Viimatisel ajal on
terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne.
Mis kuradi asi see
vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.
Leilikuumuses
vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu
– öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult;
mömmm jne.?
Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja
endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik
teise sõnaga väikesed hitleriaadud.
Mugav on pareerida
süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.
Need, kes ka tõid
vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna
rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid –
kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata.
Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena
sildistades kindlustanud.
Kui me ka keelame
vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab
kõne.
Sama on ka
ropendamisega.
Kui me eemaldame
käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb
ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?
Stressis
inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks
ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla
hulluarstide meelisobjekt.
Auru väljalaskmine
on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha
üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet
inimlooma pole olemas.