29.8.10

Hämarikutsoonist...

Eelmist kribatükki arvestades pean nõustuma, ega kõike ei saa mustvalgeks ka ajada.
Näiteks mul on praegu hämarikutsooni pilt taustaks valitud.

Et miks hämarikutsoon?
Õhtuti olen ma paraku paremas vormis – mõte töötab rohkem nüansside kallal: mis nurga alt, mis säriajaga jne...
Lõppkokkuvõttes tulevad sellise värvinguga hetked, mis mulle hirmsat moodi meeldivad.
Lisaks olen ma parajalt laisavõitu, et ennast hommikuti liigutama sundida.
Et võiks nagu aotsooni minna kuvaldama?
Tegelt ega see halb mõte ole.
Saabki päeva sedasi pikemaks venitatud.
Küsimus on selles, et kuidas õliväljal liikuda?
Mul tuleb ju hea koha leidmiseks hulk rapsi maha tallata, enne kui sobivaima asendi leian.
Ma umbes tean, kus seesinatine enam-vähem asetseb.
Tuleb lihtsalt oodata, kui poisid tulevad ja võtavad kombainiga selle rapsi ärr.

Näedsa, rebane kekutas taas meie aias.
Ainult mul polnd digikat käeulatuses.
Järjekordselt...
Alljärgnev hetk oli nädal tagasi kinni püütud:

Maailm mustvalgeks!

Tulin pärast mitmetahulist maailma uurides miskipärast veendumusele, et mustvalgete fotode kõige sobivamad rakendused peaksid olema tähtsündmused.
Nagu juubelid ja pulmad.
Ning ka matuste ja peiede kajastamine võiks toimuda mustvalgelt. Lõpuks siis kääpast paar ülesvõtet ka värvilisena.
Mustvalge pilt nagu peataks hetke, andmaks edasi varjatud meeleolu.
Ma olen tähele pannud, et värvilisega võrreldes on mustvalge ülesvõte kuidagi ajatum.
Seega olen seisukohal, ka ajalehtedes peavad olema monokroomsed fotod ja kuulutused.
Siis on ajaleht minu silmis usaldusväärne.
Pealegi on ta ka odavam, see omakorda tähendab kulude kokkuhoidmist tilulilu värvide pealt.

Minu digiseebikaga ei anna mustvalgeid fotosid teha.
Nii olen ma mõne pildi monokroomimiseks kasutanud tarkvara.
Antud momendil sitsib mu raalis kolm erinevat pilditöötlustarkvara: digiKam, F-Spot ja GIMP.
Vot nende programmidega olen ma proovinud, kuidas pilt välja näeb mustvalges võtmes.
Mõni kuva sobib nagu rusikas silmamunanditesse.

Kuna ma kasutan Linuxit, siis need kolm programmi on mul suht tasuta käes.
Ja kusjuures digiKam on ka proffide hulgas hinnatud.
F-Spot on vähe kergekaaluline, aga ta käivitub hetkega.
GIMP aga on suurte võimalustega pilditöötlustarkvara – joonistamisest fotode toimetamiseni välja...

Vindooza-kasutajatele on sellest nimistust saadaval ainult GIMP.
Ülejäänu profesionaalse staffi (tuntuimad on ntx. Corel Draw, Adobe Photoshop) eest peavad nad maksma hiigelsummasid.

Peale.Selle. - Pärast väikest mõtisklemist tuli meelde et ka AvatudKontor.org-i koosseisus on väikene pilditoimeti.

28.8.10

Kõik on reas...






...metall, kivi, puit, klaas, asbest...

Vahepääl käisin pilvi rivistamas:

Marssalikepphobustel arveametnikud on rivistunud siia

27.8.10

Pääasi, et taaler maksab...

Täna lükkasin enne muruniitmist mutimullahunnikuid väheke tahedamaks.
Siis ühel hunnikul sauna seina ääres märkasin korrapärast ketast, mis üleskorjamisel osutus 5 penniseks mündiks. Saksa kulli all ilutses aastaarv 1943.
Mu mõte hakkas liikuma sinnapoole, et natsi-Saksa raha oli tollal ikka Euroopas väga kõva tegija.
Kehtis see praktiliselt igal pool, kus iganes saksa sõdur kirsavoides kanna maha surus.
Muidugi see ei meeldinud Tänavamüüri „kuldsetele“ poistele, kes naelakuttidega otsustasid tsingitud metalli seinale lüüa.
Neil õnnestus see tookord niivõrd heasti.
Kui aga peale ilmasõda taas Saksa majandus õitsema hakkas, oli jällegi Euroopas oht Saksa raha ülemvõimu alla kaduda.*
Samas dollar/taaler käras maailmas kauplemiseks küll.
Tolle vältimiseks leiutati siuke segane raha nagu öiro.
Kus olid sellised autsaiderid man nagu vahemereriigid oma korruptsiooniliste majandustega.
No need tõmbavad ka edaspidi Tänavamüüri poiste tellimusel öiro maine alla.
Peaasi, et taaler maksaks.

*- Muide, Eesti kroon oli algusest peale fiksitud Saksa margaga.
Sellest järeldan, et meie rahanduspoliitika oli saksa kontrolli all või oli kroon puugina marga küljes kinni.
Praegusel ajal ei kontrolli meite krooni mitte rootslased, vaid Brüsseli ametnikud.
Meie pidime püksirihma öiro saamiseks pingutama, kuid üks provints, mis pole öiroliidu liigegi, sai selle niisama oma kehtivaks rahaühikuks.

26.8.10

Oli kunagi kassetiaeg...

Ehh...
Pööningul, tuhnides raamatukastides, otsisin tegelikult ühte raamatut stereofotograafiast, hakkas silma hoopis stereoraadiokassettpleier. Mis sai mu mälu järgi ostetud kuskil 16 või 18 aastat tagasi.
Tõin taskumaki alla, puhastasin suurest tolmust puhtaks.
Lükkasin prooviks patareid sisse ja ennäe: raadio hakkas tööle. Originaal-kõrvaklapid olid juba ammuilma õhtal, siis laenasin siidiipleieri nööbid. Mulle meenus ammusest ajast, et nööbid võtsid vähem energiat.

Siis meenus, et mul on kuskil ka hunnik kassette tallel.
Ju sai omal ajal ostetud, kui autorikaitseõigused veel ei kehtind.
Need olid koperatiivide ja tõsi ka, mu enda poolt lindistet.
Kamoon!
Otsisin ka need üles.
Kuradi palju on neid aegade jooksul siginenud.
Nüüd kuulan, kui head muusikat tollal tehti.
Õigemini – kui head musa ma tollal kokku ostsin.
Ja kas mu muusikamaitse on muutunud...
Pean tunnistama, et pole eriti.
Stagnatsioon?

24.8.10

ReklaamiBauz...

Keksis siuke kentsakas stseerium elik stsenaarium pähhe.

Kuus meest on tõusnud parasjagu lookas pidulaua tagant värsket õhku hingama. Ja muidugi samas ka õhku reostama tubakasuitsu näol. Olgem ausad, mis on juba klišee, teisiti pole see tänapäeval võimalik.
Visatakse plärud näkku, zippod ilmuvad nagu võluväel.
Üks juba tahab miskit öelda, nägu on teisel pinevil. Teised on valmis kuulama, mis sel öelda on.
Järsku tuleb kuskilt tagumikust peenikese puuksu ja veidi mehisema prööti segu häälitsus.
Kaamera haarab jahmunult piinlikud näoilmed kaadrisse.
Lõpuks üks ütleb, laksatades käega peeretaja õlale, järgmised sõnad: Vat see on juba mehe tegu!
Käed sirutuvad ...    

                                ...nina kinni hoidma. 
Kõlab kaadritagune bassihääl:
Päästeamet hoiatab!
Ärge süüdake gaasilises keskkonnas tuld!

Koduloom.

Viimastel päevadel olen omale loomi hankimas käinud.
Et järjekordne tali üle elada.
Messa hing ikke teed...
Häbiasi, kui laut on, aga see jummelist tühi, kui rotte-hiiri mitte arvestada.
Omal tengelpung üsna õhuke, et kui selle avad, peab vaatama, et tuul tõmmama ei hakkaks. Muidu Roobid muutuvad üleöö muskulatuur-tõmmunahalisteks Robertiinodeks, kes võtavad viimse sult hinge tagant ärr.
Selajal, mis ma küla pääl kaupa tegin, oli meite hoovi ilmunud lillenuusutaja.
Majaümbruse häiresüsteem on ju mul moblaga seotud – mingi soojavereline kuskil liigub, kohe annab telefon märku.
Eriti tüütuks osutus tuu öisel ajal, kus mutid (mitte need naabrimutid) ehitavad nagu termiidid kuhilaid keset murulappi, et kui jalgu ei tõsta, nii kohe ninali ka lendad.
No ma ikke olen vahepeal nagu koer jalga tõstnud.
Aga posti pole, kuhu oma märk külge kleepida.
Siis olengi soristand mutikäikudesse.
Aga see neid peatab?
Ei peatagi, pigem meelitab rohkem neid ligi.
No neil ikke parajasti jooksuaeg... mis kuradi jooksuaeg, pigem kaevur-roomamisaeg. Nagu stahaanoovlased, rsk.
Ma pia nüüd tonnide viisi vett sisse uhama, et saaks need hunnikud korralikult ärr märgistet.


Novat, kui ma oma vana „hasselbladiga“ välja jooksin, ei saanud ma jalgu mahagi, kui märkasin Teda.
Kuna „hetkemaalimiseaparaadil“ oli sätted paigast ärr krutitud , siis tuli taoline portree tuulispasana mööda tuiskavast uuest koduloomast.

See oli niivõrd hästi õpetatud loom, et isegi värava pani enda järel kinni.
Eile õhtul, istusin köögis ja kui ühel hetkel aknast välja vaatasin, nägin teda jälle.
Koristas parasjagu hoovi.
Muidugi pärast lasi pärakust ka mingit ollust välja.
Midagi võtab, midagi ka tagastab.
Vat nii arukas on teine.

22.8.10

Konksudest nii või teisiti...






Pimedusel on hea omadus varjata tolmutorte.
Mu daamid ja härrad!
Esitlen koristajate suurimat sõpra - valgustav konks:

Odavad, sellepärast ei saagi kõhtu täis, et peab aina suurema kuhja omale ette tõstma.
Mu daamid ja härrad!
Esitlen teile söödavaid konkse:

Et liiga "Pavlovi koeralikult" mitte jätkata, siis väikene terav kurve teemasse.
Kui ma veel noor ja loll olin, ütlesin, et milleks mulle abivahendeid, ma jaksan niigi.
Aga kui ostsin tollesinatise haaratsi, siis ei taha ma enam kämbla haardest mõeldagi.
Nagu öö ja päev erinevad.
Mu daamid ja härrad!
Khmm... Seltsimehed töötegijad!
Esitlen teile kaloreid põletavaid konksusid:

Kõik, kes te olete konksudest vaevatud... Abi te kuskilt ei saa!

Mõttemülk

eile võtsin rajalt
ajateibaid maha
mõtlesin
graniidil
ometi nörritab miks
minu kulg
sisutühjalt
elupäevi öösse...

minu mõtlemised
oh kui igavad
on olnud minekul
mõtte sisse sügavad -
poolik väärsamm
ning hulbidki mülkas...

niipalju asjast
aru ma saan:
igaühel on
päikese all
koht
ja verine kaan...

19.8.10

Hapuks lännu silmapilk...

Viskan siis pilgu silma peale... 
Pääle möödunudkolmabäst lendu on silm nii heaste ärr paranend.
Eila kaunistas teist moodne bordoopunane lauvärv.
Nii kui juuroppasspoort käisin ringi, alul üks silm, pärast teine silm lisaks kassikuldselt säramas.
Tänaseks on ka see juba kadunud.
Aint mõned kärnad veel. Egas ma seeperast ole kärnkonn...
Sinikat ei tekkinudki – järelikult pole mul aadellikku siniverd.
Pilt kah, aga laubasest - vot taoline nägi isalenduri larhv maaalusest dzotist välja piiludes:

18.8.10

Vaikne leinahetk...

Nemad avaldavad,
  seljad kühmus
ja noruspäi,
viimset austust
tuulispasas
langenud kaaslasele.


Vabandan pildikvaliteedi olematuse perast, sedasi ongi mõeldud.

15.8.10

Näita saaki!





Tänases fotojahis jahitakse saaki.
Ega mul jahiluba olegi, mida inspektoritele näidata, küll aga olen vahelejäämise korral revidentidega ära joonud sellise koguse:

Eks ikka selleks et nad trahvi ei teeks.
Kui see eelnev ei avita, olen varustatud sellise koguse küüslauguga:

No vähemalt niikaugele pole veel revidendid jõudnud, et silmata järgnevat:


Jahindussektsioon

Sadamakass

kui sind esmast korda njujoogis
nägin ei osand arvata
et sinust enam lahti
ei köita ma saa

siis kohtasin sind taanis
kummalisel kombel veel
sinu rohelised silmad
olid järsku kaetud veest

sa võtsid taskupõhjast uzi
suunasid toru minule
ütlesid et oled suzi
ja vajutasid päästikule

elu keris mu silme ees
hakituna kuulidest
ohat vajusin ma maha
kuni maapind vastu tuli

ei teadnud ma põhjust
kelle verevõlga tasuti
minna tuli läbi põrgust
kus mulle lausuti

jim su kaksikvennas joe
armudes sadamakassi
oli peast parajalt soe
rammis tütriku sassi...


P.S. Kirjutama hakates kummitas eelnevalt all olev muusika, mille järele panin sõnad, nii halvasti kui sain, ritta.

14.8.10

Tule kustutamiseks kärab kusi kah...

Õige anarhist ei seo end kunagi erakonnapoliitikaga.

Ausalt öelda võttis Trube kui Eesti esianarhisti astumine roheliste hulka mu kukla veidi sügelema. Võib-olla oleks pidanud ta siis esinema avaliku pöördumisega, kus ta ütleb kõigist anarhisti märkidest lahti.
Astudes teatud erakonda puhus Trube tukid hõõgvele – võitjaks osutus seesamune erakond.
Sellest tulenevalt ei ole minu arvamus Trubest muutunud.
Tegemist on siiski meite maa andekaima laululoojaga.

Võtaks näitena teised vähetuntumad rokkarid/punkarid, kes mitmel pool on linnapeadeks saanud.
Tarbatus on Kruuse, Tarvanpääl oli Jaadla...
Sellest vaatevinklist lähtudes on ilmselt tulevaseks Revali linnapeaks tõusmas Trube ise...

Elagu Proudhon...
Tissklammer: Ei kavatse ma veendunud anarhisti kombel maksta andamit mitte ühegi anarhisti/punkari loomingu ostmiseks, sest selleks puudub mul raha.
Katsetan piratiseerimist.
Kui õnnestub.
Kui ei, siis pole ka hullu.
Kui sain enne ilma elatud, saan ka edaspidi.
Samas on mõned hüvamad lood jutuubis olemas.

pisipehmest...

Niisiis, eila oli mul pisipehmest loobumise aastapäev. Õigemini tähtpäev.
Nimelt kahe aasta eest krässis teine peeti.
Minu närvid vihastusid tookord niivõrd, et lubasin endale, et enam ma pisipehmet ei osta.
Ja seni olen ka lubadusest kinni pidanud.

Kummalisel kombel ei isuta läti-kana ega seitsmenda akna järgi.
Olgu tissain missugune tahes.

Eila...

...keeras tormi blogistanis üles keski IT-guru, kel munakollasega omad arved klaarida.
Tema paranoia ületab küll mõõdukuse piire, olles ohtlik nii üksikindiviidile kui ka inimkonnale tervikuna.
Nõukogude ajal oleks siuksel ammuilma vilkuritega punaristimasin ja kolm-neli tursket lihastest punnis sanitari koos bojaarikäistega särgiga tema ukse taga kella andmas.
Mulle kangastus hitleri aadu ja stalini joosepi ühine pojapoeg, kes vanaisade eeskujul inimvaenulikkust propageerib.
Tõsi, see eelnev on räigelt välja öeldud.
Sestap, ma ei hakka vabandama.
Pole põhjust.
Aga ega ta selle peale ka tule, tarbides Pisipehme toodangut, on ta oma tegemistega Jänkistani ühe edukama korporatsiooni peopesal: iga kord, kui ta uuendab oma süsteemi, liiguvad andmed niiehknaa serveritesse. Rääkigu vastupidist ja ta teeb ennast naerualuseks.

Munakollasega kaup on aus – kui sa teadvustad, et miski ei jää saladuseks ehk kõik on avalik, pole edasisega probleeme.
Sama on ka kõigi otsingumootoritega.
Aga katsuge seda öelda Pisipehme kohta...
See korjab kõik endale, kui on miskit väärt idee sees, kohe võetakse see ja patenteeritakse vaikselt ära. Juhul, kui see hea mõte polegi autoriõigustega kaitstud.
Seni on ta üpris sagedasti vasta näppe saanud, kuna mõned ideed on juba kaitstud.
Sestap oleks targem kõik esmalt paprile sirgeldada, mitte hakata üle neti saatma.

12.8.10

Prohvus või?

Unes nägin täna ööse sellist kommentaari kellegi puritaanlase poolt, kus ta kribas, et muidu olla mu blogi üsna loetav, aga need vandesõnad rikuvad asja ärr. Et temal ja veel paaril tuttaval lapsed ka loevad...
Ma olla vasta kriband, et elus on palju julmemaid sõnu, mis ma targu ja tasaselt eos väldin. Seega oleks mõttekam juba varakult lapsi harjutada nende vandesõnadega, mis meil veel alles on.
Ja pealegi, pole need vandesõnad ühegi kolmanda isiku pihta suunatud.
Pigem juba viienda või kuuesajanda...

Muuseas, nagu ma paar kribatükki tagasi kavatsesin miskit kokku luuletada tuumajõujaamast, siis nii olid peale seda postitust tulnud andmeid tuumavihmast, mis laubaks siia, Eestimaa kohale jõuab.
No ausalt, ma ei teagi enam, kas pean blogimise üldse ärr jätma?

11.8.10

Juhtub...

Öeldakse küll, et teiste õnnetuste üle ei naerda, aga mis ma siis tegema pean?
Nutma või?
Kurat, ega ma mõni itkumutt ole, kes passib igakord peale, kui kuskil matuseid peetakse ja sinna ennast poetab. Et saaks hinge alla miskit kangemat...
Ärge te, inimloomad, nüüd nutma puhkege, kui ma krihveldan siia mõned laused.
Täna käisin taaskord Tapal.
Kruve ja trimmiijõhvi ostmas.
Tagasitulles lendasin kodotanumal käkaskaela.
Krapsasin kähkumini püsti kui maha lendasin.
Tõmmasin käega üle silmnäo – verine raisk.
Siis võtsin kopsud seda va ümbritsevat õhku täis ja suust paiskus vägev KURAT KÜLL!
Nii kuuldav oli, et paduusklik naabritädike oma piibli ja krutsifiksiga aiaveerule kimas.
Mul hakkas kergem, aga temal – kurat seda teab? Misse minu asi on...

Siis lonkasin trandulett käekõrval oma aiaväratisest sisse.
Toas võtse peegli ette ja vahtisin oma larhvi.
Eih, ega ma edev ole.
Lihtsalt vaatasi – ossa raisk, kui vägev verine sarv on kulmu pääle keksinud.
Tuli hakata desinfitseerima teist.
Hää oli, kui viina varuks oli.
Egas muud, kui kalts viina sisse. Või oli see vastupidi?
Siis võtsin vägeva klõmaka omale sisse ja hakkasi tupsutama viinast kaltsu sääl, kus sarv on valja kasvand. Kipitas ja kõrvetas raisk küll, aga kui ma juba seespidiselt olin veel paar lonksu hinge alla võtnud, olid mu meeled üpris tuimestatud.
Ma olen hallide silmadega, aga ma olen alati tahtnud siniseid. Eks siis homme kae, kas mu unistus ka täitub lõppudelõpuks.
Sellest veel vähe oleks?
Jalg sai ka vägeva löögi osaliseks, kui üle esiratta lendasin.
Siukest suurt muhku ei soovita ma ka mitte ühelegi vaenlasele.
Isegi siis ka mitte, kui nad seda norivad.
Lonkasin siis kaema, mis mu tranduletil üldse hakkas.
Pahad päevad seoses kuutsüklitega vast?
Torkas silma, et paar kodarat oli rivist väljas.
Siis tuli meelde, et üritasin ühest oksatoikast, mis looduse mööbeldamise ajast oli teele jäänud, mööda laveerida.
Olnuks mul munakoor peas olnd, siis polnuks vast ka minust nende ridade krihveldajat.
Munakoor on ju peaparameetrist natuke suurem, kael oleks KRÕKS teinu...
Aga noh, hää, et niigi läts!

10.8.10

Ööghh...

Ei julgegi rohkem miskit kribada, kohe juhtub miskit.
Näiteks liitsin jutuubist muusikapala nimega Torm oma kribale, ennäe, paar päeva hiljem oli siuke tohuvabohu, mis isegi kerkol kübara peast lennutas.
Tegelikult tahtse ma tuumajõujaamast miskit kokku luuletada, aga pagan võtaks, kes tagab, et midagi ei juhtu?

9.8.10

Lõpmatuses viibimise kunst...


Kui ma eila oma fotoka kätte sain, siis oli hilja midagi aretama hakata.
Seepärast valisin need pildid, mis sobisivad selle päevitava lõpmatusemärgi teema alla.
Teisisõnu, oleks ma ise ka mööbiuse silmuseid samamoodi pildile püüdnud.
Ainult, et veidi teisesema rakursi alt.
Nagu hiina vanarahvas teadis rääkida, et ole olematus.
Nüüd vist tulebki üsna segane lause: viibisin Soomes viibides Eestis.
Üsna anarhistliku alatooniga.
Pildiallkirju ei oskagi anda.





Lõpmatuses päevitajad

Mölise, kui jaksad...

Igal inimloomal tuleb kord taoline hetk kätte,
kus tal on valikuid langetada otsuseid teemadel:

Mida kuradit ma siin teen?
Kus kurradi kohast läheb mu tee?
Miks mu õlts maha loksub?
Kelle hääl mu kõrvu kostub?

Isiklikult arvan järgmist:
Südamest õige anarhist -
ei ole erakonnameelne
ega ka kahekeelne
lontrus.

Eilaõhtane torm viis voolu loomaaeda.
Ahvid tahtsid ka voolu saada.
Tegid ilmselt ahvikatseid.
Inimloomade peal.
Ohvritest andmed seni puuduvad.
Järelikult lõppesid need edukalt.

Niisamuti võttis äikesetorm mult netiühenduse,
selle eest vahtisin valendavate bittide asemel
looduse raevukat sähvimist ja rahmeldamist.
Läksin bussijaama ootama, et mu fotokas,
mis kolmapäevast Soomemaale putku pani,
mu karmanisse turvaliselt tagasi jõuaks...

6.8.10

Mida teha, kui tärkab süütunne...

Mõtlesin tükk aega, mida selle ausa tööga väljateenitud Roobiga peale hakata.
Mitte ühtegi mõistlikku ideed ei tulnud pähe kui ühel hetkel väljusin poest raske kõlksuv kilekott näpu otsas.
Poes olles mõtlesin, et kuradi riigimaksud jäid maksmata, tärkas minus trots ja ostsin kogu raha eest kodumaist viina. Riik sai sellega KINDLASTI omad rahad kaudselt kätte. Patriootiline tegevus minu poolt, eks ole...
Miks ma nõnnaviisi talitasin?
Kohaliku poe ees pidasid mokalaata kohaliku karskusseltsi liikmed, kes ärgitasid mitte tarbima alkohoolseid jooke. Oleksite te näinud, kui ma poest väljusin, nende näoilmeid...
Ma kehitasin õlgu ning ütlesin neile, et te ei õhutanud mul mitte OSTMA, vaid mitte tarbima.
Selle peale kadusivad tõprad nurga taha, kus paar kohalikku parmu rahus õlut pruukisid. Paar minutit hiljem oli plats seal puhtaks löödud.

Aga mina keeran nüüd viinapudelil korgi pealt ja asun oma peegelpildiga kokku lööma.
PROOSIT!

Taustaks:

Aastatetagune mõtisklus...

Leidsin oma arhiivis sobrades aastatetaguse mõtiskluse.

Sellest ajast on mööda läinud aastakümned, kui ma viimati palgatööline olin.
Tegin tööd nii hästi-halvasti, kui oskasin - mul oli vabriku madalaim palk.
Ega ma siis põdenud, elasin ilusti ära ning pisut jäi veel ülegi – riiete-saabaste ostuks vahetevahel raha nappis.
Mingil ajal algas tormiline ajajärk – e(ä)rastamine, tagastamine ja röövkommunistlik kapitalism.
Hinnad kerkisid tol ajal kiirelt taeva poole.
Jäin mina siis tööst ilma ja üsna pea ka kohast, mida ma pidasin oma koduks.
Ma ei nurisenud.
Ajalooline ülekohus pidi saama heastatud.
Nagu siis suure naiivsusega sai esiisade talu taastama hakata.
Oma kogemusest tean, kui raske töö on loomadega tegelemine.
Psüühilisest aspektist lähtudes.
Loomade kantseldamine võttis hulga aega ära.
Seda ilma palgata ja üleüldse ilma rahata.
Samas jäi mul aega raamatuid lugeda - pool pööningut raamatuid täis.
See aitas mul kuigipalju üle olla olukorrast, kus ma hakkasin hulluks minema.
Siis ühel hetkel tabasin ära, et milleks loomadega mässata.
Tuleb elada iseendale, elu on antud elada ükskord, miks mitte nautida seda.
Vähendasime ajapikku loomade hulka kuni kõigist lahti olime.

5.8.10

Kõik sõltub südametunnistusest...

Täna võib olla tähtis ja imeline päev. See sõltub sinust.
Mnjah... Orkuti õnnelauseid olen alati irooniaga võtnud.
Alailma on lõppkokkuvõttes mööda pandud. Vähemalt minu tagasihoidliku isiku hilisõdaqse kaemuse perra, kui ma möödunud päevale tagasi vaatan.
Üleeila sai üle pika aja taas veidike palgatööd teha. Eila sain siis Roobi kätte. Mis sest, et tegin 7 ja pool tundi tööd ilma lõunapausita ning tunnitasuks oli eelkokkulepituna Eesti sinine rahatäht.
Ilmselt ma ise arvestasin veidi nihusti, et paagitäis kütust läheb tunnis. Pluss veel oma masinavärgi kulum ja kulumaterjali kulu. Trimmerijõhviga niites läkski peaaegu paagitäis kütust tunnis ära, aga kui ma lükkasin metallinoad alla, siis imelikul kombel jäi kütusekulu väiksemaks. Töö ise sujus kiiremini.
Tasuna taheti anda kokkulepitud 7 ja poolsotti, ise ma võtsin vastu viiesajalise. Põhjendasin seda sellega, et ainult kolm ja pool paagitäit läts. Nii, et Jakobson päevatasuna pole sugugi halb tulem.
Paljud hakkavad ehk näägutama: et ma ole loll...
Seda kindlasti. Mul siiski on südametunnistus, kusjuures viimane suurepäraselt toimib...
Kõik on suhteline.
Oletame, et pääsen saatesse „Võta ja jäta“, ja kohver nr. 8, kus sees tonnine summa, ka siis olen jube õnnelik, sest tuhat krooni tunnis, sel on juba mekk man.
Muidugi parim võimalus cv-sse kribada oleks vast: et teenisin mingi aeg kohvrivalijana miljon eeku tunnis.
Aga see kõik on oletuse faasis. Ja utoopiline.
Tuleb ikka jalgadega maakamarat tampida.