27.5.16

Kohtumine...

Ükspäev millalgi selle nädala alguses pistsin saekaitsega kummikud päkkade otsa ning läksin kopraid kiusama. Viimast saab teha ainult paisutammide lõhkumisega. Üks ehitis lammutatud, kõndisin mööda jõekallast allavoolu, kus tamm tekitas jõele vähe suurema elik meetrise nivoode vahe. Küll ma sikutasin sealsest ehitisest kaikaid välja ja pildusin neid kaldale. Raskusi oli, sest roigaste üle kaldal põlvitavate pajude loopimisega sain enamvähem hakkama – paar nuialaadset põrkas pajuokste takistusel vette tagasi, kus need allavoolu kulgesid. Lõpuks kaesin, et sellest voolavast veest kohisevas augumulgust peaks nagu piisama.
Nii ma seisin, kummikud vett täis, ebaloomulikus asendis, kuulasin vee kohinat ning mõtlesin parasjagu oma mõtteid. Letargiast äratas mõnikümmend minutit hiljem vastaskalda kuivenduskraavis toimuv.
Millegipärast ma eelmistel aastatel arvasingi, et piibrid on sinna pesa teinud.
Nüüd ujus loom sealtpoolt otse minu suunas, jäädes siiski aupaklikusse kaugusesse pidama. Uudistas veidi ning keeras otsa ringi minust paari meetri kaugusel ja ujus tagasi oma kodukraavi.
Linnavurledele oleks see alles elamus, millest õhinal rääkida igal grilliõhtul, kuid mulle oli see loodusepoolne ilmutus. Asi seegi, sest muidu pole ma elu sees seda ujuvat närilist oma silmaga näinud, et siis arvatavasti on küll minuga midagi lahti.
Rahulolevana, kuid lirtsuvate sammudega kõndisin kodu poole.
Õhtul, enne koikussesuundumist tundsin, kuidas mu säärtes ja kintsudes haarasid võimu krambid. 
Ei teagi enam, kas loom pani mulle needuse peale...


26.5.16

Kümme aastat ja tuhat?

Kuskil selle aasta sees jooksis rahvusringhäälingu eetris mingisugune Tõusva Päikese Maa joonisfilm täiskasunutele, misse jutustas legendaarse Mitsu Zero loojast.
Vaat säält jäi meelde üks lausung, mis jäi mind väheke painama.
Ma võin eksida sõnastuses, kuid mõte oli säänne, et kümme aastat on loominguline idu kõikse viljakam.
Üha enam pean ma tõdema oma skeletti katval ürbil selle väite toimimises.
Kümne või tosina aasta eest olid mul esimesed katsetused raalikribanduses, esiti ÖöHulkuri Peldikutapeedil, siis olin väikese jupikese aega Tsoonis, nüüd pikemalt Bloggeris.
Kui te heidate siinse plooga arhiivi oma raskevõitu pilgu, siis näete, et ega palju puudu jää kümmeaastakust.
Nüüd aga tunnen millegipärast, et ma pean edasi liikuma – vaikivate hvilosoohvide maile.

Eestlasele kohaselt – alul ei saa vedama, pärast pidama – otsustasin enne veel tuhandenda postituseni jõuda ning oma ajusüldist välja pressida siinse plooga jaoks veel kuskil sajakümne peatüki jagu kribaoopuseid.
Kuigi tuleb tõdeda, et mu ploogade „Anarhia Raisakulli rõveduses” ja „Tuulekaer” kahepeale kokku on tänase seisuga tuhat loomingulist peatükki juba olemas.  

22.5.16

Nõnda siis

Raisakull käis eile lõunas ärr.
Sai viimasel hetkel Valka suunduvale maanteekilukarpi istumiseplatsi.
Viinaostutuuri keskmes sattus Raisakull segaduse keskmesse – kuna kogu tee janutas hirmsatmoodi, siis tahtis Raisakull osta kaheliitrise õlle ja liitrise viski. 
Maksma hakates ei tahtnud pangakaart sugugi ennast maksma panna - ju siis oli alkoholiostukeeld teisele peale manatud. Ega Raisakull üksi irvitanud selle üle, teised juba aasisid, et alaealine veel teine...
Meite vabariigi pinnale tagasi jõudes tegi Raisakull kontrollostu sellus – siis polnud mingit takistust.
Järgmisel korral püüab Raisakull sulli kaasa tarida.

Muide, Valka kerkib noid suuri alkopoode nagu seeni pärast vihmasabinat.

Ettevõtlikud soomlased on samuti avastanud, et odavam on Lõuna-Eesti tuuri puhul Põhja-Lätist läbi hüpata, kui hakata Talsingi lõunakaldalt kallist viina ostma.

15.5.16

Mõttemülk

Kara-uta ja muud sihuksed müüvad oma poodides NuTool, NuSteel, NuAir ja muid Nu... tooteid, eks ole.
Kuid mina pole aga kuskilt riiulilt leidnud NuClear tüüpi puhastusvahendite sarja, kuigi loogiline oleks nimetet müügikohtadest otsida...


Möödunud nädalal...

...Sain küla pealt laenuks mullafreesi. Et proovin ise järgi, kas tasub ärr: seljale ei hakanud, käest ärr ei joost, peenramaa ühe päevaga läbi töötatud, selmet nädal aega hargiga vehkida – järelikult on hea aparaat. Plaani tuleb panna selle riistapuu ost.

Neil päevil lõpetasin ka puude ladumise. Ennetähtaegselt. Kraamisin maapinna ka saepurujäätmetest puhtamaks – sain korraliku mönkrikärutäie, mille vedasin metsa. Muidu oleks läinud see kõik vaarikate vahele, kuid seal oli seda pahna isegi. 
Samblatõrje käis sel aastal sedapsi, et mönkrile panin kolm hobuäket järgi - vedas ärr küll, tõmbas samblavaibast suurema osa üles. Paar päeva sammal kuivas ja siis rehaga hunnikutesse, sealt mönkrikärru ja toimetasin kärutäie kunagise kuuri vundamendimüüride vahele. 
Ning takkapihta alustasin selle aasta esimese muruniitmisega. 

5.5.16

Elust enesest...

Üks külamees kurtis hiljuti, et viimasel ajal tema lausa laguneb.
Käinud silmaarsti, siis kõrvaarsti man.
Sai uued prillid ja kuuldeaparaadi.
Siis hakanud hammas lagunema - pidi igemetohtri juurde minema.
Ehitati talle uus hambarida.
Viimasel korral läinud proteesi kätte saama ja häbilugu küll – puuksutas terve kabineti väga paha haisu täis. Nagu sellest vähe oleks, peeretamised ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Tuli koju ning otsis kapist piprapaki.
Võttis pool lusikatäit seda va jahvatet pipart, pistis suhu ja sada grammi viina veel takka.
Siis leidis, et kuradi piprajahu on igemete vahel kinni, kallas veel sada grammi viina teeklaasi. Seekord loputas vanahärra suu korralikult enne allaneelamist läbi.
Kolmas sada oli ka sama teed läinud.
Järgmisel päeval oli tal hirmus pohmell kallal.
Palus mul veel poest õlut tuua.
Aga puuksulaskmisele sai piiri pandud.
Minu küsimuse peale - miks ta ometi pipart viina sisse ei puistanud? - vastanud ta: "Ei tahtnud viina mekki ärr rikkuda... "


3.5.16

Käisin talgul

Nüüd on vähemalt kõikjal näha, et kloorovüll asetab ennast kevade toel kulu kukile.
Valget lund, minugipoolest kasvõi määrdunud olekus, pole enam kuskil.
Millest minusugusel tolgusel on eriti kahju.
Enam pole mõtet ajada puid ahju... 

Möödunud kolmapäeva õdakul pakkisin oma hügieenitarbed riidest tuhlikotti.
Tuldi järgi ning mõneks päevaks keerasin ka majapidamise lukku.
Kohapeal selgus, et õige pea saab juua, mekkimiseks koduõlut anti.
Saabus üsna pea ilmakuulsa degustaatori arvamus – toores teine sittakanti.
Kuiva trenni tehtud sai – purgiõlle koos viskiga, pasaarihoone püstitamine, liha lõikumine.
Lisaks veel metsaminek noorte kuusetaimedega, eesmärk – raiesmikuga lõimumine.
Siis lõpuks ometi lauba ommiq antud sai start neljarattalistest summutitest.
Kümmekond masinat, suundusid talgualale, rahvast peal murdu, tehti sammutest.
Kes said labidad, need küürutama pidid, kes aga basuukatorud, need selga säästsid.
Mina, aeglane mehike nagu muiste, võtsin toru ja end lahinguväljale saatsin.
Kiirelt kadusid teised juba tuleviku poole, samas kui kuusetaimedega mina olevikus viibisin.
Mu tempo, mis lubas õlut rüübata, sest vagu oli kõver – paar kuusetükki rohkem ma mulda pistsin.
Ja lõpuks ikkagi mul kolm taime puudu jäi, raisk. Võtsin laenuks, kuid tagasi ei andnud.
Lõunaks vististi seljanka rohke hapukoorega, kuid leivapätsid olid millegipärast kadunud.
Leiba luusse lastes räägiti kahest metsanotsust, kes sealsamas andnud otsad.
Mina nägin ühte – oli teine üsna rammus, haugatud millegipärast tükk taguotsast.
Tagasi lonkides haarasin kolm purki alberto kukke – ühe leivavee pistsin pintsli.
Istutamise ajal tundsin, vesi minus keema läks ning tühjendasin põie üle vaovinkli.
Seejärel koheselt janu tekkis, polnud midagi teha, korkisin purgi lahti ja nautlesin.
Päike tuul ja pilved – nemad kõrges kõigest ilma jäid, et saatsid mu kallale jaheduse siis.
Paar tunnikest veel kuusetaimi maasse surusin, tõstsin silmad – teised läinud.
Läksivad sinna platsile, kus kevadveest üleujutet jõepõhjast turritasid kännud.
Ei saand plaanist asja – kodinad korjati kokku ning minekut tegime.
Maasturipikapi tagaistmel sõitsime kogunemise kohta nagu ameerika mägedes.
Oodates nagu müstilist Godood ülejäänud rahvast järgi, pistsin viimase purgisisu nahka.
Lihtsalt ilus oli olla... elu tundus samuti ilus - ümbruses polnud ühtki pahnapaska –
mu meeli kõitsid noorikud, üks kenam kui teine, lõpuks tunduski,
et meite maal polegi kõverate kootidega mustusest lehkavat tunguusi.
Öisest pasaaripidust ma rääkida ei tea – volbriöö nõidu ma kahjuks ei näind.

Olin kõigest lihtsalt väsind...