31.3.16

Tänaseks...

... on siinkandi lumi end veidi rohkem koomale tõmmanud.
...nädalatagune vaikelu kellukestega...
Ja mul suurem hulk puid ka lõhutud ja hunnik sai jube lai ja kõrge. Ootan soojemat ilma, mis sulatab maapinna kuivemaks, et saaks ümberladumist kartmata puuvirnastamisega ükskord peale hakata. Enamus saetud ja lõhutud halud on sedakorda pliidipuu mõõtu, kuna neid kulub ikka aastalõikselt rohkem kui ahjupuid. Jällegi tuleb jätkuvalt oodata, nagu teatrirahvas salapärast Godood, ilusat ilma, et saaksin keldriesise lageda taeva all seisvatest ahjupuudest puhtaks rookida ning võib-olla sinna uued puud kuivamiseks, ehkki esialgne plaan oli hoopis aiaväratise ette laduda. 
Siis hakkas minul kui võhikul mingi inseneeria-laadne projektiline mõte liikuma – kuna kolmemeetriseid metallposte on kuus tükki veel alles, siis ehk tasub need ära kasutada püsiva varikatusealuse tegemiseks. Tuleb vaid metallist vundamendikruvid maasse keerata, neile keevitada metallpostid külge, lisaks neile fermid. No vaimusilmas nägin juba tulemuse ette ärr – tuleks väga lahe väravakatusealune. Selleks, et see ilmselt totakas idee teoks saaks, tuleb muretseda kümmekond metalltoru juurde. Katusekattematerjal lisaks.
Üldiselt sel aastal tuleb investeerida mul elamu voodri, mis on majal umbkaudu 50 aastat olnud, väljavahetusele – minu vaatevinklist soodsaim võimalus on nõndanimetet põhjalatüüp, mida mõned ikke põlastavalt kuuriseinaks nimetavad. Lisaks tuleb voodri alla veel tuuletõkkeplaat muretseda.
Kaks hunnikut on veel vaja läbi saagida – peenikesed haavalatid lasen järkamissaega läbi ning järelejäänud virn segapuid laon aia taha platsile, kus ma ikka mõne metsmaasika olen leidnud.


27.3.16

Sookurg kevadekuulutajana

Esmaspäeval oli esimene kevadekuulutaja kohal.
Lõhklusin kirvega parasjagu eelmisel nädalal mootorsaega tükeldet puupakke halgudeks, kui mu niigi nõdravõitu kuulmekäikudega kõrvadesse kostus mingi hädakisa.
Tõstsin pilgu väratise suunas, et ega seal mõni eksinu ole.
Ei olnud.
Samal hetkel kostus uus pasuna-laadne karje, sedakorda kõrgemalt poolt.
Puulatvade kohal lendas sookurg.
Sooh...
Käis teine ilmselt luurel, kas soo peal söömapoolist ikka on, et nüüd lõuna poole põrutas.

Vangutasin pead ning telepaatilisel teel sõnumit edastades soovitasin nädala-paari pärast tagasi tulla. 

26.3.16

Trampliin

Eile, enne koikusse pöördumist, kargas mu aju piinama see sõna.
Ei saanud ma öösel oma und tibagi välja magatud.
Tõsi, ega too ainumas põhjus olnud – olen eelnevatel kuudel samuti vähernud linad kortsu.
Üldiselt olen hea unega, kui viitsimust on, olen põõnanud lõunani välja.
Kuid üks maine mure on viimasel ajal mu senise hüva unesoolika võib-olla viiendasse dimensiooni küüditanud.


Muide, leidsin hommikupoole, et trampliin ei tähenda mitte sugugi hoovõtulauda või hüppelauda, vaid rahvarohkes trammis lapikuks pressitud paksu vene mammit.  

25.3.16

No...

...tere siis ka üle pika aja!

Oota n'd veits...
Mis mure sul nüüd oligi?
Ahsooh, pühi ise kah!...

Kuhu me nüüd jäimegi?
Pidevalt kõneldakse teaduse edusammudest alates geenitehnoloogiast lõpetades mingisuguse minule hoomamatu suure puuksu teooria lahendamisega...
Nojah, siuke vähe totakas küsimus tekkis mu lolli peakolusse, et munejad toodavad mõned oma väljaheited viisakasse taarasse, mida inimloomad lähipäevadel suurtes kogustes koksida ja ärr õgida üritavad,eks ole, siis - kas  imetajatel on võimalik sitta sarnaselt munadele kitiinkoorega varustet punase paelaga lipsustatult välja roojata? 
Asjal peaks jumet olema – muidu röögitakse alailma, kuis müstiline kogus metaani ja etanooli ikke aasta jooksul atmoshvääri lendub, mille tagajärjel väidetav kliimasoojenemine toimub,
Jääks üks mure vähemaks. 

19.3.16

Kui valgus künnab pimedusse vaod

Pimedus.
Päikeseketta sähvimisest on möödas, kui ma uuri, mis lebab mu silmade kõrgusel, sihverplaadile pilku heites mäletan, oma paar tundi.
Osoonirikas karge õhk on juba vahetunud soojalt lääge värske kaselehe aroomiga.
Too nagu kutsuks end embama nagu emane inimloom kevadiselt pöörasel jooksuajal.
Kuid väsimus haarab mu meele oma valdusesse...
Eluveest, mis mu randmelt iga südametuksega väikse verise fontääni tekitab, kulgen tühjusesse.
Hädiselt tajutav ümbrus hägustub kordades võimsamini, mida jõuetumaks mu südamelöögid muutuvad – enam ei lähe kaua, kisendab sisetunne.
Saabuv valgus haarab endasse täpselt sel hetkel, kui hästi nõrgalt võimendub orgasmina mu viimne südametukse. 
...ent pilvel kord küntud sai ja seeme vakku külitud... 
Pudenev aeg: 37.veebruar - kevade alguseni oli jäänud kõigest üks sekund...

18.3.16

Mis on teie elus uut?

Mis on teie elus uut?
küsib kuugle iga kord
kui ilmun teenusesse g+...
Vastan - vaikselt siin kustun
-kõlab kestev vali aplaus-
ja lühisesse suundub mu aju...

Noojah, siuke väike luulerida tuli Raisakullil rappa ajada, kuna hilistalvine aeg ja veri hakkas kevade ootuses pummeldama ja puha ning selle aasta esimene Raisakulli anarhiline luul oligi teoks saanud. Mis tost, kui tahumatuks teine jääbki, ega Raisakull kavatse ometigi oma niigi nappi aega, mis siiski elamiseks mõeldud, raisata mingisuguse viimistlemise peale.
Ja pealegi – tänasel päeval loeb/maksab algupärane toorik, mitte ühetaoline lõpptoode, millel kiri : TEHTUD HIINAS.

10.3.16

Mis kuradi spetsialist?

Viimati sõber kribas oma plöögas „elektrooniliste lubade” mõttetusest – parem on ikka ise kohapeal ärr käia ning sirka veerand tunniga on asjad jonksus, selmet oma silmamunandi taguseid rasvunud närve mingis iks ajavahemikus pool-päeva-kuni-nädal-kuu-aastasada laiussideks tampida.
Minu tähelepanekute perra on tal muidugi õigus.
Kuid kõik oleneb sellest, kui pädev on ametnik.
Muuseas sain sellel aastal ühe maatüki eest kahekordse maamaksu kaela.
Läksin siis vallamajja uurima, kas seltsimees „rahvaste isa ja generalismuse” aeg on tagasi tulnud?
Mu kiirem mõtlemisvõime andis esialgu valida kolme valiku vahel: kas astuda kolhoosi või on tasuta üheotsa Siberi-tuusik koos laudkõva koikuga mulle loomavagunite ešelonisse reserveeritud või hoopis kõrgeima karistusmäärana üleliigse maa omamise eest pannakse ehk mind seina äärde, kus pristavid mu pihta oma vintraudade haavleid täis magasine tühjendavad.
Vastutava ametniku man polnud ühtegi inimloomahinge segamas tema rahulikku oleskelu.
Ma siiralt mõtlesin, et tal on vähemalt aega minu murele vasturohi leida.
Võtsin oma okustaadid välja ning kirjeldasin probleemi olemust.
Maaspetsialist jõllitas raalikuvarit ning tal läks tükk aega, enne kui aru sai, milles puändipoint seisneb. Ja lubas selle asja korda ajada ning parandas ühe vea ärr elik kahekordsest sai ühekordne maamaks. Küll on imeline tuu virtuaalilm – paar klahviklõbinaseeriat ja asi korras.
Aga et ta võtnuks kätte ja uurinuks notariaalselt sõlmitud lepingu teksti, mille põhjal sellelt kõnealuselt maatükilt ühtegi kopkat mina maamaksu ei pea maksma, no looda ainult.
Niisama targalt, kui ma läksin, ei, ikka targemaks sain – et see maaspetsialist ei oma pädevust kirjaoskuse alal, tulin tagasi, et naasta nädala pärast, sest kord nädalas temal vastuvõtuaeg ongi, kuid see-eest raskemalt relvistunult s.o. nädala sees pöördunuks valla juristi man, uurimaks tema arusaama kujunenud olukorrast.
Kui mu vennas järgmisel päeval lajatas seadusepügalatega maamaksuseadusest ja võlaõigusest, ei uskunud nõnnanimetet spetsialist miskipärast neid paragrahve.
Alles ööpäev hiljem oli vallaametnikust maaspetsialist võtnud mu vennaga ühendust ja vabandanud ta ees, et tal siiski oli õigus, lubades see maksuasi korda sättida  ja ka minuga ühendust võtta.
Ei teagi enam, kas tuleb mul nüüd oodata „spetsialisti” külaskäiku ja tuutõttu pean mingi erilise kohvisordi linnast hankima või barrikadeerima uksed-aknad kappide ja diivanitega...
Ahjah, mis seal tahta, kui hiljaaegu lugesin naabermaakonna saitungi „Virumaa Teataja” veergudelt, et mitmetes omavalitsustes on spetsialistide põud.


1.3.16

Mis maksab Odini rubla?

Nõukogude ajal liikus miljonite inimeste, nõnda ka minu pihkude vahelt läbi lugematu hulk sitast, higist ja veest läbiimbunud pruunikaid kupüüre, mida rahvas hellitlevalt lepalehtedeks kutsus – kuigi kirjas oli Odini rubla. 
Too ujutas mu ajusopi üle, kui üks sõber jagas mulle hiljuti ühte postitust Odini sõdalastest.
Aga, kas ma olen väegade pikkade juhtmetega või on siin mingi muu lühis või pidur, ma pole siiamaani hoomanud, kus see nali on?
Nõnda, et siinkohal võiksin lahata ma oma arusaama üksikust soldatist.
Keegi taanlane, nime poolest "ristija" Andreesen, ammuilma aega tagasi kribas ühe jalaga sõdurist, kes oli täis kui tinavile.
Aga ma ei tee seda, kuna ei soovi olla kaasassörkija.
Pigem toon päevavalgele uue liikumise, mis juba ammusest ajast seda ka vajab.
Taarakorjajad, kes linnatänavatel liiguvad kui jubedalt haisvad eluheidikud, mis on suurepärane maskeering, teevad tänuväärset tööd – korjates taarat igalt poolt, andes tasuta suure panuse linna heakorra heaks, mis peaks linnaviletsuse ülesanne olema. 
Raad võiks tänutäheks järgmisel aastapäeval mõnele taarakorjajale ka sooja suppi pakkuda.
Sest, kui nende parmude panust ei tunnustata, muutuvad nad eriti tigedateks Taara võitlejateks.
Aga jah, Odini sõdalasi ei tule karta, vaid Taara võitlejaid, kes omavad palju hirmsamaid vahendeid sm. Molotovi kokteilide, pudelirooside ning taaraautomaatide näol. Saladusloori kergitades on neil varustuses rööbastel sõitvad ca 14 tonnised taaratankid, arendamisel uued relvaliigid...
Mis aga Odini sõdalastel vastu pakkuda on???

 Ajalugu kordub taas – nii nagu vanad saagad pajatavad, oli Taara see, kes Odini lõppudelõpuks elimineeris.