31.7.13

...Mageia...

Juba mõnda aega toimetan siin Mageia nimelise distroga.
Kunagi sai lubatud katsetuste plaani võtta teine.
Esialgsed kiire ülevaatega katsed näitasivad, et asi polegi naa hapuks lännu, kuigi eksikombel sai tõmmatud ja platele kärsatatud hoopis installikas, mitte elusplate, millega saanuks tutvuda nagu ma linuksilistega ikka tutvun.
Minu siirad ja sügavad vabandused õigustet nördimuspuhangu eest, millega ma kostitasin Mageia meeskonda. Seda mitte nii avalikult.
Ootasin siis mingit vaba ning sobivat hetke, mis saabus paar päeva tagasi.
Tegin mõned viinad ning pärast ka õlled ja asutasin end süleraali takka istuma.
Ma ei mäleta kahjuks, mida ma esimese korraga kokku keetsin, et pimedus valitses ekraani peale uuenduste allatirimist teostatud taaskäivitamisel. Aga ilmselt midagi hullu ka polnud, kui ma peale viinapitsitäie haljast ja sakuskat peale hinge alla toimetades teostasin uue süsteemi pealeajamise.
Seekord läks juba õnneks.
Jah, esimene kord jäi sakumm peale hammustamata.
Lasin masinal ise toimetada, ei hakanud oma tarkust välja näitama.
Ma õieti ei jaksanud viimast teha – teadvus oli tormisel merel, et pidin metsikult tasakaalu hoidma.
Ja see väsitas hullult.

Mageia on sisuliselt noor distro, ehkki vanad kalad Mandrivast on selle projekti taga.
Mandrivast pole viimatisel ajal miskit kuulda olnd, kuigi omal ajal sain just selle distroga sinasõprusega tuttavaks, et leidsin selle üsna kasutajasõbraliku olevat.
Eks juhtkonna ja kommuunivaheline ebakõla seal mängus oli, miks lahku mindi.
Vahepealsed aastad olin Debiani pakimajanduse (apt) lummuses, mida kasutasid nii Elive, Xandros ja *buntud ning selle derivaadid LinuxMint, ZorinOS...

Nüüd oleks väga hea võrrelda apt. vs. rpm.
(Viimatinimetatu on muide RedHati aretis.)
Kuid vara on veel seda teha, kuna alles sain rpm.-i kasutavat Mageia3 oma vanale Delli läpakale peale aetud. Viimane aga lippab nagu noor setukas oma poolegigase mäluga.
Kõik töötab nagu valatult.
KDE töölaua rakendusi kaedes on nood ikka üsna võimsad võrreldes päkatsi omadega.
Praegu ma arvan, kui midagi hullu ei juhtu, siis tuleval kuul teen esialgse kokkuvõtte.
Aga noh, kalkun ka arvas...

Pseudokommunistlikust turust Eestimaa pinnal

Siin Moskva!
Homme leiba ei saa!
Siin Tallinn!
Homme kõik on kallim!

No selline omaaegne mingisugune lobatõuline lora kiskus ajukurdudest välja, kui lõunapausil kuulasin raadiumit, kus lahati elukalliduse teemat.
Kindlasti oli sel loral veel salme, kuid praegasel hetkel ei tulnud meeldegi.
Mõelda vaid, ligi kolmandik sajandist on see tükike pikemast lullast mu peakolus sitsinud.

Üks asi ei andnud rahu.
Väike turg peaks soodustama hinnalangust palju drastilisemalt kui suurem.
Millegipärast pole seda juhtunud.
Järelikult on ärimeestel pseudokommunistlik minevik kukil hingamas oma letargilist hingeõhku.
Ega Nõukogude ajastul hinnad ka langenud – nii kuidas kaubastu hinnakomitee hinnasildile maalis, nõnda ka müüdi – ma küll ei mäleta et allahindlust tehti, välja arvatud praaktootele.
Pigem head raamatud „Mirabilia“ sarjast said juurdehindluse man.
Miks väiksel turul hinnalangus peab toimima kaupmehele valusamalt kui suuremal turul?
Aga sellepärast, et väikene turg küllastub kiiremini.

Eesti kaubanduse eripära on see, et tuuakse maailmamainega toode Kagu-Euraasiast sisse ja üritatakse hingehinna eest see maha parseldada. Enamasti see ka õnnestub, sest liikvel on igasuguseid moeteadlikke kodanikke, kel tengelpung on üsna rasvane. Aga, see on paraku väike kontingent võrreldes massiga. Enamus ägab laenukoorma all. Samas on poed üsna tühjad inimloomadest, mitte kaubast.
Mitu korda, niipaljukest-vähe, kui ma suurde linna olen eksinud, olen jalutanud riiulite vahel ja vangutanud pead mõeldes, kuidas suurte kaubakettide kaupluses kaubapinda raisatakse.

Ammuilma on pähe taotud, et hulgi on odavam.
Hea küll, kui nii, siis nii.
Oletame, et lähen suvalisse suurketi poodi. Tahan osta kolm teksatagi, kolm teksapaari ja kaks paari korralikke saapaid. Peaks olema hulgiost. Aga kasseeritakse ikka see summa sisse, mis hinasildilt paistab. Allahindlust selle eest ei saa, kuigi unistada võib.
Järelikult on hulgiost odavam ainult firmale endale, kuid ostjale omakorda hulgimüüki ei teostata.

Ah, mis mina sellest kaubajuutlusest üldse tean.
Ma olen nii üht kui teisipidi vastu pükse saanud.
Sellepärast ma ei tükigi äriilma.
Mul pole ärisoont.

Aga jah, tulles tagasi tänase raadiumiteema manu, siis üsna mugav on ütelda järgmist – väikese turu eripära tingib praeguse olukorra, kus hinnad tõusevad kiiremini taevasse, kui rahva elatustase härjailana teosammul järgi jõuab.
Kui jõuab...
Tegelikult on meil Ühisturg, mis on üks Juraliidu alustalasid ja meil kehtib EestiUusRuubel.
On aeg suuremalt mõtlema hakata, härrased kaubastust!
Ärge te kuradid väitke, et turg on väike.
Pigem loobuge palmide all peesitamast.
Sest Sportland juba osaliselt läks inglaste omandusse.
Kui läinuks sajaga, siis saabunuks sõda nii riiete, jalatsite ja muu pudipadiga, milles kohalikud niinimetet kaupmehed tõstnuks käpad taeva poole.

18.7.13

Taaramasina orgasm

Mitte selle, kes velosipeediga konnademaal kihutab.

Täna käisin kohalikus suurkaubastu väikeses putkakeses ja viisin kogunenud taara ärr.
Meil siuke Tomra Uno nimeline taarakoguja on humoorikas sell, kes vist on ümber lõigatud naiseks või on ta sünnist saati naisisend olnud, aga nimi ei klapi sugugi esmase muljega. Või on ta hoopis tõeline pederast...
Kurat seda teab.
Väljamaa värk ka teine, sest tagumisest ajukäänakust torkas esile ühe legendaarse Norra suusahundi eesnimi, mis meite maal pruugitakse tavaliselt tüdrukute peal.
Veatu pudelite käsitsemise peale too taaramasin teeb rahulolevat urinat, mille lõpetab klaastaara puhul kolks-kolladi-kolladi-kolks, mis aga plast- ja metalltaara puhul puudub.
Klaasist õllepudelite puhul pole häda miskit, kõik loeb ära.
Probleemid hakkavad tekkima plastikpudelite pistmisega sinna auku.
Teatavasti on viimased suuremad ja jämedad.
Pistan mina järjekordse pooleteistliitrise sinise plastikpudeli avausest sisse ning triipkood on üleval nii nagu peab.
Tuli kustub masinast ja vaikus haldab juba poeruumi, kus leti taga seisev müüja, kes muide päris kena tips on, kuuleb minu vestlust massinaga.
Masin väitis oma rohelisel moel ehk ekraanil nimelt, et tundmatu pudel on, millele mina sekundeerin vastuväitega: "Mis kuradi tundmatu, tuntud on ikka. Ahjaa, siis sind polnud siin, kui aura pohlamaitseline vesi välja tuli."
Võtsin pudelikaelast kinni ja tõmbasin selle hetkeks välja ning tarbetu liigutamisena tagasi pista.
Nüüd alles võttis masin omaks.
Nii ma jändasin mitme veepudeliga veel, kuni lõpuks väitis Tomra Uno, mis või kes, tajudes viimase pudeli asetamist oma keresse: Palun lükka sügavamale!
Mina seevastu kummardasin ja kaesin, et pudelil pole enam horisontaaltasandil liikumisruumigi s.o. põhi vastu seina, ning pomisesin: „On sügaval küll! Kas ma pean seina teisel pool maha lööma? No kuhu ma pean lükkama? Lükka sügavamale! Orgasmis oled või?“
Siiski tõmbasin selle putli korraks välja, et seejärel uuesti masinale orgasmi tekitada.
Ei saanud ma rohkem masinaga suhelda, kuna väljastati kviitung kokku 15 pudelile.

Hehh, näitsik leti taga, kes muidu on tõsine, naeratas, sest misse vahemaa meid lahutas, oli kuskil paar-kolm meetrit.
Nõnda, et ikkagi kuulis minu mono/dialoogi masinaga.

17.7.13

Kiiktoolisportlase arusaamad

Tjuur-döö-fräänssi kaedes taban end mõttelt – kondiaurumasinate väntamist, mis iseenesest on roheline mõtlemine ja tervislik, saadab jube palju masinaid, mis omakorda nullib ära puudekallistajate pingutuse muuta kogu see ilm heitgaasivabaks.

Samast seeriast võisin mina suures plaanis näha rattagladiaatorite või tiimide suhtumist reklaamidesse. Nimelt pärast püstiväntamist vajub liikuv reklaamitulp istmele ja reklaam on kadunud. Kuhu siis mujale, kui istmiku ning sadula vahele. Ehk siis tahtes öelda – aitüma annetamast, aga nüüd pistame selle papinutsaku reklaami persse...

16.7.13

Ei ole hullu, ei ole


Tänasel tuulisel „tsikaago“-moodi päeval, mil tuuleiilid läbisegi tuulevaikusega põimusid, oleks tahtnud kohalikke endisi militaarasundusi pildistama minna.
Jäi see plaan teostumata sel põhjusil, et mu tühi peanupp läks järsku uimaseks ja kuskilt moderneerus too uimasus inertsiaalselt peavaluks.
Targem oli tuulevarjus püsida.
Paar viimast päeva tümitas mu kõrvades va tema kõrgus tinnitus ise.
Hää, et ma tolle olemasolust hulluks pole läinud. 
Nüüd on asi parem. 
Vist...

11.7.13

Ei miskit uudist

Plaanin juba mitmet päeva, et saaks ühe tuuri oma rattaga ärr kimatud.
Aga võta tillist või tõmba näpust, ei saa kuidagi liikvele.

Suur puidukuhi lagunes ärr ja seetõttu vean puid hoopis varju alla.
Ei saa puudele ka inimese kombel ligi – vana sanna vundament on vahel.
Vana, sepa taotud pootshaagiga, mis vist ammusest ajast pole töötegemist näinud, tõmban halud ligemale, siis laon vundamendile ning seejärel kärusse.
See kõik võtab aega, ja mitte vähe.
Puidukoormaga käru sõidutan kuuri alla, mis mu vanaisa aegu oli hoopis hobusetall, mille meie hilisemas minevikus muutsime laudaks, kus elutsesid parimatel päevadel kuus siga, kolm lammast, kuus veist, kanalised.
Kui me nii targaks saime, et nii vähesega ei tasu üldse jännata, siis panime vähehaaval poe kinni.
Nüüd on kõik see ruum puude all kinni.
Tegelikult juba mitmet aastat.

Eila lõi loominguline hetk pähhe kinni ning keerasin lihtsalt rattakella ratta küljest ära.
Näis, mida võmmid selle idiootsuse kohta nüüd ütlevad.
Kuramuse päralt, olnuks mul ühe läbimõõduga toru kasutusel, siis mahuks lahedalt kellamise seade ära, aga mul läheb keskelt jube jämedaks too juhtimisetoru.
Kitsas oli ennegi...
Minu liiklusohutust hakkas segama.

7.7.13

Küsimus mu keelel ja meelel tolknemas

Sihuke loll mõttemõlgutus lõi pähhe kinni, et ei saa muidu sellest lahti, kui pean ärr küsima.
Mis tingimusil võetakse inimloom Eesti Kirjatsurade Liitu?
Kas ploogas avaldatu ka sinna kriteeriumi, mis annaks õiguse olla kõigi poolt lugupeetav ja auväärt kirjanik, alla kärab?
Minnakse ju suure hurraaga digiraamatute peale üle.
Mis need ploogad muud on kui e-raamatud, mida kirjutavad, toimetavad, kirjastavad blogiomanikud ise.

6.7.13

Tänavune suvi jääb lühikeseks.


Tänu sellele, et mu üle nelja aasta vanune ASUSe võrguraamat (loe: netbook) ei taha üksi punk(t)i panna ja saksa klaveriga on üksjagu mässamist, võtsin käiku drastilised abinõud.
Installisin täna oma vanasse Dell Latitude läpakasse LinuxMint 15, koodinimega Olivia.
Meidi töölauaga.
Siis seadistasin ta oma käe järgi ärr.
Mõttemülgas ei anna rahu ühes asjas – viimatise aja aktiviseerunud luureteemaga seoses – miks operatsioonisüsteemide versioonidele pannakse koodnimed, kui samal ajal inimloomadele koodinumbreid jagatakse?

Kaesin veidi statistikat.
Viimasel ajal on minu ploogasse eksitud sõnaga „armastus“.
Siit ei leia siukse märksõnaga elutervet armastust.
Kõik on lörri lännu.
Minul vähemalt küll.
Järgmine sõna populaarsuselt on „anarhia“.

Loodust jälgides on millegipärast sihuke tunne, et seninähtud märkide analüüsimise tulemusel saabub sügis sel aastal üsna varakult.

Ei hakanud mina Oellesummerile oma laiska keret vedima - tegin omale ise va seda summit.
Üks miinus tuli selgelt välja – pole seltskonda, kellega saaks õltsi juua.
Kütsin eila sauna soojaks.
Vihtlemiste, millega kaasnes üle pika aja värske kaseviha lõhn, vaheaegadell pistsin pintslisse kaks pudelit ning peale sauna veel ühe õlle.
Peakolus leierdati ühtejutti ühtekomateist head rokilugu, kuid mitte ühtegi korda sülti.
Mistõttu ei kahetse mina üldse, et lakkekrantsisummerile ei sattunud.
Kuigi seltskonda polnud mul – kõik olivad suures linnas pröökamiseplatsil.

2.7.13

Noh, kas me oleme juba vargarahvas?

Ei, mul ei ole usku põllundusse.
Eriti, kui linnavurled, kes Eestimaal puhkuse aegu ringi sõidavad ja talumehe tagant varastavad, nagu kotipoisid Samaaria steppidest,
Nõnda, kevadel küliti põllule hernes maha.
Kasvas, mis ta kasvas, on tänaseks rammusad kaunad kasvatanud.
Ise ma ei täi sugugi minna ja korjata teist oma kõhutäieks.
Eile, kui ma istutasin rattale kanistri, et lähen ja toon bensukast 10 liitrit bensiini, nägin maanteele sõites ühte Mitsubishi mahtuniversaali.
Lähenen sellele üsna jõudsalt, kui hernest tuleb kolm pätakat ruttu emmekese käskluse peale ja autosse. Kui ma Mitsuga kohakuti jõuan, on juba masinale hääled sisse seatud ja kuna ma olen möödumata, siis ei saa Mitsu paigast, pealegi vastassuunavööndis on viimane.
Esiistmel istuv meeskodanik vist häbenes mind, et pani käe näo ette, emme rolli kandev kodanik kohmitses rooli taga. Ilmaaegu kiirustasivad oma võsukesi hernevargilt autosse.
Mina ei teinud neist väljagi, kuigi ajupoolkerad soovitasid peatuda, koputada klaasile, andes märku klaasi allakerimiseks. Ikka selleks, et nendega törts juttu puhuda.
Teemal – Miks te annate lastele halba eeskuju ja õhutate seda takka. Kas ma tõesti pean teile, täiskasvanutele, teatama, et öösel käis prits mürgiga ja teie nosite mürgiseid kaunu? Nüüd peate lähima kümnekonna minuti jooksul otsima pesemisevõimalused mürgi mahauhtumiseks, tohtriabist ma ei räägigi.
Aga ei!
Siis olnuks vanemad ähmi täis läinud ja kuskil kiirustades kraavi kihutanud.
Las nad olla – pealegi pole minu hernes.
Aga mind hämmastab see, et õhutatakse lapsi juba maast-madalast vargile minema.
Tänagi kaesin, kuidas üks ema koos lapsega hernes sulistasid lisaks teistele.