Ma poleks elu sees
osand isegi ette mõelda, et minust selline hästi peene nimetusega
persoon saab.
Noh, teate ju küll
neid omal ajal steriilvalgete kitlite, nüüd vist heleroheliste
hõlstide kandjaid.
Tohtri nimetusega
neid tituleeritakse.
Vaat, ma pole nüüd
mingi tavaline tohter, vaid kraad-paar kangem.
Kirurgia poole kisub
kogu see nali.
Aga kogu see krempel
hakkab ajudele liiga tegema.
Ei tasu valesti aru
saada – ma ei kavatse oma hädist kolpa lahti monteerida.
Sõrgkang ja haamer
kinnastatud kätte ning tuli patsiendi sisikonnale ligipääsemiseks
pealiskihti kangutada.
Kühvliga sai ülearune rasvakiht prügikotti
toimetatud, aga see kuradima soolikas ei tahtnud ennast kuidagi
kergelt kätte anda.
Ega asjata mõned sugulased ei ütle minu kohta
– loll küll, aga vähemalt järjekindel.
Soolikad sai vahelduva
eduga välispidiselt nähtavamaks kraabitud (selleks oli mul teisi
abivahendeid tarvitamisele võetud, nagu kõblas, kobestaja...), ja teadagi – targem annab ju alati järele.
Kuna
mul transpordiga kitsas käes, tuleb nüüd nädalavahetuseni
patsiendi kõht lahti hoida.
Et targemad kaeksid üle ning oskaksid midagigi soovitada.
Hais on küll rõve, aga sellega harjub
ärr pikapeale.