Kus ikka möllab

Et seesinatine on selle aasta sajas postitus, siis premeerin kõiki külastajaid unenäolise pildiga:

Mäslev pilvemeri

Ma ise lähen ja võtan sajanda puhul ühed kõvad tropid.
Ehhehh...

Boikott! Homsest

Püüan oma vaimu hoida eemal saastast, millega reostavad „kõrgelt haritud“ tittajakirjanikud.
Ühe kuu pikkuseks kavandatav mittekülastamine saab toimuma alates homsest.
Näis, kui edukaks see aktsioon kujuneb.
Nimekiri on siin, mida ma püüan kuu aja jooksul vältida:
Seemitsop.
Ifled.
Thelaveäp. - eiran juba ammusest ajast.
Theluthõ.  - sama mis eelmise puhul.

Ehk lisandub siia veel...

Olematu teenuse pakkujatest

Üks päev nädal või paar tagasi helistati mu mobla peale, mille number on mul käigus sellest ajast, kui kõnekaardindus alles hakkas pead tõstma.
Noh, mölisevaid torusid olen ennegi vahetanud, kuid number on alati jäänud samaks.
Hea rahulik olemine oli siiani, kui ei pidanud ühtki tarbetut liigutust tegema närvi mustaks ajamata.
Nüüd on see ajastu ilmselt lõppemas, kui mingisugune Elisa-nimeline juba peilis mu numbri välja.
Esimene küsimus mulle peale kohustusliku ettevuristamise oli selline – Kas ma räägin eraisiku või firmaga?
Kuna mul ilgelt pikad juhtmed olivad ja teate küll, et mõnedel on selline aeglane taip ka man nagu mul, siis vastasin esitatud küsimusele omapoolse täpsustava küsimusega – Vabandage palun, mis firmat te õigupoolest esindate? Ahhsoo, või Elisa?
Saades kinnituse, et ma sain West Pointile pihta, korrati seda va eelpoodut küsimust.
Mul pole volitust seda avaldada! - hüüatasin oma pühas lihtsameelsuses ja hakkasin omakorda huvi tundma - Milleks teil seda vaja teada on?
Et siis saavat nemad mulle sitaks hea pakkumise teha! -  Kas ma räägin eraisiku või firmanumbrile?
Ohjah, kordamine pidi tarkuse ema olema, aga siin on pesuehtne näide andmeõngitsusest, mis tänasel päeval on taunitav.
"Ma ei avalda seda infot ei teile ega ka teistele! Et mis õigus on suvalisel numbril helistanutel nõuda seda olulist infot?" 
Seejärel tegi mölafuun – tuut-tuut!

Nõndaks...
Asjapulk on tegelikkuses umbeskauges taoline, et ma olnuks ammusest ajast Radiolinja klient, sest paljud mu lähedastest on selle firma teenuste tarbijad. Kuid mis pidurdab mul seda toimingut ette võtmast, ongi olematu teenus – kõik sügelised ja tuttavad, kes tänasel päeval Radiolinja/Elisa lepingulised kliendid, on kaotanud pidepunkti mastile just minu hoovile jõudes – noid levipulki näitas mobla kas üks või mitte ühtegi. Mu elamises on aga levi koha pealt lihtsalt tumm.
Tegelikult võiks seesamune lepinguline klientuur nõuda Elisast kannatuste tekitamise eest valuraha.

Eeltoodut kokku võttes, ei tasu mulle helistada kellelgi, et äkki ma muudan meelt ja lähen üle just nende firma listi.
Äkitse trehvab lollike otsa, kes...
Ma pole küll tark loom, aga nii loll ma nüüd ka pole, kes olematu soodsa pakkumise eest naba paigast venitab.

Katse-eesli laboratoorium värskes luhvtis

Eile tegin õlle näol kaevamise lõpetise – tuu poolik, mis jäi eelnevast korrast kaevamata, sai eile ümber pööratud. Lisaks veel aiatagune tuhlimaa, misse asub lauda taga vana sõnnikuhunniku asemel. Ainult kasvuhoone jääbki, aga see tuleb enne veega üle kasta, et tolmu kinni lööb.

Eila toodi üks korralikumat sorti võsasaag, mida täna ommukul käisin metsas katsetamas.
Muide, pea kõik, kel kokkupuude Stihliga, kiidavad millegipärast viimast, kuid mina olen paraku Jonseredi-Husqvarna-Partneri usku. Tahtsin proovida, kas antud Stihli võsasaag kallutab mu eelistuse teisale.

Kõigepealt võtaks sõna rakmete kohapealt.
Ühele sugulasele, kes töötab juba pikemat aega RMK-s, anti Stihli võsakaga kaasa Stihli originaalrakmed. Kuid need hakkasid pikapeale soonima õlgu. Kuna mul olid juba paar-kolm-neli aastat kasutuses Husq-i Triobalance-nimelised rakmed, mida ma momendil ei kasutanud, siis andsin need talle. Taheti lisateavet -palju maksis jne.-, mida ma ka lahkelt jagasin. Põlati kalliks, aga proovimiseks kärab küll. Ise muigasin suunukast, et kallis küll, aga enda tervis maksab ikkagi rohkem ning mugavusest ma ei kõssagi. Heakene küll, nädal-paar hiljem toodi need mulle tagasi. Selgus, et minu rakmed olid iga kell üle ja osteti tiba parema versiooniga Husqvarna traksid.
Tolle võsaka, mis minul hommikul katsetamiseks oli, rakmed on tiba parema konstruktsiooniga, kuid ikkagi ei saa oma ülesehituselt mu vanale, kuid toimivale Husqvarna Triobalance-le vastu.

Teiseks, mul on Partner B341 nimeline mootorvikat. Sellega annab jõhviga trimmerdada, kolmikteraga heina ja piitspeenikesi puuhakatisi niita ning võsakettaga kuni kahetollise jämedusega puid maha saagida. Aga viimasel tegevusel mootori jõust jääb vajaka – enne ei saa suurt lõigata kui pöörded üleval. Ebaõnnestunud detail on õhufiltri kaas – kipub tihnikus möllates ärr kaduma.
Stihl FS 460 C on teine tera. Jõudu jagus, pöörded kiirelt üleval, disain üsna õnnestunud – midagi ära ei kadunud.
Kütusekulumist ajaliselt on need kaks pea võrdsed, kuigi Stihl teeb töö kiiremini ärr.
Ergonoomiliselt plusspunktid viimasele.

Tööriistad.
Partneri kombivõti on mul siiani vastu pidanud, kuid Stihli samaväärne tööriist on omadega pees – seda pea pooleaastase kasutusega.

Üldiselt olen Partneriga üsna rahul, kuigi hing tahab ammu paremat ja vähe võimsamat tööriista.
Kuid rohkem raha välja käia, see eeldab juba teiste teenistusse asumist ning bürokraatia vohamist. Tuu tähendab seda, et massin peab tagasi hakkama teenima.

Aga...

Mis ma siin ikka nii väga tõmblen.
Et seda vihma oli vaja, tundsin juba eile, kui maakaevamisega algust tegin – labidasügavuselt muld lausa tolmas. Täna hommikust saati imetlesin topeltvikerkaari, mis iga minutiga põhjakaarde suundusid. Nüüd laseb taevas hoolega kogutud veemassi alla sadada.
Mõningad mõtted tänasest hommikust, mis mu mälufjordidesse ankrusse jäid.

Kui meeriklased tõesti nii võimeka tööriista valmis treisid nagu seda klaaspüramiid on, siis saab ju selle inimkonna hüvanguks ärr kasutada – näiteks kui keegi jääb kübermahvia tõttu rahast lagedaks, esitab kahjukannatajana esildise, mille alusel jälitatakse küberpätini, siis mingisugune eriüksus lendab peale ja laseb palju kummist padruneid kuulipritsist, et pätt anub pisarsilmi, et ta nii enam ei tee, ja aitab pärast taaskasutatavaid kuule kokku korjata. Lisaks maksab varastatud raha ka kahjukannatajale tagasi.

Teine mõte eeldab juba tõsist teemaaretust – täna hommikul alustas oidaarekiv kampaaniat nimega „Kõik pooltõbised tööle!“
Mõte olla siuke väegade hää, aga teostus aga sitt mis sitt.
Ma ei tea, millega küll Hilbu ametkond mõtleb ka? Emmiga või?
Muudkui pole, et tööandjad võiksid oma hoole alla võtta inimeseloomad, kel puud kaasas.
Mina aga tean, et äri on karm ja sellest lähtuvalt ei saa ka tööandjad omale lubada sellist luksust oma firma tööviljakus alla tõmmata, ehkki see on olematu.

No ma olen uurinud siinsetest ümberkaudsetest äriühingutest, kas te minusugust palgale saate võtta?
Nemad jäid jõllitama ning vähe ennast kokku võttes hakkasivad seletama viisakuse piirides ümbernukajuttu.
Ma katkestasin neid poolelt sõnalt, öeldes julmalt lõpmatult kauakestva jutuvada vahele: „Teie aeg maksab, seega tehke lühidalt, kas JAH või EI!?“
Ilmselt solvusivad mu peale, et teise variandi kasuks otsustasid.
Ühmasin eemale minnes -hüvapäivajätku!- ning tulin tulema.

Ma ei hakka ju oma kodukohta maha ärima ainuüksi selleks, et ennast kuskile suurde linna tööle munsterdada.
Miskit on ka kinnisvaranduse alal täiesti mäda. Selleks, et muretseda suures linnas korter, pead sa ka oma kümmekond hektari suuruse maatüki maha müüma ja jääd tagatipuks veel pangale võlgu.
Kuigi õiglasem oleks nii, et kümme hektarisuurune talukoht vahetada hektarisuuruse linnakrundiga, millel elamisekotus ka peal.
Loll mõttekäik kui selline.

No sellised mõttemülkas hulpimised mul täna hommukul.

Tõdemus

Vaatasin väheke tänast poliitilist maastikku ja avastasin, et ainuke inime, keda mina toetaksin oma häälega kohalikel valimistel, on Aarne.
Ausõna, ilma tögamiseta! 
 Paraku-paraku pole mul Revalisse sissemollimisel asja, et nii materiaalselt kui ka moraalselt asjaosalist toetada.
Küll aga kaudselt sain kohaliku pererahva abiga ülemöödunud nädalavahetusel vähendada kandideerivate partide hulka kolme võrra. Minu kinnipüütud part oli õppinud kõnepidaja – pea alati, kui mina oma nina sinna lauta pistsin, oli tema lennanud püünele ja hakanud loengut pidama.
Tuhlivõtu lõpetise tseremoonial kanti ahjupardid vaagnaga lauale...

Maapööraja memuaarid (osa 3)

Eelolevaks nädalavahetuseks oldi tahetud Raisakulli saekaatrisse.
Võib-olla...
Aga paraku Raisakull ei kuuln’d nii heasti ning pealegi oli selle jutu manu asjaosalisel mõnus kilk ka peas.
Aga sellest hoolimata alustas Raisakull täna hommikul nädalalõpu ettevalmistusega.
Oodan’d enne veel pikisilmi, et vihm tuleks ja kastaks vähemalt maa ärr, kuid ilmselt tulemata see jääbki. Sügisene maakaevamine sai täna hommikuse seisuga labidat tunda. Möödunud aastal oli hea kaevata, kui ploomipuud kaevamiseplatsi kõrval andsid veidi dopingut. Tänavu jääb paraku see lõbu ära. Kuid loodus pakub muid veidrusi. Nüüd ei suuda Raisakull ärr imestada, kui ta leidis ploomipuu kõrval kaevates tammetõru. Mida edasi Raisakull maad kaevas seda enam ta tõrusid leidis. Kusmanu pani Raisakull tähele, et need tõrud vedelesid ükshaaval poole labida sügavusel mulla sees ja mõttelise sirgjoonena tamme suunas. Ütle veel et mullas tuhnijatel pole silmamõõtu. Vaevalt need linnud või oravad üksikult tõrusid maa sisse peidavad.
Poole maa ümberpööramiseks läks täna pool päeva. Ega selle kaevamisega saa end ärr katkestada.
Igal juhul janu on – kondipehmendajat vaja. Aga sellega jõuab hiljem ka tegeleda.
Mine sa tea, äkki on mõttekas kondiaurumasin välja ajada ning ümbruskonna teedel veidi vändata. Kui väga sajuseks ei lähe...
Enne aga tuleb päev kirja panna!

Mõtteline avarii

Ma ei oska seletada, miks mul üldse viimatisel ajal sünged mõtteidud ajukäärudes helikiirusel ringi kihutavad, et pidurdusmaa jääb lõpuks väga lühikeseks.
Midagi tundmatut tuleb ette - PIRAKI!-kilin-kolin! - ja mu värvilised mõtted on mööda seina kõigile lugeda-vaadata...

Muinasjutu surm. 

Üks pildike

Seda, et nüüd ei pea Raisakull äkitselt kusagile minnes oma fotokat kaasa tarima.
Nüüd piisab sõrmetraumapõhjustajana tuntud taskubluhvihvöönist.
Panin ülalmainitet vidinale nimeks – joobnud põdrakärbes.
Esimene katsetulemus ongi allpool olev pildike.
Kuna homme algab kõikide märkide kohaselt sügis, siis on ka pildil ajakohane allkiri man.

Sügismotiiv

Kui madalaks võib ikka võim lüüa kõrgharitud inimlooma

Eile, kui lõin Ajataet Aamuriv’i paberlehe lahti, jäin mõttesse.

Kellegi Hilbu juhitavat ametkonna spetsialistid panid loodavate tervisekeskuste piirkondade määramisel Võsu piirkonna Väike-Maarjaga ühte punti.
Enne avalikustamist võinuks ju keegigi lollim erialateadlane, kes jagab vähemalt geograafia pealt matsugi, selle plaani üle kaeda ja mingidki parandused sisse viia.

Mind huvitab siiski, mis eliitalgkooli ajalehes avaldet "plaani" esitaja hiljuti lõpetas?

Lisan paar minutit hiljem selllised read:
Tundub siiski, et ministeeriumites on mõtlemisvõime kadunud.
Rahva raha eest ostetud Pisipehme programmi Exceli tabelite najal reforme teha on nati imelik.

Raisakulli raskekujuline tööpohmakas

Raisakulli peakolus keerleb igatsugu mõttemülkaid. Nii et ta sinder ei saa enam ühte lõpuni mõeldud, kui teine virutab kõik segi.
Nagu näiteks, täna sügisese melanhoolse hajameelsuse mõjul kerkis pinnale elu küsimus. Et miks kuradi pärast pole Raisakulliraibe end tööle sättinud? Et oleks tagumine aeg palgatööle minna. Kuid eelnevad töökogemused olid üsna valusad. Raisakull teab küll, et elu pole õiglane, kuid nagu vanaaja tarkus ütleb - ole aus endale, siis on ka elu sinu vastu aus. Eluaeg polnud Raisakull eluga pahuksisse läinud, küll aga nõndanimetet kõikevõitva armastusega.
Kui ei vea kaardimängus, veab armastuses. Need lohutussõnad on kogu elu saatnud Raisakulli, kes iga roberiga pähe on saanud, kuid... kus kurat see armastus siis vedeleb?
Viimatisel ajal kiusabki statistikas olev sõna armastus, millega siia plöögasse aega on tuldud veetma. Iga nädal on ikka ja jälle see tähendus Raisakullile meelehärmi tekitanud, et vägisi tahaks nööri kaela panna ja kuskile pidusse minna. Viimaseid aga on vanaisade ajast saadik hästi koomale tõmmatud, et otsi plahvatusohtlikus kohas või tikutulega taga...
Raisakull teab küll põhjust – pangalaenuga koormatud elumehed ei suuda enam lõbutseda, ammu siis veel neid korraldada. Nagu üks eluvend ütles, et tema töötavat kuskil aknavabrikus, iga jummeli päev vehib aknaid teha, aga näädsa - endal ka vaja aknaid vahetada, kuid selleks napib raha, heal juhul saab aasta-paari pärast ühe akna sealt oma firmast muretsetud.
Raisakull oli siis ütelnud, et sitta kah sellega, kui nii vähe makstakse sealses tehases, siis ei tasu sinna tööle munsterdada. Aga sinul tuleb vähem jooma hakata, sest iga joomata pudel toob aknavahetuse kuude kaugusele.
Ei saavat nii teha, sest siis töö muutvat isiksuse robotiks.
Nojah, mis mul oli toona selle peale vastata...

Novot siis, nädalalõpune paus oli mul siis siuke väegade töine.
Hea veel, et sai konte nädala alul heinamaa peal liigutet, aga kolmepäevane töötamp, mis reedel pihta hakkas ja pühapäeval lõpu sai, oli miskipärast kontimöödagi, kuid hakkas seljale.
Reede hommikul söötsin hiired-rotid ärr, siis panin kodu lukku ning kimasin kolmekümne versta kaugusele puid lõhkuma. Poolteist tundi läks väntamise peale tänu pidevale vastutuulele.
Kui ükskord kohale jõudse, siis esimene asi oli koduõlle manustamine.
Raisk, vot see oli häää!
Siis lõualaksutamise ajal vahetasin riided ning panin ka tööle hääled sisse. Tõstsin kolmemeetriseid küttepuutoorikuid masinale ette. Mul oli suht hea töökoht, et tööee tühjaks ei saa. Vahepeal rüüpasin kütust omale sisse. Perepojad mõlemad tegutsesid halumasina man. Õhtuks olime kolmandiku sellest hunnikust ühele poole saanud. Hehh, ega see kangitõmbamine ka nii lihtne olnu, vanem perepoeg näitas peopesal villi.
Ma siis soovitasin irvitamisi vaseliini, mispeale mind persse saadeti...
Järgmisel päeval olime varahommikust saadik eelmisepäevast tööd jätkamas, kui ei-tea-kust-kuradi-kohast ilmus välja tuhlikorjajate ordu, pidime puidutöö pooleli jätma. Selleaastane tuhlivõtt läks käbedamalt. Seejärel istusime lõpetiselauas ja nautisime päikest ja parti ja rummi ja viskit ja veini ja koduõlut...
Tahtsime kiirelt puulõhkumisega ühele saada, sest pühapäeval oli keegi masinat tahtnud. Hilisõhtuni läks igatahes välja. Aga näed, kuskil alla kolmandiku jagu pluss jämedamad pakud jäi pühapäevaks. Siis padavai leili manu ja magama.
Pühapäeval said siis viimased notid ärr hekseldatud.
Nii et polnud vigagi.
Tagasi kottu kimades aitas enamuses tuul takka – ja sõiduaega kulus alla tunni, täpsemalt – 53 minutit.
Oleks saand kiiremini, kuid ühes kohas pidin tempo maha võtma mäest alla sõites, kuna lahtine kruus pole mitte hea kiirusele ja umbes versta kaugusel taaskord, kus üks jalutaja oma peni oheliku otsa sai võtta.
Kotusesse jõudes panin sanna kütte...
Esmaspäeval põdesin raskekujulist tööpohmakat, mis alles kolmapäevaks järgi andis.
Täna suutsin midagigi ette võtta.

Proovige õige Mageia ärr

Üleüldise hala, mis WindowsXP toetuse lõppemise teemal nüüd valihäälselt kõlab, taustal ongi paslik kogu ilmamaa progressiivsele elanikkonnale turvalist, töökindlat ja mis peamine, ilma mingisuguse tasuta jagatavat vaba tarkvara vaimus operatsioonisüsteemi tutvustada.

Täna valisin selleks Mageia nimelise distro.
Mulle tundub, et Mageia arendajad on üsna tugeva süsteemi kokku pununud.
Kui ma olen esimese kasutamisekuuga lihtlabaselt suutnud Estobuntu ja muud *buntulised nõnda kokku jooksutada, et pidin kuu lõpus puhta installi teostama, siis Mageia puhul see nii ei ole.
Et kas olen üks mingisugune sadist, kes vägistab vaimu? Ega ei ole küll, kusjuures. Pigem võtan Gillesist eeskuju – nimelt oli tema legendide ja lugude järgi siuke inime, kes pani rajal täiskiirusel sõites proovile võidusõiduvormeli võimekuse, teostades tollega ka piruette ning väljasõite. Kõik selle nimel, et teada masina käitumist piirsituatsioonis. Aga tuu ei puutu asjasse.
Tegelikult olen suutnud *buntulised koomaseisundisse viia ASUSe EeePC 901 nimelisel isendil, millel 1GB idasaksa elik DDR kiiret mäluollust.
Pole ma aga igatahes poolteise kuuga suutnud oma vana Dell LatitudeC640 nimelist massinat, millel poole gigabaidi ulatuses vana ja aeglast mälutüüpi, kooma viia. Kuigi programmid avanevad suht aeglaselt, on nad töövalmis ning kasutaja võib kindel olla, et tema töö saab ka tehtud.
Ilmselgelt vajan ma kergemat distroversiooni, võrdlemaks masina enda jõudlust. 
Mageia seda ka võimaldab, pakkudes peale vaikimisi töölauana tuntud KDE kõrval sisselogimisel keskkonna muudatust IceWM näol, mis annab mu masinale puhanud käigu, kuigi selle väljanägemine tundub veidi niru olema.

Kuramuse päralt, selline tarkvara kogum, mis Mageias pesitseb, peaks iga raalihuvilise selle poole pead pöörama. Ma pole oma uudistamise ajel kõiki jõudnud läbi käia. Mul muud ka teha.
Muidugi, Debiani baasil ubuntuliselt üle minna on tsipa aeganõudev, vähemalt mulle, aga ma ei kahetse seda.
Omal ajal XP-lt pingviinile üleminek oli veidi valutum, seda tänu psühholoogilisele aspektile, kus pidin tumbajuhanina omandama uusi arusaamu asja toimivuses. Nüüd, olles ammu pingviiniga tegemist teinud, ongi kõikse raskem see osa, kus kurat ma ei tunne linuksit, kuigi aastaid seda kasutand? Muidu on kõik sarnased, kuid mingi asi on hoopis teisem.
Meenutasin kunagise Mandriva hingeelu – no toona ei olnud vajadust konsooli kasutada, kuid nüüd oleks vaja, aga näed, pean vist paprile panema, mesmoodu täpsemalt mingi käsk välja näeb, välja kribada.
Debianil on asi selgemalt välja öeldud ning nüüd Punamütsikese süsteemi süües on väheke segapudru mu mäluolluses, kus need kaks pakihalduse haldamised lähevad segi ja tulemuseks on ajulühis. Noh, minu puhul see asi nii on, sest ega siis vanale pinile trikke ei õpeta küll.
Aga kes hakkab algusest peale, sellel on palju lihtsam RedHati sisteemi omandada.
Üks Mageia eripära, mis ilmselgelt osutub paljudele suureks plussiks, eriti ID-kaardi kasutajatele, on see, et installimise ajal maakeelt valides lisandub automaatselt ID-kaardi tarkvara, mis muukeelsetest valikutest üldse puudub.
Muidugimõista on see kurambuse tarkvaravalik üsna suur.

Katseeesliks on Dell Latitude C640, millel 2GHz prose, 512MB mäluollus ja pilti jooksutab silme ees ATI nimeline graafikakaart. Töölauaks aga KDE.
Et asi liiga kiitlemiseks ei läheks, siis mõned väikesed miinused man, mis pigem riistvaralisena kimbutavad.
Ühe asja tegin juba kindlaks – videosid ülalmainitud konfiguratsiooniga ei jooksuta, esitab slaidiprogrammi hakitud heliga.  Võib-olla on see põhjustet videokaardi juhtohjurite poolt.
Mine tea, äkki peangi kergekaallase ntks. LXDE, xfce või hoopis Enlightenment-töölaua peale panema, et saaksin plaatidelt filme kaeda?
Üldiselt on asi kombes – ei miskit hullumeelset sabastoikat pole Delli ja Mageia kooslus mulle seniajani vastu lõusta pannud.
Muusikakuulamine on kombes senini, sest Cirruse-nimeline helikiip on väegade kapriisne. Nimelt on nimetet helikiip aegade hämarusest mõnikord streikima hakanud, väljutades kahinat, kusmanu olen ühe vana kõrvaklapi juhtmeühendusotsiku ülejäänud saastast eraldanud ning kasutanud toda pulka sellesinatise kahina vaigistamiseks.

Ahjaa, meelde tuli...
Üks suur miinus lollvara poole pealt on Kopete nimelise kiirsuhtlusprogrammiga, ta sinder hakkas mul oma elu elama. Aga seda on hoiatanud üks sõber mul ammu, et vaheta tuu Pidgini vastu ringi.

Tumbajumbana ei oska ma muud ütelda, et proovige ise ärr.

Üks väga tark link manuliseks...

Lugeja küsib...

Et siinilmas nõuab rahvas tsirkust ja leiba, siis on Raisakull avastanud Seemitsopa veergudelt huumorikülje, misse asendab mingil määral absurdini küündivat omaaegset „Edasi“ naljakülge „Herilane“.

Jutt käib rubriigist „Lugeja küsib...“, mis koosneb ilmselt seatinablondtibisurnalistide eluga kokku puutuvatest neile ületamatutest probleemidest, et enda lollustele mitte viidates pannakse suvalised nimed man. Juhtumisi on tekkinud sääl lausa huviklubi, mis pakub ka teemasid, millest eluvõõrad ajakirjanikud võiksid kribada.

Nendin järgmist:
Juhitamatusse allakäigulifti oleme sattunud oma kuulsa AlmaMaateri žurnalismiteaduskonnaga, kus koolitatakse küll ja kuidas veel, aga seda koolituse tulemust mõhkugi näha pole.
Huvitav, mille alusel vastuvõttu teostatakse?

Tulikuuma kartulit peopesas hüpitades...

Tänavu kevadel sai kodakondsetega salajast plaani peetud, et läheks ja teeks sel suvel ühe Soome tiiru ärr. Et nemad lähevad ja kas mina olen samuti käpp? Noo kuidas siis nii, ikka olen käpardist käpp. Aga asjalood kujunesid nii, et ei tulnud ega tule sellest plaanist miskit välja.
Sest kapitalistliku ilmakorra kohaselt peavad nemad eestlase moodi tööd vehkima, samas kui mina Jänkistani kombe kohaselt jalad laual kommunistlikult pöidlaid keerutan ja lakke sülitades kuulan, kuidas kusi Preisi täpsusega sotsialistlikult põide tilgub.
 Seetõttu olen ka mina veidi laisklemagi hakanud – pole oma peakolu tööle viitsinud panna, et selle-aastane niinimetet „Anarhiline raisakulli rattaralli vol.2“ saaks ärr peetud.
Nüüd on mõte see siiski ärr pidada, kui ilma jagub. Ja toimuma saaks see Neerutimail, milline on mulle ka avastamiserõemuks. Üksi on narr seda teha. Ilmajaam lubab ilusat ilma kuni järgmise nädala lõpuni, siis tulevat pikem sajuperiood. Nõnda, et see kuu ei mängi väljagi. Põnevam olekski oktoobrisse lükata seesinatine, siis on üsna sügisemoodi jahedus ning putukaid ka vähem. Lisaks eeltoodule olematu liiklus.
Kaarti kui sellist mul ei juhtu olema.

Eks ma mõtlen veel asja üle järgi...

Nõndaviisi siis...

Homme hommikul, kui ristirahvas kirikus, ammuli sui, pastori mulinat kuulata eelistab, püüan mina, vaene mees, kullakambrit tühjendada.
Muidu võinuks täna oma äratulnud ja seeditud kuldhamba sellest sitalasust välja sõeluda, kuid pesupesu on käimas – masin peseb, osa pesust juba kuivab.
No nii äraspidist tegutsemist pole ma ammu teostanud – eile oli saunaõhtu, täna pesupesu ning homme sitavedu.
Normaalne inimloom käitub tavalistes oludes ikka vastupidiselt.
Aga kes ütles, et Raisakulli mõtlemine normaalne on?

Statistiline kahtluseuss

Vaatsin statistikast, et mingisugustest imelikest kohtadest on käesolevale ajaraiskamiseplatsile tuldud kohvitama.
Kunagi pani mu kulme kergitama vereimejate/sombide/libahuntidest kihavatest saitidest tulnud külastused, siis nüüd ei oska ma midagi selle järgneva kohta ütelda.
Lähtekoha-aadressiks on suvaline imelikul kombel 8 märgiline tähe-numbrijada punkt kolmekohaline tähtedejada punkt gs, mõni külastus on tulnud ka domeenilt punkt co.

Mulle, kui nõukogude laussalastamise propaganda ajastul üleskasvanud indiviidile, meenub ülalolevale pilku peale heites, kuidas omal ajal olid kõik tehased/vabrikud/autobaasid nummerdet, luureromaanide/filmide tegelased kandsid nagu vangidki salapäraseid numbreid, röökimata nendest salajastest šifritest, mille abil konspiratiivselt sõnumeid vahetati.
Siuke tunne jääb manuliseks, et mingid luureametkonnad on mu tagasihoidlikku plöögi hakanud külastama.
Või ma eksin selles?


Lisaks on veel kõikehõlmavale armastusele juurde tekkinud sellised sõnad,
ms kuznetsova,
turisti eelkäija -
põrguingli õlleklaas

Kunst massidesse!

 Ajataet aamuriv’i teatel ajab inimloomadel kopsu üle maksa viimasel ajal klanitud ja lakutud postrid, mis Tarvanpääle on üleöö tekkinud.
No ma ei saa aru, milleks vihastuda?
Pigem võiks iga bussiootaja või möödakäija oma loomingulist poolt üles näidata ning markeriga need plakatid üle võõbata – vastavalt meeleolule, mida antud sittpoliitiku lõustalarhv tekitab. Umbes nõnda, et kui teeb nalja, siis joonistad koolipapalikud prillid manu, kui vihaseks, siis niinimetet gaasitorbiku-vuntsid. Lisaks pühhaaurat-sarvi-kikkhabet-jne.

Poliitikud on jubedalt edevad kujud – neist õhkub narkootilist nartsissmust.
Kui keegi nende ilusa meela naeratusega pildi pihta tulistab, siis solvutakse rängalt, et äranunnutatud liivakastitited ei saa raugaeaski leppida.

Mina olen juba aastaid märki lasknud.
Tõsi küll, peldikus.
Nonde prospektidega, milles on paljulubavaid sõnu ning muidugi noid teostada lubav lõust, mis mu postkasti risustab, olengi peale lampkasti tühjendust ärr vooderdand sel lihtsal põhjusel, et sitakogumisekast kauem vastu peaks.
Oma kogemustest tean, et tõesti on vabastav see tunne, et saad kere tühjendamise ajal poliitilist arvamust edastada, sittudes peldikus poliitikute hääsoovliku naeratuste saatel talle neile otse suhu.
Las aga mekivad, raiped!

Valimistetest vahepealsetel aastatel olen peldiku lampkasti aga vooderdanud kataloogidega, kusmanu kenast säärejooksust hoolimata ei päästa reklaamitav hirmkallis karusnahkne mantel modelli iludust.
Justkui annaksin ma iseenda teadmata semantilise tähenduse neiukeste ilule – kõik on kaduv!

Looduslik valik

Eile hoidsin vaikimisi suu kinni – ei tahtnud tarkuse päeval oma loraga inimloomi tülitada.
Täna mõtlesin oma loodusvaatlusi vahendada.
Nimelt, nagu teada, pikeerivad metsas põdrakärbsed.
Hoolimata sellest, et mul peas uhiuus punane metsamehe kiiver, mis peaks üsna kaugele nähtav olema.
Aga olete näinud punase kiivriga põtra liikvel?
Ma küll pole. Kui just mõned naljahambad põhjanaabritele ei viita.
Novaat siis, põdrakärbsed peaksid aru saama, et ma pole põder, vaid põdur Raisakull, kelle veri ei sobi neile teps mitte.
Olen sunnitud tõdema, et nende värvipimedus on kui vitsaga löödud.
Nemad, nagu öeldud, pikeerisid hoolimata bensuvingust mu kraele, et seejärel kähku mu kaela mööda nigu everestile ronida. Et mul kolp eelmisel nädalavahetusel kiilaks sai aetud, siis nüüd oli kuidagi imelik tunda, kuidas keegi ronib siilimoodi soengut mööda üles.
Millegipärast kipub nüüd kael kihelema, raibe.

Nagu erinevad allikad teavitavad, on põdrakärbsed raudkärbseliste liigist, kes poegivad. 
Ei aita nende vastu ükski tõrjevahend. 
Tegutsevad augustist oktoobri lõpuni.
Ainukene lohutav teadmise asi on, et inimveri neile ei sobivat, küll aga paneb põdrakärbse sülg korralikult naha sügelema. 

Kuramuse piiber on ilmselt jalga lasknud – kirbud võtsid võimust?
Veetase on rahustavalt madal, kuid see hävitustöö, mis tipnes kalda röövimisega ja fjordide kaevamistega, on minusugusele liig-mis-liig. Maamaksu maksan niiehknaa kaardimaterjali alusel, mitte kaks-kolm meetrit väiksema kaldaäärse pindala pealt. Lisaks on üks rauast piiripost kaduma lännu. Misse omakorda võimaldab riigil minult sisse kasseerida trahviraha. Röökimata tollest, et ebaseaduslikud ehitustegevused on toimunud minu haldusalal – pesakuhil ja paisutamm. Lisaks veel jõe solkimine ehk mudastamine.

Möödunud talvel külisid saared hirmast moodi oma seemneid laiali, kuigi eelnevatel aastatel nad ei harrastanud seda sadumasut – kui, siis vähesel määral.
Nüüd olen paar päeva metsasihil ning jõeäärses kaldavallis lisaks muule taimestikule märganud just saarte pealetungi. Tõrjevahendiks on mul mootorvikat, millele on monditud alla kolmiktera.
Tõsi, varasemad olid toomingavõsa vohamise aastad - tänavu nii hull ei olnud millegipärast.