30.12.11

Miks küll?

Mõni aeg tagasi lipsas uudistest läbi Püha Rooma peamehe nurin, et jõulud on liiga kaubanduslikuks muudetud.
Jah, seda ta on.
Samas peaks paavst aru saama, et paganate iidse püha kristlastepoolne kaaperdamine pole ka ilus.
Millegipärast ta sellest vaikib.
Miks küll?

Selles viimases postituses annan teada, et võtan määramata ajaks aja maha.
Liiga pikk vaikimine paneb kaaskondajad muretsema.
Paraku on igal asjal kaks otsa – algus ja lõpp.
Juhul, kui midagi mu hinge närib, siis ehk reanimatsiooniperiood ajab asjad jonksu.
Nii et olete ette ja taha hoiatatud.
Miks küll?

Proovin peale nääre teistmoodi elama hakata.
Sest see netindus on üks salakaval asi, mis võrgutades ajab minusugusele hullusärgi selga.
Parem, kui ma võõrutan end sellest needusest ise, kui lasen seda maksumaksja kulul teha.
Samuti on töömets tänu iirlastest tormidele laastatud, lihtsalt ei jõua hallollust tööle genereerida - mõtted on seal kinni.
Teatavasti ajude liigutamine õgib kordades rohkem energiat, kui ükskõik milline füüsiline töö.
Miks küll?

Draakon piilub ühe pilveserva tagant, andes minusugusele ahvile teadmist, et ei ole hullu sel elunatukesel, mille kestel olen üdini suuri prohmakaid teinud – isiklikus elus.
Mida aeg edasi, seda rohkem kummitab va üksindus.
Pean vast sellega leppima.
Miks küll?

Kurat seda teab!
Küsige teadmaloomadelt.
Aga nüüd lähen sanna kütma.
Ehk saab nädalane saast maha kraabitud.
Homme kolin paariks päevaks inimloomade sekka.
Lund taga ulguma.

29.12.11

Pardisupp

Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.

Ta oli juba haiglast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.

Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa...“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard...“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud teda kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!

Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.

Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.

28.12.11

Head sõberid!

Soovin Teile head uut 10225 suure päikese ringi läbimist.

Nii möllurohkeid jõule pole ammuilma olnud – ühed parandavad pead, teised katuseid...
Öeldagu veel, et eestlased nii igavad on.
Ei ole.
Eriti kui iirlasest Patrick oma viskiga (kusjuures päris mekitav) abiks on, teistest võõramaalastest röökimata.
Nujah, traadid olivad ka maas.
Mõnes kohas lausa seiamaani.
Nagu vanas naljas, kui klassis äkki keset tundi vool ärr kadus. Jukul oli kohe käsi püsti, et tema teab kindlalt, kuhu vool läks. „Loomaaeda! Kuna isa ütleb alati, kui elekter ärr kaob, et kurradi ahvid, jälle võtsivad voolu ärr!!!
Aga ahvidega tasub sõprust pidada.
Kui minusugune maaahvi aastal (Idamaa kalendri man) sündinu astus paaris kohas üle lävepaku, nii kohe vool sealmail tagasi ka oli.

Aga mitte sellest ei tahtnud täna sõna võtta.
Vaid sellest, et kommuunilugu jääb esialgu kirja panemata.
Ja ma ei tea, kas ka järgmistest osa jõuan võtta.
Kiireks läheb.
Seda enam, kui emand Kaamos sõnus 8.detsembril ilma ärr...
Eila tegin ma tugeva tuule kiuste ühe kiire tiiru metsas ja ahastasin.
Täna võtsin sae kaasa ja pead lõhkuvast pohmellist hoolimata vabastasin võitlusis langenuid juurtest.
Kui langenud laasitud sai, siis jõudsin mõelda, et mis kurradi surmapõlgur olen?
Või lihtsalt hull?
Nimelt kohas, kus ma eila ringi liikusin, olid paar kuuske maha tõmmatud.
Ja täpselt selle tee kohalt, kust läbi läksin.
Eile seisid nad veel igatahes püsti!
Ega jah, nalja sellega ei tehta...

Lisasin kella 20:28 paiku ühe fragmendi Patricku vägiteost pildina:
Kuradi päralt!
Kuna ma ei suitseta, siis pole tikutopsi skaalaks panna.

20.12.11

Ikkagi - põhjamaa...

Pole ammuilma täheldanud meiemaises surnalistikas ihalustungi Põhjamaade ühtekuuluvustundest – muud pole kribada kui Põhja-Koreast.
Nagu Jõuluvana suri infarkti ja pole, kes latsekestele kinke laiali tassib.
Mitte keegi ei tea, milline on troinoipärija?
Vaadake, kallid ajakirjanikuhakatised, vähe ringi.
Tõuske oma kongides asuvates ratastoolidest püsti ja liigutage enda perset.
Värske luftihais annab märku, et olete õigel teel!
Aduge tühermaad enda ümber.
Kuulake, kas põõsastest kostab jorinat?
Lepime enne kokku, et jalutavast põõsast me ei röögi.
Lonkige jorina suunas ja voilaa - teile vaatab vastu troinoipärija üksainus väsinud ja  ähmane silmapaar!

Kamoon! Lonkavaid julle!

Viimast korda sel aastal pügasin pead.
Annab ikke lolli otsida – vastu talve ajab peanupu kiilaks.
Norrmaalne!
Alustasin nagu alati kuklast, liikudes keerukohta.
Tagant peaaegu paljas, kui massin seisma jäi energia otsalõppemisel.
Vaatsin pisikesse peeglisse – sealt vahtis vastu üks lõust nagu vana-vene pioneer.
Kobisin tuppa tagasi, pistsin juhtme järgi ja jätkasin sealt, kus mul ennist pooleli jäi.

Et miskit teha polnud, siis lonkisin täna looduses.
Mitte midagi erilist polnud, kui tihased lasid mind hästi ligi.
Mulle enesele ootamatult.
Varem nad ei usaldanud mind.

Jõulud...
Aru küll ei saa.

Aga aeg võõrsil oli kiire, mille sisse mahtus minu tagasihoidliku isiku ülendamine hukkamisebrigaadi „totenköpfen“ haiskesselfüüreriks, mitte mingisuguseks sturmbannvonn-teab-mis-veel füüreriks.
Küsisin kolmanda laari ajal, et kas karv tuleb ikka maha?
Vastuseks ühmati: tuleb-tuleb.
Mõne aja pärast olid habemeajajad oma väitsadega minu man aru pärimas.
Selgus, et geisrivedaja mõtted olid parasjagu õdaqpoolsel suurel peol.
Isegi hästi sujus.

Otsisin jõuludeks omale parajaid saekaitsepükse.
Mida-seda polnud.
Siis majutasin antud rahasumma mujale.
Vaatsin, et vanad saapad mis viis aastat vastu pidand, ei näidanud sugugi viisakat muljet – siit-sealt narmendavate pealsetega, lapitud nööri ja väsinud väljanägemisega pole erilist lootust...
Ostsin hoopis talvesaapad linnas käimiseks.
Et nad vastu peaksid, tegin liigud.
Liitrine viski soodushinnaga.
Kui täna ei saa tühjaks, siis homme ikka saab.

14.12.11

Suitsusingi Fata Morgaana

Käisin täna Tapal.
Pükse otsimas.
Hinnasildilt piilus vastu ilmselt kõrgklassi moe järgi tehtud tunked.
Noh, mes mina alamklassi esindajana sellest tean?
Moeteemalisi ajakirju mul ei käi.
Oleksin ostnud ühed tunked ärr, et uuel aastal teatrisse minna.
Küsisin müüjalt üle, kas sobib nendega näituseks presiidiumi ette kobisema minna ja kas frakki või smokingut kah neile juurde anda on?
Müüja kaes mind pikalt ja vangutas pead.
Et nii lolli juttu pole tema ammuilma kuulnud.
Aga siiski tuli ta appi valima.
Taga enam, ta pidigi selle raha kättesaamiseks vaeva nägema.
Otsisime, aga polnud minu suurust.

Tühjade kätega ma igatahes vehkat tegin.
Ilmselt pean pesusse minema, et ma saaksin pesu kombel kokku tõmbuda...

11.12.11

Mikrokosmos

Mitmel aastal oli Tros jõudnud tundra kõige tagumisse serva, kus lumeväli ja jääklibune külm merevesi mehe pika teekonna lõpetas. See ei olnud esimene kord, kui Tros taas hämarusevööndi haardesse jäi. Eelmiste aastate kogemused olid õpetanud talle nappide pääsemistega, et nüüd oleks aeg tagasi pöörduda. Tros silmitses kahetseva pilguga pikalt hämaruse tumedamat viirgu, mis laius horisondi kohal, vangutas pead ja ohkas.

Aastasadu tagasi kohises laiuva kõnnumaa asemel ääretu taiga.
Toonased loodusrahvad oskasid seedritega vestelda. Puud aitasid nälginuid ja eksinuid, pakkudes vaiku haavadele, seemneid söögiks ja kuivanud oksi keha soojenduseks. Rahulik tuulekohin latvades suigutas paljud unele, millest vähesed ei virgunud. Nii nad istusid tardunult, tuules kaarduvate latvade mõjul ligipääsenud päikesest ja kuukiirtest silitatuna, öid ja päevi puu najal, pilk suunatud kaugusesse.
Hundid ja tiigrid käisid mõnikord puude tagant piilumas, kuid mitte kunagi ei läinud nad kerget saaki nähes seda oma kõhutäieks vormistama, olgu nälg kui suur.
Ainult sooblid ja oravad vilksatasid siin-seal ladvus, puistates peenikesi oksi-okkaid ja käbisid puude all istunute ette, kust töökad sipelgad omakorda tarisid need eemale oma pesatäiteks.

Suur sõda hävitas kõik selle, mis oli.
Ainult üks punastest tellistest sein jäi püsti.
Inimkond loobus.
Loobus unistamisest.
Ränk sõda sai järsu lõpu...

Ellujäänud rahvas, kes tulnud uudishimust üle maailma kumava valguse peale, oli jahmunud. Hämarikutsooni külm tumelilla ähvardav toon segatuna tulikuumade punakollaste leegihetkedega paelus pööbli tähelepanu.
Suuri silmi ahmisid nad enda mällu kogu seina katvat taiest.
Paljud nägid selles maalis iseennast, vähesed enda toimepandud tegusid.
Pea kõik tundsid südant meeleheitlikult verd pähe pumpamas. Süvenev õhupuudus pani hinge vaakuma.
Kuid nad ei langenud maha, vaid hõljusid sealsamas ringi.
Kuni vaikne tuulpuhang pihustas inimkonna viimsed riismed vastu seina tolmuks.

Tros tõusis müüril püsti.
Ta teadis.
Sirutades jalad harki ja käed välja, moodustas ta viimse kujundi da Vinci kuulsast kritseldusest.
Ettepoole kallutades kadus kindel pind jalge alt.
Ükskõiksus haaras Trosi oma võimsusesse.
Määramatult kaua kestis see lend.
Kütketest priina!
Vabalangemine...

8.12.11

Olid ajad, kus osati musa treida


Lihtsalt hämmastav, kuis tuu lugu šokiseisundit leevendab.
Kuulan seda mitmet korda.
Metsas küttepuid tehes tundsin, et mootorsaag on vähe näljane.
Iseenda lollusega oleks oma reiest ilma jäänud.
Peaaegu...
Õnneks mul olid kahed püksid jalas - teksad ja selle peal piraadipõlvpüksid.
No viimasel on põlvepehmendused, kui põlvitades vaja kütust paaki valada.
Nüüd vaja piraadnikutele lapp otsida, teksad kinni traageldada...
Aga PTÜI... korraks tundsin metsas, kuis see lõikekoht kuumaks läks, tõmbasin püksid kiiruga maha.
Selgus, et ilmaaegu muretsesin.
Nahk terve nagu muiste.
Tollest hoolimata tulin metsast tulema.
Kodus alles tundsin, et närv läheb püsti...
Vanduma pole veel hakanu, ehkki see pidi hirmsat moodi aitama.
Otsisin hoopis selle asemel sinutuubist muusikapalu ja silmad kinni ma naudin tsirka seitsmekümnendate muusikat.

7.12.11

Muljed möödakihutanud nädalavahetuselt

Jutud minu pikaleveninud joomaperioodist on alusetud.
Niisamuti nagu ka pohmelliajastust.

Vähem alkohoolivust enda suhtes – ütles mu aju lauba hommikul.
Kus see aju siis oli, kui ma eelmisel õhtul juba „raskejõustiklasena“ rekordeid ületasin? 
Huvitav tähelepanek – pohmakat polnud.
Ju siis hästi puhas kraam oli.

Tavaliselt ma juurdlen elu üle nõnna, et juuksed näitavad hallinemise märki.
Juuste hallitamine pidavat tulenema neerudest, siis pühaba hommikul ärgates ei saanud mina muud kui oiates end kõverdada.
Päev otsa pidin vaatama, et vale kummardust ei teeks.
Lõunaks paremaks ei läinud, siis otsustasin saunaahjud kütte tsurgata.
Peale endale tappa andmist oli sihuke nooruslik tunne man, et korkisin paar õllet lahti.
Küünlavalgel kiiktoolis kiikudes nautisin seda va kunagist krigisevat biiti, mis väljaveninud magnetlintidelt mu lokaatoriklappidesse voolas.
Mnjah, seda viimast korda...

Lisasin paarkend minutit hiljem pildilise kujunduse krigisevast ja kriuksuvast biidist.

28.11.11

Reval aitab!

Reval aitab nagu alati.
Enne olivad miskised pehkind puunotid viidud pensil olijate kottu.
Siis viidud need minema, kui abivajaja rahul pold ja ajakirjanikele kaebas linnaisside lollusest ja totakusest  tulenevat mandiilsust elik manduvat debiilsust.
Muidugi olivad linnaissid rahvale naerualuseks saanud.
Mida aeg edasi, seda rohkem saamatust n.n."rahva teenrid" avaldavad.
Nimelt ei saada raekoja platsil kuuserajakat korralikult kinnitatud, et see juba kaks korda uppi on lennanud.
Ajakirjanduse teatel plaanitakse sel korral neli meetrit pikkusest maha saagida, et abivajajad saaksid korralikud kuusepakud man.
Ladva poolt?
Kurat seda teab!
Hehh!
Lootke edasi!
Nii head puitu vast ei toimetatagi tavalise pensil olija kottu, küll aga hoopis tulisele erakonna poolehoidjast penskarile toasoojaks.
Et see elab nagu alati "ljasnjamjael", ei koti see segav asjaolu linnaissisid teps mette.
Ma ei usu, et neli meetrit lühem kuuseke püsti seisab.
Püstitamise ajaks pange Jets koos truu kaaskonnaga sinna alla seisma ja laulma.
Ehk siis püsib see kuuseke pysti.
Kui langeb, siis on ju aamen kusikutebandega.
Huvitav, miks tuu mõttemülgas alles nyyd ajukeerdudest esile keksis?



27.11.11

Priiküüt

Marukohin väljas ei tahtnud oma vaibumise märke näidata.
Odu taipas seda alles nüüd, kui oli üritanud tundide viisi kätega kõrvu katta.
Käed olid väsinud peahoidmisest, mil ta nautis täielikku vaikust, kuni kõrvad andsid monotoonse undamisega märku, et vajavad veidiks ajaks õhku.
Odu oli peale seda tundnud jahedust, mis pani õlgu väristama.
Ümbritsevad tumehallid seinad võimendasid jaheduse tunnet veelgi, et mees keeras end põrandal kerra.
Lõpuks ei kannatanud ta seda kõike välja ning hakkas soiguma.
Seinad kuulasid süngelt vaikides.
Odu lõpetas soigumise niisama äkki kui oli alustanud.
Ta lebas vaikides, silmad pahupidi peas ja huulenurgas asuvat vahtu raskelt välja hingates.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...
Silmad otsisid ruumist pidepunkti, millest kinni haarata.
Odu tõusis vaevaliselt hingeldades istukile.
Ta pea lõhkus valutada, jalad ei kuulanud sõna, kuid Odu tahe oli valust üle.
Mitme katse ebaõnnestumise järel jäi Odu lõpuks jalgele.
Nüüd märkas Odu, et ennistine kuubikong, kus ta viibis, on uued mõõtmed võtnud.
Ainult seinad olid hallid ja tummad.
Kuid siiski oli kaugemas nurgas tajutav kutsuv kuma, kuhu Odu uudishimust ajendatuna juba lonkas.
Pikk oli see tee Odu jaoks, kuid sisimas juba mees teadis, et annab see valguskuma tema küsimustele vastused.
Poolel teel tajus Odu, et teda jälgivad mitmed silmad.
See aeglustas tema tuhinat edasi liikuda.
Ta pööras pead paremale ja vasakule.
Odu pani tähele, et hallidel seintel oli süvistatud kriipsud ja ringid kõikvõimalikes variatsioonides.
Tõstes pilku veidi ülespoole, nägi ta maale, mis seintesse graveeritud.
See pani Odu mõtlema.
Odu seisatas korraks.
Väga elusad paistsid kujutatud, kuid nende silmad...
Neis silmades oli midagi, mis Odule külmavärinaid tekitasid.
Ta seisatas.
Odu oli teelahkmel.
Ta vaatas tagasi, tuldud teed – see oli pime, eemaletõukavate mälestustega, kuid tuttav.
Pöörates pea vastupidises suunas – valgusekuma, kuid tundmatu.
Odu oli hetkelises segaduses.
Sellest sai ta üle vaikivaid seinu vaadates – need olid külmad, kõrgid ja hallid.
Otsus oli tehtud.
Minema siit!
Helendus kasvas iga läbitud sammupikkusega.

Külmad seinad vaikisid endiselt.
Nende hallid silmad olid endiselt kõrkust täis.
Loodu otsuses ei tohtinud kahelda.
Odu vaatas tagasi.
Ta silmas vaid ühte silmapaari, mis sooja vaatega teda jälgis.
Odu soovis korraks tagasi pöörduda – ta tundis hinges seletamatut kutset – kuid nüüd oli ta ette tekkinud nähtamatu sein.
Ta võttis hoogu, et purustada see oma keha raskusega.
Nii nagu ta varem oli seda teinud ja ikka leidis ta end samasuguses hallis kuubis, kus ta enne viibis.
Prantsatades nähtamatule seinale põrkus Odu tagasi valgusesse.
Obadus oli võimas, et valguse murdumine näitas Odu tekitatud mõlki.
Odu heitis viimast korda pilgu halli massiivi, astus paar sammu ereduse suunas ja tundis, kuidas ta jalge alt kindel pind ära kadus.
Selsamast soojust täis silmapaarist nirisesid kondensveepisarad mööda seina alla, kui silmipimestav valgus meelemärkuseta Odu endasse haaras.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...

23.11.11

Ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda

Armeenia või armaani (kurat seda teab, kumb see õigem oligi) riietust ihkavale koolivellele sai vihjatud omal a'al – ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda.
Jah, ma tean, et niidipistjad ja nõelujad elavad Hiinas.
Ma, muuseas, tarbin kodumaist külarätsepa kvaliteetset ülikonda.
Tõsi küll, ennesõjaaegset.
Muide, mu vanaisa oli paar senti must lühem.

21.11.11

Lora edutoovast ärimudelist

Siuke tolane mõte kerkis (ennast)sügavast mõttemülkast esile: Kuidas on see asi võimalik, et kuritegevus toob rohkem sisse, kui mittekuritegevus?

Tänaste viletsejate arvamuse perra tasub panustada eduloovasse ärimudelisse.
Ehk siis edukatesse.
Mitteedukad karistavad end ise ning riik aitab sellele jalaga takka.
Kuna allilma käibed ja ka tulud on suuremad kui pealilma oma, siis milleks enam mõelda...
Riik aitab!
Tallinn aitab!
Mis veel aitab?

Aitab küll, tänane lora on isegi ülekäte lännu...

17.11.11

Ohutuli, raisk, hakkas põlema

A tuu om väega paaha, ku mitu-setu projekti korraga toimib – lihtsalt ep jõvva oma kahe silmamunandiga pilku peal hoida.
Samas veel mõtlema, sööma, jooma, kribama, kuulama vananend muusikat ja takkapihta ka lora ajama – selleks peab võhma ikka olema.
Kui juba Näpulõvi Punapart sai keisriks tänu sellele, et ta jõudis seitset asja korraga teha, siis mina tunnetan küll, et keisriks saamise asemel lõpetan seal, kus „hääzdi beehmed“ padjad. Viimased, tõsi küll, pidavat mingi möksiga olla liimitud seintele.

15.11.11

Kõrvad said täna puhata, võrreldes reedega...

Alustan sellest, et reedel kuulutasin ette, et meite koondis saab kaela.

Enne reedeõdagulist kohtumist oli Eestimaine meedia täis nagu jota – muud ei kuulnud kui vutiteemalisi lällamisi, mida tuli niigut Vändrast saelaudu.
Mu kõrvad tilkusivad pasast sitavett välja.
Küla pääl telku ees kaesin esimese väravani viivat tabamust, ütlesin et mina rohkem ei vaata, mul teatavasti kuri silm.

Arvestades meie rahvakillu hulka ja uehva/hvihva nimelise organisatsiooni korruptiivsust, on selge, et kõik panustatakse vaatajaarvu peale.
Raha ei haise, või kuidas?

Armeenlased oleksid pidanud iirlaste asemel mängima – seda puhtsportlikust võtmes.
Aga vaat, kohtuniku tegevus viis hoopis kalkunimaa rahva edesi.
Seda enam, kui ememmi aegu kuked tegid sohki kalkunite vastu.

Seda enam tunnustan Trappatooni nimelist persooni, kes ütles otse välja, et kohtuniku tegevus aitas neil suure sammu edasi.
Kui tal ainult jätkunuks mehisust kuulutada, et tänu kohtunikule tema ei saa seda tulemust 0:4 õigeks pidada ja nõuaks kordusmängu.

Kõik hoovad aga on paraku korraldava suurorganisatsiooni käes.

Et eestlased liig kõvasti lärmama ei hakkaks, nagu armeenlased protestisid, siis maksti ilmselt meite vutiliidule väheke nutsu kompensatsiooniks.
Seni oleme vait ja laseme lääne „demokraatlikul“ organil igale poole nussida.
Demokraatia on enamuse võim – iirlasi on arvuliselt rohkem kui eestlasi.

Aga hämmastav – täna raadiumit kuulates ei röögita eriti vutist...

11.11.11

Perekonnapilt

Tundsin, kuidas kõri hakkas karedaks muutuma.
„Ma palun teie tähelepanu!“ karjusin ruuporisse.
Koheselt lakkas jutuvadin ümberringi.
Oli vaid kuulda lainete loksumine.
Jätkasin: „Kui te saaksite end koomale võtta, oleksin väga tänulik.
Mismoodi ei saa?
Haarake naabrilt õlast!
Tõmmake, palun, kaugemal olijad ka ligemale.
Nii, kohe vaatame, kas kõik jäävad peale.
Nõnda siis, Aljoša, palun sul liikuda taha ritta.
Katja ja Maša, teil palun võimalikult keskel püsida.
Vaatame veel kord. Väga hea.
Nüüd naeratage!
Kohe tuleb linnuke!
Klõps tehtud!
Kohe teeme duubli!
Ärge nüüd laiali valguge.
Saša, mis nüüd?
Ei jõua?
Vanaema, räägi Sašale, mismoodi vanaisa kangelaseks sai.
Ennast ületades!
Kõik teavad.
Ja sina, Saša, virised...
Onu Stjopa, ära nüüd ära vaju.
Kuhu nüüd...
Ahsoo...

Ämm, kuule!
Sinu pärast see kõik!
Ma ei saa ju ometi tunnistajaid jätta!
Ainus võimalus koitis täna hommikul ja ma kasutan selle täielikult ära!
Keset merd?
No ja siis?
Kes see ikka siia sind otsima tuleb?
Teeme veel ühe pildi!
Ämma vesised rõõmud!“

9.11.11

Mis asi rikastab?

Õiendus:
Ütlen kohe ette ja taha ära, et mul kama kaks, kes keda paneb. 

Liiderlikkus on tänasel päeval normaalseks nähtuseks muutumas.
Vanal a'al oli see keisrite lõbu.
Ntx omal ajal, tänu kesikutelevisiooni vahendusele, tajusime, et„onu“ Brežnevi ja „tädi“ Honeckeri musid venisid iga kohtumisega aina pikemaks, et „tädi“ Brežnev oli sunnitud „onu“ Honeckeri suudluste mõjul alla vanduma ning kadus mürtsuga hauda.

Intiimseid asju peaks tehtama privaatses kohas, omavahel kokkulepitult, vabal tahtel.
Mitte sellest röökima avalikus kohas.
Nigu käesolev „Erinevus rikastab!“ kampaania seda teeb.

Oletame, et liputaja kuskil pargis tõmbab mantlihõlmad eest ontlike kodanike silme all, ise laial naerul seletades: „Erinevus rikastab!“
Või keegi hõikab vanamammile temalt käekotti rebides : „Erinevus rikastab!“
Mis veel hullem, massimõrvar tulistab kuulipritsist valimatult kuule välja...
Vanglast nõuavad amnestiat mingid tüübid, apelleerides selsamale loosungile.
Neid näiteid võib tuua hulgim.

Taolisi ajuvabasid kampaaniaid selleks teha maksumaksja papi eest, ei taha mina kuidagi sallida.
Liiatigi majanduskitsikuse aegu, mil ei suudeta õpsidele/perearstidele/õdedele korralikku palka maksta.

Kõikse rõvedaim versioon asjast:
Suvaline filmigrupp paneb kooli/haigla ette võtteplatsi püsti pornofilmide tegemiseks, ise stoilise rahuga seletades: „Erinevus rikastab!“
Unustamata lisada: „Vabandage, kas vabatahtlikke saab statistideks? Siin liigub ju värsket liha hulgim!? Me maksame õpetajatele/medõele lisatasu, et ta saadaks mõne õpilase/patsiendi mõneks stseeniks...“

7.11.11

21*

Pärast pikka seilamist mõttemülgaste vahel jõudsin arusaamisele, et maailmalõppudest jutlustajad olid kaardimängudes haledalt vastu pükse saanud või tõmmatud neid tillist ehk kaotanud oma varanatukse rohkem või vähem osavatele bluffijatele ja juhuslikele õnneseentele.
Black-Jack, atškoo ja veel mõni mäng on need mängud, kus nummer 21 vastu tuleb.
Pärast longiti noruspäi koju, korgiti mingi vein, brändi või viski lahti, mille sildil ilutseb 21 või 777, ning hommikul suures pohmeluses neatakse kõik see saadanast pärit kompott maapõhja.

5.11.11

SSORi eel

Vaatsin tähtraamatust, et ülehomme peaks nagu suur töörahva püha olema.
Ei tea, kas meite maal seda ka tähistatakse nii nagu veerand sajandit tagasi – punaste plagude ja mõistetamatute ütelungitega?
Ja seda kõike Poni Emmi ässituste saatel?
...
Hooray! Hooray! It's A Holi-Holiday
what a world of fun for everyone, holi-holiday
Hooray! Hooray! 

...
Või visatakse hooramise propageerimise eest kartsa?

27.10.11

Ei tasu kaugele ette mõelda, lähedale ammugi...

Mõtlesin, et täna saan varakult õhtale ja seeläbi keskenduda Kirjutajate Kommuunis teiste taieste lugemisega ning kommenteerin.
Aga nät...
Üks töö sai tehtud, kui mölafon kargas karjuma.
Jutud mölisetud ja mul hakkas kiire.
Homseid toimetusi ei tasu järgmisse nädalasse sokutada.
Liiatigi vana kuu tegemised tuleb ikka vanal kuul ärr lõpetada
Vetsupott oli vaja kohale asetada.
Kuna vetsupott on suht madal, siis tegin kõrgenduse silikaatkividest, mis sai korralikult kaetud põrandplaadijäänustega.
Selleperast oli jama ka tolles, et äravoolutorud pidin kah juurde timmima.
Siis tuli otsida tüübelnaelu, millega asjandus paigas seisaks.
Mingisugused leidsin...

Nüüd pole muud kui lõunasse minek.
Pakin juba asju kokku.
Homme ennelõunaks pean end kohale munsterdama.

...Andestust, olen orbiidil,
kuu suhtes veidi seniidis...

25.10.11

Lilleline veebruar

„Nüüd palun lauda.
Palun laske kartulitel ringi käia.
Samuti süldil, vorstidel, kapsastel.
Puljongit saab mõne hetke pärast.
Ahjahh!
Peaaegu unustasin – kellel käsi nii hullusti ei värise, võivad pitse täitma hakata.
Senikaua, kui pitse täidetakse, paar sõna.
Kõigepealt palun teil vastu võtta mu siiraimad tänud.
Niipalju lilli pole ma kunagi saanud ja seda veebruarikuus.
Ja et te võtsite vaevaks mu juubelile tulla ükskõik kust maailma otsast, see liigutab mu südant kõige rohkem.
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks minus voogavaid tundeid.
Seda enam olen üllatunud...
Lörrrr...
Vabandust!
...olen meelitatud sellest faktist, et mu seni elatud elu on olnud sõpraderohke.
Sooviks loota, et see jätkub.
Muidugi oli meie vahel mõnikord lahkarvamused.
Kellel neid pole?
Tähtis oli see, et nende erimeelsuste lahendamisel tugevnesid hoopis meie sõpruse lõimed.
Ma tänan teid, kallid sõbrad, et te olemas olete!
Nüüd on vist kõik...
Minu poolt vähemalt!
Ahjahh!
Annan nüüd sõnajärje edasi Evalyle, kes nii väga soovib kõnelda.
Palun, Evaly!“

„Kallid sõbrad!
Tõstkem pits Juhani terviseks!
Mis nüüd?
Juhan?!
Miks su kämmal pitsist läbi läheb nagu silmamoondus.
Ega sa äkki vaim ole?
Oledki?!
Issver, appigene, ma minestan!
Mammamia...“

22.10.11

Mis juhtub, kui kits kärneriks hakkab?

Kuradi kurat!
Oota veel kirikuaia väratises pealetükkiva külmaga võideldes seda va ilmalõppu.

Usumees või asi...
Üks kord ta eksis arvutusega ja sattus see tähtis päev 21. maile.
Või tema korrutab igaks juhuks kaks korda.
Igaks juhuks on mungal m...

Iga kingsepp jäägu oma liistude manu.

Ei oleks uskunud, et heroiini tarbinud kõrbesuguharu nähtud ja kirjapandud miraaže võetakse tõe pähe.
Ilmselt on ka pastor tõmmand puruga piipu.

Vaesus ei anna häbeneda

Nõndanimetet jõukad on vaesed nagu kirikurotid.
Vaadake nende võlgade suurust.
Ning võrrelge varandusega, millega nad eputavad.
Enamasti on seis üsna nutune.

21.10.11

Kontrollitav kontrollib kontrollijat.

Kunagi liikus see nali ringi:
Kui tsaariajal ekspluateeris inimene inimest, siis peale Suurt Oktoobrirevolutsiooni muutus asi vastupidiseks.


Kunagi ühe töökaaslasega sai filosofeeritud.
Ühel lõunapausil siis küsis ta mult ootamatult: „Mis sa arvad, kas ori unistab vabadusest?“
Minul olid mõtted sel hetkel mujal, noogutasin ainult.
Ta nautis seda hetke pikalt, vedas suu irevile, raputas pead ja ütles: „Ükski ori ei unista vabadusest! Mitte kunagi!“
Mul oli ilmselt töllakas larhv ette manatud, et ta pidi täpsustama: „Iga orja unistus on saada ise orjapidajaks!“
Sellega seoses tuli meelde ütelus proletariaadi kohta: „Kui anda töölisele juhtida väike vabrik ja ta on suurem kurnaja, kui kodanlus ise seda oli.“
Millegipärast mul oli selline tunne, et suur Lenin ise selle viimatinimetet üteluse formuleeris.

18.10.11

Number - 461

Värvikirev sügisehallus kui ründab minu meeli,
röögib mu kõrvus põrguline inglikeeli:
tagumine aeg on kinni pitseerida pood
elik maakeeli sosistades – sulge bloog!

Viiesajast sissekandest on puudu alla neljakümne.
Sõnupritsiv pläralära kuldne kogus ikkagi...
Pole ma kirja pannud analüüsivaid kolumne,
mis tähendab aga – väärt pole need sittagi.

Miks mul siuke loll tunne takka torgib,
et lõpetaks üldse enesepettuse!? Luul?
Mõttemasin ent teise ajuboksi pargib
köhides – veri mäsleb, kaasas kuul...

17.10.11

Tohtriteadus ei lase vanadusse surra

Tänapäeval on teadus hästi arenenud.
Eriti tohtrindus.
Viimatinimetet asjapulga viimase aastapooltuhande jooksul on inimkonna eluiga kasvanud ligi kaks korda.
Igasuguseid nimetusi on haigustele pandud.
Mida keerulisemad, seda uhkemad.
Lükkame endi vananemise edasi - õgides kahe suupoolega tablette-pille ja mökerdades oma lõustadele kortsepidurdavaid mökse-kreeme.

Seda enam on meilt võetud võimalus surra vanadussurma.
Väärikamalt võttes – vanadusse.
See viimane on muutumas defitsiidiks.

16.10.11

Kas teadsite...

...et iPhone eelkäija oli juuksuriföön, iPodile eelnes tulel podisev katel ja iPadi kuulus eellane oli listapad?

Nüüd teate.

P.S. Ubinad on veel hapud.

10.10.11

Rulaadist todapidi

See, et kui sa keedad eelmisel päeval jääkambrist võetud rulaadi tund-kaks ja avastad, et see pole kõigest hoolimata pehmeks lännu, et väits peale ei hakka, siis pole selles süüdi pooleteiseaastase sea, kes sai eelmise aasta jõuludeks veristatud, nahk elik kamar, vaid sa nüsid nüri noaga kirsavoisse peidetud viinaputlit.

Kurat, ise ka ei saa aru, mida kirja panin.
Jummmelist kaine olen.
Aga...
See on ju ühe telefonimölina põhjal kokku seotud lause.

Hakake juba peale

Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga.
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.
Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
Kurat!
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.
Üritasin...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning...

...Liiga palju oli sarnasusi iseenda peegelpildiga.

6.10.11

Koiotid ja kartulid

Kuu oli just oma nina pilve tagant välja pistnud, andes puhkust külmale vihmale, mis päev otsa ladises sadada. Selle hõbedase valguse taustal joonistusid raagus puud, mis aegammisi maapinnalt tõusvasse uttu mähkusid. Nendesamuste põlispuude all hiilis viis varju hauakääbaste vahel. Taskulampide võimsad valgusvihud liikusid sihikindlalt nagu verekoerad ajaksid värskeid jälgi taga, kuni ühel hetkel kaoti aina tiheneva udulaama sisse.
Üsna pea oli kuulda vaikset sahinat – üks hauakääbas virgus elule, et mõne liigutuse järel taas tarduda.
Taamal, kus tiheneva udu sees kumas vaevumärgatav valgus, hakkas kostma summutatud helid, mille tekitasid metall ja muld, mille sekka eksisid manitsevad sosinad.
Veerand tundi hiljem levis ümberkondsesse tuhmivõitu kraaped.
Raskelt roomavad pilved varjutasid taas kuu.
Kõik mattus sajusesse pimedusse...

Kapten käis tusasel ilmel oma kabinetis edasi-tagasi.
„Jälle üks hauarüüstamine? Mis neil inimestel viimasel ajal arus on? Mida nad otsivad? Koiotid, raisad“
Leitnant laiutas käsi.
„Hea küll, läksime! Ega seal midagi näha olegi. Vihm on jäljed maha pesnud.“

Veerand tundi hiljem oldi vinguva sireeni saatel kalmistu väravas.
Vana kalmistuvaht juba ootas neid.
Ta juhatas politseinikud kõige otsemat teed pidi rüüstatud kalmule.
Kapten vaatas ringi.
Ta tundis, et midagi on valesti.
Jah, tal oli õigus.
Kapten libistas enda auku, kergitas veidi kirstukaant.
Piiludes kaane alla ta kahvatas veidi, mis ei jäänud leitnandile märkamata.
Leitnant libistas käsku ootamata kapteni kõrvale, pistis näpud kaane alla.
Lugedes kolmeni kerkis kirstukaas kahe mehe jõul.
Kirstus oli kaks laipa.
Üks oli lagunenud, teine üsna värske.

5.10.11

Õlleklaas

Võtsin õlleklaasi.
Puhta õlleklaasi.
Rõhutan veel:
VÕTSIN PUHTA KLAASI.
ÕLLEKLAASI.
Siis kallasin õlleklaasi
konnaveini.
Lürbin nüüd
konnaveini.
Punast veini.
Pidi südamele hää
olema teine.
Peale teist,
khmm! kolmat klaasi
irvitavat ma totakalt.
Nii mulle mainiti
moka otsast.
Prantsuse keeli...

4.10.11

Pinsist

Viimaks julges üks mees (Hardo Aasmäe) välja ütelda, mis minu peakolus vurrina juba aastaid keerelnud on, alates pinsikindlustuse ja -ea tõstmise vajaduse jutuga.

Kallid töömesilased!
Oma pensionist näete und.
Punkt.

Mis aga saab pangas asuvatest pinsisammastest ja sinna laekuvatest summadest?
Kes selle ärr tõlgib?
Kui seal miskit alles on.
Enamasti mängisid pangad need börsil maha, investeerides nullväärtusega võlakirjadesse.
Lootes sealt hiigelkasumeid oma aktivate ja passivate kohvritesse hulga pappi kühveldada.
Mitte pensisammaste tugevdamiseks, vaid oma taskute täitmiseks.

Head sügisejätku!

28.9.11

Tuu öiroliidu värk on sitt ja roojane...

Mõelda on mõnus.
Eriti, kui asi seda väärt pole.
Kummalisel kombel jõudsin arusaamisele, et kreeklased lagundavad öiroliitu efektiivsemalt, kui euroskeptikud ise seda teinuks.
Ei teagi, kas presidendil sel korral mõni auraha kah üle jääb?
Võiks ju teise Hellase rahvale anda...

23.9.11

Lase tuulel...

...ennast läbi puhuda - ega siin suurt vahet ole, millistest aukudest sisse-välja.
Nüüd paras aeg ajusid voodilinadesse aevastada.
Ei oleks uskunud et suuddan ikka mõelda, kuigi ajud on kubatuuriliselt arvestades linadesse nuusatud.
Enam ei mäleta ka, kas sai selle aasta vastlapäeval pika liu lastud või mitte?
Ju siis aeg lolliks minna...
Ehk siis kui pole surmatõbi, on ikka viinast abi.
Teagi, kas ka horts aitab?
Või pean Revalisse kimama - tuu pidi ikka aitama...

aahh... aAAAATSSIHHH!!!

12.9.11

Ülimalt tähtis on... ajastus

Oh jeerum küll...
Eelmises kribatükis sai mainitud, et selle va 80-se hortsiga lõpp on – otsas teine.
Pooleliitrine.
Eila aga anti mulle kätte uus pudel.
80 horts.
Aga liitrine.

Pole siin midagi mögiseda – lihtsalt hea ajastus...

8.9.11

450

Juhtusin sinatuubis kolades sellele loole.
Nüüd kuulan, kui malbe algus lõpus jõuliseks kisub...
Samas premeerin väsimatuid lugejaid 450 postituse puhul.

Ahjah, mul viimane võtmine 80nest hortsi.
Otsa saab teine.

7.9.11

Viimase aja uudiste seedimiste tulem

Paari päeva tagune uudis, kus kirjas, et narkomaanidel on Revali kesklinnas hea olla.
Kas Revali linnaviletsuses on tööl narkodiilerid?
Et siis majandusloogika kohaselt: kus on nõudlus, seal on pakkumine.

Ja kus on kõige rohkem mupo ametimehi?
Muidugi linnatsentris ja selle lähimas ümbruses.
Just nagu nad moodustaksid inimkilbi narkomaanide kaitseks.
Et nüüd vajavad nemad kuuliveste...

2.9.11

Haledad olete! Väga haledad...

Mida kuradit te löustaraamatust otsite, kui kerjate igal pool: Jälgige meid ka hvatsebookis! ???
Mina tahan lihtsalt arvet näha, mitte igasuguste edevate lolluste najal aega raisata!
Paistab, et raha ja aega on ettevõtetel ülearu käes.
Isegi riigiettevõtted ja asutused on hakanu nettuseilmas kerjama.
Tehke tööd selle asemel, et oma kerjakaussi laikisid nuiata.

31.8.11

16. augustil mõtlesin sedasi.

Arhiivis vedelev kirjatöö, mis kirja pandu pool kuud tagasi...

Kuis siis nii saab, et mina pole üldse saanud kutset viimasel ajal laineid löövast vahust.
Ega ma muidu poleks teada saanud.
Kuid Aarne bloogi lugedes sain esmamuljed kätte.
Samas ühtib mu arvamus Aarnega, kui asi tasuliseks lugemiseks läheb.
Mina lugemise pealt maksma ei kavatse hakata.
Käega katsutav ese peax olema, ntx raamat.
Niisamuti ei kavatse ma ka nõndanimetet e-raamatute eest maksta.
Mida rohkem ma kohtan netis saamahimu, seda enam tunnen, et internet muutub mu jaoks koormaks.
Kuni ühel hetkel viskab üle ning adjöö...
Niisamuti pole ma viimasel ajal uudiseid lugenud, tänu sellele, et nad nõuavad selle eest raha.

Elementaarselt hakkab mu anarhistlik vaim otsima alternatiive, kust uudisejanu kustutada. Ja satuvadki mulle ette kodumaale vaenulikud saidid.
Need on vähemalt tasuta...
Mis te arvate, kas kaminas muidu kuule pritsiti.
Järgmine võib olla kumin, somin, kemin, pämin...

Lõppkokkuvõttes on kõik võrdsed.
Sumin lakkab, kui viimne siinilma surnumatja on ärr koolend, rippudes kellegi hauatähise peal, ajades lehkavat haisu ümbruskonda laiali.

30. juuli k.a.

Arhiivis kolades avastasin 30. juunil kribatud mõtiskluse või aruande, mille pidin sel päeval veel üles riputama. aga ju siis tuli midagi vahele, et siia see ei jõudnud.
Nüüd parandan selle vea ärr...

Nomaitia.
Siuke uimane tunne on sees.
Ärevus.
Masendus.
Õigem oleks öelda: Sitt tunne.
Ajudes on kogu asi kinni.
No mis teha – pikad juhtmed.
Teadagi, needsinatised pikad juhtmed on kerele nuhtluseks.
Pohmakas?
Eehh... Ei usu nagu.
Pidin eila õdaq ühe õlle tegema, aga unustasin ära.
Üleeila kah miskit kangemat ei pruukinud.
Nõnda, et see põhjus on veel tuvastamata.
Nüüdki, kui õues liikusin, tunnetasin kõige vastu apaatsust.
Las kallab!
Mina vaatan oma klaasistunud okulaaridega, justkui unistavalt, kaugusse.
Aga ma ei unista.
Magada tahaks.
Siuke uni on peal, et lase olla.
Täna öösel uni lännu kella nella paiku kurat teab kuhu.
Siis vähkresin oma koikus.
Lõpuks haarasin ühe suvalise kirjateose ning lambi süttides keskendusin selle lugemisele.
Tund-paar hiljem mõtlesin, et mis kuradi pärast ma nüüd sedasi piinan ennast.
Tegin aseme ärr ning kadusin õue.
Kooserdasin paar tiiru ringi siis tagasi tuppa.
Vaatasin kella – see näitas kuus kolmkümmend.
Laupane päiv kah, et kohvitamist nii vara teostada ei tahtnu.
Loivasin tagasi asemele.
Nõnda kui pea diivanipatja puutus, nii magasin nigu laip.
Õudus.


29.8.11

Änämb ep mahu...

Vitsutasi ploome.
Kõriauguni.
Ütlesi: „Homme
sitapaprini
viib kiirem rada,
teadke, mul on sitahäda!“

26.8.11

Hommikune põrandapesu

Peale hommikuleiva manustamist mõtlesin, et koristan laua ärr.
Hakkasin lõikelauda haarama, omal teine käsi noa-kahvli-lusika all kinni, kui see arvas surfata väheke kuival, leivapurusel laual.
Libiseski lõikelaud suure kaarega kohvikruusi vastu ja lõi selle ümber.
Kibekiiresti reageerisin, aga vaat, sain kohvikruusist siis kinni, kui see juba kõlkus laua äärel.
No muidugi...
Kruusitäis kohvi lainetas laua all.
Võtsin edasist stoilise rahuga.
Kuivatasin lapiga põrandat ja irvitasin endamisi – jõukus ei anna häbeneda.
Kes veel on pesnud põrandat kohviga-koorega???

Jah, härra haridusminister

Jah, haridusministril on tuline õigus, kui ta väidab, et eliitkool vormib nullist tippu.
Aru ma ei saa aga ühest asjast.
Nimelt, miks pole suurt tunglemist vanglate uste taga?
Vangla on koolitus-kasvatus asutus.
Mis toodab rootsi kardinate varjus üha profesionaalsemaid kurikaelu.

24.8.11

Maapööraja memuaarid

Noh, ma nüüd olen tagaotsitav.
Rahvusvaheliselt?
No kuulge!
Ma nii kuulus veel pole.
Mis mõttes, et mis asjus?
Mõned pööravad riike, aga mina pööran maad ringi.
Mitte maakera, vaid tuhlimaad.
Teleskoop-labidaga.
Fiskars teeb noid, kui tõstukitest-kääridest siiber saab.
Nojah.
Aga kus häda kõikse suurem, seal viilimine lähedal.
Mina ei saa pikemat aega kummargil olla, hakkab seljale.
Mis kunagi mullikate kantseldamisega paigast on läinud.
Seljasirutamiseks kasutan abivahendit.
Kui varem oli kahe õunapuu vahele tõmmatud võrkkiik, siis selleaastane õunaikaldus keeras seal lebotamise kihva.
Nüüd on selleks hoopis teine puu.
Kuradi head ploomid, peab ütlema!
Mis nii viga tuhlimaad niiviisi pöörata.

23.8.11

Vabaduse leelotamisest...

Et tänane päev on MRP aastapäev, sellest tulenevalt nimetati see päev ümber hitlerismi- ja stalinismiohvrite päevaks, ei saa mitte vaiki jääda.

Vabaduse laulust on palju viginaid järelkajamina kõlanud.
Mina kuulasin ainult ühe loo sealt telku vahendusel ärr, et siis sauna Leili kütkesse maanduda.
Lugu ise oli Ajuraju esitet „Mai Taar“, misse pühendet maikuu Taarale.
Kusjuures oli see lätlaste/liivlaste poolne sügav kummardus vanema-Kaupo reetmise-eelsele ajastule.
Ja ainus lugulaul lõunanaabritelt, mis võtab mu kanged koivad vanadusest nõtruma.

Kui saunast naasesin, siis hakkasin täies vaikuses omatehtud pilte sorteerima.

22.8.11

Tuhlimaa sääsed

Ohjah.
Kuna kõik selle aasta tuhlid on nüüd korralikult salves, siis otsustasin kaevata niiöelda kaevetööde algatuseks ühe jupi tuhlimaad ümber.
Laotasin sita korralikult põllale laiali ja hakkasin labidaga maad sonkima.
Esimesed labidatäied keerasin suht heas tempos ringi.
Siis panin tähele järgmist.
Mida enam ma kaevasin, seda rohkem sääski mu ümber sumisema kippusid.
Kurat, ma ei teadnudki, et sääsed kuivas mullas pesitsevad...

19.8.11

Eelmise peatüki järg

Käisin täna survepesus.
Ehk siis tohtri man.
Vaiku ajaja kõrvaga.
Mure ikka oli nii suur, et mu ainus kiilaspea tahtis halliks minna.
Eila tegin enda täiesti lolliks.
Nimelt plaanisin kaunite kunsti hulka kuuluvat üritust minna kuulama, aga ajasin ilmselt kuupäevad sassi.
Ei tea, miks nii juhtus.
Ilmselgelt mure kõrvade pärast ajas ajudes midagi segamini.
Aga noh pole hullu.
Mis eila pooleli jäi, tuleb täna kordamisele.
Käravetel algab pool üheksa järvemusa kontsert.
Mis pidi lõppema tulevärgiga.
Näis siis...

Aga mis kurtusesse puutub, siis mina küll oma elu ette ei kujuta elamas täitsa kurdina.
Isegi praegu soovin, et ma saaksin kuulata linnulaulu, millest mul pole õrna aimugi, kuigi käo kukkumist taamal enam-vähem kuulen.
Vot sellest olen küll ilma, mis puudutab linnulaulu eristamisse.
Ehk mis lind mismoodi häälitseb.
Aga tuleb leppida sellega, mis on.
Ehkki väga vähesed kuuljad ihaldavad kurtust, eriti meesisendid, kes kodus näägutava naise mant põrutavad looduse rohelusse vaikust nautima.
Muide mina olevat rääkima hakanud siis, kui kirjutama õppisin.
Muidu ajasin kaashäälikud alati sassi, et keegi ei saanud aru, mida ma öelda tahtsin.
Vot sedasi lood.

18.8.11

Kuradi unine kõrv...

Ommiq!
Juba mitmet ommiq järgepanu ärkan ma vahelduvkuulmisega.
Ühest, vasakust kõrvast päris kurt.
Tänagi tajusin, et pooled sõnad läksivad kõige kaduviku teed.
Unise peaga pidin järsku oma tähelepanu teritama enneolematusse kõrgusesse, et raadiumimölast aru saada.
No ega see hea ole.
Nii, nagu ma aeglase ärkamisega – alles lõunaks suudan oma meeled tähelepanuks keskendada.
Ja nii on mul ka lõunaks kuulmine kah talutaval tasemel.

Siuke hull mõttemülgas keris vaimupildis lahti:
Kui ma ajan juba kõrvavaiku, siis olen kui puu.
Okaspuu, millel kah vaik voolab.
Kui okaspuu ära kuivab, tuleb teine langetada.
Tolleks aga tuleb kerves, mootorsaag abiks võtta.
Hehh, mõõk käraks kah ärr – Kalevipoja jälgedes sellisel juhul käin...
Või jätta kuivanud puu lindudele söömalauaks.
Dilemma messugune...

12.8.11

25 aastat

Veerand sajandit...
Mõnele pikk aeg, teisele tundub justkui eila.
Koolilõpust, kui meie teeneid enam Pööbelmanni instituudis ei vajatud.
Küll mõnel oli jube hää meel, kui meist lahti saadi.
Telliti meile buss, et see kogu selle kamba viiks Muskusse.
Eks ikka selleks, et meie tagasi ei tuleks.
Mis seal salata, me olime üsna võimatud tüübid, kelle toimetamisi jälgides mõni ikka jalad ees ära viidi.
Leebemal juhul mindi pinsile.
Juuste hallinemisest me täna ei kõssagi.
Homme...
Jah, homme vaatame veel kunagiste võitluskaaslastega tõtt.
Uurime isekeskis, kes millega hakkama on saanud.
Tunneme rõõmu voolavast viinast ja vahutavast õllest.
Kärsatame kumme...
Tekitame maavärina.
Veikene tsunaami pole ka paha.
Mingi mõtteteostus jääb keelele pidama.

Homme Lemmel näeme, raisad!

11.8.11

Millega vahepeal aega sisustasin?

Esimese asjana uue kaamera kasutusjuhendit pähe tuupides (selgub, et ega sel pole suurt mõtet).
Et ajud ülearu kärssama ei läheks, tegin uue votuplööga-galerii, kuhu riputan mõne hetke, mille kinni jõudsin püüda.

7.8.11

Anarhilise Raisakulli puna-mustad marjad igatahes hapud pole...






Kui juhtusin punamusta-teemat kaema, hakkas mu kolbas leierdama Vennaskonna üks lauluviis...

„Lahvatab lumise mäestiku foonil
vaarikapunane valgus.
Maailmarevolutsiooni must lipp
lehvib kui tõde ja algus...“



Minu tõde ja algus on seotud esimeste marjade nahkapistmisega...
Klassikud enne ja pärast mind tõdevad niikuinii, et ainus töö, mis toidab, on söömine!

Teised ontlikud kodanikud peidavad ennast millegipärast siin...

P.S. Nagunii avastate, et ma vahetasin kaamerat.
Tegin tengelpunga-raisale vähe tuuletõmbust, see aga hakkas pappi välja köhima ja nii ma sain vastu digipeegli.
Pole saanud piiblikest, mis kaasas oli, läbi hekseldet.
Nüüd mõtlen, kas selleks on tõesti paberihunti vaja?

Küsimiste vältimiseks panen vihje takkajärgi siia, sobib teine ka teemasse:

2.8.11

Sadayx

Sada postitust ja pool soorokitonnilist külastust sai juuli lõpuga ammendet.
Nii nagu ka mu mõtetega.
Enam nagu pole siukset särtsu, mis eelnevate aastate jooksul.
Teadvustan endale, et mingil hetkel on pääseteeks edasiliikumine.
Aga kuhu sa ikka panga servalt astud.
Otse alla...
Nonoh?!
Aga liikumine seegi.
Millel pole tagasikäiku...

28.7.11

Küünlaga looduse stiihia vastu...

Ptüi!
Tahavad, et ma koliksin tagasi Väike-Maarjasse.
Ega enne need tuuled oma lõõtsumist ei lõpeta.
Et oma kohalolekuga siis rahustan looduse vägivalda.
Aga olgu siis.
Kerkomõis tehtagu korda ja talipuud olgu olla, siis ma kaalun seda asja...

25.7.11

See on asendustegevus

„Takso!“
Ülestõstetud käega traatraamis prillidega härrasmees, kes hoidis kramplikult teise käega oma portfellisangast kinni, astus kärmelt tiheda liiklusega tänaval sõidutee suunas.
Kollase plafooniga masin peatus täpselt sel hetkel, kui mees lingist kinni haaras, ukse avas ning sisse istus, et taksoukse sulgedes liikuma hakata.
„Terminaali, palun,“ oli mokaotsast heidetud lühike vastus juhi küsivale pilgule, „aga kiiresti!“
Taksojuht andis signaali, vajutas gaasipedaali ning auto sukeldus liiklusvoogu.
Viisteist kvartalit kannatas klient tagaistmel, vaadates oma käekella sihverplaati ning heites justkui ette taksojuhi kohmakust.
Viimane tajus seda suurepäraselt ning otsustas klienti rahustada, uputades takso pargi lähedal rohelusse.
Reisija lõi mitu puhku oma pea ära, kui kiiresti sõitev auto ühest august teise põrkas.
Viimaks terendasid põlispuude vahelt terminaali valged seinad.
Viimne ponnistus veel ja takso lendas läbi tühja õhu betoonbarjääri vastu, peatades oma metallkere ainuüksi selleks, et juht ja reisija saaksid inertsiaalses keskkonnas oma sotid sirgeks aetud.
Terminaali soojusanduritel põhinev ukseavamissüsteem töötas täpselt, avades sel hetkel oma suu, et meeste vuntsid tundsid uste liikumist.
Maandudes läikivsiledale põrandale, kus mitte ühtki tolmutera polnud maas pidurdamaks meeste hoogu, libisesid kaks kuju lõbusalt lobisedes edasi lifti suunas.
Alles lifti ees asuv kummist põrandamatt pidurdas tuntavalt hoogu, viskamaks mehed hooga seisuasendisse.
Ajastus oli niivõrd täpne, et peale lifti sisenemist sulgusid viimase pleksiklaasist uksed.
Fuajees olnud inimesed olid seda kõike jälgides oma toimetused ära unustanud ja grotesksete nägudega tummalt pealt vaadanud.
Vaikus...
Kõrvulukustav vaikus kajas avaras saalis, kus enne valitses mitmekeelne sumin...
Inimeste silmad liikusid korrustevahelise liikumisvahendiga kaasa.
Kolmandale korrusele jõudes peatus lift sisisedes, äratades jälgijad letargiast.
Traatraamis prillidega härrasmees vaatas taaskord oma kurakäel asuvat sihverplaati, pigistas kramplikult portfelli, jättis taksojuhiga jumalaga ning kiirustas lahkuvale lennule.
Sohver, naaldudes hetkeks piirdele, heitis pilgu eemalduvale mehele järgi, muigas vuntsi.
Käsi taskutesse pistes tundis ta heameelt – mõlemat taskut rõhus raskus.
Raskus, mis oli, on ja jääb inimeste ahnust põletama.
Raskus, mille nimel on tapetud läbi aegade oma liigikaaslasi.
Raskus, mille väärtust aduvad vähesed.
Raskus...
Tasu takso ärandamise eest oli küllaldane.
Mõni minut hiljem sulandus ennistine sohver kameeleonina rahvamassi...

Põle aiga, raip...

Njaahh...
Viima'tsel a'al siuke ese, et sain oma "botoxi" kätte.
Pold küll see, mis ma tahtse, a kraad parem.
Väidetavalt.
Nüüd ole sellega kimand ümbruskonna tolmu veits segi.
Pold aega miskit kirja panna ega pildile võtta.

Esilaternal on siuke kammajaa sees, et kui yxi korda pressin nupukest, on alalisvool.
Kui teine kord kah vajutan - vahelduvvool.
Aga kolmat korda vajutades olen kui Chuck Norris, kes Texase korravalvurina pahasid püüab.
Neljat korda nuppu pressides on siuke tunne, et tuumasõjas osalen – kõik mattub pimedusse.
Nii pime on, et sittagi ei näe...

Et pilti kah sellest "botoxist"?
Ma ei viitsi!!!
Ausalt noh.
Sest olen porikärbseuimane parmukarjane...

Tühja kah!
Vaada isi.
Siuke ongi!

18.7.11

Raisakulli fotojaht: uus ja vana...



Oh, ärge nüüd arvake, et ma nüüd kohe loobun antud teemast.
Vastupidi...
Tegelikult kulus see vahepealne aeg testimiseks.
Et mida siin testida oli?
Eks ikka kahte näpitsat.

Kuigi punamustade jalgadega näpitsad on uuemad, kui kollased seda on, siis peaks neid ka mugavam käes hoida.
Aga ei saa öelda, et nii see on, ikka sirutab käsi kollaste järgi.
Kollased, Uniori kirjadega näpitsad leidsin ligi kaks tosinat aastat tagasi vanast aidast, enne kui see maha lammutati. Muidu oleks katus mulle pähe kukkunud.
Võtsin koheselt kasutusele.
Mõnikord oli ta hoopis kadunud - otsides sai paar tuba segi paisatud.
Siis juhtumisi oli ta taas mu silme all.
Käe järgi ja hästi tajun just läbilõikemomenti, millal kokkusurumist järele jätta.

Yato näpitsate kohta niipalju, et polsterdus on muidugi mugav, kuid ma ei taju seda momenti, mil tuleks kokkusurumimine järele jätta. Nii olen teist kasutanud lihtsalt teisejärguliseks tööks, näiteks väljatõmbamiseks ja elektritöödeks.
Pealegi on siuke asi veidi odavamate riistadega, et vajutanud need hoopis katki.
Või siis tulevad need polsterdused hoopis käepidemete küljest ära.

Tõsi, siiamaani on punamustad vastu pidanud.

Teised uued vanad...

16.7.11

Doping raibe...

Sõin täna leiba.
Musta leiba.
Tumedat rukkileiba.
Fazeri toode oli teine.
Siis juhtus mu pilk kotile pidama jääma.
Ja mida mina siis loen.
Et see leib on testitud Veerpalu peal.

Edasi mõelge ise...


Järelikult ma dopingut silmini täis topitud.
Noh, dopingukütid, kus te tuiate?

14.7.11

Botoxist Fantozzini... Itaalia, raisk!

Mõtlesi kah targutada vähe ilurindel.
Kuna ma pole just Ilu-Eedu, ega Tsippentaal, Atoonisest röökimata, pigem kaldun vastassuunda elik Kuasimoodo kanti, nigu mind esmanäinud inimesed ütlevad viisakalt väristades õlgu ja keerates end ringi, et jummeli pärast minu koledat ja inetut larhvi enam ei näeks, siis otsustasin kah miskit omandada.
Tilulilukataloogidest ega kaubamajadest ma ei kavatse omale viinavahtu või kurgumaske tellida.
Selles olen üsnagi veendunud.
Kreemidest ei tea ma miskit, sest neil pole kasutusõpetust man.
Kui on, siis võõramaa keeles, millest mina mõhkugi aru ei pruugi saada.
Nii võib juhtuda, et määrin rattaketti näiteks lõustakreemiga.
Või siis viksin kätekreemi kirsavoidesse.
Pärast võib-olla keegi tahab kättpidi teretada, aga haarab hoopis mu päevinäinud, sõnnikuhaisusest ja auklikust kirsast kinni...

Novot, tekkis tahtmine botoxit saada.
Andsin juba tellimuse sisse, aga õige pea tuli vastus, et seda mudelit, mis mina tellisin – njeetu elik pole.
Vähemalt nende poes.
Raisk, suht rasvane hind oli teisel.
Aga kui ei, siis ei.
Ilukerjajad, nii pole ilus.
Tõesti kohe.
Kuidagiviisi pean ennast üles äigama.
Kus ma saan siis, kui pole seda, mida sooviks.
Ma tahaks randa rahva sekka minna, aga kus ma selle lotendava õllevatsaga ikka ilmun.
Taga enam, vähem kui kuu aja pärast pean klassikokkuminekule kooserdama.

Millegipärast kummitab mu peakolus mitmendat-setmendat päeva üks ammunähtu linateos.
Itaallaste „Fantozzi kõigi vastu“, kui mu mälu ikka teose nime õieti mäletab.
Sinna on veerand sajandit, kui ma viimati kinos käisin.
Ülalmainitud filmi kaesin ilmselt pea kolmkümmend aastat tagasi.

11.7.11

Poola nari

Kujutage ette siukset pilti:
Olete kuskil Poolas ja hotellis on vabade kohtade ikaldus.
Ometi soovite just antud hotelli jääda ja seda enam, rakkus jalgadega edasi ei viitsi liikuda.
Kuhu ööbima jääda?
Üks lahendus on Poola nari, millesse annab ärr mahutada kaks reisilist, parimal juhul ka kolm.
Koosneb alumisest ja ülemisest lavatsist. Tavaliselt on ülemisel üsna kitsas olemine võrreldes alumisega.
Noh, lugupeetavad seltsimehed!
Esitlusele tuleb: POOLA NARI.

Ülalolev on Poola nari Eesti variant keskmise riiuliga.
Kahjuks ilma ööbijateta.
Kuskil on mul üks pilt isegi tallel, kus demonstreeriti sellesinatise nari (eba)mugavusi.
Aga asjaosaliste käest luba küsimata ma seda üles riputada ei saa.

Mitu head aastat tagasi käisid mu head sugulased ja nende üks sõber ekskursioonil.
Kui mu mälu ei valeta, siis kandis seesinatine ringreis nime: Tšehhi-Poola õlletuur.
Mehed käisid seal proovimas kohalikke õllesid.
Möödaminnes ka kohalike kultuuriväärsustega tutvumas.
Ühes hotellis tehtigi vist mõned klõpsud ärr.
Aru ma ei saa ühest asjast, kuidas mahtus sinna ülemisele lavatsile üleni lihaseline ja pikakasvuline tüüp, kes minust pool peajagu pikem.
Igal juhul oli tal väga rahulolev nägu ees.

Raisakulli hilinenud fotojaht: oranž ja violet...



Nonii...
Ämmbäkk.
Mitte, et ma ämma oodanuks.
Vahepealne paus kujunes üsnagi pikaks.
Nüüdki annan omale õiguse vabalt valida teemasid, millest osa võtta.
Alljärgneval pildil on rohkem oranže, kui vaja olnuks, seda enam ei hakanud ma kääridega ülearuseid välja lõikama.

Nüüd olen vast poliitiliselt ebakorrektne ja propageerin meelemürgitust.
Violetsed põdrakanepid öhtuses udus:


Orange maakonna Violetid...

Kurvi taga

„Ma palun teie tähelepanu, noormees! Ma palun teil tungivalt oma kohale istuda! Ja kinnitage turvavöö!“
Poiss seisis ikka püsti, vaatas kord siia, kord tänna, otsides rahva seast oma kedagi.
„Noormees! Kas te kuulete? Ma hakkan kannatust kaotama! Ma pean teid paluma siit atraktsioonist lahkuda!“
Poisi nägu oli pettunud – viimane sõit sellel aastal ja isa ei tulnud.
„Ta lubas ju!“ vasardas ta peas.
Vastumeelselt istus poiss oma istmele, kinnitas turvavöö ja vaatas mornilt ette.
Rong nõksatas ning hakkas ülespoole liikuma.
Vaevaliselt nagu tigu vedas vedur vaguneid järgi.
Harjale jõudes hetkeks nõksatas, justkui käiku vahetades, suurenes rongi kiirus.
Kiirendades kihutati alla.
Huilged muutusid kriiskavateks iga tõusu, languse ja kurviga...

„Aitab tänaseks küll!“
Hommikust saati olid sunnitöölised valvurite teravate pilkude all tööd vehkinud teha.
Ahelate kõlinal lonkisid väsinud ja higised mehed bussi poole, kus kubjas nad üle luges.
Kaasasolnud insener kontrollis parasjagu seda teejuppi, mille sunnitöölised olid kokku monteerinud, kui kaugusest kostus huige ning muutis mehe ehmatusest kangeks.
„See haru pidi kuu aega veel olema remondis!“ vasardas mehel peas.
Kiiresti sirvides oma pabereid, leides õige lehe ja heitnud pilgu sellele, rahunes ta silmnähtavalt.
Ka kubjas oli kuulnud huiget, andis ta oma meestele minuti valmisolekuks number üks.
Buss liikus paigalt ja venis raske käiguga üle nõlva, keerutades üles tihedat teetolmupilve.
Taamalt kostus taaskord huige, sedapuhku tsipa lähemalt kui eelmine.
Insener kuulatas veel – kaugusest kostus raske mootorimürin, mida tekitasid automaatvedurid, millel järel pea miilipikkune vaguniterivi.
Seda rongi ei peata rätikuga vehkides.
Nüüd hakkas mehel kiire.
Ta helistas dispetšerile, saamaks asjade käigust selgust, kuid keegi ei võtnud toru vastu.
Lõpuks viskas ta telefoni käest ja asus puuduolevat relssi paigaldama.
Viimast polti kinni keerates ja kuulates läbi kõrvades kostva verekohina, kuis huige käänaku tagant lähenes.
Mehele meenus, et ta pidi pojaga lõbustusparki minema, kui ta tundis hetkelist valu.
Rong hakkis peatumata mehe tükkideks.

...Nii karastunud inimesed nagu päästjad, polnud seda segadikku enne näinud.
Viimase kurvi man oli segamini rauahunnikud ja verised, elutud tömbid.

7.7.11

Poola trimmer

Kui ma jaanide aegu olin kodunt eemal küla peal, siis päeva ajal oli siuke keiss, et tahaks veidi tööd kah seal teha.
Võtsin peremehe trimmeri ja tõmbasin naate ja kõrge rohu kuusekeste ümbert maha, et umbrohi ei lämmataks noid.
Õhtul siis istusime grilli ümber.
Mu pilk jäi pidama vana sireliheki man.
Selle ees laiutas umbrohi.
Küsisin peremehelt: -Miks ta seda kasvatab? Et ma tõmban selle ka maha...-
Peremees vastas stoilise rahuga: -Säält võetakse igal õhtul Poola trimmeriga maha.-
Mina: -PFFFF!!!-
Ilmselt oli mul väegade totakas nägu peas, et peremees oli sunnitud selgitama: -Sigadele läheb see.-
Noogutasin: -Aga kus sul see poola trimmer on?-
-Vaata, aia peal puhkab.-
Tõstsin pilgu ja kirusin mõttes oma pikki juhtmeid...

Kallid lugejad.
Lubage esitleda: POOLA TRIMMER

Kuna mul toona fotokat kaasas polnud, siis tuhnisin aidas veidi ja tegin klõpsu ärr...

6.7.11

Raisakulli fotojaht: Valge öö?

Siuke asi, et kaesin fotojahi teemat jaanide paiku ning päev hiljem klõpsutasin pildi ärr.
Et liig palju sekeldusi oli, unustasin selle üles panna.
Kui eila viskasin pilgu mälukaardile, siis tuli meelde, mis asi tegemata jäi.

Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole.
Niisiis, oli teemaks valged ööd.
No mul siin küll polnud siukset tunnet, et öö valge olnuks.
Ega pildiaparaat ei valeta kah.

Raisakull teatab, et see öö oli paar minutit hiljem hoopis hõbevalgem.

Aga naa hilja lingitama küll kuskile ei hakka...

5.7.11

Murunäksija

Vähem kui kuu aega tagasi sattusin ma Tarvanpääl pauõuele.
Juhuslikult jäi mu silm pidama päevapakkumisele.
Ostsin siis masina ärr.
Ei mingit kõhkelungi.
Tariti massin kottu.
Asja karbist välja tõstes jäi silm pidama ratastele.
Aju hakkas genereerima ühte mõtet.
Rattad olivad kui joobnud mersu märk.

Et masin musta karva on, siis: kas ma olen rassist, kui panen partneri tööle?
Ei julge teist päeva ajal välja lasta.
Mine noid idiootseid ametnikke tea - väänavad mingi kõvera paragrahvi kaela.
Pärast seleta kohtusakstele, et sa mitte eesel ole...

Ratastooli renoo*

Vanaks kipun jääma.
Käik pole enam see, mis vanasti.
Seetõttu valmistun varakult vanaduspõlveks.
Muretuks vanaduspõlveks.
Hankisin nimelt omale ratastooli.

Maie või Malle Parrik leelotas omal aal aint viiendast rattast.
Kehva vend on. Või siiski õde?
Mul kaks korda rohkem rattaid all...
Seega on minu vankril kümme ratast all.

Küla päält saadud ratastooli kavatsesin ma kõiksepealt ärr puhastada ja pärast renoveerida.
Enne tööde algust võtsin fotoka välja ja tegin klõpsu ärr.

Siis koukisin tööriistad lagedale ja lammutamine võis alata.
Kui tool oli enam-vähem lahti harutet, hakkasin mööblriiet otsima.
Millega saaks asendada punase istmikualuse ja seljataguse.
Mida pole, seda pole.
Tühi töö ja vaimu näksimine.
Egas miskit, tuli tool kokku tagasi panna.
Tulemus sai umbes taoline, mis ülaloleval pildil.
Ainuke asi, mis muutund oli - tool sai puhtamaks...

*Pealkirjas on mõeldud siiski renoveerimist, mitte konnasööjate iseliikurimarki.

Raisakulli võõrutusravi

Nädal tagasi läksin võõrutusravile.
Tooru sana perra justku sanatooriumisse.
Ravikuur, mitte ravisara, kestis eilseni ning selle ajaga sai ärr joodu kaks-kolm kasti pindist sassi, kolmveerandliitrise putli Jamesoni viskit, liitrise Duvali, Viruvalget, ca 5-6 sikspäkki alekoki preemiumit, kasiinorummi, veini üksjagu, 5liitrise saksa vaadiõltsi...
Ahjah... Lugematutes liitrites vett kah.
Porkuni järvevett ma küll ei pruukinu seespidiselt, vaid ikke kastsin ennast kuumakaitseks.
Võõrutusravi messugune, eks ole.
Miks selline kogus vedelikke menüüs oli, vaat seda tuleks küsida tohtrite käest.
Et mis võõrutuskuur see veel oli? küsite mu käest.
Nettuse võõrutusravi.
Ei mingit raali taga sittungit.

Palav oli, raisk!
Kogu aeg käis töö – hommikust siestani, sealt lausa õhtani.
Seejärel siis söök ja jook ning põhku pugemine.
Katusevahetus käis.
Peale seda olin kui teine loom.
Katus olla sõitma hakanu...
Nagu üks asjaosaline mainis mokaotsast, et töö rikkus Raisakulli ärr...
Et ma olevat tööbikuks hakanu.
Tööbik pidi eesti sekspressi sõnul olema töönarkar.
Nii kui eila oma pessa tagasi lendasi, olin ma nii väsind, et ei viitsind uut, pea kuuvanust muruniidukit käima lükata.
Kuid süda ei andnu rahu, silm asu.
Ja et ilm muutus veidi jahedamaks, otsustasin viitsida veidi kõndida.
Lükkasin masina siiski välja ning viimane podises nagu siil pea hilisõhtani.
See-eest sai aiasisene korraliku väljanägemise.
Aiatagune on praegusel hetkel pooleldi niitmata, kuna penss, mitte pension, vaid bensiin lõppes otsa.


P.S. Nüüd on mul üks projekt käsil, õieti mingi asja taastamine.
Tollest edaspidi...

26.6.11

Sisaliku jälg õhus

Ta vaatas mulle otsa.
Küsis ainsa küsimuse, mis pani mu õhku ahmima.
- Miks sa pole seniajani kedagi armastanud?

Mõtlesin, mida vastata.
- Kurat seda nüüd teabki. Vaata, kui me esimest korda kohtusime, siis raputasid sa pead. Miks?

- Ma ootasin oma imeilusat printsi, aga sind vaadates põlgasin su ära. Väga rumal minust.

- Ma ei ütleks, et sa rumal oled, pigem oli kõik su ajudes kinni, eks ole. Ja pealegi, sa oled ju igasuguseid filme näinud, kus ilusad ja targad mehed võidavad koletisi, kes olid näiliselt rumala­mad. Eks need filmid olid ajupesuvahendid. Nendega suunati kõikide vaatajate veendumused ikka sellisteks, et ilus ja tugev on kasulik olla. Siis saad sa ka armastatud olla. Samas ei tajuta, kui palju läheb ilutoodete ostuks. Kas sa bärbit ja kenni oled noores eas ihaldanud? Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis maast-madalast süstitakse inimlastele seda va iluideaali peakolusse. Nagu aaria rassist vähe olnuks.

Ta kuulas mu sõnu, mõtles veidi ja noogutas kaasa.
- Aga ikkagi, miks sa pole seniajani teinepoolt leidnud?

Vaatasin talle sügavalt silma, ohkasin südamepõhjast ja meenutasin üht seika.
- Tol ajal olin ma nagu noored ikka hakkamist täis.
Kool sai läbi, keelud ja tabud kukkusid mu täisealiseks saamisel.
Käisin tantsupidudel, kus liikusid neiud.
Sain pea kõigilt korvi.
Siis hakkasin mõistma, et asi saab olla ainult minus.
Nii ma loobusin edaspidi diskoreid nuumamast.
Ma olin väsinud otsimast elukaaslast.
Nagu sellest vähe oleks.
Siis kohtasin ma ühte tüdrukut, kes oli hiljuti linnakesse saabunud.
Oi, see oli küll valus, millega ta hakkama sai.
Mul viskas närv üle, kui toibusin tema tembust.
Läks mööda paar aastat.
Kord ühelt koosolekult kottu naastes kohtasin oma teel teda.
Tema, kes tegi mu nii hellaks, et pidin endale peaaegu nööri kaela riputama.
Kuid üks sõber sai õigel ajal vahele.
Tüdruk oli joobnud ja lällas prügikasti man, otsides sealt konisid.
Me pilgud kohtusid – tema kunagisest uhkest pilgust oli nüüd saanud alandlik ja pugejalik silmavaade.
Algul tunnistas tükk aega mind, tundes lõpuks mu ära, hakkasid ta põsed õhetama.
Ta pööras mulle oma selja ja kadus mu vaateväljast.
Ma ei tea, kaua ma seal seisin, kuid ühel hetkel tajusin, et vihmapiisad langesid mu näole ja äratasid mu letargiast.
Vaikselt omaette tänasin ma teda selle eest, et ma pole tast sõltuv.
Ning samas hakkas mul temast kahjugi.
Ja tema elukaaslastest samuti.

- Ja nüüd oled ju sõltumatu.
Ma kadestan neid, kes millestki või kellestki ei sõltu.

- Hmm, sõltumatus on üks huvitav nähtus.
Nagu sisaliku jälg õhus.

- Mis mõttes?

- Sõltumatust kui sellist pole olemas.
Kõik on seotud nii kaudselt kui otseselt.
Nii nagu sina oled nüüd sõltuv minust ja mina omakorda sinust.
Seda nimetatakse vist armastuseks.

- Tead, ma... Ma... armastan sind.

- Ma tean seda, kullake.

Tema imeilus rohekaskollane kärnadega kaetud punnsilmne nägu lähenes ja meie kaheharulised keeled kohtusid...

22.6.11

Tagasitulek tähtede juurest

Pärast raamatu käest panemist jäin segaste tunnetega mõttesse.
Stanislaw Lem taipas ärr asja tuuma – kosmoselennud on mõttetu inimressurside ja monetaarraisk.
Vegeteerides kümmekond aastat peaaegu valgusekiirusel sõitvas paadis, oled kui ajamasinas, naastes Maale, on siin elu edasi lännu umbkaudu sadakond aastat.
Ma tunnetasin täiega minategelase Hal Breggi hämmastust bezatreerimise, eskalaatorilaadsete liikumisvahendite jms. suhtes.
Google – khmmm... vabandust – infor teab kõike ja ühendab...
Mis puutub vägivallatusse ilma, ausalt öeldes on inimkonna ajalugu olnud võitluste tallermaa,
ka sellega pani Lem täppesse, kui peale bezatreerimise käikulaskmist kuivasid sündmused üsna igavateks.
Teate noid meelelahutussaateid, kus inimloom pisteti täispuhutavatesse ürpidesse, et seejärel gladiaatori kombel vastasega ennast kogu ilmale naerualuseks teha. Novot, see idee on ilmselt Lemi peakolust pärit.
Miskipärast kerkis mulle silme ette kommunism, kuid üsna pea varises kõik see kokku, kui Bregg soovis suvilakohta üürida, et pidi selle eest maksma.
Realist pole see, kes reaalselt mõtleb, vaid see, kes reaalis näitleb. Ehk siis reaal on teatri, kino, seriaalide ja muu siukse segadus.
Teleriekraan oli jutustuses terve toa sein täis. Kaugel siis meiegi tehnoloogia on?
Raamatu mõjul aga kipun arvama, et võidurelvastumise katte all saadeti paar ekspeditsiooni salaja kosmosesse, kust nad naasevad kuskil sajaviiekumne aasta pärast.
Noh, kamoon pole?

Leidsin ühe sügavmõttelise üteluse, mille Lem omistas Platonile: „Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud.“

Küsida võib alati...

... iseasi, kas vastuseid laekub.
Vaatasin oma blooga statsist, et eksitakse siia märksõnadega "blogijate kokkutulek".
Nõnda, et küsingi, kas sel aastal on kuskil taoline ettevõtmine plaanis?

16.6.11

Jaanikueelne test

Komistasin Aarne bloogas surfates seksikuse testile, misse ei pidavat üldse valetama.
Tulemus on allpool:
A.I.V.O. ei ole üldse seksikas. :(

Käesolev tunnistus on välja antud tõestamaks, et

A.I.V.O.

on sooritanud vastava testi ning on tunnistatud täiesti ebaseksikaks. Kurb lugu, aga testitulemus ei valeta.

Katsu edaspidi rohkem pingutada. Pane homme puhas särk selga.


Aarne seksikuse test / Aarne bloog


Kurat, panin just ennist puhta särgi selga...

Aga sel testil on tõsi taga, sest ammuigi olen täheldand, et minust pöörduvad naised igal juhul ära.
Mitte keegi ei soovi minuga rahva silme alla sattuda.
Kardetakse vist naerualuseks jääda?

Eila Tarvanpääl...

Ommiq siis...
Muide, nüüd olen ma prominent, kuna eila varahommikul kondasin Tarvanpää promenaadil.
Siis, kui bussist maha astusin ja kirusin endamisi, et kuradima kohvinälg on ning sellest tulenevalt võitlesin unega.
Kõiksepealt jalutasin Hagari Piitsamaja manu, mis aga oli veel suletud.
Siis mööda promenaadi kõmpisin järgmise söömakoha man, lootust hellitamata – kas tuu veel avatud pole.
Üritasin Turuplatzi minna.
Aga ju olin oma mõtetega nii ametis, et ühel hetkel avastasin end hoopis Laada bistroo juures.
Misse kandis juba uut nime Laada kohvik.
Astusin sisse ja tellisin omale kohvi.
Kohvitass käes laveerisin nurga peale istuma.
Aknast välja kaedes kahetsesin tõsimeeli, et mul fotokas maha jäi.
Tumehallid pilved taamal, pool tänavat ja varahommikune päikesehelk vaateväljas...
Tööle kiirustavad loomad trippimas oma kontstikkudega...
Millise kena pildi saanuks sel hetkel.
Oeehhh...
Peale kohvi joomingut astusin möödaminnes kroonisellust läbi.
Mõned kaubakohad olid sealgi suletud.
Ma enam ei tahagi selgust küsimusele, miks poed üldiselt väga hilja avatakse.
Saan aru, et müüjatel on ka pered ja omanikud on väga laisad, et ise kassas istuda.
Kuulsin ja lugesin kunagi ammu, et vanasti oli poodnik poe omanik, kes juba kell 6 avas oma äri, istudes ise kassas. Juhul, kui oli hea asukohaga koht, siis oli ta reeglina ka jõukam ja palkas ka selli, kellega oli selline kaup, et poolest hommikust võtab sell kaupluse asjaajamise oma kaela. Ja õhtuti oli jälle omanik arvelaua taga.

14.6.11

Marsi kroonikad

Need paar päeva, mis tohterdusele kulus, võtsin ette harukordse tegevuse.
Näppude vahele eksis Ray Bradbury „Marsi kroonikad“.
Eks ma siis lugesin teist.
Pool raamatut loetud, kui mulle kargas silme ette millegipärast kultusfilm „Kosmoseodüsseia 2001“.
Mine seda vanduvat nõutut teooriat tea, kumb kummalt snitti võttis...
Edasi oli umbes siuke segadus hinges nagu oleksin filmi „451 kraadise Fahrenheiti“ keskmes.
Vahepeale ka Tarkovski lavastet „Solarist“ ja „Stalkerit“

Hmmm...
Igal juhul päris hea lugemine oli.


„Mirabilia“ sarja kuuluva 1974. aastal väljaantud raamatu kohta oli hind alul 57 kopikat, kuid augustist 1980 oli selle teose hind juba rubla kakskend kopikat.
Nõukogudemaa inflatsioon?

Järgmine raamat on samuti Mirabilia sarja kuuluv Stanislav Lemi „Tagasitulek tähtede juurest“.

Tarvanpää pungileelotamisest...


Mina aru ei saa.
Punklaulupeost kui taolisest.
Misse Tarvanpää lauluhiies teist korda toimus.
Kuidas on see asi võimalik, et terve kari inimesi jõrisevad dirigendi taktikepi järgi lavatsi man?
Mu teada on taoline pseudopunkluse asi täiesti vastuvõetamatu õigete punkarite poolt, kesnad istuvad põõsas ja pruugivad õltsi ning jorisevad viit nii hästi-halvasti, kui oskavad.
Ilma vehkleva taktikepi-vanurita.
Punk läheb äriks kätte.
Pungiõlts, pungihapupiim...
Iseasi, kui antud kraam jagatakse tasuta igale soovijale.

Aga teisalt jällegi, eks see vana õige punk saab ehk noort verd man pseudo- elik võltspungi arvelt, et ei koolegi ärr.
Nii, et sümbioos messugune.

Ise ma kahjuks/õnneks Tarvanpääle ei jõudnud...
Aga selle-eest jõin õltsi, jõurasin võpsikus kohalike parmudega hiliste tundideni, kuni viimne meie seast langes võimude tagakiusamise ohvriks.
Ommiq'l siis lugesime hambad üle – puudu tuli, raisk.
Peale selle olid me näod üles pekstud...


P.S. Muidusöödikutest munajoodikutele elik autorikaitse mentidele teadmiseks: pilt on kuskilt nettusest pihta pandud (ma ei mäleta, kust ja millal)
Häbi mulle!

10.6.11

Kidramäng, siesta ja kärbes...

Lämbetel päevadel üritasin siestat pidades kidramängu õppida kuulmise järgi.
No mitte ei tule mul miskit välja.
Ju pole mul suzuki?-õppeks vajalikku kogemust.
Lihtsalt tinistan mingisuguse meloodia välja, a too on niivõrd hädine piuks.
Ei kannata kriitikat.
Mitukümmend silmapaari on mind vähem imetlemas.
Musikaalne kärbes, kes lendas mu põlvele kidramusa nautima, sai hävitava löögi osaliseks.
Kärbsepiitsaga.

Lumehelbeke.

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu.
Minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi, polnud mind ootamas kedagi.
Piltlikult öeldes – nagu võidu toonud väejuhti ootas rohke rahvahulgaga ümbritsetud triumfikaar.
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.


Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad.
See, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks.
Sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin tühi koht.
Tundsin piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Jõin oma teed edasi.
Iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema.
Tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud.
Küll aga tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu.
Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked.
Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, on nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.

Hommikul silmi avades olin segaduses.
Olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp...






Post Skriptum - Loe ka seda, mida teised kribavad sama pealkirja all...

6.6.11

Vabakutselise töötatöölise memuaarid...

Nädalataguse sissekande vaimust oli asi kaugel. Väga kaugel...
Tööd oli sitaks palju, lisaks trimmerdamisele sai laudu valitud, saetud, värvitud, puid kuuri kantud, seasitta välja kärutet, emis uude sulgu saadetud, oksarisu jaaniku tarbeks korjatud, mesilassülemit tarru aidatud...
No ei tule kõik tööd ühekorraga meelde, mida kõike seal sai toimetet...
Seega, möödunud nädalast meenub mulle ainult kõva töörügamine ja pühabaommiqne õudne pohmakas.
Tuu viimane raisk oli nii võimas, et pool päeva võttis enne, kui inimeselooma tunne jõudse kohale.
Mäletan vaid seda, et lauba ööl vasta pühabat sai igatsugu hõrgutisi mekitud.
Kusjuures laubal hoidsin üsna kainet joont kuni õdaqni jurqmaja man, kus hõrgutisi mekitud sai.
Mida kõike seal polnd...
Saslõkki oli ikke oi-ku-pallu.
Alkot siiski sai vähem pruugitet, kui tavaliselt.
Ise ma arvan, et seened üldisemalt mulle ei sobi pohlavee-õlle-veini-brändi kõrvale.
Just seened hallitusjuustu ja vorstiga olid esimesed asjad, mis mulle ommiq väljas põit tühjendades mu sisemusest märku andsid.
Ega ma kade olnud, ajasin näpud kurku ja sealt nad tulidki riburada.

Muideks, laubaöösi, kui jurq läbi, läksin ööbimisekohta, heites koikule, sulgesin silmad ning uinusin pilkselt. Muidu olin pea kõik need ööd, vähernud küll ühtpidi, küll teistpidi, vasta ommiqt sain alles sõba silmi...
Lämmi oli.
Küllap vist mingi pidur oli mu magamisel peal, mis alko mõjul vabastet sai.

Endale edaspidiseks teadmiseks...
Parim pohmakaravim on see, millega eelmisel õdaq liialdatud sai.
Kuigi veini ma rüüpasin veits rohkem, kui õltsi, ravisin pead prantsuse õllega.
Sildil oli küll kiri '33', aga veerand liitrine granaat oli teine.
Mekk oli tollel nagu veneaegsel zigullil.

30.5.11

Olematu töötahe...

Tänase seisuga sain puud lõpuks lõhutud.
Kurat! ma ütleks.
Piltlikult väljendades võttis see üle koera saba astumine psüühilises plaanis nii läbi mis läbi.
Jändrikumaid puid ei hakanud ma kervega lööma. Võtsin mootorsae ja lasin pikuti pooleks. Omal oli üsna lihtsam. Ilmselt pean endale raskema ja pikema varrega kirve muretsema. No kaua sa ikka läbioksastand kuuski ja toomepuid jõuad kerge kirvega lõhkuda.
Vähemalt püsisin endale püstited ajavahemikus, ennetades plaani siiski üheainsama päevaga.

Homme on siis logelemise päev?
Ei ütleks.
Võib-olla lähen homme küla peale.
Vähemalt eila mulle teatati, et õlled ja viinad on sealtpoolt, võtku ma ainult töötahe kaasa.
Maalitarbed vaja kultuurkihi alt välja kaevandada.
Siis saab juba molberti peal vineeritükile kribada üheainsa sõna suurelt ja punaselt: TÖÖTAHE!
Minu poolt on siis asi ants...

Aga nüüd võtan ja kammin Sassi...
Klõmm!!!

27.5.11

Ärge ajage mulle parme pähe...

Ohjah...
Digiteeveel oli mingil a'al kanalivahetus toimunud.
Et see pidi parendama vastuvõttu.
Pigem oldi kerkopappide nurinast villandunud.
Öelge ikka otse välja, et kerkosaksad ei saanud digiteevett kaeda, kuna Revali pealt olnud kanali sageduseks 666 MHz.

Kus mu honorar on?

Päevaleht oli trükkinud/kopeerinud mu vaimuvälgatuse nii paberile kui ka netti.

Niisiis, küsin Eesti Päevalehelt otse: Kus mu honorar on?

Ega ole eriti kaua aega möödunud, kui ma eelmisest mõttemülka-vargusest Eesti Päevalehe poolt kribasin...

Tervitustega vanaemalt.

Maailm hakkas keerlema, kui ma viimase tüki põske toppisin ja mäluma hakkasin.
Vaatasin imestunult ringi.
Kõik ülejäänud kiilaspäised vajutasid oma pead kuklasse ning olid uppumas oma okse sisse, mis kõrist väikese kuumaveeallikana mulksudes suunurkadest alla voolas.
Nad ahmisid nagu kalad õhku.
Õugide jaoks oli see viimne söömaaeg.
Võib-olla ka minu jaoks, sest mu senine elu veeres nagu tummfilmis mu silme ees...

Esimest korda hakkasin mäletama siis, kui olin kuuene.
Olin peres ainuke laps.
Aasta peale mu sündi hukkusid vanemad lennuõnnetuses, kui nad Lapplandiasse suusareisile sõitsid.
Lennuk Rovaniemisse ei jõudnud.
Seetõttu kasvasin vanaema hoole all.
Vanaema oli üsna noorena ühte lõunamaa võõrasse armunud ja tõi poolteise aasta pärast ilmale tütre. Peale esimest kohtingut teist ei tulnud, sest see, keda võinuksin vanaisaks kutsuda, püüti võimude poolt kinni ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.
Vanaema rääkis, et vanaisa oli põgenik.
Mille alusel ta karistust kandis, ei teadnud ma seniajani.
Üksainus foto, mille vanaisa oli endast jätnud, hoidis vanaema kümne luku taga.
Alles enne oma surma näitas vanaema mulle seda ülesvõtet.
Sellelt vaatas mulle vastu kiilaspäine, ovaalse näokuju, terava nina ja kriipsuks surutud suuga kuju heasüdamlik silmavaade. Just need silmad jäid mulle igavseseks mällu. Millegipärast oli mul selline tunne, et ka mu emal olid noodsamad ülilahked silmad. Ehkki palju ma temast ei teadnud ega mäletanud.
Teiste juttude järgi teadsin niipalju, et mu ema oli punkar, algusest peale mässulise iseloomuga. Koolis oli tal alailma pahandusi. Eriti lubamatu oli emal nahktagi, mida ta kandis igas tunnis. Koolidirektsiooni ajas marru veel juuste pidev mahaajamine. Hiljem ka nahaneetide ja -rõngaste lisandumine. Lõpuks löödi käega, nentides vana ütelust küüraka ja tema sepiku kohta.
Teismeliseas oli emal koolis juba oi kui palju järgijaid.
Selle valguses kolisid paljud niinimetet normaalpered ja õpetajad teise linnaossa, teadmata, et aja jooksul jõuab pungivaimustus ka sinna.
Siis oli emal villand saanud kõigist ja läks suurde linna, kus ta töötas veidi aega naismaadlejana, kuni ta kohtus mu isaga.
Isast ei teadnud ma midagi peale selle, et ta oli jurist. Õigemini õigusteaduste professor, kelle abiga mu ema nõudis sisse saamata jäänud töötasu.
Et isale tekkis mõjukaid vaenlasi, siis kolisid mõlemad vanaema poole.
Ja aastapäevad peale seda kolimist pidin mina ilmavalgust nägema.
Aasta hiljem olin ma ilma vanemateta, kes juttude järgi sõitsid suusareisile.
Tegelikku põhjust ei selgitatudki välja.
Vanaemas toimus peale seda üleüldine muutus.
Paari tunniga olid ilusad pruunid lokkis juuksed hallid, näole ilmusid kortsud, tema äärmiselt sale ja sihvakas keha muutus veidi kühmus olekuga.
Enam ei ta ei naernud mitte kunagi, ainult minuga koos olles oli mananud läbi raskuste naeratuse näole.

Aastad läksid omasoodu.
Ma töötasin parasjagu edukas tehnoloogiafirmas, kui üks mu kolleeg mainis õugidest - et ma sarnanevat neile.
Saatsin ta muidugi kuu peale.
Enam me sellest ei rääkinud.
Kui ühel sombusel päeval astusid mu juurde päikeseprillidega tursked kapid.
Teadsin, kes neile minust rääkis.
Vaatasin kolleegi suunas – see ei osanud oma pilku kuskile peita.
Läksin kappidega vabatahtlikult kaasa.
Paar päeva hoiti mind pisikeses kongis.
Kui sealt pääsesin, astusin kolleegi juurest läbi, kes oli üsna ehmunud minu külaskäigust.
Sain õugidest teada rohkem kui tarvis.
Nüüd loksus kõik paika, kui meenutasin vanaemaga oldud aastaid.
Vanaema oli igale poole sõnumi jätnud.
Nüüd teadsin, mis on minu saatus.

Paar korda aastas kogunesid õugid ühte Põhjala avarasse koopasse, kus nad lasid maitsta heal-paremal, mis oli inimlihast tehtud.
Mu vastumeelsus süvenes, kui avastasin selle õudsa saladuse.
Järgmisel korral valmistasin end ette...

Vaadates õuge oma naaskellteravate kihvadega uppumas oma okse sisse, tõusin ma omalt kohalt ja läksin nurka, kust haarasin korraliku kuvalda.

See oli ränk öö helge homse nimel.