised.

Pärast teatud aega eemalolekut ei funganud mitte miski, olgugi et vooluhalduses oli ekraanisäästja ja muud sellega seotud protsessid kinni pandud. Miski asi oli kooma tõmmanud.

Kui ma läksin seadistustes üle väikesülearvutile mõeldud välimusele, siis ka seal tõmbas miski köie kõri ümber kinni.

Mõlemal juhul aitas välja kontoriroti hea sõber – kirjaklamber.

Üks küsimus veel, miks installi käigus ei loodud swap saaleala?

Viimase puudumisel tundsin, kuidas programmid jõnksutasid.

Miks ma sellest kirjutan oma plöögas?

Kuna LM kommuun, kes asja arendab, on põhiliselt inglisekeelne, siis ma ei hakka ju oma ämbrisseastumist munakollase tõlkija kaudu edastama. Seesinatine tõlkeprogramm võib asja hoopis arusaamatuks teha, et ei mõika ei probleemile teavitaja ega ka lahenduse pakkuja.

Tekiks Paabeli segadus.

Kui keegi on valmis need veateated inglise keelsena edastama distro valdajale, siis ma tänan nähtud vaeva eest.

Muidu oli hea kogemus.

Kuna need ülalmainitud vead häirisid mu kasutust, et läksin tagasi LinuxMint 13 Mate töölauale.

Olgugi, et see on palju noorem töölauasüsteem, on ta ülimalt stabiilne. Vähemalt minu raalis.

Tõele au öeldes on Mate tegelikult vana Gnome2, mille hülgasid pea kõik suuremad distrod, kui Gnome3 peale üle läksivad. Viimane on võetud kasutusele just pihuseadmete ja muude tahvlilaadsete raalide tarbeks, ei taheta ju sugugi sellest rongist maha jääda.

Oma tõmblemiste perra on need distrod, mis valitsesid aastaid DistroWatchi edetabeli tipus, kaotanud oma kohad neile, kes pakuvad tarbijaile stabiilsust.

Samas saan ma neist suurematest aru. Nad teenivad klienditeeninduse või suppordi pealt.

Kui aga igal suvalisel hetkel pööratakse asi puhtalt lehelt, siis peavad kõik aru saama, et sel toimingul pikka pidu pole.

Kunagi oli kasutajasõbralik distro Mandriva, millele algajana sain enam-vähem asjale pihta.

Minu meelest oli see KDE-distro üks parimaid enne, kui KDE kogukond uue töölaua kasutusele võttis.

Eks see uus asi asja kihva keeraski.

Raadiumiveergudelt talletuvad mõtted

Et siis...

Juhtusin taas üle pika aja raadiumit lugema.

Kõneldi millestki Eesti Peerust, mille haisva mädamuna lehka üritet tampida maksurahaga kinni.

Huvitav, kui mina kui kodanik ja samas ka omanik tahan kuskile lennata, siis pean kõrrikargavat hinnalõrinat taluma, samas kui minu pinsist puuduolevat rahaollust keskmisest palgast lähtudes kanditakse kärbsesita ehitamiseks.

Härrased, tulge õite õhulossidest ärr maa peale!

Ega enne midagi paremaks lähe, kui kõik suured asjamehed oma tegevusi isikliku varaga vastutama hakkavad.

Näituseks tahad istuda mingisuguse riigiettevõtte juhatuses, panditakse soovija kogu likviidne vara riigituludesse. Kui saad edukalt hakkama, võid ka sealt ka tulu saada, aga keerates oma lollusega/tarkusega jälle midagi kihva, visatakse sinu isik likviidsuse nivelleerimisel lihtsalt nagu haisev narts tänavale.

Teine teema, mis mul samuti hambad irevile, nagu marutõbisel koerlasel, ajab, on mendijuhi valimine.

Lahe on kaeda, kuis ministrihärra kuulutab end hullumaja kandidaadiks ehk otsustusvõimetuks persooniks. 

Maratonääri vaevused

Kuna maratoni teema on viimatisel ajal moes, siis ei saa ka mina mitte vaiki jääda.
Käisin samuti maratonil.
Raibe tahtis hinge ärr võtta.
Ise pole sellest kah toibunud veel päriselt.

Alustasin peale reedest saunaskäiku ja küla peale minekut veini manustamisega.
Hea pakivein oli, olgugi, et teine hispaanlane – ei liig hapu ega magus.
Vahepeal maitsesin ühtekomateist – vaalaliha, anšoovisekastmes praeliha, sojakastmes jne.
Nii kuis lauale midagi toimetati.
Leotasime huvi pärast ka tooreid, lapikuks haamerdet lihatükke punases veinis, misjärel sai pipardatud ja paneerida ning seejärgi pannile asetada. Päris omapärase mekiga tulid.

Siis toodi välja konnamaa aniisiviin.
Mõtlesingi tükimat aega, kuda ma oma köhast, misse tükimat aega mind kimbutas, lahti saan.
Ja enäe, pastis andis hea võimaluse.
Trimpasime seda.
Pika mekkimise perra hakkas janu ja selle inimkonna suurima häda kõrvaldamiseks oli nurgas konutamas mingi koolajook – alati abivalmis nagu pioneer.
Snäkkide tagavara vähenes üpris eduliselt.
Aaga, kõik see oli sisuliselt ettevalmistus maratoniks.

Vot laupäeval oli sitt-mis-sitt olla.
Peremees kolis oma pere kokku ja kadus lõunasse, jättes minule peaparanduseks sikspäki jagu õltsi.
Mina jäin oma pohmakaga koduhoidjaks.
Uskuge või mitte, mul läks terve laupäev ühe purgi õlle ärrjoomiseks.
Kaesin küll, et imelugu – isegi vaivpäki vaatamisest hakkas pea valutama.
Kuni ma selle oma silma alt selle ära koristasin.
Aga...
Siiamaani on millegipärast mul pohmelliraibe kallal.
Misse muu kui maraton – pohmakamaraton.
Tervistav tegevus on – köhahood on harvemaks jäänud.
Viimased päevad olen hoidnud kainet joont, mis sest, kui see viimane veidi loogeline.

Soovitan!

Kära ei millestki

Hümnus kui selline on püha asi – olla teine lausa riikluse sümbol.
Eks ta nii olegi.
Koos vapi/kilbi, lipu ja veel millegagi.
Ainult, et saua pole, sest need on kumminuiade näol politseile jagatud.
Millegipärast.

Tegelikult teeksin ettepaneku hümnuselt kolmas salm hoopis ära kaotada, kui ülearune.
Kahtlustan siin papa Jannseni eufoorilist puhteestlaslikku hoovõttu - ei märganud õigel ajal pidama jääda.
Olgem ausad, jätnud too mees hümnuse kribamise hoopis tütre hooleks, oleks meil parema sõnastusega riigisümboolika.
Aga noh, tegu tehtud.

Üks asi veel – kaitseväe kaplan võiks tänapäeval paraadide ajaks üldse koju jääda.

Lihtsalt paar värsirida

kui nüüd ausalt ma kõik

südamelt ära ei räägi

siis esile tõuseb tõik

et mu hinges käärib
 ____________________________________________________________
3 minutit läks selle kirjapanemiseks ja kohendamiseks

Kuhu on kadunud Münthon?

Ma ei tea kuidas mujal, aga Tapa kandi poodides pole mina enam tükimal ajal näinud müügil Mynthonit.

Viimati Tapa Säästukast jaanuarikuus ostsin paar karpi, siis jäi veel sinna paar karpi - Grossis polnud Mynthonist kirbu haisugi.

Või on Mynthoni puudumine kohalikus kaubanduses üleüldine?

Ega jah...

Ma ei hakka siin rääkima tollest, et meie kõigi armastatud firma, mille omanikena laseme riigiissidel valitseda, koore riisub.
Meedium kärab alla 300 rublasest elatusmiinimumist kui sellisest, et see olla vaesem osa rahvast.
Selle loogika järgi peaksin mina olema puruvaene, sest ma elatun Eesti Energia dividendi- ja teiste töölkäivate inimloomade sotsiaalmaksudest kogutavatest riismetest
Peaaegu pooleni kolmesajast venitab tänasel päeval see kuusissetulek ära.
Ma ei kurda.
Elan ilusti ärr, ehkki tahaks leivale määrida ka võid.
Sellist, mis nina korralikult tatiseks teeb, mitte mingissugust keemilist saasta, mida nimetet margariiniks.
Või siis korralikke püksa, mis pole taaskasutuskeskust näinud.
Või särki - vanad päevasärgid narmendavad küünarnukkidest.
Lappida pole ka mõtet teisi, kuna pesus võib rebeneda selja pealt.
Muidu ma ei mõtleks oma eluolu peale.
Kuid nüüd pean seda tegema.
Valitsus kutsub inimesi üles ettevõtlikeks hakkama.
No ma mõlgutasin seda mõtet tükimat aega.
Mis saab, kui mul ei ole seda soolikat teps mitte?
Liiga aus olen, noh!
Ma ei oska petta.
Eriti, kui teisele silmadesse vaatan.

Sõber helistas

Üks ammukadunud sõber helistas.

Üle pika aja.

Tundis huvi.

Kas ma elan ikka?

Ei! vastasin. Olen koolnud!

Sattus teine ilmselgelt sellisest väga ausast vastusest kimbatusse. 

Lõpetas kõne.

Töökuulutustest

Lugedes töökuulutusi, ei jõua mina ärr imestada,  mis kohtade süsteem ühes ja teises töökohas välja pakkuda on?
Ma mõtlen, et pool kohta ja/või 0,6 kohta.
Kui inime tahab tööd teha, siis milleks nendega mängida?
Ehk siis hädise poole koha krabamiseks peab inimeseloom ennast pooleks saagima?

Seda ma mõistan, et poolearulisele sobib pool kohta, kuid siis peaks olema ka vastav töö - näitusena talle maksta pool palka võrreldes instituudi targeima mehega.
Kuid seda ma ei mõika, miks tahetakse palgata üdini teovõimeline inimloom, pakkudes talle vastutasuna nörritamiseks 0,3kohapalka?
Millega mõõdetakse neid kohti?
Koormuse järgi?
Mis mõõdiku alusel?

Iga inime on erineva taluvusega - osa talub pinget, osa ei talu.
Siit tekib järgmine küsimus - Miks peab töökohas valitsema pingeline olukord?

Tänase päeva mõte on...

...Kui sirvida netis olevat žurnalismi, et meil on väegade sitt blondiinajakirjandus.
Kui juba seemitsoppa lugedes tuleb kuradima allergiahoog peale, siis delfinaariumit ja thelaveäppi lugedes olen juba täppide ja triipudega sajakordselt kaetud.
Ja nad tahavad oimetuse artiklite lugemise eest ka raha saada???
Kõiksepealt oleks viisakas ikkagi asjalikuks hakata, siis alles nõuda lugejalt pappi.

Aga tuusama näib kättesaamatus valgusaastate kauguses...
Nagu kommunismus.

Vestlevad kaks taati ühes Moskva teemajas, kus üks ütleb teisele: "Ega meie silmad kommunismi ei näe, aga lapsed... 
Lastest on kahju!"

Tahaks tõemeeli karjudes küsida – Mida te seal Ülikoolis teete?
Nüüd olen küll seda meelt, et kogu see kõrgharidus, õigemini kärssav haridus, läheks ilge raha eest tasuliseks.

Lihtalt häbi on lugeda.
Lugeda kõrgharitud inimlooma toimetatud artikleid, mis kõlbab vaid lasteaialastele unejuttude ettelugemiseks.
Vajun häbi pärast maa alla.