31.12.15

Mis siin ikka...

Täna, kurat seda teabki mis issanda aasta oletataval viimasel päeval – sest, olgem ausad, noid kalendripäevi on igal ajastul väänatud küll ühtpidi ja keeratud karvupidi teispidi – tunnen mina oma hinges lasuvat tohutut üksildustunnet. Vot see raisk on alles koorem. Seepärast tunnetan ma vajadust üksinda sassi pindiste kuuspakk kõrist alla libistada ning lollakastotaka ilmega oodatavat metsatagust koletulestikku jõllitama jääda.
...siin on draamat nii et tapab...
Toda muidugi juhul, kui ma enne ärr ei vaju. 
Kui eelnevast kogusest väheks jääb, siis tuleb drastilisi taaruvaid ja samas ka ebaühtlasi sammukõminaid kaasata – pilk kangemakraadiliste joovastavate jookide poole suunata. 
Loodetavasti ma seeläbi mingit draamat ei etenda – monoloog iseendast iseendale ei paku kuigi suurt huvi, mis veel laiast publikumassist tahta...   
Tegelikult lekib seda va draamat juba ülalolevast pildist küllalt.

30.12.15

Hommikune tunnetus

Päevad on nüüd kukesammu võrra pikemaks kerinud.
Kui eile kuskil kella 7 aegu oma silmalõõrid lahti lõin, valitses pilkane pimedus, kui ümbruskonna suuremate asulate uulitsavalgusekuma mitte arvestada.
Täna okulaare avades oli väljas juba suur valge, mis tost, et tegelik kellaaeg näitas natuke peale üheksat, kuigi magamistoa kella sihverplaat viis enne seitset jõllitas.
Tähtis on ikkagi see tunnetus, mis ärgates parasjagu sind ümbritseb.

Ahjaa, muide, täna kaesin, et maa on valge. Seda olematust lumesajust.
Sadas vihma mis ta sadas, aga näed, see külm pressib mingi valemiga kõik selle vee maa seest välja.



25.12.15

Sihuke pisike mõtisklus

Viimatisel a'al on ikka ja jälle kerkinud mu kolbasisemuse sültjasse massi üks küsimus.
Nimelt, kuidas saan ma ühiskonnale kasulik olla?
Ainus vastus, mis mind rahustab, kõlab umbeskauges taoliselt – ei saagi, kui ühiskond ise viskab kaikaid mu pürgimustele.
Nõnda, et ainus kohustus saab mul olla sellesinatisele ühiskonnale koormaks.
Kui nüüd nõndanimetet tööhõiverehvorm haarabki nagu möödaminnes mu kaasa, siis millegipärast minu tagasihoidliku isiku sisemine tunne kui selline tahab enamat kui lihtlabast papinutsakat pangaarvele.


14.12.15

Neil päevil

Nojah, neil päevil oli keegi mulle saatnud kutse kribada pookstaavid mingisugusele petitsioonile, kus kirjas nõue riigikogu isikkoosseisu vähendamiseks poole võrra.
Uurisin seda veidi ja lõpuks ei osanud ärr imestada, kui osavalt ikke inimloomi lohku tõmmatakse.

Esiteks polnud mingit algatuse tekitajat märgitud – seesinatine puudus peaks püstitama täieliku umbusumüüri. Lisaks läbinähtav selgitusepuue.
Teiseks – algataja pole korralikult läbi mõelnud, mida teha vabaks jäänud ruumiga? 
Kui seni sai optimaalse kuluga saaliavaruse köetud, siis edaspidi tuleb kaks-kolm-neli korda rohkem energiat sama ruumi kütmiseks hankida? 
Pange oma ajurakud tööle – sadaüks looma hoiab oma keskmise 37 kraadise kehatemperatuuriga aulas rohkem stabiilsemana kui 51 looma, mistõttu kütet kulub oluliselt vähem. Lisaks siia ka kõnede pidamisel tekkinud potentsiaalse energia muundumise kineetiliseks energiaks. Mida rohkem jahvatajaid, seda rohkem vererõhk tõuseb ja seda enam kuumaks miitinguruum köetakse. 
Miskipärast ongi rohkemaarvulises kuumust rohkem, et viib mõnel arugi nagu hiljuti Kiievis juhtus, et visati klaasitäis vett kõnet seganud eputaadile krae vahele, et see põlema ei läheks. 
Kolmandaks ei saa mina aru, miks just poole võrra vähendada? 
Miks ei võiks kõik sadaüks kuradile saata?
Siis saaks tühjalt seisva Tummpää lossi rajada isemajandava muuseumi, kus räiget raha makstes käivad ainult välismaised maksumaksjad nuusutamaks seda läpatand luhvti ning saamaks ideid samasuguseks evolutsiooniks – kuidas eestlased võtsid kätte ning puhudes nelja tuule suunas riigikogu kui institutsiooni, sellega koos kõik, mis iseloomustas tsentraalseid riigivalitsemissümboleid nagu sau ja õun elik piits ja präänik. Viimased sümbolid tähendavad ju kaudselt täidesaatvat kohtuvõimu ja ussitanud seaduseloomet.
Pole riiki, pole ka maksumaksjaid. 
Neljandaks – kuna ma ei tea võõrkeeltest miskit, siis hakkasin petitsiooni tähendust uurima. 
Ingliskeelne vaste andis millegipärast kriminaalse väikluse, prantsuskeelne aga väitis mingist väikeloomast. Muid keeli ei viitsinud tarbida, muidu arvatakse ekslikult, et ma mingi polüglott olen.
Viiendaks – sõna petitsioon juba viitab sellele, et ju see on üks pettasaamise tsoon.

Ettevaatust! Konn teel võib lömastada Teie mõistuse!

Sedakorda kõik.

4.12.15

Hakkasi sii' mõtlima.

Eelmise kribatüki perra on see ju inimloomade tülitamine usu pähemäärimise eesmärgil.
Teatavasti on kodu koht, kus mitte mingisuguse riigi põhiseadus toimida ei tohiks.
Seega on kodu ka privaatne koht, kus inimloom omi arusaamu lahkab ja hinge kokku traageldades puhkab.
Sinna ei tohi võõras oma veendumustega ning usuga pealetükkivalt sekkuda.
Mistõttu on igalühel õigus kodurahu eirajaid kirbule võtta ja nood minema kupatada...

Jehoovatunnistajatel on olemas niinimetet kuningriigisaal, kus nad omi asju ajavad.
Ajagu, mind see ei koti!
Aga nad sindrid arvavad, et ka see avalik plats, kus nad parasjagu kuulutades viibivad inimeseloomade tülitamise eesmärgil, on samuti kuningriigisaal.
Vaat, selle asja mõistan ma küll hukatusse!
Kui keegi jahvesektist arvab minu hoovi tulla ning hakkab mulle mingit muinasjuttu tõe pähe jutustama, siis on mul õigus ka nende kuningriigisaali minna ja jutlustada näiteks LaVey „Saatanlikust Piiblist”.
Silm silma, kihv kihva vastu...
Vean kihla, et sellisel juhul kutsutakse kohe politsei mulle järgi ning mulle määritakse avaliku korra rikkumise eest mingi trahv kaela. kuigi häiriv on see, et neile ei tehta midagi, kui nad ukselt uksele käies oma usku pähe määrivad. Justnagu oleksid nad (Põhi)seaduse kaitse all.  
Edaspidi olen ma sunnitud kõiki võõraid, kes mu koduhoovi usku kuulutama satuvad, pidama potentsiaalseteks varasteks, kes käivad enne suurt tegu nagu luurel - äkki annab miskit pihta panna?!

29.11.15

Täämba ommiq...

Õieti küll hilishommikul, kui korralik ristirahvas kirikus pastori jutlust kuulamas oli, haarasin mina, veendunud pagan, käe otsa puukorvi, et lähen ja toon pliidipuid homseks ette, tahtsid minuga juttu puhuma hakata kaks vanainimest, üks kortsulisem kui teine, kes ilmusid mu aia taha.
Ma esialgu ei saanud aru, kas nad eksisid oma teelt ja õige teeotsa juhendamist küsima tulid või oli neil muu mure. Nagu mainitud, pühabane ennelõuna ka nagu, et võib-olla kauged sügelised ammukärvand lehma lellepoja kaudu...
Aga vaat, ei olnud – nad olivad hoopis jüngrid Jahve kummardajasektist – no selle tabasin ma kiirelt ära, kui nad suu lahti tegid – ei mingit enesetutvustust a la see olen mina see ja see ja tema on too ja too.
Esimese asjana nad küsisivad mu käest mingisuguse müütiliselt olematu isiku uskumust, et kas ma usun seda ja tahtsivad väita, et neil on uus piibel, mis on täiuslikum kui eelmised tõlked. 
Aga misse minu mure peaks olema? Liiatigi, kui me XXI sajandil elame? Et kosmoses mitu sateliiti ja ükski ei ole tuvastanud valge habemega vanameest pilve peal puhkamas... Järelikult tuu kõik on muinasjutt, mille alguseidu viib sellesse Sumeri aega, kui mingisugune kõrberahvas midagi soigus suitsetades mingit senitundmatut narkootikumi, mille tulemusel nägi hallutsinatsioone. 
Hvilosohveerisime antud teemal lühidalt, kusjuures ma panin tähele, et iga minu antud vastusega liikusivad need sindrinahad mulle aina lähemale. Sihuke tunne lõi sisse, et mul mingi magnet sees on.
Kas peale surma on veel elu-küsimise peale mainisin neile, idamaa uskumuse perra on inkarnatsioon võimalik, kuid ma olen tolle asja enda jaoks läbi mõelnud ja mul on selle teemaga ükskamakõik.
Taheti väita veel seda, et teaduslikult on kinnitatud, et piibli tegevused on tõesti toimunud, millele oponeerisin, minu teada on teie sekt valikuliselt pikkinud noid n.n. kasulikke tsitaate jah piibli tekstidesse selle eesmärgiga, et oma usutavust tõsta.
Lõpuks võeti kollaste kaantega raamatukene välja, millele pilku heites ma ütlesin, et mul oli see, aga rändas tulehakatuseks. Jube ehmunud pilgud olivad, kui ma kirjeldasin neile mõnuga, et jube sitt oli rebida ja kortsutada neid lehti, aga missa ikke hing teed – puud vajasid ju tulehakatust... Tahtsin küll nagu kirikusse viia, liiatigi kui üks isand on teil mõlemil, mida tuleb kummardada, aga ma ei viitsinud eriti selle asjaga jamada.
Seejärel taheti sokutada vahitorni-laadset kirjandust, mille peale ma urisesin, et need sitad ei põle ka mitte.
Nähes, et minuga ei saa kokkuleppele, küsisivad, et kas nad võivad järgmisel korral tulla?
Mille peale mina vastasin, et sel asjal pole mõtet.
Aga nad panevad siis kirja, et siia pole asja!
No kurat, see asjatoimetamine meenutab mulle rämpskirja, kus on küll ärr toodud, et kui ma ei soovi tulevikus edaspidi nendepoolset külastust, siis tuleb sellest ka teada anda!
Kui mul oleks vaid selline suur prügikast, siis tõstaksin teid mõlemit sinna. Aga teie õnneks on mul selline väiksemõõduline konteiner.
Selle peale nad lahkusivad, öeldes veel aiaväravat sulgedes, et ma tark inime olen.


Mida nad sealt piibli ja jahvesekti manu siis otsivad?  

21.11.15

Mees sõidab, mitte load

Neil päevil käisin tohtri man küsimaks tervisetõendit liikluskeerise jaoks.
Küsisin tegelikult, kas mu haigusloo perra on üldse see võimalik?
Tohter kaes nettust ja mu patsiendikaarti, vangutas pead ja teatas – ei ole, sest kui minuga peaks miskit selles marulises hurrikaanis juhtuma, siis võetakse tema ette ja toimetatakse kinnimajja.
Küsis veel, et milleks seda juhiluba mul järsku vaja peaks olema, kui siiamaani olen ilma saanud hakkama?
Ma siis ütlesingi põhjuse: Mönkri ostsin ja kuna mul on mõlemil pool jõge kinnistud ja praegu on mönkriga võimalik ainult maanteed kasutades teisele poole saada. Muidu polegi mul juhiluba vaja, aga viimatisel ajal olen märganud võmme pidevalt selsamal maanteel saalimas ja nende võimsuses on mulle trahve väänata. Ma võin ju mentidele mokaotsast uriseda, et mees sõidab, mitte load! Sellisel juhul läheneb trahvisumma maksimumile ning takkatippu toimetatakse minu tagasihoidlik isik Paidesse...
Sa mainisid mingist mönkrist, kui ma õieti aru sain – vahtis tohter arusaamatu pilguga mulle otsa – mis see veel on?
Mönker või? Põhjanaabritel elik soomlastel on mönkijä, sellest tuletasin mina maakeelde uue sõna mönker, mis on oma olemuselt ATV...

Aga noh, pole Raisakull ennegi saand tervisetõendit juhilubade tarbeks, ei hakanud ta põdema selle tühja asja pärast. 

Oli selline juhus, et kolhoosi ajal Väike-Maarja võitööstuses töötades tuli vajadus tõstuki/laaduri juhiload hankida, ilmselt selleks, et ametiühing või miskine tööinspektsioon seda nõudis. Kihutasime ülemuse pirukaga ambulatooriumi. Ma olin niigi tagasihoidlik, vaadates seda järjekorda, mis toona seal venis, avaldasin arvamust, et täna vist löögile ei pääse. Kuid ülemus oli registratuurist mu kaardi nõutanud ning nõudnud järjekorrast ette ja ena imet – peagi olimegi tohtri kabinetis.
See oli tahtnud hakata mu haiguslugu sirvima, kuid pilk kaanele pani teist mõtet mõlgutama. Et tema ei saavat mulle tervisepaprit anda, kuna siin kaanel on punasega ja suurelt kirjas see asi, mis välistab kõik tööd mingi ratasagregaadi juhina.
Ülemus vaidles vastu, et tulge vaadake, kui heasti see sõidab, nagu prohv! Aga kui ei saa, siis pole vajagi, saab ka ilma selle neetud paprita load tehtud.
Ja tulime tulema, jättes tohtriproua õhku ahmima.
Eksami tegin igatahes ära ja laadurijuhiload olid mul käes.

Kord käisin ühe sügelise/sugulase pulmas.
Tagasi tulles oli vaja vennal hommikul piimaringile jõuda ja mina pidin mosse kottu toimetama.
Laekverest siis hakkasingi üksi tulema. Mäletan seda, et 50 oli rauas. Avispea kandis oli üsna kurviline, seal võtsin tempot maha. Triigist Müürikuni sõitsin 90 km tunnikiirusega. Millegipärast püsis mosse sel kiirusel kõikse paremini trajektooril. Edasi proovisin rahulikku sõitu koduhoovi.
Järgmisel tööpäeval kuulsin, et tol ööl olid rahvamalevlased väljas olnd – pooltunnike lahutas meie kohtumist.



17.11.15

Mönker

Ole nüüd inime ja aita, palun, kaasa mõtelda.
Kui vaja, siis ka kõva häälega välja ütlema.
Mu mõttejublaku tänane teema on seotud uue sõnaga eesti sõnavaras, kuigi kahtlen kaasarääkijaid järele tulevat, sest eelmine katsetus sõnavarauuendamisel jäi nii hädiseks, et ei ole sellest mitte kuskil kirjasõnas ega ka kõnekeeles kasutust leidnud.
Küll aga sooviksin, et järgmine asi saaks läänemere-soome keelkonnale omase tähenduse.

Miks me ei võiks võõrapärasele ATV-le (inglise keeles: All-Terrain Vehicle) maakeelse tähenduse leida? Liiatigi kui soomlastel on juba omaks võetud MÖNKIJÄ.
Minu ettepanek olekski nimetada ATV, miks mitte ka UTV, ümber MÖNKERiks.
Nimisõna – MÖNKER – käändub nagu vanker (keeletehnoloogid võiksid sellega päri olla).
Mönker oleks ka üle-eestilise käibega sõna – seda saaks pruukida ka „pöhimöttelised saarlased”, kellel puudub tähestikus Masingu täht.
Eeltoodult lähtuvalt saaks ka tegusõna tuletada – MÖNKERDAMA – mis võiks tähendada MÖNKRI juhtimist (kuigi kõnekeeles muundub sõna mönkerdama kahtlemata möngerdamiseks). Sarnaselt juba kõlab maakeelne sõna „mökerdama”, samas aga tõele au andes, mudamülkas turnimine seda ju on.
Kui aga nimetada kogu off-road elik 4x4 masinapark mönkriteks?

Või mis sa arvad?

Lisan veel ühe klausli manuliseks:
„Mönker” ja selle tuletis „mönkerdama” kui sõnad peavad jääma priiks igasugustest autoritasudest ehk siis annan need vaba kasutuse meelevalda.

P.S. Kui keegi viitsib või aitab mul mönker-sõna selle aasta sõnavõistlusele saata, siis olen talle üdini tänulik.  

7.11.15

Sarnasus on ilmne

Ma proovisin eile tervelt pool päeva billipehmo 7-nda aknaga tutvust teha, käies vahepeal värskes luhvtis vaimu teritamas.
Kuivõrd oli see värske õhk – pigem ikka sitahais. Nimelt otsustasin eile lisaks BS7 tutvumisele ka sitaralli ette võtta, mistõttu välipeldik sai talveks ette valmistet. Aga nii vedelat sitta pold mina küll enne lampkastist "Vasara" labidaga välja tõstnud ja ärr vedanud - järgmisel korral tuleb vist supikulp appi võtta... Mõtlisklesin omaette, äkki oli selle süü sääsevaba suvi? Eelnevatel aastatel oli sääski nii-et-tapab, aga sitt oli ka sellevõrra tahkem. Vaevalt, et mul vats sel aastal pasanteeria küüsis oli.
Aga ma pidin nagu millestki muust kribama.
Ega pikka mula siin olegi sellesinatise pehmobilli ütelda, kui seda, et mu mälu järgi pidi 7 akna ehitusel puhtalt lehelt alustatama, kuid mina seda ei usu. Sest omaaegne ikspii-sarnane mälupilt kangastus mu okulaaride taguses ajuolluses nagu dezavuu, kui mööda sisukorda ringi jõlkusin. Mõned uuemad disainielemendid karglevad küll näkku, aga kui kesta taha vaadata, on tulemuseks ikka ja jälle kurikuulus xp. Korralikku süsteemi pole nad ikka valmis saanud. Aga raha osatakse küll küsida, senikaua kuni leidub lolle, kes selle „mittemidagitegemise“ kinni plekivad. Pea ainus uuendus on miskisugune defenderi elik dehvektse viimsepäevalise nimeline asi, mis peaks tsääröni kombel surelikud ja surematud pahalased pühast põrgust eemal hoidma...

Tühja sellest, kui miski siin vaikse visinaga õhtale läheb, siis tuleb asja stoilise rahuga võtta. Mitte halada ning jaurata teemal a la arvuti pistis jälle pildi tasku. BSOD või mis asi see sinine ekraan tähendaski vinni surma.  
Kokkuvõttes oli küll siuke tunne - pask on pask, nuusuta, kust otsast tahad. 

1.11.15

Viinakuu viimne nädalalõpp

Eilane päev kulus ühe sügelise man talgu korras tõsisele töötegemisele – et eeloleval kevadel saaks metsaistutamist praktiseerida, selleks tuli nüüd võsahakatis maha tõmmata. 
Õdaq sai kogu see hullumeelne higine vaev maha pestud.

Täna ületasin aastase läbisõidu näol 1200 km piiri, vändates vastutuult ja vaevaliselt kodu poole. 

29.10.15

Selles episoodis on süüdi tihased.

Jah, tihased.
Miks nad, sindriraisad, hakkasivad penohvleksi nokkima?
Ja ma pidin hakkama toda soome papiga katma.
Ning kinnitama soome papi naelte ja haamriga.
Maja seina külge.
Risti pold kuskilt võtta.
Kes teeb, sel juhtub – süsteem töötas ennevanasti ja töötab ka kauges tulevikus.
Kui sain varikatuse majapoolse esimese kanduri ärr kaetud, siis tuli ka teine kandur ärr peita.
Paari naela sissetagumist jõudsin silmanurgast registreerida välislambi kupli tee gravitatsiooniväljas, millele tuli jõuliselt reageerida vasaku käega püüdvat liigutust tehes.
Kõik käis nii automaatselt, et ma ei tabanudki tervet kuplit, vaid poolt sellest – teine pool oli lambi küljes kinni – ning lõin peopessa üsna sügava haava.
Kaks tolli jäi puudu randmepoolsest veresoontest...
Aadrilaskmine ei taht esiti pidama jääda, kuid peale viinase lapi pealepanekut sain verejooksu pidama.
Hää, et niigi läts.


26.10.15

Sinu lõust kõlab võõralt

Kõik mu ümber kõnelevad mingisugusest mulle hoomamatust asjast - näosaatest.
Nagu lõustakaustikust veel vähe oleks.
Kui mu küsiva larhvi peale imestunud ilme manatakse, siis hakatakse seletama.

Nii sain ma teada, et mingil kaugenägemise erakanalil on saade, kus muusikud ja näitlejad muundasivad end kellekski staariks ja haarasivad mikri pihku ning... rahval lõbu laialt. 
Jah, kui suured maailmanimed ei taha meite kanti eksida, seetõttu peavad omad joped selle kõik ärr lahendama.

Ise ma mainitud kanalit vabalevi kaudu ei saa kaeda, kuna nad läksivad MUKS6 peale üle ja seda mu tikipoks jutule ei võtagi. Olen proovinud viimasele tehaseseadeid külge pookida, aga kaua sa ikke pressid – kui ei lähe, siis ei lähe!
Ega ma puudust ka tunne sellest saatest – räägivad, et olla reklaamisaade elik lahtiseletatult reklaami on rohkem kui saadet ennast. 
Minu kommentaar oli selle kohta järgmine, misse pidi nagu rusikas silmamunandiauku sobima: nigu pasatõve kimpus oleva või kusepidamatusega vaataja meelehea-hvormaat teine – ei kesta kaua, kuid aega parasjagu niipalju, et järjekordselt peldikut külastada.


24.10.15

Kribamisemasin

Ostsin nädal tagasi endale uue kribamisemasina.
Rebuõngitseja tüüp teine – rebufishing või midagi sarnast.
Millegipärast jäi mulle silma Dell Latitude E6410, mis haises veidi roiskunud läti kana akna järgi, kuid aru saades kapitaalsest veast, oli nüüdseks peale pandud enne uuele ringile paiskamist „maagiline seitse”.

Imelikud on küll raalimüüjad – mainivad ärr küll, uhkusenoot hääles värisevalt nagu lamba mökitus, et vinn seitse jooksutab masinat, aga seda ei osanud konkreetselt ütelda, kas masinas sitsib pisipehme UEFI-leiutis, kui jah, siis kuidas see teovõimetuks muuta. 
Nõnda et ma pidin ühe väiksema loengu pidama sel teemal. 
Lõpuks küsisivad, arusaamatu ilme larhvis kinni, milleks see juehvi kinnikeeramine vajalik peaks olema?
Ma rehmasin selle peale käega ja ühmasin suunukast, et järgmine vinn pidi olema puhas nuhkvara, mille kasutamisel ei saa raaliomanik ühtegi käiku oma teada jätta – kõik andmed, mis sisestatakse raali, on samal hetkel ka serverites, seda muidugi võrgu olemasolemisel. Panga ja muud paroolid sealhulgas. hullem on ees siis, kui mingi kolmas osapool murrab läbi tulemüüridest ja saab oma käsutusse kogu teie isikut puutuva andmevaranduse, et hakkabki näiteks sinuna või hoopis sinuna igasugu pättusi sooritama...
Lisaks eelnevale, kui juhtub keegi teie raalides poolkogemata kasutama mingit plaati mingil suvisel õhtupoolikul, kus te grillite vorsti, joote õltsi ja naudite sellesamaselt plaadilt mingit üliägedat muusikapala, siis lendavad Uduste-rotikambad suure kimaga kohale ning nõuavad teilt autoriseerimata esitamise eest räiget pappi...
Novot selline on tulevik!
Aga mina minimeerin noid riske – mädase vinni pigistan ärr tühjaks ja tupsutan alkoholiga nigu teismeline ning istutan steriliseeritud kohale tsiviliseeritud kombel pingviinilise.
Kae, te juhmakad inimeseloomad, vaat sellepärast ma küsisin teilt selle kohta, millele peaks iga kasutatud raali müüjad oskama elementaarselt vastata – kas BIOSest annab UEFI välja lülitada?
Kas aga raalimüüjad mu möla viitsisid ikka lõpuni kuulata, on iseasi.
Aga ärr ma selle massina tõin.

Kodus larhvitsesin veits toda kurikuulsat seitset, siis otsustasin hoopis Mageia4 peale istutada, misse uuendas minu nõusolekul end Mageia5-ks, kuna vanema toetus lõppes hiljaaegu ärr.
Esialgu küll tegin partitsiooni pooleks, hiljem on aega küll täielikult kogu kõvakettatäius Antarktikaks muundada.
Eile siis märkasin, et ega see aeg kaugel olegi – juba on vinni kümne ikoon platsis, esiti küll süsteemiuuendusena tegumireal. Juhul, kui ma nüüd selle seitsmega netti lähen, siis äkitse uuendab peale seda kümnele ärr, ilma minu käest nõusolekut küsimata.
Raisk, ma röögin.
Aga selle vastu on Dellil rohi – traadita sideme riistvaraline lüliti, mis tarkvaraliselt ei tohiks nagu toimida...

Panen siis kribamisemasina strateegilised andmed ka kirja enne, kui need kleebiselt ärr kuluva.

Dell Latitude E6410
Intel Core i3-370M @ 2,40 MHz
4GB DDR3 / 250 GB 5400 RPM HDD
Intel HD Graphics kuni 1696MB
1280x800 14,1” LED
DVD-RW / 4 x USB / eSATA
VGA / DP / LAN / WiFi / FW / FP / SD / EC
ID-lugeja / ALS
Windows 7 Home Premium


Nagu näete, pole siin sinihammast, aga millegipärast on siin "kitsede" abivahend - sõrmejälje lugeja. Mille ma elektrikuteibiga kinni katsin. 

19.10.15

Ma ei ole surnud, vaid ma magan siin.

Paar umbes siukese sõnastusega hauaplaati jäi mulle eila silma, kui kalmistul peale lehtede riisumist veidi aega parajaks tegin ning kondasin platside vahel.
Kui mõtlema hakata, siis oli vist tuu sõnarida elavatele trööstiks, kuid pea kolmveerandi sajandit hiljem võtab kirjapandu veidi kõhedaks küll.
Eriti tänapäevasel hullusel ja narrusel, kus üritatakse maktida sõnasõnalt kirjapandud teksti, kuigi algsel kujul oli see nagu rohkem kujundlikumalt väljendatud – mingisuguse müütilise messiase saabumise peale pidavat toimuma miskine ülestõusmine, mida on kultiveeritud inimkonna ajukäärudesse üle kahe tuhande aasta.
Minu vildakas mõtlemine millegipärast seostab selle ürituse kui kondikubude ülestõusuna. Silme ees voolab filmilindina seguna kahest kassahitist – esimene film Kariibi mere piraatidesaagast ja „Kloonide rünnak” Tähesõdadest. Millegipärast olen kolm paari helisummutavaid klappe üksteise peale oma kuulmislokaatoritele asetanud ning pelgan sedasamust kurdistavat kondiklõbinat.
Ma ei imestaks kui keegi matab oma lähedase elusast peast maha ja paneb kivina kaasavara manuliseks ülalmainitud sõnastuse.


12.10.15

Taaskäivitamise katse number (mis-ta-nüüd-oligi-?)


Orbiidil tiireldes sattusin esimesel viinakuu päeval maanduma mingisuguse tundmatu hiidgaasiplaneedi polaarjoone suvalisele 570-damale kraatrile (kes noid raalida ikka viitsis?)
Loomavagunist väljudes ei taibanud ma millegipärast pähe tõmmata kolbaürpi, mistõttu sain mingi eluohtliku hingamiseviiruse manuliseks. 
Tosinajagu päev-kirja-hunnikute järgi arvet pidades on too viirus hakanud mu organismiga koostööd tegema. 
Ei oska kohe mõjutada teist karantiinis olles, kuhu ma kukkusin sisse just siis, kui saabusin oma kipakas loomavagunis orbiidile tiirlema. 
Vahepealsed käigud on laiad nagu ürgsed alleed, kuid ega igaüks pea leidma pääseteeed minu ajudesse... 

P.S. Tundub, et viinakuul viski lürbe ei tasu ära. 

10.10.15

Sügisene udu


Mõtisklesin siin vaikselt, kas kaduda kärarikkalt sügisesse uttu...

27.8.15

Loomakaitsja tõeline lõust

Huvitavamal ja seda segastemal kombel lööb nõndanimetet loomakaitsjate kahepalgelisus tänasel päeval eriti välja:
kui keegi loomadega halvasti käitub, lüüakse seesinatine süüdlane lausa elusalt risti;
kui aga farmitäis loomi hukatakse üheainsama küsitava väärtusega pooltõbise kärssnina tõttu, pole mitte kedagi lamenti löömas...


Küsimus suurele ringile: kas ja millal hakatakse mälestama süütult hukatud põssasid üleriiklikult? 
Sest see, mis praegu toimub, ületab juba mäekõrguselt "holokausti" mõiste!

22.8.15

Täiendus eelmisele mölinale

Peale sauna, kui mustus sai maha saetud, eraldati mu ajumassiivist paar asja, mis eelmises kribatükis mainimata jäid.

Nimelt, kui oma arust rattasporti harrastasin ja selle käigus presidendiraja läbisin, siis Jänedal tulin Piibe maantee peale, kusjuures ülejäänud teekonnast puhus vastutuul, siis mina küll aru ei saa ühest pisiasjast – selle 60 kilomeetriga võtsin kaalust alla kõigest 300 grammi? 
Kodus kontrollisin järgi – enne sõitu näitas kaal mu raskuseks 91 kilo, siis pärast sõitu aga kõigest 90,7. 
See asjaolu pani mu sõidutahtele ränga põntsu küll.

Tarbatu raekojaplatsil, kus lokaalis „Suudlevad tudengid” õgisin oma lõunasööki sakslaste jutuvada saatel, millest mina ühtki sõna ei mõistnud, märkas mu vennas Ansipit. Ansipil oli vist jube kiire, igatahes ta rühkis kindlate sammudega rahva seas Emajõe suunas. Ma muidugi ei saanud oma keelt hammaste taha jäetud ja hüüatasin kohtlaselt – Heia! Brüsselist on teid ka lastud tulema või vallandatud...

Vaevalt, et ta nüüd mind kuulis, kuna kõrvallaua saksakeelne mölin summutas sellegi vähese ärr. 

Selle nädala tegemised (kui kedagi huvitab)

Viimatise nädala sündmused olid küll jamad, aga väärivad sellegipoolest kirjapanemist.
Katusevõõpamisel sain ühelepoole teisipäeval, siis tuli mõte rahvarattasporti kui sellist harrastada.
Selle tulemusel sain kirja üle 60 km ringi, eksimised tundmatutel radadel ja takkapihta ka kinnijooksnud mölafööni. Viimane tulenes väga lihtsast asjaolust, mulle tundmatud rajad algasid Läpi kandis teisel pool raudteed elik Põhja-Kõrvemaal, kus ma lootsin teejuhatamist kepsu kaudu, aga iga kord juhatas see asjandus kellegi hoovi. Lõpuks ületasin lihtsalt rööbastee ning eks selle tagajärjel mu Nokia kokku jooksiski – nupud ei toiminud mitte üks teps. Aegviidus kakkusin mölafööni aku tagant ära, alles siis hakkas õieti toimima . Koju tagasi sõites võtsin ja tegin presidendirajaga taastutvust, aga see oli hoopis nii hullusti segipööratud, ma ei tundnud seda esiti äragi – mingisugused shimano-kirjad sõitsid igast nukast sisse ja välja, et ma juba hakkasin mõtlema – mingid maastikusõidu meistrivõistlused on vä? ja ma sogan võistlejaid ajavõttudes oma hübriidrattaga vastu sõites. Kusmanu mingid hullud oma karbonaadidega vastu kimasid ja üks neist oleks äärepealt mulle sisse sõitnud. Aga mul oli täitsa poohu, anarhist nagu ma olen...
Kolmapäeva ennelõunal oli Tarbatus mingi üritus, sinna logistasin rauast apelsinikarva tõuguga.
Neljapäev kulus linnamelust taastumisele – nüüd sai mulle lõplikult selgeks, et ükskõik millisesse linna ma elama ei jää. Ma ei tea, kas imetakse mult see viimanegi energiaraasuke ära, et kohe hakkan põdema, raisk.
Eile... sai kastetud elulõngad, muidu oli see siiamaani saanud taevasest laotusest sellesinatise elunektari.
Täna niitsin muru ja kütsin sauna – peatselt sinna minek ongi plaanis, kuigi õlut pole tilkagi.

Mis aga homme saab, seda ei tea kurat ka mitte.

Ahjaa, Tarvanpääl pidi mingisugune pungi laulupidu olema, siis sinna ma puhtfüüsilisellt ei jõua - sest, et 
keha on nõder ja pea on põdur, 
nii näeb välja tänapäeva sõdur...

21.8.15

Taaskasutuse hõlbustamine

Kui Tapa Linnahaigla omal ajal Amblast vehkat tegi, jäi enamus Wehrmachti hospitaliinventarist lihtsalt laokile. Ilmselt tollest või veidi hilisemast ajast, kui Amblast üldse haigemajateenus ärr kaotati, jõudis üks kokkupandav reformvoodi meile, mine sa võta kinni, millisel teel – vehiti sisse, osteti või lausa pakuti ilma tasuta, et kuule ole nüüd hea inime, vii see asi siit minema – pole kelleltki ka enam küsida. 
Kuna asi eriti ruumi ei võtagi, jalad tõmmatakse ju kõhu alla, siis elumaja pööningul ta aastaid vedeleski, ja samas ka raskust tal eriti polegi, saigi põhiliselt liivasõelumisseks tarvitatud – poolteisemeetri pikkune laud nagu hoidis ta enamvähem paigas.
Sai siis uus ülesanne talle määratud sel ajal, kui liivasõelumist ei ole plaaniski.
Eelmistel aastatel sai voodil sibulaid kuivatatud, aga põhimõtteliselt oli siis tegu igahommikuse laotamise ja õhtul kokkukorjamisega, misse meenutab turul olemist. Sel aastal aga mõtlesin automatiseerida oma tegevust, et ei peaks sibulaid hommikuti kärult voodile laotama ja õhtuti jälle kärru tagasi tõstma...
Lammutasin kevadel kunagi isetehtud sõnnikukäru laiali.
Seisid need rattad niisama võlli otsas, kuni õige aeg kätte saabub. Siis millaski suve algupoole monteerisin sinna võllile vana hobukultivaatori, mis taheti aastaid tagasi emexisse viia, mille ma edukalt kõrvale nihverasin, rattavõllikronsteinid.
Nüüd oli aeg küps selleks, et see hospitalivoodi rattad alla saaks. Selleks oli vaja kahte kahe-ja-poolemeetripikkust kergemat sorti torusid, milled ma laudalakast alla toimetasin.

Mis nüüd viga igal hommikul sibulaid päikse kätte päevitama kärutada.


16.8.15

Lõpp paistab

Kui ma reedel eelmise postituse kirja panin ja katust võõpama üritasin hakata, astus vennapoeg läbi. Ma siis õrritasin teist küsimusega, ega tal pole soovi marlitüki ning kokakoola ja vairi-seguga tupsutada läänepoolset külge? Noorhärra vaatas tõsimeeli, ega ma peast soodaks pole läinud. Ma manasin endale siis süütu raisakulli larhvilaadse ilme ette. Sellest piisas - noorhärra kaes kella ja oli kohe hakkamas. Mina omakorda hoiatasin, et seal üleval võib väga palavaks minna - no kas noored usuvad vanainimeste mula? Noor inime tegi turnimise käigus veel imelisi akrobaatilisi trikke, ntx pääsukest. Olnuks mul vaid oidu fotokas ligi hoida - nõder pea olla kehale nuhtluseks.
Küsisin - äkki tahab suuski ka alla saada? 
Õdaqks oli niipalju tööst ärr tehtud, kui allpoololeval ülesvõttel näha on. 

Eile üritasin ise edasi võõbata - tutkit ma sain seda teha. Ainult võta läbikihutavaid külalisi vastu. Aga täna sain peaaegu asjatoimetusega tõepoolest ühele poole. Üks paan jäi homseks, kuna naaberpaan vajab kuivamist, enne redelit maha ka võtta ei saa - triibud jäävad muidu pilku riivama...

14.8.15

Hõõrun katust läikima

Käis mul külas üks.
Ajas pea kuklasse ja küsis, mida ma sinna üles olen ärr kaotanud?
Ma olin turnimisega nii ametis, et polnud mahti pikemalt möliseda ja vastasin – et pesen oma roostes plekkkatust hvairi ja kokakoola seguga, tulemus peaks olema kõrval nähtav. Eks ole ilusam?
Kas külainime uskuma jäi, pole eriti minu mure.

Üldiselt ma sellist tööd ei tohigi teha, kuna tohtrid on ärr keelanud head kuulmist ja head tasakaalu nõudvad tegevused, aga häda ajab ka mustlashärra kaevu sittuma. Nagu kümmekond aastat tagasi alevis juhtuski – ehitanud mustlased kaevurakkele peldiku ümber ja käinud seal asjal. Maakonna saitungimehed käisivad ka toona seda lugu kajastamas. 

Nüüd saab mul olema vähemalt hõbedavärvi katus, kuldse ostuks nappis raha. 
Kõikse hullem oli verandakatuse peal turnimine ning värvimine, see raip võttis pea kaks päeva aega ja kõige rohkem jõudu ärr. Õhtuks olivad turjalihased nii pinges ja valusad, nagu oleksin kaelaga tööd teinud. 

Teine katusepool ootab aga värvimist. Seda kõrvetavas kustikuu päikeselõõsas...

Kuna naabrimees kasvatab oma maadel ohakapõldu, siis tundub mulle vähemalt küll, et saan lisaks katuse ülevõõpamisele jummelist tasuta kasuka. Sel talvel vast kütet rohkem ei kulu, hoolimata norrakate ja rootslaste ennustusele - pikk ja külm talv on tulekul. 

31.7.15

Kaheksa kärsanud burgerit?

Neli, jah kõigest neli sõitu olen pedaale tallanud lollföönis sitsiva endomondo andmetel, kus ma olen vändanud maha 107 km ja juba tahab see, et ma prooviksin tasuta kuu aega preemium-versiooni. 
No ma üritasin uuendada, kuid esimese käiguga oli rakendusel suur tahtmine teada saada minu pangarekvisiite.
Ausalt, ma aru ei saa sellest loogikast.
Minu arusaamine tasuta prooviajast on siuke, et ilma mingeid teabeid andmata saan proovida, kas mulle üleüldse sobib see preemiumvärk või mitte... 
Nagu ma juba eelnevalt olen maininud, ei kavatse ma mingeid rahalisi kohustusi oma õlule võtta. Liiatigi pole mainitud rakendusel maakeeltki.
Aga jah, selle ca 107 kilumeetriga olen ärr põletanud 4555 kilokalorit, misse tegevat kokku 8 kärsatand burksi. 
Ausalt öeldes kahtlen selles, kuna möörfi säädus juba mainib – ükskõik, millal sa teele asud, puhub vastutuul. Minu kogemused on aina kinnitanud eeltoodu paikapidavuses. 
Järelikult peaks olema neid kaloripõletusi/burksikärsatamisi ikka rohkem olema...


Ent, kuhu kirikusse ma nüüd põleva küünla, ptüi! burgeri peaksin asetama?  
Samsungi poes pakuti tasuta nädalapakkumises tasulist PicsPlay nimelist rakendust, kus igasuguste filtrite arv küündib 200ni, millest kolme-nelja kasutades sain ülaloleva poolähvardava hetke kohalikust kirikutornist. 

26.7.15

No kurat, millega ma jälle hakkama sain?

Mitte millegi erilisega...
Kolmat nädalalõpp järgepanu näen enda ees sellist pilti: 


Jummelsitad kiired on olnud möödund nädalad,
et pole miskit paha selle kohta öelda.
Pudulojuselgi on tahtmist mõelda:
Miks kuradipäralt peab madal olema see ädal???

Piilub minusugune kolge siis üle
tüki aja kohalikku blogisfääri:
millegipärast tundub mulle,
et see hingitseb nigu tripperilillane patuskaaf...

Muide, ma läksi eelmise nädala keskel lolliks kätte ning tõmbasi siukse tobeda rakenduse androidi lollfööni nagu seda on endomondo. Lihtsalt tahtsin kaeda, millega too hakkama saab.
No ja esimese nädala lõpus õnnitleti mind aktiivse nädala eest, kuigi ma ainult nädalalõpul väntasin kokku maha ca 52km. 
Eile tegin aga kodukandi teedel ühe ligi 34km ringi, mis täna värskema pilguga kaedes, rakenduse enda joonistuse järgi on kui kõverdatud põlveosaga kalamehe saabas. Noh arusaadavalt on siin vihje, et kobi õite Itaaliasse või siis äärmisel juhul Uus-Meremaale.

Aga...
Ma ei tea, kas ma sellest siin kribasin, lihtsalt ma ei viitsi otsida. Üks vana inime rääkis, et tohtrid on talle kõvad rohud peale pannud – sääsed enam ei tahtvat tema verd. Mina ütlesi selle peale, et ärgu muretsegu, sääski on sel aastal üldse vähe, tänu kestvale kevadele...
Ausalt, ega selleaastane suvi pole kirumiseks ühti – sääski on mõned üksikud kõrva ääres pinisend.
Mine tea, äkki jänkid puistasid mingit ainet soode kohale, kui nad õppustel lahingutesse lendasid.
Küll aga on sel aastal kõvasti liikvel parme – ükspäev rehmasin käega üle oma turja ja veri määris mu särgi ära. Hilisemast selja kratsimisest uksepiida vastu ei tasu rääkida – sain lausa orgasmilaadse õnnetunde...

10.7.15

Raisakull ajab nahka

Ilmselt on keegi nõid sealt eksootilisest riigist nagu Simbvaabve tõlkinud segatud munakollase ehk omleti kaudu Raisakulli ja teiste sügeliste vahelise möödund-nädalalõpu mõttearenduse pagulaste teemal ning mingi needuse peale lugenud. 
Raisakull on kindlasti ahvatlev suutäis tervele suguharule, kui vaid annaks kohale meelitada – albiinod pidid sealkandis olema eriti hinnas (loe: mmm, maitsvad!) – kasvõi programmi „majanduspagulane EUst” hingekirja raames.
Igatahes tänasel päeval pole Raisakullil muud teha, kui nahka vahetada.

Mine sa tea, äkki on homme postkastis mingisugune kutse Aahvrika tuurile, mille on kinni maksnud võõrustajad...

8.7.15

Kui ma...

Kui ma laupäeva hommikul siit kihelkonnast naaberkihelkonda väntasin, sõitsid minust Tamsalu ja Väike-Maarja vahelisel lõigul põrinal mööda üksainumas tsikkel ja üks kaubiku moodi masin, misse lehkas hobuste järgi. Kummaline küll – tollesama üksiku tsiklimehe nägemine tõi mulle meelde, et mingi üritus pidi sel päeval toimuma ja et rohkem tsiklipõrinaid ei tulnud ega tulnud, siis sinnapaika see mõttejublaku kerimine ka jäi. Küll aga andis ajule emotsionaalset tegevust just hobuveok.
Sai eelmise nädala jooksul sihukest mõtet veeretatud, et kui ma juba sealkandis olen, siis võiks juba mõlemaid üritusi külastada. Kahjuks mõtteks need jäidki.
Tööd oli vaja teha.
Õhtul kaesime sügelistega, et ikke jupp tööd sai ärr tehtud, kuigi nüüd eeloleval nädalavahetusel on loodetavasti rahvast rohkem kohal, siis saab pooleliolev lõpuni tehtud.

Päev otsa paljaste torso ja säärtega tööd teha pole mitte teps hää mõte, aga kes siin on rääkinud minusuguse ajuolluse mõistlikust tegevusest. Põhjus on üsna proosaline – kodus ma ei saa päikest võtta, kohe on parmud hakkamas. No niipalju ma ka rikas pole, et igaühele kuuspakiga lajatada.

Saunas kaesin õhtal, et ülearu olen päikese käes liikunud – paar sulge, piisoninahast niudevöö, kotkanina ja tomahook oli puudu, et minust valmis indiaanlane saanuks.  
Vähemalt olen poolel teel oma uuel kinnisideeteel - saada pruuniks 22. juuliks, et siis kolida kuskile eksootilisse riiki nagu simbvaabve, sõnumiga: "Majanduspagulane EU-st!" 

30.6.15

Nädal sümbioosi galaktikas

Hehh...
Nüüd oleks vast õige moment kiire libiseva ülevaatega sellisest androidkühvlist nagu galaxy xcover2 nimelisest isendist, mis anti mulle kasutamiseks. Pilditegemisest ma juba siin röökisin, samuti üleüldisest nuhkimisest.
Allolev illustratsioon oli algversioonis üpris kahvatu, siis tõmbasin masinasse sammsungi enda galaktikapoest fotoredaktori – tollega sai veidi parema ilme anda ning raamigi ümber munsterdatud, aga ta kurat salvestas pange-faili. Nii pidin selle üle käima digiKamiga, et lõpptulemus saaks üsna pekiseks...

Siiski ei saa ma sellele pihta, kuidas androidsüsteemis mälukaardile saaksin installida mingeid rakendusi, sest masina enda mälu karjub kogu aeg, et ei ole võimalik rakendusi aparaati installida.
Tapal käies ostsin ühe lisa manuliseks – küüneka, mis peaks mahutama ikke ilgelt palju bitte.
Vaikimisi lahtised lahendused käisin enne läbi – vastavalt siis minu arusaamale keerasin mõned sätted kinni. Vähemalt niipalju ma targem/lollim olen – sünkroonimine kinni pigistada enne netiühenduse avamist. Minugipoolest võiks see sünkimise teema olemata olla.
Ahjaa, mul tahab see G+ kogu aeg vaikimisi numbriks panna aegunud simpli sim-kaardi numbri, et siis helistab sellele, kui too peaks punnu pistma. On ikke arusaam...
Siiski-siiski, leidse G-poest err vidina – nüüd on pihuteler olemas. Rohkem äppe ei mahtuvat, nagu eelpool öeldud – sisemälu olla joobnud olekus elik jummelist täis nagu praaka õginud orikas. Tegumihaldur ei oska muud soovitada, kui mõningad rakendused likvideerida...
Aku vastupidamine on ühesugune – vahet pole, kas energiasäästu mehhanismus on sisse lülitet või mitte.


Kokkuvõtteks naapalju, et kui paarist ööpäevast kauemaks kuskil ära olla, siis valin ma vana hea Symbianiga Nokia. Lisaks aku vastupidamisele on ta mõnevõrra kompaktne.  
Mu nädalane võrdlus Nokia ja Samsungiga ütleb mulle üht - esimene nimetatu oleks võinud paar aastat rahulikult edasi eksisteerida oma Symbianiga, sest nii nagu mina oma kogemusest lähtun, on Nokia aku toimivuse koha pealt kaugel ees igasugusest jänkide kontrolli all olevates lollvaramasinatest.

Aga noh, kellelgi oli vaja hirmsat moodi sõltumatu tootja turult minema puksida.  

28.6.15

Raisakulli pihtimus

Ma ei oska diskuteerida. 
Mitte kunagi pole ma osanud ka loogilise käiguga seoseid välja tuua.
Seepärast olen jäänud nendes vaidlustes alla, kus on vaja argumente esitada.
Võib-olla mängib siin rolli minu niinimetet mu sisemise mina väga vildakas õiglustunne.
Ja usk homsesse, mil kõik muutub.
No ikke halvemuse poole.
Ma ei tea.
Ausõna...


Ülalolevat hetke töötlesin veits digiKamiga - toorikuga võrreldes sai tulemus hoopis teisem. 
No ei tee see androidne pilusilm häid pilte ühti - pigem jääb kogu ülesvõetud materjalile hallituse mekk man. 
Uurides ja kolades poeriiulite vahel ei suuda mina ära imestada, miks ma pean plärafoni kaitstud mälule andma äpitootja ligipääsu lisaks veel kontaktide nimekirjale ja muule särkvärgile? 
Privaatsusavaldused on küll kenad lugeda, kuid mina neid eriti ei usu, kuna need on nii segaselt kirja pandud, et ühes punktis mainitakse suunurgast nagu andmete kaitstusele - samas, kui paar lõiku edasi räägitakse hoopis sellest, kuidas andmete jagamine parandab kasutuskogemust ja nii avaldatakse need andmed kolmandale osapoolele reklaami eesmärgil.

Maasikaid?

Minge õige metsa! Seal peab vast valminud olema...
Metsikud maasikad

25.6.15

Selleaastane jaan


Jaanilaubal hakkas sadama ja kuna vallasaksad ei viitsinud mujale valla jaanikut orgunnida kui Aravetele, siis Raisakull ei viitsinud ca 10 km kaugusele ligunema minna, kuigi lähim koht selleaasta jaanitule pühitsemiseks oli Käravete.
Nii istus Raisakull rahumeeli kodus, rüüpas kõiksepealt kaks sassi ärr, et seejärel võtta külmikust nädalavahetusel küla peal kaljapudelisse villitud koduõlle ja teha omale hea ärrolemise – nimetet seda vist telekajõllitamiseks.

Lisaks sellele tutvus Raisakull Android-plärahvoniga...
Kui nüüd kellelegi tuli Raisakulli-poolne soovitus G+ kaudu ühele tasulisele Revali linna kaardirakendusele, siis see oli puhas ja pesuehtne näpukas. Raisakull tahtis kerida, saate aru - lihtsalt kerida, kui näpp läks G+nupule pidama ja nii see õnnetu soovitus tuligi. Mistõttu pole enesetunne sugugi häppi...

Üldiselt ei kavatse Raisakull ühtegi äppi osta, veel vähem reklaamida tasulist rakendust.

Verine pühaba

Pühaba ommiq toibudes taarus Raisakull nurga taha vett laskma.
Valitses vaikus, mille lõhestas maanteel põrisevad plekiga ülelöödud metallskeletid, millele lisandus Raisakullipoolne veesorin. Õigemini küll kuse-, või hoopis – nagu tänapäeval viisakas seltskonnas suure suuga mainitakse – uriinisorin.
Enda hügieeni kallal lõpetanud, vantsis Raisakull mööda märga kastesest muruvälja terrassile jalgu kuivatama. Tund hiljem ärkas ümbruskond elule. Hõikeid jagus nii paremale kui vasakule, ette ja taha... Enne hommikust kehakinnitust oli Raisakull jõudnud ka päeva välikemmergus kirja panna.

Päeva peale, kui ilm ilus, tehti algust täpsuslaskmisega – välja toodi optilise sihikuga õhupüss. Märklauaks oli õllepurk, mis mingi toki otsa oli asetatud.
Raisakull proovis siis kah märki lasta – esimesed kaks lasku kimasid raudselt mööda – no mingi x-kordse suurendusega okulaar soodustas "märgi" ujumist, siis kolmanda lasu ajal otsustas „maailmanimega täpsuslaskur”, nimepoolest siiski Raisakull, et tuleb peakolu sihikule lähemale saada. Hea oli nüüd sihtida, aga kui päästikule vajutas, siis lõi püss momendiks tagasilöögiga okulaari kulmude vahele. Raisakull tundis valu, siis hakkas verd nirisema tekkinud haavast, millest „perssekukkunud snaiper” eriti ei hoolinud. Pigem ikka sellest, et kulmudevahe saaks ikka midagi jahedat paistetuse vältimiseks. Leidiski Raisakull garaažipõrandalt kasti, mis kandis Sassi-nimelisi õllesid, haaras paar purki kaasa ning asetas ühe neist oma kulmude vahele...

Õhtul, enne ärrtulekut, pakuti Raisakullile Androidiga sammsungi-nimelist plärahvoni. Et omanikul on tööandja poolt niiehknaa soni antud, siis seisvat see eelpoolmainitud plärahvon kapisahtlis.
No mis sai vaesel Raisakullil selle vastu olla – võtta see nii proovitutvumiseks kaasa.
Raisakullil endal on muidu Symbianiga Nokia igapäevaselt kaasas.
Siis saab hakata võrdlema kumbagi plärahvoni.

Aga sellest vast õige pea.

Lauba ommiq siis..

... kattis Raisakull oma nõdravõitu peakolu ribistatud munakoorega ja vänderdas küla peale. Mida lähemale sihtkohale, seda rohkem taevast vett alla tuli. Raisakull oli ettenägelikult pakkinud seljakotti Husqvarna kirjadega vihmamantli, ajas selle selga ja nii ta jõudis kohale üsna kuivana. Kohapealne talguliste emand oli ainult suud maigutanud ning lõpuks küsinud – ega ometi Raisakull ligunenud ole?
Mille peale oli Raisakull muianud ja urisend nokaotsast – pole häda miskit!
Ega molutada polnud midagi – kondiaurumasin garaaži, seljakotist rullikeeratud tööülikond selga, seesama vihmapalitu otsa ning tööpostile. Nagu talgulised oodanuks pikisilmi Raisakulli ilmutust, et saaks ainult tööle jalaga takka äiata.
Noorperemees pakkus enne veel koduõlutki, millest Raisakull üheainsama lonksu lürpis – nii ettevaatuse mõttes, sest mine sa tea kui kange see olla võib. 
Esmase soojana aitas Raisakull laudu virnast värvimistelki kanda, siis läks lahti aiapostide maassetsementeerimiseks. Laserniveleerijaga sai postidele kõrguse ja müürinööriga rivi paika. Pärastpoole sai vaadatud, et lausa saksa täpsusega. Peremehed olid lõõpinud, et jah, sauna vundament sai omal ajal küll silmaga loodi valatud, no kuidas ei saa nüüd ilma laserita aiaposte paika panna? Alul oli postibrigaad neljaliikmeline, siis kahanes see lausa kaheseks kätte ärr, kuna üks talguline pidi mesilastega tegelema ja teine aga moblaga ajama mingeid tööasju – firmasaladus olla, et eemaldus vähe kaugemale...
Õhtaks olivad aiapostid ilusasti rivis nagu tinasõdurid, õieti siiski nagu Lihavõttesaare kujud, maa sisse valatud, teistel aga lauad-prussid värvitud. Vot siis alles õige jooma- ja söömaorgia pihta hakkas, mis vahelduva eduga varaste homkutundideni ketras kuni viimased alla andsivad.


14.6.15

Tänane ajupabul


Peab ikke ropult väegade sitt töö olema, et õhatakse heldinult: KULDSED KÄED!!!

7.6.15

Raisakulli nädalavahetuse aruanne

Täna viskasin kõik määrdunud hilbud, mis ma parasjagu leidsin, pesumasina ette hunnikusse. Sorteerisin need määrdunud pügalate järgi hunnikutesse – väga määrdunud rõivad jäid teiseks vooruks. Viskasin esimese laari masinasse, lisasin pesupulbrit ja masin käima, seejärel ise surnuaeda lilled viima ning tagasitulles hüppasin poest ka läbi. 
Selle ajaga kui ma kottu naasesin, oli esimene sats ootamas traadile riputamist. Otsisin kõikse tuulisema osa ning lõksustasin oma puhtad hilbud ritta. Siis panin teise laari hilpe masinasse – sedakorda trööbatud tööriided.

Eile sai aida uued harjalauad otstest täisnuka alla saetud ja üle võõbatud impra-nimelise rohelise möksiga. Poole võõpamise peal oli siuke tunne, et pilt tahtis hakata vägisi tasku minema. Olgugi, et värskes sirelilehalises luhvtis sai pintseldatud. Järgmine nädalalõpp on "pronnitud" harjalaudade kinnitamiseks aida katusele. Senikaua kuivavad teised garaažipõrandal, mille ma möödunud suvel valasin.
Tööriideid katankale riputades oleks tuulehoog mu pikali puhunud. Vaatasin, kuidas saekaitsega tunked ja piraaditööpüksid tuule sisse võtsid ning mu silme ette manati aju poolt need oranži-valgetriibulised torbikud, mis lennuväljadel tuule tugevust ja suunda pilootidele näitasivad.
Et tänase tuulega polnud tahtmist eriti väljas rassida, siis otsustasin garaažis kondiaurumasinal piduriklotsid välja vahetada – tagumine aeg oli küll. Seejärel võtsin hoogu, et need ka sisse sõidetud saaks, aga vaadates tuule tugevnemist loobusin sellest mõttest.

Homme ka päev.

5.6.15

Lähen ära pakku

Tegelikult olen mina ka pagulane – põgenen iseendasse, kui miski tuska teeb või vihaseks ajab. 
Minu puhul iseendasse pagemisel ehk siis oma kere väiksemasse soppi minemisel millegipärast ma ei tunne end ahistatuna, pigem on siin avarust rohkem kui ilmaruumis kokku.
Paku pealt läbi käinud halud, kuid kirves on pakus elik paos,
on kuradi pagulane teine
Võimalik, et püüan sedasi isiksuse kahestumise/kolmestumise... teket luua. Üldiselt on see mul korda ka läinud, kuid naasmine tänasesesse elutempo virrvarri on aegajalt raskemaks kujunenud. Bojaarimaikat mu riidekapis küll pole, kuid ükskord saan selle suvalist hullu külastamast tulles hõlmaaluse salakaubana oma kollektsiooni nihverdatud niikuinii.

Seoses pagulaste-teemaga ajab mu kolbas mingi soomlane millaski 80-date lõpupoole, vist oli see Sopotis, mingit laulujoru midagi sellist: seevio seevio pae pae...  
Pagulased metsast

31.5.15

Mitmekülgne amatöörvõhik igasuguse teaduse alal on volitatud teadustama...

Inimkond on pea kõiges loodust imiteerinud.
Käitumises kui ka suhetes.
Kõk planeedid, mis meile lähimat tähte lipitsevalt ümmardavad, on seotud magneetilise sidemega, kus on võrdväärselt esindatud flirtimise kui ka ärrpõlgamisejõud.

Täna ommiq karges luhvtis kükitades tähtsaid toimetusi sooritades lõi kuplialuse korraks supernoovana leekima – kui keegi prohvesionaalteadlane Njuuton oli avastanud gravitatsiooni, siis minusugune mitmekülgne amatöörvõhik igasuguse teaduse alal on gravitatsiooniolemust täpsemalt kirjeldamas – Maa külgetõmbejõud on võrdne Päikese äralükkamisejõuga.
Tollepärast me tiirleme pööreldes just taolisel kindlaksmääratud kaugusel ilma, et meil lihtsurelikel pea ringi hakkaks käima, kuigi on ka erandeid.
Teistest planeetidest ei tea ma miskit, kuna pole seal aega veetnud.

Kuu peal olemisest röökimata, kuigi Maa loodusliku kaaslasele annab sedasama kirjeldust mõningase lisamööndusega jutustada.  

30.5.15

Kuidas siinkandis kaineks saadakse

Üks sõber kõlistas, küsis – mida teen ja kas ma saaksin külla tulla? Tal veits abi vaja! 
Tulin just saunast ja olen väheke õltsi pruukind – vastasin.
Tema soovitas, üsna pettunud häälega, mul kaineks juua.
Eks ma siis korkisin järgmise õllepurgi lahti...

26.5.15

Mingisugune...

... paanika on lahti pääsenud litsimaja kaugemast sopist.
Mida lähemale juuli algus sõuab, seda rohkem meie liiduvabariigi kuulsusrikas Tööpunalipuline saastsurnalismus lõugab.
Muud pole kui võimendatakse paanilist hirmu erakanalite kadumise pärast vabalevist, kusmanu kõikse rohkem pasandavad need erakanalid ise, kaudselt nendega seotud ettevõtete kaudu.
No milleks? 
Kui minna, siis võiks püstipäi lahkuda, aga praegu on minu arust tegu küll laaberdajate argpüksliku rindutagumisega... 

25.5.15

Ikka Viin Viin Viin...

Aja jooksul on mul tekkinud mingisugune allergia kellegi Pokier'i kommentaaride suhtes – läbi häda jõõlisin Juravisiooni kontserdiosa ärr, siis panin teleka kinni ning kobisin koikusse.
Hommikul siis raadiumist kuulsin, et kusagil Ruotsis toimub järgmise aasta kontsert.
Kuna võitja oli eelnevates intervjuudes umbkaudselt maininud, et ta oli koolikiusamise ohver, siis hakkas mu ajukeemia hirmsat suitsu välja ajama – järeldasin üksiti – küllap seda koolikiusu kohtab mujalgi, aga et nii suures mastaabis nagu euraasia+austraalia, no see siis on üleilmne nähtus – no taolisel juhul olid kõikse agaramad hääletajad olnud just kannatajad ja kannatusetekitajad. 
Täna sain viimased halud virna laotud. 
Mõtlesin siin, et teen suure gaala a la viin ojadena voolamas, aga sakummi närigu naatidest ja võilillejuurikatest, siis sahvrisse põigates ma viina ei leidnud. Järelikult oldi eelpoolmainitud kontserdipaigast käidud minu pool viina hankimas, muidu polnud kui üks Viin teise otsa. 
Siis järgmine mõte oli suur avamine kondiaurumasina sõtkumise alal, aga siis kaesin ratta spidokalt, et väikseid otsi sõites on mul juba 200 kilumeetert juba ärr mõõdetud.
Lausa üks häda teise otsa.
Suure ilma pääl röögitakse küll, et suurelt tuleb mõelda, aga mida ma mõlgutan, kui mul suurushullustõbe kallal pole?

14.5.15

Raisk, kas pangad on vaesed?

Juba mitukümmend aega tagasi kirjutati, et lehmad andvat piima rohkem sümfooniliste oopuste taustal. Ma kahjuks ei mäleta, millise helilooja loodut siis kasutati – oli see Peethooven, Händel, Mootsart, Verdi või Bahh...
Et muusika aitab toodangut tõsta, olen mina omal nahal kogeda saand – iga kord, kui ma lehma lüpsi ajal ümisesin, ei tahtnud piim udarast kuidagi lõppeda.
Täna hommikulauas kohvi lürpides jäi tähelepanu pidama raadiumist tulnud teabekillule, et taimed kasvavad paremini, kui mingi heli kõrval sumiseb, veel parem taimekasv olevat Bachi teoste taasesituse ajal.

Minu peakolus millegipärast hakkas aga selle uudisnupu peale viisi keerutama omaaegse pundi Ba-Bachi lugu „Tahan oma raha tagasi!
Eks sel ole ka põhjus man – avastasin makse makstes ühe huvitava anomaalia. Eelmisel kuul sain personaalpensioni koos toetusega 1,76 rubla rohkem kui see kuu.
Ei oska kuskilt välja lugeda, kas on riigiametkond eksinud raha maksmisega või SEB on hakanud minu väheldaselt puudega-inimese-pensionilt matti võtma?
Pank röövib niigi kaardihooldustasu ning teenustasusid iga arve kohta, nüüd on hakanud iga sissetuleva rahasumma pealt omakorda tasu koorima???

10.5.15

Nojah...

Siuke kummaline asi, et maikuu on kujunemas lennukuuks...
Ega jah, tempo on siin nõnda magnifico, et kogu aeg satub ette üks lennukas loomisend teise järel. Täna sattus vana puukuhja sissevedamisel Raisakulli pilgu ette selline siin maamunal elav käsitiivaline:  


Raisakull ei hakanud eriti mõtlemagi teise nahkapistmisest, vaid tõstis halu väetikesega keldrikatuse alla. Paar tunnikest hiljem oli nahkhiir halult juba haihtunud. 
No eks sumedatel suveõhtutel kae, kas tänatakse viisakalt või lennatakse pikeerides otse kõri kallale...

6.5.15

Iga okas loeb

Näib, et maikuu tuleb suhteliselt lennukas...

Kui seni on nähtud sookurgi, hanesid, musträstaid, vareseid ja muid tiivulisi, siis täna oli Raisakull tunnistajaks uuele liigile.
Ta tuli, andes märku oma tulekust tükk aega enne, kui ise välja suvatses ilmuda – lendav siil, kelle iga okas pidi lugema. Keeras minu hoovis ringi ning kadus. Nagu sellest vähe olnuks. Lõuna paiku tuli tagasi – nüüd võttis ta vist perekonnagi kaasa - lugesin üle: neid oli neli...   

3.5.15

Lugeja selle peale ei tule ja seetõttu ta ei oska ka küsida

Eelmise kriba joonealust treides, tabasin end irvitamas.
Revali linna tasuta transpordi asjus pole keegi selle peale tulnud, et linna piires tasuta sõita saab ka lennukiga.
Näiteks vaja lennujaamast Nõmmele sõita, astud sinnapoole suunduva lennuki pardale ja regad rohelise kaardiga validaatoriga reisijaks ning ootad lennumasina õhkutõusmist. Peale starti kohendad veel seljakotti, kus langevari peitub, võtad oma turukotid näppude otsa ning astud stjuuardessi juhendamisel avatud ukseni ning hüppad alla. 
Nutitelehvooni gepsurakendusega liugled õigesse kohta ja oledki oma koduhoovis. 
Kogu see lõbu on linnakodanikele tasuta! 
Ja kummalisel kombel ka kiireim võimalus lennujaamast nimetet sihtkohta pääsemisel, selmet loksuda juhm lõust ees, pool või enam tundi bussis-trollis-trammis. 

2.5.15

Elronist peaks samuti paar või enam rida mölisema.

Millegipärast on mul siuke tunne, et Elroni juhtkond on ärr unustanud põhimõtte, kus rahva elik riigi rahadega ostetud rongid peaksid olema ka rahva teenistuses.
Ükskõik kudapidi kaed, on juhtkond hõljumas ikka veel pilvedes või ei jagata matsu.
Viimati väideti, et nemad autodega konkureerivad ja seetõttu ei saavat kiirrongi vahepealsetes peatustes pidama kui maakonna suuremates linnades.
Mina küsiksin hoopis, kas on vaja üldse kiirrongindust arendada?
Käesoleva rongipargiga, mis teiste riikide silmis on teoreetiliselt linnalähirongid, ei saa seda kiirrongivärki sisse seada, kuna saja km peale tuleb tsirka kümme minutit ajasäästu.
Kujutage ise – saja kildi kohta kümme minti ajasäästu?
Kui tahtmist kiirongindust arendada, siis palun, Elron telligu uued rongid ja dotatsioonid nende liinide ülevalpidamiseks ei rakendu, kuna need on puhtal kujul kommertsliinid, siis opereeriv ettevõte peaks ise toime tulema piletituluga.
Õigem oleks ka üleüldse konkureerimine muude transpordivaldkondadega ärr lõpetada, sest see on mõttetu tegevus ja see soodustab riigi elik rahva rahade elik dotatsioonide aurustumist ei-tea-kuhu...

Konkreetne piletitasusüsteem toimima!
Praegune on jube, mis seal toimub – Revalisisene tasuta sõit (mis on iseenesest juba kahekordne dotatsioon – riigi toetusele lisaks Revali maksumaksja papp taotud kohaliku usuhullude elik linnavõimupea tahtel*), kuu kangelased, tsoonide ja kilomeetri arvestuse segu – kõik see jabur bardaklus viitab sellele, et kellelgi on kasulik selline segapudruna väljapaistmatu piletihind. Kuigi kogu see krempel peab toodud olema ühtsetele alustele, kas siis tsoonide või kilometraaži kaupa, aga mitte nende segu.
Kui kogu eelnev kirjapandu asi on korrastunud, ja ettevõte ka mõningat kasumit toodab, vaid sellisel juhul tuleks mõelda ka soodustuste juurutamist.
Praegune süsteem on rohkem kui läbimõtlemata hullumaja, kus Elroni juhtkond on patsientide hulgas – mitte ühtegi arusaadavamat ettepanekut või -võtmist pole sealt tulnud.
Kurat võtaks!
Õpeta seda va Elroni juhtkonda nagu oma titte maailma toimivusest aru saama!
Peamine asi, mida teha – logistiline pool paika. Ei tasu muuta igas kvartaalis sõiduplaane, siis tuleb bussiliiklus ka järgi elik bussifirmad peavad hakkama arvestama raudtee sõiduplaanidega – tekib sümbioos, mis on päris kasulik mitmele osapoolele. Reisijad saavad õigel ajal rongile/bussidele ja jõuavad rahuolevalt oma sihtkohta ning annavad suure panuse sellesse, et Eestis on kurradima hea elada!


__________________
* - Revali tasuta transport peaks siiski ka lennuliikluses toimima – linnaisene sõit on tasuta! 
Lausa imelik, et Revali elanikkond sellist oivalist võimalust ei kasuta...
Või on see valitute pärusmaa?

25.4.15

Saitungid on imelised

Eriti nõndanimetet netisaitungid...

Imeline ses suhtes, et kogu teabesaastamassiiv, mis kogu ilmast kokku tuleb, on uudistetreiali poolt katkendlik – kiirus pidi lugema.
Teine ime on see, et eri punktidest väljastatud teabetoorikute kokkuviimine on lugeja oma asi – sellega ilmselt kasvatatakse tarbija ajumahtu, et see liialt loiuks ei jääks.
Kolmandaks, kui lugeja ei suuda iseseisvalt mõelda, on ta automaatselt lumpenilistis.

Muide, kirjutatakse, et Elion on hädas oma kuum.ee postkastikirjade „hvantoomistumises” ja nende tehnikutele ei jõua kuidagi pärale selle nähtuse põhjused. Kuigi nemadki loevad hommikuti kohvi kõrvale uudiseid. Eks tehnikute ajuollused keeravad sel ajal oma viiendat külge ja lasevad veits paksu. 
Nõnda nad maadlevad nõnda tühise probleemiga ei-tea-juba-mitmet päeva...
Nimelt loeme järgmisest (või oli see ülejärgmine?) uudisnupukesest, et rootslased avastasid järsku, et nende suur ja kõikvõimas TeliaSonera, mis on tuntud ka Eesti Telekomi emafirmana, on kulude kärpimise tuhinas neetinud kogu ettevõtte teabetehnilisehalduse hindudele ning saatnud mingite serverite salasõnad koos kasutajanimedega ebaturvaliselt üle nettuse nüüdsetele halduritele, kasutamata turvalisi kanaleid.


Mnjah, edasised kommentaarid on küll liigsed...  

20.4.15

Mingi jahumine toimub vaktsiini-teemal...

Ma ka mölisen siis sel teemal väheke.
Kaitsepookimine peaks olema inimlooma enda sisekaemuse küsimus, millele ta vastust otsib.
Kui ta tahab noid torkeid saada, siis palun, keegi ei keela.
Aga kui riik hakkab siin oma jura ajama, nagu Rents meile vahendab, et ei maksa ühtki kopkat vaktsineerimata noorindiviidide vanematele ega taga ka lastehoiukohta, siis on midagi mäda selles riigis.
Ausalt ütelda on siin sammuke diktatuuri poole õhus.
Meile on paraku serveeritud, et vaktsiinide väljatöötamine ja tootmisse andmine on väga kallis lõbu. Jah, kahtlemata on see nõnda. Samas, vaktsiinide koostisosad on uduloore all – viidatakse ärisaladusele.
Kuigi viimasel ajal teadlikumad inimloomad on poodides hakanud lugema, millest joomad-söömad tehtud on, sest seda solki, mida meile pähe üritatakse määrida, on ülearu palju. Sellest siis ka igasuguste allergiate ja laktoositalumatute vohamine, mingist gluteenitalumatust röökimata. Ja kusmanu olen korjanud kunagi üles infokillu, et laktoositalumatus oli omane ainult neegritele – meie põhjamaisele natuurile on laktoositaluvus juba sajandeid, kui mitte aastatuhandeid, sisse kodeeritud. Aga näed – mingi protsent inimloomi on meil laktoosiga hädas ja seetõttu on vaja laktoosivaba piimatooteid.. Absurdi tipp on see, et müüakse ka laktoosivaba piima – piim pole kunagi laktoosivaba Joogu siis vett, mitte ärgu solkigu meie söömajoomat, lisades mingit ainet juustu sisse, mis teeb laktoositalumise võimalikuks ka talumatutel.
Tulles käesoleva mölina alguse juurde tagasi, siis kaitsepoogitud inimhakatised ei tohiks ju loogika kohaselt enam haigeks jääda, siis millest see paanika, et enam kaitsesüstimisteta lapsi ei lasta kollektiividesse suhtlema, sest nad levitavad haigusepisikuid.
No kuulge, siis on kehva vaktsiin, mis sai verre pumbatud.
Ametnikud on linnud kirja pannud ja kantinud maksuraha nõndanimetet tervisekorporatsioonide arveladudesse.
Tohtrid on aga rääkinud, et hilisem mumpsi-sarlakite-leetrite läbipõdemine on hoopis rängemate tagajärgedega, seetõttu olekski vast noore organismi proovilepanek tervitatav.

Mulle pole ühtegi kaitsepookimist tehtud, kuigi mu haigusloo kirjade perra olen kõikvõimalikud torked ärr saanud. Ning olen hullud nakkushaigused, nagu need olivad mõnenädalavanuselt külgehaagitud nakkuslik kopsupölemine, hiljem ka mumps, sarlakid-burlakid, leetrid, kõik lapseeas ise ärr põdenud. Koolipõlvest meenuvad mulle lihtlabased külmetamised ja nende tagajärjed – köha-nohu. Üldiselt oli mul terve Pööbelmanni stuudiumi ja intriaeg ilma haigusteta ja luuslangilöömisteta läbitud. Pööbelmanni-ajastust puutusin kokku kollatõvehaigusekahtluse käes vaevleva klassivennaga – mind too hepatiit ei tahtnud, nagu ka suu- ja sõrataud. Kätepesemine oli ka sisuliselt olematu, kuigi mõnikord sai sedagi teostatud kasvunnide valvsa pilgu all. Aga kesse ikka viitsis meid kogu aeg jälgida?!
Aga elan.
Kuigi peaksin kõigi allikate põhjal teises ilmas olema.

Minu elu on ikka minu oma, mitte ei kuulu mingile hvarmaatsiavirmale.

Ahjaa, üks kild tuli veel meelde – nimelt inimkonda üritatakse piirata, maakera ei talu sellist massi, siis selleks on vaktsineerimine üpris hea moodus. Taudide ja sõdadega seda ei saa teha, polevat humaanne, kuid kaitsepookimiste abil on võimalik selekteerida valikuliselt ja see kõlab ka inimlikumalt. Valikuliselt selliselt, et mõned kaitsepookimise ohvrid jäävad lastetuteks...