13.9.17

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid
mörisedes tuiskavad üle
katuste ja latvade.
Pean neile märku andma,
et niidujärgselt tuleb sile
siia maandumise lohk.
Välja vean siis pingid ja laua - 
viimasel küpsised ja aurav kohv.
Meenub ehk siis lutsutades kommi: 
kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

10.9.17

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 
Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.
Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 
Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.
Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.
Sama on ka ropendamisega.
Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?
Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 
Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.  

1.9.17

Möh...

Aa, et täna on esimene september.
Ilgelt lipitsevalt nimetet seda millegipärast tarkuse päevaks.
Ikka selleks, et esimese klassi jütsid õhinaga järgmised elustaadiumi aastad ühes ja samas sootsiumis koolitarkust taga saaksid ajama hakata. 
Imelik küll, ma alles täna tundsin esimest korda elus, mida tähendab õppevaba priius.
Täiesti mõnus oli see tunne, et pole kohustust kuskil olla.
Too tõdemus vajus ootamatult mu peale, kui surnuaias jõlkusin ühtlasi mõtiskledes esimese septembri  kui tähenduse üle.