Mõni aeg tagasi lipsas uudistest läbi Püha Rooma peamehe nurin, et jõulud on liiga kaubanduslikuks muudetud.
Jah, seda ta on.
Samas peaks paavst aru saama, et paganate iidse püha kristlastepoolne kaaperdamine pole ka ilus.
Millegipärast ta sellest vaikib.
Miks küll?
Selles viimases postituses annan teada, et võtan määramata ajaks aja maha.
Liiga pikk vaikimine paneb kaaskondajad muretsema.
Paraku on igal asjal kaks otsa – algus ja lõpp.
Juhul, kui midagi mu hinge närib, siis ehk reanimatsiooniperiood ajab asjad jonksu.
Nii et olete ette ja taha hoiatatud.
Miks küll?
Proovin peale nääre teistmoodi elama hakata.
Sest see netindus on üks salakaval asi, mis võrgutades ajab minusugusele hullusärgi selga.
Parem, kui ma võõrutan end sellest needusest ise, kui lasen seda maksumaksja kulul teha.
Samuti on töömets tänu iirlastest tormidele laastatud, lihtsalt ei jõua hallollust tööle genereerida - mõtted on seal kinni.
Teatavasti ajude liigutamine õgib kordades rohkem energiat, kui ükskõik milline füüsiline töö.
Miks küll?
Draakon piilub ühe pilveserva tagant, andes minusugusele ahvile teadmist, et ei ole hullu sel elunatukesel, mille kestel olen üdini suuri prohmakaid teinud – isiklikus elus.
Mida aeg edasi, seda rohkem kummitab va üksindus.
Pean vast sellega leppima.
Miks küll?
Kurat seda teab!
Küsige teadmaloomadelt.
Aga nüüd lähen sanna kütma.
Ehk saab nädalane saast maha kraabitud.
Homme kolin paariks päevaks inimloomade sekka.
Lund taga ulguma.
30.12.11
29.12.11
Pardisupp
Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.
Ta oli juba haiglast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.
Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa...“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard...“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud teda kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!
Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.
Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.
Ta oli juba haiglast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.
Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa...“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard...“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud teda kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!
Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.
Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.
28.12.11
Head sõberid!
Soovin Teile head uut 10225 suure päikese ringi läbimist.
Nii möllurohkeid jõule pole ammuilma olnud – ühed parandavad pead, teised katuseid...
Öeldagu veel, et eestlased nii igavad on.
Ei ole.
Eriti kui iirlasest Patrick oma viskiga (kusjuures päris mekitav) abiks on, teistest võõramaalastest röökimata.
Nujah, traadid olivad ka maas.
Mõnes kohas lausa seiamaani.
Nagu vanas naljas, kui klassis äkki keset tundi vool ärr kadus. Jukul oli kohe käsi püsti, et tema teab kindlalt, kuhu vool läks. „Loomaaeda! Kuna isa ütleb alati, kui elekter ärr kaob, et kurradi ahvid, jälle võtsivad voolu ärr!!!
Aga ahvidega tasub sõprust pidada.
Kui minusugune maaahvi aastal (Idamaa kalendri man) sündinu astus paaris kohas üle lävepaku, nii kohe vool sealmail tagasi ka oli.
Aga mitte sellest ei tahtnud täna sõna võtta.
Vaid sellest, et kommuunilugu jääb esialgu kirja panemata.
Ja ma ei tea, kas ka järgmistest osa jõuan võtta.
Kiireks läheb.
Seda enam, kui emand Kaamos sõnus 8.detsembril ilma ärr...
Eila tegin ma tugeva tuule kiuste ühe kiire tiiru metsas ja ahastasin.
Täna võtsin sae kaasa ja pead lõhkuvast pohmellist hoolimata vabastasin võitlusis langenuid juurtest.
Kui langenud laasitud sai, siis jõudsin mõelda, et mis kurradi surmapõlgur olen?
Või lihtsalt hull?
Nimelt kohas, kus ma eila ringi liikusin, olid paar kuuske maha tõmmatud.
Ja täpselt selle tee kohalt, kust läbi läksin.
Eile seisid nad veel igatahes püsti!
Ega jah, nalja sellega ei tehta...
Lisasin kella 20:28 paiku ühe fragmendi Patricku vägiteost pildina:
Nii möllurohkeid jõule pole ammuilma olnud – ühed parandavad pead, teised katuseid...
Öeldagu veel, et eestlased nii igavad on.
Ei ole.
Eriti kui iirlasest Patrick oma viskiga (kusjuures päris mekitav) abiks on, teistest võõramaalastest röökimata.
Nujah, traadid olivad ka maas.
Mõnes kohas lausa seiamaani.
Nagu vanas naljas, kui klassis äkki keset tundi vool ärr kadus. Jukul oli kohe käsi püsti, et tema teab kindlalt, kuhu vool läks. „Loomaaeda! Kuna isa ütleb alati, kui elekter ärr kaob, et kurradi ahvid, jälle võtsivad voolu ärr!!!
Aga ahvidega tasub sõprust pidada.
Kui minusugune maaahvi aastal (Idamaa kalendri man) sündinu astus paaris kohas üle lävepaku, nii kohe vool sealmail tagasi ka oli.
Aga mitte sellest ei tahtnud täna sõna võtta.
Vaid sellest, et kommuunilugu jääb esialgu kirja panemata.
Ja ma ei tea, kas ka järgmistest osa jõuan võtta.
Kiireks läheb.
Seda enam, kui emand Kaamos sõnus 8.detsembril ilma ärr...
Eila tegin ma tugeva tuule kiuste ühe kiire tiiru metsas ja ahastasin.
Täna võtsin sae kaasa ja pead lõhkuvast pohmellist hoolimata vabastasin võitlusis langenuid juurtest.
Kui langenud laasitud sai, siis jõudsin mõelda, et mis kurradi surmapõlgur olen?
Või lihtsalt hull?
Nimelt kohas, kus ma eila ringi liikusin, olid paar kuuske maha tõmmatud.
Ja täpselt selle tee kohalt, kust läbi läksin.
Eile seisid nad veel igatahes püsti!
Ega jah, nalja sellega ei tehta...
Lisasin kella 20:28 paiku ühe fragmendi Patricku vägiteost pildina:
Kuradi päralt!
Kuna ma ei suitseta, siis pole tikutopsi skaalaks panna.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
PuPu
20.12.11
Ikkagi - põhjamaa...
Pole ammuilma täheldanud meiemaises surnalistikas ihalustungi Põhjamaade ühtekuuluvustundest – muud pole kribada kui Põhja-Koreast.
Nagu Jõuluvana suri infarkti ja pole, kes latsekestele kinke laiali tassib.
Mitte keegi ei tea, milline on troinoipärija?
Vaadake, kallid ajakirjanikuhakatised, vähe ringi.
Tõuske oma kongides asuvates ratastoolidest püsti ja liigutage enda perset.
Värske luftihais annab märku, et olete õigel teel!
Aduge tühermaad enda ümber.
Kuulake, kas põõsastest kostab jorinat?
Lepime enne kokku, et jalutavast põõsast me ei röögi.
Lonkige jorina suunas ja voilaa - teile vaatab vastu troinoipärija üksainus väsinud ja ähmane silmapaar!
Nagu Jõuluvana suri infarkti ja pole, kes latsekestele kinke laiali tassib.
Mitte keegi ei tea, milline on troinoipärija?
Vaadake, kallid ajakirjanikuhakatised, vähe ringi.
Tõuske oma kongides asuvates ratastoolidest püsti ja liigutage enda perset.
Värske luftihais annab märku, et olete õigel teel!
Aduge tühermaad enda ümber.
Kuulake, kas põõsastest kostab jorinat?
Lepime enne kokku, et jalutavast põõsast me ei röögi.
Lonkige jorina suunas ja voilaa - teile vaatab vastu troinoipärija üksainus väsinud ja ähmane silmapaar!
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika
Kamoon! Lonkavaid julle!
Viimast korda sel aastal pügasin pead.
Annab ikke lolli otsida – vastu talve ajab peanupu kiilaks.
Norrmaalne!
Alustasin nagu alati kuklast, liikudes keerukohta.
Tagant peaaegu paljas, kui massin seisma jäi energia otsalõppemisel.
Vaatsin pisikesse peeglisse – sealt vahtis vastu üks lõust nagu vana-vene pioneer.
Kobisin tuppa tagasi, pistsin juhtme järgi ja jätkasin sealt, kus mul ennist pooleli jäi.
Et miskit teha polnud, siis lonkisin täna looduses.
Mitte midagi erilist polnud, kui tihased lasid mind hästi ligi.
Mulle enesele ootamatult.
Varem nad ei usaldanud mind.
Jõulud...
Aru küll ei saa.
Aga aeg võõrsil oli kiire, mille sisse mahtus minu tagasihoidliku isiku ülendamine hukkamisebrigaadi „totenköpfen“ haiskesselfüüreriks, mitte mingisuguseks sturmbannvonn-teab-mis-veel füüreriks.
Küsisin kolmanda laari ajal, et kas karv tuleb ikka maha?
Vastuseks ühmati: tuleb-tuleb.
Mõne aja pärast olid habemeajajad oma väitsadega minu man aru pärimas.
Selgus, et geisrivedaja mõtted olid parasjagu õdaqpoolsel suurel peol.
Isegi hästi sujus.
Otsisin jõuludeks omale parajaid saekaitsepükse.
Mida-seda polnud.
Siis majutasin antud rahasumma mujale.
Vaatsin, et vanad saapad mis viis aastat vastu pidand, ei näidanud sugugi viisakat muljet – siit-sealt narmendavate pealsetega, lapitud nööri ja väsinud väljanägemisega pole erilist lootust...
Ostsin hoopis talvesaapad linnas käimiseks.
Et nad vastu peaksid, tegin liigud.
Liitrine viski soodushinnaga.
Kui täna ei saa tühjaks, siis homme ikka saab.
Annab ikke lolli otsida – vastu talve ajab peanupu kiilaks.
Norrmaalne!
Alustasin nagu alati kuklast, liikudes keerukohta.
Tagant peaaegu paljas, kui massin seisma jäi energia otsalõppemisel.
Vaatsin pisikesse peeglisse – sealt vahtis vastu üks lõust nagu vana-vene pioneer.
Kobisin tuppa tagasi, pistsin juhtme järgi ja jätkasin sealt, kus mul ennist pooleli jäi.
Et miskit teha polnud, siis lonkisin täna looduses.
Mitte midagi erilist polnud, kui tihased lasid mind hästi ligi.
Mulle enesele ootamatult.
Varem nad ei usaldanud mind.
Jõulud...
Aru küll ei saa.
Aga aeg võõrsil oli kiire, mille sisse mahtus minu tagasihoidliku isiku ülendamine hukkamisebrigaadi „totenköpfen“ haiskesselfüüreriks, mitte mingisuguseks sturmbannvonn-teab-mis-veel füüreriks.
Küsisin kolmanda laari ajal, et kas karv tuleb ikka maha?
Vastuseks ühmati: tuleb-tuleb.
Mõne aja pärast olid habemeajajad oma väitsadega minu man aru pärimas.
Selgus, et geisrivedaja mõtted olid parasjagu õdaqpoolsel suurel peol.
Isegi hästi sujus.
Otsisin jõuludeks omale parajaid saekaitsepükse.
Mida-seda polnud.
Siis majutasin antud rahasumma mujale.
Vaatsin, et vanad saapad mis viis aastat vastu pidand, ei näidanud sugugi viisakat muljet – siit-sealt narmendavate pealsetega, lapitud nööri ja väsinud väljanägemisega pole erilist lootust...
Ostsin hoopis talvesaapad linnas käimiseks.
Et nad vastu peaksid, tegin liigud.
Liitrine viski soodushinnaga.
Kui täna ei saa tühjaks, siis homme ikka saab.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
mina ja mu loomad
14.12.11
Suitsusingi Fata Morgaana
Käisin täna Tapal.
Pükse otsimas.
Hinnasildilt piilus vastu ilmselt kõrgklassi moe järgi tehtud tunked.
Noh, mes mina alamklassi esindajana sellest tean?
Moeteemalisi ajakirju mul ei käi.
Oleksin ostnud ühed tunked ärr, et uuel aastal teatrisse minna.
Küsisin müüjalt üle, kas sobib nendega näituseks presiidiumi ette kobisema minna ja kas frakki või smokingut kah neile juurde anda on?
Müüja kaes mind pikalt ja vangutas pead.
Et nii lolli juttu pole tema ammuilma kuulnud.
Aga siiski tuli ta appi valima.
Taga enam, ta pidigi selle raha kättesaamiseks vaeva nägema.
Otsisime, aga polnud minu suurust.
Tühjade kätega ma igatahes vehkat tegin.
Ilmselt pean pesusse minema, et ma saaksin pesu kombel kokku tõmbuda...
Pükse otsimas.
Hinnasildilt piilus vastu ilmselt kõrgklassi moe järgi tehtud tunked.
Noh, mes mina alamklassi esindajana sellest tean?
Moeteemalisi ajakirju mul ei käi.
Oleksin ostnud ühed tunked ärr, et uuel aastal teatrisse minna.
Küsisin müüjalt üle, kas sobib nendega näituseks presiidiumi ette kobisema minna ja kas frakki või smokingut kah neile juurde anda on?
Müüja kaes mind pikalt ja vangutas pead.
Et nii lolli juttu pole tema ammuilma kuulnud.
Aga siiski tuli ta appi valima.
Taga enam, ta pidigi selle raha kättesaamiseks vaeva nägema.
Otsisime, aga polnud minu suurust.
Tühjade kätega ma igatahes vehkat tegin.
Ilmselt pean pesusse minema, et ma saaksin pesu kombel kokku tõmbuda...
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
PuPu,
tehnoloogia
11.12.11
Mikrokosmos
Mitmel aastal oli Tros jõudnud tundra kõige tagumisse serva, kus lumeväli ja jääklibune külm merevesi mehe pika teekonna lõpetas. See ei olnud esimene kord, kui Tros taas hämarusevööndi haardesse jäi. Eelmiste aastate kogemused olid õpetanud talle nappide pääsemistega, et nüüd oleks aeg tagasi pöörduda. Tros silmitses kahetseva pilguga pikalt hämaruse tumedamat viirgu, mis laius horisondi kohal, vangutas pead ja ohkas.
Aastasadu tagasi kohises laiuva kõnnumaa asemel ääretu taiga.
Toonased loodusrahvad oskasid seedritega vestelda. Puud aitasid nälginuid ja eksinuid, pakkudes vaiku haavadele, seemneid söögiks ja kuivanud oksi keha soojenduseks. Rahulik tuulekohin latvades suigutas paljud unele, millest vähesed ei virgunud. Nii nad istusid tardunult, tuules kaarduvate latvade mõjul ligipääsenud päikesest ja kuukiirtest silitatuna, öid ja päevi puu najal, pilk suunatud kaugusesse.
Hundid ja tiigrid käisid mõnikord puude tagant piilumas, kuid mitte kunagi ei läinud nad kerget saaki nähes seda oma kõhutäieks vormistama, olgu nälg kui suur.
Ainult sooblid ja oravad vilksatasid siin-seal ladvus, puistates peenikesi oksi-okkaid ja käbisid puude all istunute ette, kust töökad sipelgad omakorda tarisid need eemale oma pesatäiteks.
Suur sõda hävitas kõik selle, mis oli.
Ainult üks punastest tellistest sein jäi püsti.
Inimkond loobus.
Loobus unistamisest.
Ränk sõda sai järsu lõpu...
Ellujäänud rahvas, kes tulnud uudishimust üle maailma kumava valguse peale, oli jahmunud. Hämarikutsooni külm tumelilla ähvardav toon segatuna tulikuumade punakollaste leegihetkedega paelus pööbli tähelepanu.
Suuri silmi ahmisid nad enda mällu kogu seina katvat taiest.
Paljud nägid selles maalis iseennast, vähesed enda toimepandud tegusid.
Pea kõik tundsid südant meeleheitlikult verd pähe pumpamas. Süvenev õhupuudus pani hinge vaakuma.
Kuid nad ei langenud maha, vaid hõljusid sealsamas ringi.
Kuni vaikne tuulpuhang pihustas inimkonna viimsed riismed vastu seina tolmuks.
Tros tõusis müüril püsti.
Ta teadis.
Sirutades jalad harki ja käed välja, moodustas ta viimse kujundi da Vinci kuulsast kritseldusest.
Ettepoole kallutades kadus kindel pind jalge alt.
Ükskõiksus haaras Trosi oma võimsusesse.
Määramatult kaua kestis see lend.
Kütketest priina!
Vabalangemine...
Aastasadu tagasi kohises laiuva kõnnumaa asemel ääretu taiga.
Toonased loodusrahvad oskasid seedritega vestelda. Puud aitasid nälginuid ja eksinuid, pakkudes vaiku haavadele, seemneid söögiks ja kuivanud oksi keha soojenduseks. Rahulik tuulekohin latvades suigutas paljud unele, millest vähesed ei virgunud. Nii nad istusid tardunult, tuules kaarduvate latvade mõjul ligipääsenud päikesest ja kuukiirtest silitatuna, öid ja päevi puu najal, pilk suunatud kaugusesse.
Hundid ja tiigrid käisid mõnikord puude tagant piilumas, kuid mitte kunagi ei läinud nad kerget saaki nähes seda oma kõhutäieks vormistama, olgu nälg kui suur.
Ainult sooblid ja oravad vilksatasid siin-seal ladvus, puistates peenikesi oksi-okkaid ja käbisid puude all istunute ette, kust töökad sipelgad omakorda tarisid need eemale oma pesatäiteks.
Suur sõda hävitas kõik selle, mis oli.
Ainult üks punastest tellistest sein jäi püsti.
Inimkond loobus.
Loobus unistamisest.
Ränk sõda sai järsu lõpu...
Ellujäänud rahvas, kes tulnud uudishimust üle maailma kumava valguse peale, oli jahmunud. Hämarikutsooni külm tumelilla ähvardav toon segatuna tulikuumade punakollaste leegihetkedega paelus pööbli tähelepanu.
Suuri silmi ahmisid nad enda mällu kogu seina katvat taiest.
Paljud nägid selles maalis iseennast, vähesed enda toimepandud tegusid.
Pea kõik tundsid südant meeleheitlikult verd pähe pumpamas. Süvenev õhupuudus pani hinge vaakuma.
Kuid nad ei langenud maha, vaid hõljusid sealsamas ringi.
Kuni vaikne tuulpuhang pihustas inimkonna viimsed riismed vastu seina tolmuks.
Tros tõusis müüril püsti.
Ta teadis.
Sirutades jalad harki ja käed välja, moodustas ta viimse kujundi da Vinci kuulsast kritseldusest.
Ettepoole kallutades kadus kindel pind jalge alt.
Ükskõiksus haaras Trosi oma võimsusesse.
Määramatult kaua kestis see lend.
Kütketest priina!
Vabalangemine...
8.12.11
Olid ajad, kus osati musa treida
Lihtsalt hämmastav, kuis tuu lugu šokiseisundit leevendab.
Kuulan seda mitmet korda.
Metsas küttepuid tehes tundsin, et mootorsaag on vähe näljane.
Iseenda lollusega oleks oma reiest ilma jäänud.
Peaaegu...
Õnneks mul olid kahed püksid jalas - teksad ja selle peal piraadipõlvpüksid.
No viimasel on põlvepehmendused, kui põlvitades vaja kütust paaki valada.
Nüüd vaja piraadnikutele lapp otsida, teksad kinni traageldada...
Aga PTÜI... korraks tundsin metsas, kuis see lõikekoht kuumaks läks, tõmbasin püksid kiiruga maha.
Selgus, et ilmaaegu muretsesin.
Nahk terve nagu muiste.
Tollest hoolimata tulin metsast tulema.
Kodus alles tundsin, et närv läheb püsti...
Vanduma pole veel hakanu, ehkki see pidi hirmsat moodi aitama.
Otsisin hoopis selle asemel sinutuubist muusikapalu ja silmad kinni ma naudin tsirka seitsmekümnendate muusikat.
7.12.11
Muljed möödakihutanud nädalavahetuselt
Jutud minu pikaleveninud joomaperioodist on alusetud.
Niisamuti nagu ka pohmelliajastust.
Vähem alkohoolivust enda suhtes – ütles mu aju lauba hommikul.
Kus see aju siis oli, kui ma eelmisel õhtul juba „raskejõustiklasena“ rekordeid ületasin?
Huvitav tähelepanek – pohmakat polnud.
Ju siis hästi puhas kraam oli.
Tavaliselt ma juurdlen elu üle nõnna, et juuksed näitavad hallinemise märki.
Juuste hallitamine pidavat tulenema neerudest, siis pühaba hommikul ärgates ei saanud mina muud kui oiates end kõverdada.
Päev otsa pidin vaatama, et vale kummardust ei teeks.
Lõunaks paremaks ei läinud, siis otsustasin saunaahjud kütte tsurgata.
Peale endale tappa andmist oli sihuke nooruslik tunne man, et korkisin paar õllet lahti.
Küünlavalgel kiiktoolis kiikudes nautisin seda va kunagist krigisevat biiti, mis väljaveninud magnetlintidelt mu lokaatoriklappidesse voolas.
Mnjah, seda viimast korda...
Lisasin paarkend minutit hiljem pildilise kujunduse krigisevast ja kriuksuvast biidist.
Niisamuti nagu ka pohmelliajastust.
Vähem alkohoolivust enda suhtes – ütles mu aju lauba hommikul.
Kus see aju siis oli, kui ma eelmisel õhtul juba „raskejõustiklasena“ rekordeid ületasin?
Huvitav tähelepanek – pohmakat polnud.
Ju siis hästi puhas kraam oli.
Tavaliselt ma juurdlen elu üle nõnna, et juuksed näitavad hallinemise märki.
Juuste hallitamine pidavat tulenema neerudest, siis pühaba hommikul ärgates ei saanud mina muud kui oiates end kõverdada.
Päev otsa pidin vaatama, et vale kummardust ei teeks.
Lõunaks paremaks ei läinud, siis otsustasin saunaahjud kütte tsurgata.
Peale endale tappa andmist oli sihuke nooruslik tunne man, et korkisin paar õllet lahti.
Küünlavalgel kiiktoolis kiikudes nautisin seda va kunagist krigisevat biiti, mis väljaveninud magnetlintidelt mu lokaatoriklappidesse voolas.
Mnjah, seda viimast korda...
Lisasin paarkend minutit hiljem pildilise kujunduse krigisevast ja kriuksuvast biidist.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
tehnoloogia
Tellimine:
Postitused (Atom)