31.5.10

Mineviku-meenutus kooliajast...

Ühel nädalavahetusel külla tulnud koolivennaga minevikuradadel heietades tuli mulle meelde seik viimsest kehalise kasvatuse tunnist, mis peeti Tarbatu Pööbelmanni-instituudi staadionil ja kus pidime aja peale sada meetrit jooksma.
Meite klass oli tegelikult üpris spordilembeline, kui välja arvata mina ja veel paar-kolm venda.
Poiste klass, mis teha – samas paralleelklassis oli enamuses tüdrukud vs. 4 kutti, kes ka meitega kehkat tegid.
Niisiis oli meil kõva koondis kokku seatud.
Egas miskit, pea kõik olid oma jooksuajad kirja saanud, kui mina sattusin stardis kokku kõige kõvema jooksukuulsusega, kes oli tollal juba medaleid korjanud nii ühelt kui teiselt spartakiaadilt, osalenud üle Eesti ümberjärve-jooksudel ja kes treenis Tarbatu ühe asisema treeneri juhendi perra.
Kordan, mina ei olnud spordipisikust vaevatud.
Start antud, panin mina lõikama.
Ausalt öeldes, ma arvasin, et paariline läheb koheselt minu kõrvalt tuuleiilina.
Veerand maad läbitud, tundsin ennast veidi imelikult, aga siiski panin tempot aina juurde ja juurde.
Alles üle poole maa peal, kui läbitud oli ca 55 või 65 meetrit, pühkis hea klassiveli minust mööda.
Minul lõppes peagi jaks ja võhm, aeg jäi minu jaoks seisma ning loivasin raske hingamisega üle lõpujoone.
Klassiveli pärast rääkis, kuidas ta silmi oli pööritanud, kui minuga poole maast pea võrdselt jooksis, siis oli viimase vindiga sundinud ennast kiirendama.
Lõpuks sai ta veel teada, et oli kooli rekordit korranud või uue püstitanud. Kehalise õpetajate näod olid igal juhul jahmunud...
Takkajärgi olen mõelnud, mis siis oleks olnud, kui ma paar aastat salaja igal õhtul Tähtvere pargis lihtsalt sörki jooksnud.

P.S. Seesinatine sissekanne kannab nummert 200 ja mina võtan nüüd sada sisse...
Proosit!

30.5.10

Huvitav, kas turu peal ka siirupit müüakse?

läksin kord mina, tasane mees
kõrtsu jooma ja juttu puhuma
ei osanud arvata elu sees
et ka lavale tantsu vihtuma

sääl tuli üks neidis kenakene
püünel ta laulujoru algatas
meid, kõrtsutäis karme mehi
ümber oma sõrme keeras ta

saabus küll üksikult ja karjakesi
karmide meeste teinepooled
kes lõid kõik korra majja
keegi ei taht' olla ärr koolend

jäin mina küll üksi laua taha
minu juurde see neidis istus
hiljem ma seisin keset lava
kõrtsurahvas põrandal nuttis

mina olen küllalt inetu mees
nina viltu ja silmad kõõrdis
lonkan... mida kõike veel
et siinsed neiud ärr pöör'sid

nüüd kui mina tegin suu lahti
ossa püss, kuis suud ammuli
kuulati mind ja mu seat'd tähti
püünele lähemale siis tammuti

kõrtsurahvas lõpuks viskas näppu
kõikide lõbuks ma suud pruukisin
haarasin neidise oma kaissu
teda ma kuumalt siis suudlesin

kõikjal ümberringi sigin ja sagin
äkitselt vaikus saabus kõrtsu
tõstsin silmad ja mis ma siis nägin
üks tulehark lasi peenikest törtsu -

HEI, HEAD LAADALISED!
KAS SIIN TURU PEAL KA SIIRUPIT MÜÜAKSE???
-õhutades peotäit ühesajalisi-
JA -HÕKK- HAPUKAPSAPEKKI KA SÜÜAKSE?

kõrtsmik, noogutas ja kallas õlle
taris söögigi vuhva lauda
levima hakkas aga sealt lehk
mis viiks mõnegi varakult hauda

kannatand vähe inimkond vänget haisu
kolisime välja kange luhvti kätte
too hakkas hirmsat moodi pähe
et haarasin ma siis neidise kaissu

mina koos nooriku ilusaga
kõndisin aga pikal alleel
kui pimedus sai meidki kätte
me huuled kohtusid veel ja veel...

29.5.10

Raisakulli karvapussakas...


Mul siin terve päev siuke väegade karvane tunne on, et kellegi karvasest käest hoolimata teeb minusugune üdini karvane karvanässakas mitte omaenda karvadest pilti, vaid läheb õngega oma karvadesse puuke püüdma ning looduse karvast ilmet üles võtma.
Kurat küll! Metsatöll esineb nädala pärast Tarvanpää lauluhiies – sinna tahaks küll ärr eksida.
Vat siis saanuksin ma tõepoolest karvaseid mehepoegi tagides ja muud karva riietuses objektiivi püüda.
Ebaõnn, vahest vist täiuslik ebaõnn, jälitab mind selsinatisel karvasel tiigriaastal.
Aga noh, pole hullu.
Elame veel.
Eks ole?

Tapjatomatil on noorusest hoolimata juba karvad küljes:
 
Maakamar kasvatab hämmastaval kombel rohelisi karvu:

Keegi täikrae on tuhlimaa sebinud keset rohelist karvast juuksepuhmakat:

Nagu te näha võite, on ka Päikesel karvad:

Karvased sulelised...

28.5.10

Uskmatu pööre Usluus...

Eila siis sättisin end teadlikult Usluus toimuvat jurovisiooni jõllitama.
Eelmisest oli see täielik vastand nagu sitt ja söök.
Isegi kommentaator oli vaoshoituim.
Naasiis, leedukad kooriti rahast lagedaks, et nad lõpuks ilma püksteta jäid, aga tollest hoolimata nad irvitasid kogu pede-juropi üle.
Ruotsi plikatirtsule halastati: lasti tal koju minna, et kool lõpetada.
Kaukaasia muusika - wtf? Tähendab, et Bakuu on endiselt meie.
Sloveenid võtsid sniitti ilmselt meite Apelsinist ja Iffist. Umbes taoline kõlakujund oli.
Lõpuks oli türgi rokk, küll mitte tasemel, aga arenguruumi on kõvaste.
Teistele ei viitsi enam sõnu raisata.

Taustaks:

27.5.10

Kitarr pillima jäi...

Kui juba, siis lasen vähe edesi Usluu-teemal.
Peale Malcolm Lincolni oli veel ülks esineja, kes suht eristus klopperimürast.
Selleks osutus Belgiat esindand „mina ja minu kitarr“.
Ihnuskoi paistab see laulja olema – ei jaga seda kitarri mitte kellegagi. Armukade vä?
Kurat neid belglasi teab, sealt on meite põhjamaisesse kliimasse saabunud igasugu veidrusi. Olgugi, et saadame oma arust „normaalseid“ inimesi sinna meid esindama. Sealse kliima mõjul on nad ogaratena tagasi naasnud.
Lugu ise algas paljutõotavalt, mulle meenutas esitet lugu mingil määral Nirvaana anplaazedi, aga siis ühel hetkel jäi asi nagu toppama.

Taustaks:

26.5.10

Thori haamer lajatas lätlastele...

Usluus oli paar lugu, mis kutsus Issandat avitama – Venemaa ja Läti.
Et ma kannan saatuse tahtel ühes seltskonnas Issand Erwin Irw-i nime, siis andsin oma õnnistuse venelastele...
Lätlased ei raatsinud muust laulda, kui jumalast.
Thori/Taara kantsis laulda kelleski jumalast, on põhjala tütarde ja poegade uhkuse solvamine.
Tolleperra nad poolfinaalist edesi ei pääsenud.
Ja pealegi – lätlased koos liivlaste ja sakstega meile selle ristiusu mõõgaga ja tulega tõidki.
Nüüd tulevad siia laulma kah.
See veel puudus...


Taustaks, aasta oli 1991:

Kintsukloppimine Usluus...

Jäin juhmistunult vahtima Usluus toimuvat nõnnanimetet sm. Leoniidas I lits Brežnevi-nimelist juravisiooni lauluvõistlust.
Kes tuu reporter ka poleks, ajuvabamat või ajukoormavat maakeeelseid kommentaare pole ma ammu juhtunud kuulma. Sellest on juba möödas vast 3-4 aastat.
Või ma siiski eksin – spordiülekannetes aetakse pea samasugust sõnamulinat.
Kõlistage ja esemessige oma lemmiku poolt...
Persse!
Mul endal raha vajaka.
Kurradi kerjused raisad!
Edvistavad maailma ühes kallimas pealinnas ja mina hakaku neile pappi köhima.
Tutkit! Ja näitan trääsa!
Saage ise hakkama!
Kui ei saa, siis võtke ometi ühendust sotsiaalhoolekandega.
Usluus ehk mingil uulitsal see asub, ma pole seal käinud, nii et küsige kohalikelt.
Lauluvõistlusest ka sõna.
Möhh...
See pole mingi laulukonkurss – ainult vaibakloppimine.
Nojah, kahvanäolistele neegritele elik immigrantidele paras kontimurdev töö.

Taustaks:

23.5.10

Hapud pungad...


...oli kunagi ammu rääkind reinuvader, kui ta istumisest kangeid koibe liigutas.
Oli ikke ahvikannatus teisel. Söönd banaane siis. Nood ka omamoodi pungad.
Mina pikka möla ei aja, piisab piltidest.






Teised pungad leiad säält...

21.5.10

Vaese mehe tehnoloogia...

Mõtlesin, et ostan uue muruniiduki või murutraktori.
Siis kaesin tengelpunga sisu ja vangutasin veidi kurvalt oma pead: kuradi vaene inime nagu ma olen, pean leppima vana muruniidukiga.
Konks tolles, et teine on minusugusele pea kahemeetrisele tolgusele kasutamiseks madal – eelmisel aastal oli torukäepide altpoolt kinnituskohast murdunud, nii et pidin veel madalamaks tegema teise. Hakkas seljale liiga tegema. Katsu sa kummargil olles tükimat aega mürisevat ratastega vibraatorit lükata. Pärast on seljaaju tuim, eriti ristluu koha pealt ja kirumist kui palju.
No ma siis panin oma peaaju vähe tööle.
Mitte muru niitma, vaid mõtlema.
Siis kaesin veidi aidas ringi.
No ratta jubinaid on üksjagu üle jäänud.
Mitte muruniiduki veeremid, vaid jalgrataste omad.
Kui päris aus olla, siis leidsin kuue erineva kondimootori detaile, röökimata nendest, mis praegu aktiivses kasutuses – vat nii jõukad oleme, et jalgrattaid naa palju kogunenud on.

Ei mingit projekti pold vaja tehagi. No hakkan ma siis projekteerimisebüroode uksi kulutama. Mõelge ise millised järtsud seal on ja kaua joonestamine aega võtab...
Seega, kui ükskord projekti kätte saan, on talv käes, kas ma siis pean lume peal muru niitma?

Vaja läks mul ühte kokuka lenksu, 4 sadula ja toru vahelist jubinat, 4 tugevat paksu/jämedat roostevabast või metallist seibi, kaks 8,8 ja ühte 4,3 polti ning 3 stoppermutrit nonde poltide kinnituseks ning väikest liikuvat jubinat piduri haakimiseks.
Kaege ise allpool olevatel piltidelt, kuidas ma asja lahendasin.



Esialgsed katsetused näitasid, et asi on seda väärt – käepidemed suht mugavamas asendis, mootor podisemas ja kui tuul mu pikad salgud veel takkatippu laubalt veidi eemale puhub, siis on tunne nagu sõidaksin chopperiga...
Muidugi, nüüd tekkis mõte, chopperi käepidemetega oleks kindlasti mugavam?

16.5.10

Värvipimeda raisakulli rohelus...



Möhh... roheline ja pikk?
Minge kaege vähe ilmas ringi ja näete isegi, et rohelised on ajukäblikud.
Eriti suurorganite omad, nagu marsielanikud,
Pruun veab igal pool kasvud ette. Ja siis äkitse hakkab klorofüll vohama. Seejärel aga suvatsevad hakata ilmutama hoopis mingid muud värvid, näituseks külmand sinisest läbi jeekimmusta leekiva punaseni.
Aga noh, mis siis ikka, aitab lobisemisest.
Eriti veel, kui kunagiste heade klassivendade külaskäigu järel pea paks otsas on.
Raiu või noaga...
Näitaks oma saaki ka...



Rohekad

15.5.10

tundmatu & kummaline valgus

ratastoolis ma jälgin väljas
kuis taevavõlvil hallid pilved
raskelt liiguvad üle põlluvälja
rampväsinud on nende pilgud

nad mornilt silmapiiri suunas
tolmust puhastavad teed sõjatandrile
kus kurdistav kanonaad
kostab õõvastavalt mu kõrvu

meenub hetkeks tume minevik
mind sõtta soldatina saadeti -
kuskil võõramaa porimülkas
langen'd relvaveli kalmuks sai

näib, et taas on leinaaeg
tuulehoog, rasked pisarad
tunnen kurnatust - ei suuda
ma varju alla end tõugata

tundmatu ja kummaline valgus
tabab mind - mu ratastooli
maha jääb ilgelt haisev
laibalehk ja sulan'd metallitomp

12.5.10

Tikipoks

Head sõberid!
Kuna nüüd päevast päeva helistatakse ja pakutakse aina tikitelevisiooni, siis otsustasin oma jahedat suhtumist soojemaks muuta.
Seda enam, et ka sealpool torusid ja traate on inimesed, kes teenivad niimoodi omale palka välja.
Eriti meeldiv on naisterahvaga vestelda tikiteeveest.

Tirrr... bõulabõulallaa...
Võtan toru ja ütlen – Noh, räägi siis...
Meela häälega naisisik teatab, et esimesest juulist lõpeb analoogtelevisiooni edastamine ning siis enam teeveeprogrammi telekas ei näitavat. Et seda ei juhtuks, tuleb tikipoks osta.
Mina üritan vestlust aretada.
Ikka sama meelalt, kui teisel pool toru.
Ega jah nalja siin pole – vuti jälgimine jääb poolikuks. (Ma looduses elan ning vaatlen mõnikord sooservas sookurgi ja vutte. Muidugi, kui mul miskit teha pole. Eriti ilus on sookurgede tants.)
Seejärel kuulen kaklevate mesilaste elik suumpoksi hinnakirja.
Küsin viisakalt - vabandage, esiritta ka saab?
Ikka saab!
Kes poksivad?
Ptfff??? Mis mõttes?
No totalisaator ikka on? Igal korralikul poksivõistlusel peab ju panuste tegemine olemas olema. Kuidas muidu rahvast sinna kokku saab?
Siis katkestatakse mu kõnelaviin. Öeldakse, et ma sain valesti aru.
Kui sain, siis sain, mis sellest nii hullu on? - kehitasin õlgu - Palun seletage see suumpoksi asi siis lahti, mis ta on ja kes kaklevad?
Selgub, et on elektrooniline vidin hoopis. Mis dekodeerib tikisignaali telerile arusaadavasse keelde.
Ma vangutan pead ja ühman vaevukuuldavalt – kurat, ma seda ei teadnud et tehnikasajand on edasi lännu, et telekal oma keel. Ja mina mässan puldiga. Piisab, kui jaapani keelt pruukida, kuna televusser on sealmaa firma toodang. Oijaa, suured tänud selle eest, aga on teil ka aimu, kus neid nipponikeelseid väljendeid ka õppida saab?
Ikka saavat ma valesti aru.
Tikipoks on vidin, mis pannakse teleri ja antennikaabli vahele, mis töötleb tikisignaali analoogiks.
Üha keerulisemaks asi läheb, eks ole.
Mulle torkas pähe võrdlus mingi sifreerimismasinaga – nigu teise ilmasõjaaegne enigma. Nii ma kõvasti arutades jõudsin sinnamaani, et küsisin, kas teil ka kodus tikkimisõmblusmasin on?
Jällegi - Ptfff???
Selgitasin, et meil on jututeemaks tikipoks, ehk saab need omavahel poksima panna.
Noh, et kumb on parem? Ma hakkan hommepäev juba sõlmima sponsorlepinguid, panen mõned kuulutused ülesse ja veel sada asja saab ära tehtud... Muud ei kuulegi viimasel ajal, kui tikipoks ja tikipoks.
Küsisin veel, kas teed juuakse nende peres?
Selgub, et jah, juuakse küll.
Siis küsin - Huvitav, kuidas siis teevett saab tikkida? Ja kuhu? Aga kas nii ei saa, et panen nüüd oma vana singeri õmblusmassina klaasitäie teevett tikkima ja telekas näitab pilti? Aga kuhu neid kaabliotsi pannakse sellisel juhul?
Kummalisel kombel enam ei saa ma selle tikiteevee kohta rohkem infot.
Salastatud värk pidi olema, et telefoniorust kostab nüüd tuuuut-tuuuut-tuuuut...


Ei saa nüüd rahu ka mitte.
Kevad.
Veri vemmeldab soontes.
Nüüd passin päev otsa telefonitoru man ja ootan Temakese mesimagusat häält.
Kurrat, nime ka ei ütelnud, raisk...

2.5.10

Raisakulli tönts samm...



Olen ammu mõelnud, et võimlema peab.
Seda igal hommikul.
Täna hommikul ärgates oli kavas kompleksharjutus:
soojendusvõimlemine - kiirete liigutustega riietumine
vastupidavuse test - jooks 100 meetrit
kintsudele koormustest - kükitamine
punnitamine - kõhulihaste trenn
tuharalihaste harjutus - koormast vabanemine
kõrisõlme harjutus - kergendusohe
harjutus kätele elik bürokraatia - paberimäärimine
lõdvestuslonkimine ja taastumine - hommikukohv

Pildil: väsinud päevinäinud käimla.
Ja allpool: unised käimad.

Tabatud nõrkushetkeil.