Öeldakse küll, et teiste õnnetuste üle ei naerda, aga mis ma siis tegema pean?
Nutma või?
Kurat, ega ma mõni itkumutt ole, kes passib igakord peale, kui kuskil matuseid peetakse ja sinna ennast poetab. Et saaks hinge alla miskit kangemat...
Ärge te, inimloomad, nüüd nutma puhkege, kui ma krihveldan siia mõned laused.
Täna käisin taaskord Tapal.
Kruve ja trimmiijõhvi ostmas.
Tagasitulles lendasin kodotanumal käkaskaela.
Krapsasin kähkumini püsti kui maha lendasin.
Tõmmasin käega üle silmnäo – verine raisk.
Siis võtsin kopsud seda va ümbritsevat õhku täis ja suust paiskus vägev KURAT KÜLL!
Nii kuuldav oli, et paduusklik naabritädike oma piibli ja krutsifiksiga aiaveerule kimas.
Mul hakkas kergem, aga temal – kurat seda teab? Misse minu asi on...
Siis lonkasin trandulett käekõrval oma aiaväratisest sisse.
Toas võtse peegli ette ja vahtisin oma larhvi.
Eih, ega ma edev ole.
Lihtsalt vaatasi – ossa raisk, kui vägev verine sarv on kulmu pääle keksinud.
Tuli hakata desinfitseerima teist.
Hää oli, kui viina varuks oli.
Egas muud, kui kalts viina sisse. Või oli see vastupidi?
Siis võtsin vägeva klõmaka omale sisse ja hakkasi tupsutama viinast kaltsu sääl, kus sarv on valja kasvand. Kipitas ja kõrvetas raisk küll, aga kui ma juba seespidiselt olin veel paar lonksu hinge alla võtnud, olid mu meeled üpris tuimestatud.
Ma olen hallide silmadega, aga ma olen alati tahtnud siniseid. Eks siis homme kae, kas mu unistus ka täitub lõppudelõpuks.
Sellest veel vähe oleks?
Jalg sai ka vägeva löögi osaliseks, kui üle esiratta lendasin.
Siukest suurt muhku ei soovita ma ka mitte ühelegi vaenlasele.
Isegi siis ka mitte, kui nad seda norivad.
Lonkasin siis kaema, mis mu tranduletil üldse hakkas.
Pahad päevad seoses kuutsüklitega vast?
Torkas silma, et paar kodarat oli rivist väljas.
Siis tuli meelde, et üritasin ühest oksatoikast, mis looduse mööbeldamise ajast oli teele jäänud, mööda laveerida.
Olnuks mul munakoor peas olnd, siis polnuks vast ka minust nende ridade krihveldajat.
Munakoor on ju peaparameetrist natuke suurem, kael oleks KRÕKS teinu...
Aga noh, hää, et niigi läts!