28.4.17

Kevadine matemaatika

kellegi kritseldatud
keeleliselt tundmatu
olelus võrrand
täis köögipõrmand'

polnud rammu
astuda tammu -
justkui maha langenud
soised mätasteaugud

lõpuks korraga mõisti:
ei saa ju olla teisiti –
toob elu mugavus
koju kätte hukatus'


27.4.17

Vormisaia solaariumi tühjendamine

Mul on mingisuguse prantsuse firma mulineksi saia/leiva kärsataja.
Kaks viilakat läheb piludesse saia puhul, aga leivaviilakaid annab parimal juhul panna neli.
Aja jooksul pudeneb sinna kärsataja põhja üpris paks kord röstitud olluse küljest pudemeid.
Et aparaat ei põletaks maha elamist, tuleb see sodi ärr saada.

Ma olen olnud tunnistajaks paarile juhtumile, kus kasutajad keeravad masinal põhja ülespoole ja raputades saadetakse sisu otse solgimannergusse.
Ühel sain natist kinni võetud ja juhtme enne vooluvõrgust välja tõmmata.
Et pärast sellist toimingut kõrbelehka tunda on, ei morjendanud omanikke üldse.
Näitasin siis inimloomale, mis moodi tühjendatakse – kruvikeerajaga keerasin põhjas asuval luugil kruvi lahti ning avasin põhja laua kohal.
Juhmi ilmega vahiti mu tegevust.
Irvitades küsiti siis – Mis asja mõte on? Saiapuru sai ju välja kallatud...

Põhjaluugi kaudu olen ma maitsva puru, mis üldjoontes on koosnenud röstitava küljest pudenenud seemnetest ja pudemetest, lauale puistanud.
Väike ülevaadung ei tee paha – eriti sel juhul,  kui pole iidamast saadik saiakülgi pruunistanud. 
Kogu selle röstitud hunniku olen ma keefiri sisse sumanud ja pean tunnistama – Kuradima hää om!

22.4.17

Raisakull on psühhosomaatiline nähtus

Jah, nii see on. 
Raisakull tahab tegutseda, aga  kaotab iga kuuga oma töövõimest mingisuguse protsendi.
Vasakul jalal pole enam tarvilikku jõudu, sama kehapool näitab pikemat aega kärbumise märki, sest vasakul käel pole samuti endist särtsu.
Talve hakul oli Raisakull libedaga lennanud õnnetult külili.
Kuna kõik liigesed tegid koostööd kolbasisese süldimassi tahtmisega, ei tihanud Raisakull tohtri manu aega ja närve kulutama minna.
Nüüd kevade hakul tundis Raisakull abaluude vahel sellist imelikku valuaistingut, mis meenutas päikese käes ülepäevitamist.
Raisakull arvas, et see on kirveviibutamisel saadud lihaserebestus ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu – raius aga pakud halgudeks.
Eile otsustas Raisakull käsikaudu kobada – see koht, kus kirvendas, asus nii lolli koha peal, et ei saanud ei alt ega ülevaltpoolt ligi.
Peale pooletunnist pusimist sõrmeotsad andsid aimu, et sellega pole kõik korras – nahasiledust polnud, oli mingi krobeline ollus.
Peegli ees vääneldes sai näha kahetollise läbimõõduga punetavat laiku.
Samasugune on ka rinnapealsel – nagu olnuks keegi selja tagant laseriga tulistanud 45kraadise nurga alt või siis on Raisakull enese teadmata osalemas mingisuguses teadusuuringus... 
Millegipärast aga rinnapealne laik veidi sügeles, kuid Raisakull määris mingisuguse kreemimöksiga, mistõttu see „orden” võttis nõuks väheneda. 

Aga pakulõhkumine saab varsti läbi - paari päeva jagu on veel kirvetööd...

16.4.17

Pühi ise!

Täna ommiq mõtlesin, et võiks kohe koikul edasi põõnata – kuulsusvaene surnalismus kaagutas juba tükimat aega, et ülestõusmisel elik ärkamisel on ju püha elik vaba päev.
Ainult, et põie pakitsus ei lasknud mul seda püha toimingut jätkata.
Ajasin ürbid üll ning loivasin nurga taha. 
Veelaskmise ajal mõtlesin tänase päeva mängu välja. 
Võib-olla muutub menukaks veel teine võrreldes igasugu ajuvabade simulaatormängude sinivaalade või pokemoonidega.
Midagi muud ei ole tarvis, kui ainult oma looduse poolt kaasa antud okulaare, pole isegi vaja ka lollhvööni.
Mäng ise on oma olemuselt väga lihtne.
Vaata kõõrdi.
Nii kõõrdi, kui saad.
Kui näed oma kolba teineteise silma sisse, siis tea, märklaudalaadne märgistus on paigas.
Proovi seejärel oma silmamune kokku koksida.
Ma jäin vasakust silmast ilma – mõra sees ja puha.
Parem okulaar on aga puhta lömmis.

Meelespea ka manuliseks: Koksi omal vastutusel, sest ei mina ega ka keegi teine ei võta oma õlule vastutuskoormat sinu eest, sest inimeseloomana maakeral elades peaksid olema mõtlemisvõimeline, mitte mingisugune zombilaadne elukas...

9.4.17

Rööviku tiivaplaginast võib torm tekkida

Et kõik olla siinilmas teineteisega seotud, siis keegi peaks Jüri-nimelisele kõrgemale ametnikule selgitama – ei tasu endises tsaaririigi pealinnas plönni nõnda mannetult kopeerida elik avada mingisugust tahvlit ning sealsamas ajada mingeid jaburdusi suust välja.
Tulemuseks on kahe rongi kokkupõrge nagu uudised mölisevad.

Sellel aastal kulub vähem väetist – terve põld oli hommikul paksult ööbivaid hanesid täis.
Noid tiivulisi lendab kisendades iga päev üle, et targem on hästi rahumeelselt katuse all istuda, kui vahtida ammulisui taevasse ning vängeid väljendeid pruukida.


5.4.17

Kriis

Mis imeloom see kurikuulus keskeakriis on, mille süüks aetakse kõik lörriminemised, mis ei haaku enam nõndanimetet edukusega, progressiga?
No tahaks ette teada, mismoodi ta välja näeb.
Et teaks võidelda.
Oma kiduravõitu massiga.
Massiga aga just lüüakse – teavad asjassepühendatud.
Ega asjata öelda ammusest ajast – vaenlast peab tundma, siis suudad ka selle hävitada. 

Kuid üks asi on vähe segane küll. 
Sõna kriis tuleneb ju saksa keelest ja tähendab sõda.
No ma pean siis iseendaga sõdima hakkama?
Sellisel juhul ei oska ma ennustada, kui suureks-väikeseks ma endale tekitatud sõjakahjud hindan. 
Järelikult pole ma adekvaatne. 
Paras hullumaja patsiendikandidaat aga küll...