Kauge aja kaja...

Ehkki ma olen täielik võhik selles küsimuses, on mind alati paelunud kaugete aegade kaja.
Iseäranis, kui johtub tuu just esivanemate uskumustel ja riitustel.
Ma ei tea ainult, miks see nõnda on?
Ajaloohuvi vaevalt siin mingit suurt rolli mängib, kuna see on suures osas kattuv nii kristliku kui ka sovjetliku arusaamadega.
Pigem on vast seesamune tunne igal maatõugu eestlasel sügaval geenides kinni.
Seega, head sõberid, on mul au teatada, et neil päevil astus Päike oma pesast välja uuele ringkäigule.
Head uut 10226!

Laenudest...

Maksevõlgnevuste puhul lüüakse sind nõnnanimetet häbiposti.
Et su nimi on ärr trööbatud.
Enam ei saa kuskilt laenu, eks ole.
Jäin mõtlema selle üle.

Kui renomee on üsna puhas, siis ollakse ju igal laenuhail lausa kuldaväärt suutäis.
Noid mesimagusaid anumisi tuleb sellisel juhul nii ustest kui akendest, traatidest rääkimata.
Ja ühel neist saab naha üle kõrvade tõmmata.
Tuleb võtta nii pisike protsendivaba laen, ja jätta see maksmata, sattudes samal ajal avalikku häbiposti.
Hea selle poolest, et nüüd on kõik kraanid kinni.
Halb, et su nimi on nüüdsest igavesti ärr soperdet.
Aga keda see viimane seis kotib, kui pool või kolmveerand elanikkonnast on seal kirjas.
Seega, keegi su poole – vaata, sealt läheb krooniline võlgnik – enam näpuga näita.
Maksad laenu tagasi alles mõne aja pärast – umbes siis, kui su võlg antakse sissenõudmiseks lipsustatud kantidele.
Edaspidi sa laenumaffia silmis ihaldusväärne objekt enam pole.

Siin eelpool toodud mõtted on ainult kaasamõtlemiseks, mitte kaasategemiseks, seetõttu ei vastuta mina ühegi laenuvõla tekkimisele, mille mõni tegelane võib lolli/targa aruga oma kaela saada.

Mind pani üks asi veel mõtlema.
Laenu pärandamine.
See olla kreeditoride kaitsmiseks ette võetud. Ise kahtlen selles väites – ilmselt on seadusetegijatele suurt noosi antud nii vasakult ja paremalt. Selleks, et papi väljalaenajad ei vastutaks oma kergelt väljalaenatud summakeste eest, viimane on pandud kõige täiega kohustusevõtja kaela kanda.  
Jah, see võte on juba liikvel.
Üks taat oli mitmes kohas võlgu jäänud ja toonela teele läinud.
Nüüd otsitakse seda head inimest, kes laenukohustusi ehk tagasimakseid jätkaks.
Et olla isegi sülelastelt küsitud, ega see ei soovi pärandust?
Hehh, ajuvaba tõesti.
Pole siis imestada, kui ühel hetkel avastab üks vaevu täisealiseks saanu, et on ühe esivanema võetud laenuga koormatud...

Meil on maa must

Asi nimelt selles, et lund on muidugi vähem, kui eelmistel talvedel, aga ega see lume vähesus ikka ei kimbuta.
Küll aga saarepuu seemnetiivad, mis naabruses kõrguva puu otsast alla sadasivad.
Ja otse meie hoovi.
Sestap ongi maa must.
Ükshaaval ei hakka neid kokku korjamagi, sest neid pudeneb veelgi.
Peab välja mõtlema hakkama, millist niidukit tarvitada, et tärkavat metsa niita saaks.
Mul on vana punane niidumasin veel tallel, ehk annab kompunnida miskise imevahendi sellest.
Näiteks rohulõiketera asemele istutada üks korralik 20 tolline kreissaeketas...

Pööningul

Väide, 

et igaühe jaoks on kuskil keegi,
muide, 

minu jaoks kuidagi ei eksisteeri... 

   Püüdsin hästi vagusi nurgas olla ning vaadata ühes suunas.
Fokuseerides tabasin kogu aeg kindlat punkti seinal, mis osutus pärast mõttetööd lihtlabaseks kärbsesitaks. Vastupidisel juhul aga oli kogu ruum mul nagu peopesal.
Kahest aknast immitses kahvatut kuuvalgust, mis tungis luitunud kardinate vahelt sisse, andes toale veidi groteskse välimuse. Kaks vanamoelist ümmarguste servadega kappi seisis mõlemil pool ust, moodustades stiilse urva. Kappide peale oli ridamisi kulunud välimusega metallnurkadega papist kohvreid laotud, andes tunnistust minevikuhõngulistest pikkadest reisidest. Ühe kapi kõrval vasakul seinal rippus roostetanud naela otsas odavakoeline ristkülikukujuline rõhtasetusega raam, mille tuhmunud klaasi taha oli surutud mingisuguse võõra maa motiividega maal, paremal seinal aga kellegi portree. Kapi all hööveldamata laudpõrandalt paistsid mõned areldi väljapiiluvad tolmukorraga kaetud pudelid.

   Kaks üsna lõbusas seisus selli astusid ruumi. Nende vahel oli kott, mis kõlises kuidagi tuhmilt. Ettevaatlikult piieldi ümberringi, otsekui tahtes veenduda, et kedagi teist selles kambris ei ole. Aga nad olid ainsad elusolendid, kui mitte arvestada mõne poriseva kärbse, kes tiirutas siin nurgas.
Vaikselt sosistades panid nad kandami keset tuba maha ja astusid kumbki eraldi akna manu, kust ettevaatlikult ja areldi välja vaadati. Veendudes et on ohutus kohas, astusid nad koti juurde. Kuuldus vaevukuuldav heli, mis sarnanes tõmbluku avamisena. Meeste näod muutusid rõõmsamaks. Sosinal hüütud „Proosit!“ peale pudelite lahti korkimist, sirutasid mehed nüüd selgi sirgu. Rüübates otse pudelist mõned lonksud, vaatasid nad ruumis ringi – kas midagi viisakamat istumise alla ka saab? Kahetseval ilmel olid nad inverteerimise lõpetanud.
„Egas midagi, tuleb muslimi kombel, rätsepistmes edasi õltsi pruukida.“
Mõlemad mehed vajusid mainitud istumisasendisse ning vahetasid omi mõtteid vaikselt edasi, vahepeal rüübates pudelist, et suu ära ei kuivaks pika jutuajamise aegu. Varsti kostus paari tühja pudeli veeremist laudpõrandal, mille järel taas tuhmivõitu lahtikorkimise heli kostis. 

   Kuuvalgus liikus aegamisi edasi, jättes mehed sinnapaika jutlema, justkui viidanuks, et see kahe mehe seltskond paneb igavuse pärast haigutama. Põrandat kattev paks kohev tolmukord teatas kuuvalguse uuriva pilgu all, et siin pole ühtki hingelist tükimat aega käinud peale hiirte ja majarottide.
 

 „Kuule, mulle tundub, et keegi jälgib meid seal nurgas.“
„Siin või?“ oli teine segaduses „Siiani on su sisetunne alati õigeks osutunud, nii, et kaeme järgi!“
Mõlemad tüübid pistsid käed kotti ja vargsi tõmmati sealt taskulambid, mis ka kohe põlema süüdati.
Valgusvihud kompasid mainitud nurka, et liikuda mööda seinaäärt teise nurka.
„Paistab, et su sisetunne hakkab otsad andma!“
„Ei usu! Näed, paksu tolmukorra all on mingisugune purk!“
„Arvad, et seal elab päkapikk?“
Mõlemad mehed liginesid tasa ja targu nurgas asuvale purgile.
Üks neist kummardus ja puhus tolmu purgi seinalt ning jäi seda, silmad täis õudust, jõllitama.
Teine tardus soolasambaks.
„Kaome nüüd siit!“
Mõlemad mehed väristasid letargiast vabanemiseks õlgu, taganesid vaikselt.

Nähtud pilt jäi neile kauaks meelde - purgis ligunes mingis vedelikus avatud inimese kolp ja viis paari silmi.
Üks neist silmadest vaatas jultunult kohkunud meestele otsa.

  Mõni minut hiljem haaras pööningut taas harras vaikus. 

Personaalne pakkumine on pluhvv...

Mitte ükski pakkumine ei teinud pikema aja peale soodustust.
Sellest järeldan, et kõik on hetkekasumi peal väljas.
Kui nii, siis nii.
Sõlmisin aasta peale oma elektritarbimise lepingu.
Ma ei näe endal mitte mingit võimalust osta kohe aasta algusest pikaajalise perioodiga kõrgema hinnaga stabiilset särtsu, kuigi energiafirmad võiksid oma pakkumised paindlikumaks teha.
Näituseks toon välja, et sõlmides kolme aasta peale lepingu, saad kiluvati särtsu umbes nende hindadega: ütleme nii – 5 copikat , teise aasta 5,5 ja kolmanda aasta hoopis 6.
Õpeta siin suurt firmat, kus palgal ülikoolides ületuupinuid, nagu oma last...

Ahjaa, personaalset pakkumust pole olemas - see puhas petmine!
Ma võrdlesin mulle tehtud personaalset pakkumist tavaoludes pakkumisega, hind oli samasugune.

Suurest varbast ja Višnevski salvist, muudest tohterdamisstiilidest kõnelemata

Eile oli nii kena ilm, et ma nautisin seda täiega.
Hoolimata tuikavast suurest varbast, mis on kuskilt obaduse saanud ja küüne alla mädakolde tekitanud. Ületunaeile märkasin. Paistes ka teine. Siis õnnestus kuidagi moodi ahjust välja võetud kuum küpsesibul katsena mädakolde avamiseks varba külge siduda. Vanarahva tarkus tuleb järgi proovida, eks ole.
Assaraisk, kus oli ikka sibulakuumus.
Mingi aeg segunes kuuma sibula ahastus naeru ahastusega.
Vähe hiljem rahunesin maha.
Üleeile piilusin – mis värk on, et kas ma saan saapa jalga või mitte.
Pidin tõdema, et aitab see ahjust väljavõetud tuhasibul ikka – suurem osa paistetusest oli alanend, lõviosa verine mädaollus välja voolanud. Võtsin selle peale pitsikese 80 kraadist Hortsi.  
Eile tuulasin vähe tubades, minu teada pidi olema Višnevski salvi (teate küll seda pruuni möksi, mis haiseb kõvasti ja mille hais meenutab kalamaksaõli lehka) kuskil tallel. Vaatasin ühte sahtlisse teise järel. Piilusin esmaabikappi.
Lõpuks taipasin ajusid läbi nina nuusata.
Rahulikumalt! sisendasin endale.
Purk purgi haaval sai läbi lapatud, kui sahtli tagumises nurgas ta ilutses oma täies hiilguses.
Marlit (mitte segi ajada sellenimelise põhjanaabrite firma mehukattiga või jõhvikalikööriga) ja vatti, kanget viina desinfitseerimiseks kah manu ning tohterdamine võis alata.

Višnevski salviga siuke asi nüüd, et see on mul 90-date algusest ja hakkab otsa saama.
Nüüd küsingi, on keegi apteekides näinud seda möksi hiljuti müügil?

Nojah, muidugi...

Ma jäin mõtlisklema, et nõnnanimetet elektrituru avamine on panna tarbijad pooldavalt allkirjastama elektrienergia hinnatõusu – kes pookstaavid alla viskab, on andnud oma jaatava seisukoha antud küsimuses.
Meid valitsevat klanni on ära tüüdanud hinnatõusuvastased käralungid.
Mõelge nüüd ise: ei saa enam vastalised poliitilist võid paksult leivale määrida – neilt võeti leib ära.
Ega ainult rääsunud võist ikka ärr ei ela, küll aga saab kuigipalju libestina kasutada, kas või kelgumäärde või kalossiviksina.

Vanduma ajab

Kuradi kurat! ma ütlen.
Tahtsin energiafirma personaalset pakkumist kaeda, aga koduleht viskas kõikse aeg erroreid ja paluti hiljem naasta. Mina saatsin p...
Mida oligi arvata, et tähtaja lähenemises joovad süsteemid end umbe.
Ja kõige selle eest tahavad suured ülemused preemiaid saada.
Teengi nüüd Partsule ettepaneku, et kärpigu ülemuste palkasid tegemata töö eest ning kokkuhoitud raha eest võiks kodututele suppi jagada. Viimast võiks jagada minu arusaama järgi kaitseväe väliköögi kaudu. Niikuinii on pool koosseisust jõule tähistamas.
Ega ma sellega mingi tähtsa riigisaladuse välja lobisenud?

Kuidas elatada 120 rublaga kuus...

Minu sissetulek on nadi 120 rubla kuus.
Sellest 20 läheb telekomi arvele, teine ca 20 läheb börsispekulantidele elik elektritarbimise jaoks, siis on veel väikene summa prügimaffia tarbeks.
Niisiis pean end ärr elatama ligi 75 rublaga kuus.
Mida ma teen?
Jagan selle 75 päevade arvuga.
See teeb jämedas laastus päevaseks väljaminekuks ca 2 rubla.
Mida selle eest saab?
Leiba ja piima.
Tõsi küll, nädalaga saab ühe päeva ostuga vabalt läbi.
Teisel päeval lähen taas poodi, ostan näituseks sinki-juustu-võid. Siis selle järgi ma paar päeva poes ei tohi oma molli näidata.
Kolm päeva on jäänud ehk kuus rubla. Need aga panen tallele – maamaks vajab ka maksmist.
Ongi kogu lugu: uus nädal – sama ring.
Kuid sellise erinevusega et singi-juustu-või asemel ostan muna-jahu-pudrumaterjali.
Kolmandal nädalal aga pean mõtlema sellele, et küttematerjali hankimiseks tuleb saele kütet muretseda. Võib-olla asendan kui võimalik selle kulu hoopis makaronide-maitseainetega...
Neljandal ehk saan osta kohvi-teed, pesuvahendeid – näituseks pesupulber-nõudepesuvahend-hambapasta, persepühkimisepaberit.
Ring sai täis ja elan ikka.
Vaeselt, aga ausalt.

Kuigi hirm hakkab - uuel aastal on kõik hinnad jälle kerkimas tänu energiaspekulantide sekeldustele.

Elupõlise kaotaja pihtimus

Üks asi, mis mind kunagi häiris, on enesehävitamine.
Eriti rahutingimusis.
Sõjas aga pidid kõik võtted lubatud olema.
Samuti nagu armastuses.
Kuid kas armastus on sõda, kahtlen selles vägagi.

Seda enam olen ma täheldanud omaenda kaotuste (jah, võite pole mul kunagi olnud) perra, et olen hakanud end hävitama.
Sündimisest saadik olen ainult üle trumbanud suursugust Surma.
Senise elu jooksul lausa mitu korda – seda kõike minust mitteolenevatel põhjustel.

Selge see, et juba nõukogude armee tohterdajate konsiilium tunnistas juba ette ja taha, et rahuajal mina ei sobigi kahurilihaks – sellekohane tunnistus on mul ka olemas voennõi bileta näol. Kui vabariik taastati, siis sealses tohtrite konsiiliumis mind naa palju ei uuritud, kuid ega sealgi minu molu näitamine asjapulkadele rõõmu teinud.
Sõda jäi tulemata, minugipärast las ta ollagi olemata.
Üks asi on kindlamast kindel, et kui me sõdinuks oma kõvemaid mehi vähemaks, olnuks mul lööki naiste seas. Kuid sel tingimusil, et võõrvägi peale sõjapidamist tagasi tõmbub. Vaevalt sedagi kunagi juhtub.

Hiljuti avastasin, et ma hävitan ennast.
Seda tasakesi
Ma ei saa aru, miks see keelatud on?
Samas hävitan ka vaenlast elik hingevalu iseendas.

Nõnda, aitab tagasivaatest...
Nüüd täiskäiguga - edasi!

Lumerookimisest

Hoovi lumest puhtaks rookimisega sain täna ühele poole.
Võtsin siis aja maha ning vaatsin Seemitsoppa, kus ilusti kirjas, et Soomes makstakse 2tonni lumerookimise eest kuus.
Tohohoo...
Aga ilmselt on seal siuke hull tamp taga, et mina tõstaksin poole päeva pealt käpad taeva poole.

Ma tean oma võimeid üsna hästi, seega langeb Soome-tripp ära.

Lähen mõtlen veel, kas tasub mul siin ilmas elada.
Viimatsel ajal kogu aeg mu kõhus keerab siuke tunne soolikaid ringi, et ma olen siinses ühiskonnas ülearune.
Ikka ja jälle jõuan sellise küssa man, mis vaevanud hvilosoohve erinevais ajastuis - kas peale elu on elu?
Mina loomulikult ennast hvilosoohviks ei loe. 

Nädalavahetusel

Käisin küla peal.
Joomas.
Noh, ühe sügelise sünnal.
Minu valikuks jäi viski.
Pudel sai tühjaks.
Hea kraam järelikult.
Koduveini sai ka väheke mekitud.
Tuju oli ülev.

Enne külla minekut oli katastrofaalne olukord.
Seekorradi veevärgindus ütles taas üles.
Sai sünnipäevalise pojale kõllatud ja kimasime siis Rakverre.
Ostsin uue pumba ärr.
Siis möödaminnes haarasin veel kaasa lumelabida, plastikluua ja veel nipet-näpet.
Maksmise aegu tuli meelde, et lakki oli ka vaja osta.
Mitte toda lucky, misse pidavat õnne tähendama, vaid seda, mida saab lauale pintseldada.
Raibe, tuli teise puuti kihutada, sest selles poes ma seda lakki ei märganudki.
Ime küll, teises oli täitsa olemas.
Padavai koormaga tagasi.

Mässasime veidi veevärgiga ja ena lummust küll, hakkas töölegi, kuigi väheke muudatusi oli vaja nii kõrguse poole pealt, kuna uus süsteem oli paar tolli madalam.

Vahetasin riided ja minek.
Pidusse, kuhu siis veel?

Täna kinnitasin kaevus filtri uuele kõrgusele, puhastasin pesumasinasse suubuva sõela, parandasin veidi sauna eesruumi põrandagi ärr, et rotid sitale ei tuleks ning siis alustasin lumetõrjega.
Hea töö on.
Kolmandiku jagu hoovist sain puhtaks sahatud, kus masinad ringi saavad keerata.
Sitt asi on see, et maapind on soe ja kui nüüd sahkamisega riivata vähe maapinda, siis mõne aja pärast on sahk jääst raske.
Lumelabidaga sama lugu.
Pussnuga tuleb kaasas tassida.
Päris toimekas päev täna.
Homme jälle sahkama, sest vahepeal tuli taevast taas jämedat lund.
Nüüd võtan pitsitäe Hortsi kondipehmenduseks.
Otsa hakkab saama teine...

Tuiskab

Meie rahvakillu inglise keelele üleminek on vähe nadi.
Maakeelne termin tuiskab on inglise keeli kirjutatuna siis do is cup - misse omakorda maakeeli tähendab munakollase tõlkega hoopis ei ole karika.
Saab siis inglane või jänki aru, mida meie rahvas tegelikult ütelda tahab.
Hoiatame küll, aga nemad võtavad ja ostavad kuulsa Stanley karika, millel pole hokimängijate streigi tõttu rakendust.
Hakkame sellega lund kühveldama või?

Eesti Energia on kasumit tootev ettevõte

Nii väidavad need, kes ülemusetoolil istuvad ning naudivad peatselt saabuvaid jõule priskeid papinutsakuid preemiate näol.
Kahtlemata on neil õigus seda saada, kuid siis, kui kõik toimib valutult.
Paraku oleme sunnitud tõdema, et algfaasis on olnud meil palju tõrkeid süsteemi toimivuses – mäletame ju eelmiste e-valimiste fiaskot, kui süsteem uppi lendas.
Nagu öeldud, toob EE riigile kasumit, siis riigikassa saab veel seda kasumit suurendada, kärpdes juhtkonna priskeid jõulupreemiaid ja kolmandiku võrra vähendada palku.
Uskuge mind, siit laekuvad riigieelarvesse olulised summad.
Samas ega EE juhid nälga jää, neil on ikka palganummer tohutult üle keskmise.
Isegi poole võrra vähendades elatavad nad end lahedalt ärr.
Kui ei suudeta, siis tulgu minu man koolitusele.
Võin vabalt õpetada, kuidas elatada end 120 rublaga kuus.

Me, eestlased, oleme mõelnud välja ilmakuulsaid loosungeid, nagu "Eesti vabaks!", "Teeme ära!"...
See kõik on võimalik, kui me kodanikena teadvustame Muskusõja Punapardi pojapoja ilmakuulsat ütlust: „Riik – see olen mina!“
Pean mainima, et sügavmõttelisemat riigi ja kodaniku mõttesuhet annab ikka välja mõelda.

Kulla needus

Huvitav...
Lugedes Winnetoud, tabasin end mõtteuidult.
Verejanulised kohad mul mingeid süümepiinu ei tekita, eks ole, kui aga jutt veereb kullale, siis millegipärast tunnen ängi.
Millest tuu tuleneb?

P.S. Peale selle on lugemiseisu ka läinud.

Kes minevikku mäletab, sel...

Oeh jah!
Hea on sorida mälu kaugemates soppides, tirides viimastest päevavalgele mineviku košmaarid.
Mis peaks jäämagi nagu enda teada.
Aga ei!
Kuulutatakse välja isegi memuaaride kokkutulek, kus iga plöögapidaja peab lausa kohustuslikuks oma koolipõlveaega kirjeldada.
Ma olen isegi kribanud noist, kuid ülejäänud on nagu nüüd ärganud sügavast letargiast.
Mine tea, äkki mingi väljaanne kohustas?
Või keegi vajutas õigele nupule?

Ääh...
Lähen loen edasi Karl May "Winnetou" triloogia esimest raamatut.

Miniatuurne etüüd sügisesest udust

jäi täna
pidama mu silm
kodutanumal –
vaikuses
valitses kõiges
ta looduslik kõrgus
hilissügisene udu
enne lumesadu

Miks sa sedasi tegid?

„Miks sa sedasi tegid?“
Istudes pehmes lumes jõllitasin küsijale arusaamatu pilguga otsa.
„Miks või? Kas ei tohi?“, pomisesin mõtteis, „Aga miks see sulle korda peaks minema, ah?“
Langetasin silmad tema tungiva pilgu, mis ootas kord esitatud küsimusele vastust, all.
„Oota hetk,“ pomisesin taas endamisi mõttevajunult, „las ma korrastan oma mõtteid!“ ning vajusin ootamatult pikali.
Läbi pehme udu tajusin, kuidas mind tassiti maanteele tagasi ja seal üritati valgusvihkudesse mähkunud sõidukeid peatada, kuid ükski ei peatanud.
Kaotasin teadvuse.
Ühel hetkel tundsin, et siniste vilkurite taustal üritati mu silmi avada, taskulambi valgusvihu jaoks, kontrollimaks mu elusolemist.
Eemalt kostsid ärevad hääled.
Üritasin noist sotti saada, kuid mõtet ei jõudnud enam tabada.
Terav valu läbistas käsivart, mille järel röögatasin hääletult ning vajusin tumedasse vatisesse uttu.

Kaugel eespool kumas valgus. Sumpasin elu eest kohevas lumes sinnapoole. Ümberringi oli pimedus pikituna valgete täppidega. Aga siht oli selge - vastuliikuva valgusekuma suunas. Külm kargus hingas mu kuklasse, higisel seljal tundsin vappe-eelseid külmavärinaid. Jalge all oli nüüd kõvemat pinnast, kus sai joosta. Kurvi tagant möiratas käiguvahetuse järel võimas masin. Veel hetk ja ta pimestas oma tuledega mu silmi. Ajasin käed laiali ja jäin seisma. Tundsin sel hetkel valusööstu ja lendasin hoopi saades teadvusetult kraavi.

„Miks sa sedasi tegid?“

Vot siin ei toimu midagi

Võid röhitsedes kogu oma röga lae suunas tulistada, kuid ega see rohekas süljelärakas alla tilgu. Pigem jääb poolele teele pidama. Umbes nõnda, et toosinane ollus on omas aegruumis. Öösel tajud läbi une siis tati heledalt kriiskavat raske kukkumise tumedat mütsakat vastu silmnägu nõnda, et vaistlikult kissitad silmi. Ei aita millegipärast ka see pea õlgade vahele tõmbamine. Põie pakitsus ajab su poole öö peal vertikaalasendisse ainult selleks, et sa peale paari lohisevat sammu lendad taas horisontaali – suur varvas on lihtlabasel moel takerdunud põrandavaibanarmastesse.
Enam ei ole põhjust kuskile kiirustada.
...
Müütiline Must Auk on tasahilju ümbritsevat ruumi aegluubinud.

Diagnoos: Vaibanarmastest varbusega koolnu oli pea lauanurka ära löönud ning verd nähes sellest nii jahmunud, et põie lahti ehmatanud.

Munakollane on liimist lahti?

Ei tea, mis jama seal "Orbiidil tiirleval loomavagunil" on, et ühtki kommentaari enam ei kuva.
Lihtsalt mugav vidin on viimaste kommide lugemisel, ei pea vähemalt lappama postitusi, kui miskit uut kirja om pandu.
Selle järgi sain ka otsustada, kas on ajal seda sisselogimist ja vastamist väärt.
Ega siin üksi pole, mu votuplöögas sama jama.
Ilmselt ka paljudel.
Ehk annab keegi teadust, mis lahti?

Järgmisel korral me ei näe, raisad!

Niipaljukest siis oligi riigi sõna.
Õigemini sõnakõlksu.
Mäletatavasti lubas riik hoida rahvaloendusel kogutud andmed oma tarbeks ja noid kolmandatele isikutele ei väljastata.
Suure suuga lubati, et hoitakse andmed salajases, ehkki ma väegade skeptiliselt tollesse suhtusin, unustati rahvaloendust planeerides järgmise kümne-tosina aasta eelarve, mis kulunuks servupargi peale. On ikke riigiissidel mõtlemisvõime nagu ahju mineval kanakarjal.
Nõnda siis, kui ei suudeta raha leida eelarvest, siis tuleb andmete kogumine maksumaksja kulul hoopis ära jätta.
Kui seekord sai edastatud mu eraelu puudutavatele küsimustele üsna valesid vastuseid, siis tulevikus ei kavatse ma küsimustikule üldse vastata. Ja ühtlasi muretsen paar lõukoera hoovi, kui keegi riigiametit esindav eraettevõtja mu andmeid tahab korjata.
Ja kuna mu põhjapanevad andmed on möödapandud , siis peaks olema kogu riigi andmebaas üheainsa muutuja tõttu üks suur valede rägastik...

Tuleb meelde matemaatika tund, kuis mina ühte võrrandit püüdsin lahendada nii kiiresti kui suutsin. Vastuse number oli õige, kuid õpetaja küsis – kust see miinus siia sai?
Hakkas kontrollima, raibe. Ja tuli välja, et minu lahenduskäik oli veidi viltune, kuid mida edasi, seda rohkem punaseks mu vihikulehekülg muutus. Just nagu pubekaeas poisike vana prostituudi man. 

Hehh, tegelikult pole põhjust paanikaks, kuna munakollane, lõustakaustik, pisipehme ja paljud teised rahvusvahelised korburatsioonid teavad sinust ilmselt rohkem kui sa ise ning teenivad selle pealt üsna kopsaka summa.
Viimasel ajal küsib munakollane ikka ja jälle mu telefoninummert, väites miskit säänest, et sellisel juhul on mu andmed kindlalt kaitstud või saavad mulle kõndima lännu parooli operatiivselt tagasi saata. Sama seis on ka pisipehme postkastiga.
Mingu kanni!
Tutkit ma moblanummert ütlen.
Põhjus üsna proosaline – ma ei tea isegi, mis mu nummer om.
Lihtsalt ei seisa meeles.
Mu peakolu pole prügikast...

Pagendatu

Mägedega piiratud orgu jõudis päevavalgus nagu alati suure hilinemisega, aga selle-eest valgus too veripunasest hämarusest kiirelt silmipimestavaks hallikarva valguseks. Mäeveerul kasvasid kaootiliselt mõned üksikud kidurad, kuid sitked seedrid, mis ei suutnud oma klorofüllilist rohelust ümbruskonda külida. Midagi muud ei saanudki seal kosuda, sest juba ammustest aegadest saadik olid veerenud päikesest tulised rahnud pisimagi tuulepuhanguga alla orgu, kus vette plärtsatades need plaksatades teravateks kildudeks lagunesid. Väiksemad neist viis ülikiire vetevool allajõge, kuid mõned suuremad jäid jõepõhja pidama alles paar-kolm miili allpool. Pea igal sügisel tekkis sinna looduslik kividest tammilaadne moodustis, mis järgmisel kevadel lumesulamise aegu suureneva lisaveemassi poolt abajasse suruti.
Vaid mõnedel harvadel tuulevaiksetel päevadel oli all orus kuulda, kuidas kivid üleval tulikuuma päikese paistel vaevikuuldavalt oiates paisusid, mis vabastasid vaikselt praksudes samal ajal oma soontest ülearused soolad, muutudes poorseteks nagu pimsskivid. Sel moel ei sobinud tuliseks köetud õhk sugugi  hingamiseks – raskelt mineraalsoolane kuiv tolm pani poole sõõmu pealt läkastama.
Vanad kalurid, kes nimetasid seda ilmselgelt inimvaenulikku kohta Eeskojaks, vältisid ka tormide aegu sinna sattumast, väites, et pigem hukkutakse mäsleval merel kui sellesinatise kaldale jalg asetatakse.
Vanades ürikutes oli ala nimetuseks märgitud millegipärast Werewellewall.
Tuhnides veelgi sügavalt, ei löönud uurijatele kunagi ette mitte ühtki legendi ega kirjelduserida, justnagu koht ootaks avastamist ja kindlasti ka seiklejaid.
Kuid aja jooksul olid paraku kõikide uljaspeade üritused lõppenud üsna kurvalt.
Viimati, viis-kuus talve tagasi, maabus lahesopi kaldal mingisugune teadlaste grupp, kes üritas uuema tehnoloogia abiga müstiliselt salapärase koha suhtes selgust tuua, kuid kuskil paar-kolm miili sisemaa pool oli kogu tehnika juba loodusestiihia meelevallas otsad andnud ning kahest tosinast inimgrupist naases järgmise päeva koidu eeli, ligi viisteist tundi hiljem, üksainus hullumeelselt käituv, vilavate silmadega ja millegist soniv inimvare, kes toimetati kiirelt sinna, kus oodati tulemusi ekspeditsiooni õnnestumises või läbikukkumises. Sealt omakorda suunati too märatsev õnnetu kinnisesse raviasutusse, kuna kippus teiste elude kallale.
See neetud igahommikune külmus keeras vabiseva alasti kogu põrandapinnal kõverasse.
Ta avas loiult silmad. Silmanurgast veeresid kuumad pisarad. Inimvare tõusis vaevaliselt istukile ning vaatas pisarsilmi kinnisesse ruumi valguvat valgust, mis kõrguses mitu korda lõikus peegeldades seintelt. Kuju tõstis kuidagi plastiliselt käed ette, just nagu kaitseks ta oma pisaratest märgi silmi valguse eest, mis kõrgelt sisse immitses, paljastades kahvatu nahavärvi.
Juba ammu oli professor täheldanud oma olukorra lootusetust.
Kuid ta ei saanud teisiti toimida.
Ta teadis ja tundis kahetsust.
Kahetsust puutumatu puudutamisest.
Ning puutumatu puudutusest.
Ta vaikis.
Kuid ta ei teadnud ühte.
Aasta pärast tema naasmist piiras militaaramet territooriumi, mis kandis Werewellewalli nimetust, okastraataiaga...

Küsimus teadjamatele

Mitte ei saa mina enam pihta, kas pisipehme korburatsiuunis akna eest vastutav tegelane luges mu eelmist postitust ja süümekate tekkimisel lõi enda järelt ukse prõmmides kinni?

Saamata jäänud tulust

Kujutage ette situatsiooni.
Mina vaene mehike ajan ühe ettevõtte püsti ja ostan, või ütleme moodsama kõnepruugiga -investeerin-, sinna oma viimse veeringu, muretsedes neid asju, mis mu äriplaani järgi on kirja pandud stardipauguks.
Heakene küll, palkan ka inimlooma, hea idee puhul kohe koguni mitu.
Tegutsedes selles valdkonnas aasta-paar vee ja leiva peal, pakkudes alla omahinna ja seeläbi võites hangetel mõned tööotsad.
Ühel hetkel kerkivad kõrvale mitukümmend sarnase nišitootega konkurenti – üks suurem kui teine.
Süüakse mind turult välja.
Mina olen pankrotis ja samas ka kogu mu raha on kõigi nelja tuule poole haihtunud.
See on äri.
Mina saan sellest aru.

Sest konkurendid on mu idee üle löönud ja tegutsevad sel alal veelgi tulemuslikumalt, kui mina seda suutnuks teha.
Ei lähe mina ka konkurendi klientide manu sisse kasseerima saamata jäänud tulu.

Või on ka mul õigus/kohustus Pisipehme korburatsiuuni tegevust järgida, nõudes kohtu kaudu sisse saamata jäänud tulu?
Ses mõttes, et teadustan - ligi pool selles valdkonnas teostatud toodetest kuulub mulle, kuna mina mõtlesin tehnoloogia välja ning sellega seoses palun makske mulle nüüd mu saamata jäänud tulu kinni!

Mind saadetakse persse selle ilge mölina peale.

Riik mind ei aita, küll aga võõramaiste firmade palgal olevaid ahvukaate...

Mõni tund hiljem lisan juurde:
Mida ma tahan ütelda, on see, et saamata jäänud tulu on spekulatiivse oletusega.
Lihtlabane raha väljapressimine mu arust.

!Toober - reboot!

Muide, homme on taas suure sotsialistliku toobrirevolutsiooni aastapäev.
Siuke mõte keksis sellesinatisega pähhe kinni – kui keegi leiab oma aianukast või pööningult kujutise suurest Leninist, veel parem Stalinist, siis võiks ta oma masina kaunistada punalippudega ning eelpoolmainitud ebajumalate portreede/kujudega ja sõita korraks SteenBocki maja ja/või Tummpää lossi ette ning teha seal miskise miitingulaadse käralungi.
Las värisevad veidi...
Ehk tulevad „valitud isehakanud jumalad“ maa peale tagasi.
Paraku mul sellist usku küll pole.

Kuramus,  hall ilm toodab pessimismi, peaksingi oma meeleolu turgutama toobritäie õllega!

Jokk mis jokk

Pole pea nädal siia miskit kribanud.
Olin paar päeva Plönngradis ja selle ümbruses.
Naa ülisuur depressiivne masendav hall elu hakkas segama mu vegeteerimist, siis oli ka põhjust oma kookonist väljuda.
Laubasel päeva a'al piilus õigel momendil päikegi pilveserva tagant välja, kuivatamaks mu väikest auklikku töölapikest.
Mastiksiga sai kinnikaetud teine. Näis, kuda püsib.
Kui alla sajab, eks siis pean jälle minema.
Teades, et see sinder ei kavatse alla tulla, siis tuleb midagi muud välja mõelda.
Ma, lontrus, ei tabanud õhtuhiljuses tagasi kõlistada, et ma kährikuhordidest puutumata jäin.

Sest kottu jõudes oli tunne, niikui jõulud saabunu.
Et pidin eila hommikul taas Kadrinasse põrutama.
Rattaga käisin ärr siis.
Tagasi tulles tolgendas sinivalge vilkuritega massin pidevalt mul jalus.
Ega ta mind kinni julend pidada, arvas ehk, et ma Chuck Norrise moodi pahalasi püüan oma imelikult vilkuva laternaga.
Saladuskatte all ütlen siiski teile ärr, et ma liikluseeskirjadest miskit ei jaga...
Ahjaa... Seekord ma käntsu ei pannudki!

Poole peal

mõtlen mina siin
oma ajud villi
lugedes ian flemingit
kuulates tseppeliini
müramusa


Muideks, väegade sobiv kooslus võrreldes imalavõitu meloodiatega, mis Bondi filmid ärr rikuvad...
Ma ole noid viimaseid näinud ainult paari-kolme, sellest piisas, et lõpetada nonde vahtimine.

"Südamlik tervitus Venemaalt" on teose nimeks.
Lähen loen edasi...

No kuulge?

Näh, maksumaksja rahadega üleval peetav energiaettevõte tõstis esmaspäeval tähtajalise Kindel-nimelise paketi lepingu sõlmimisel tariife.
Seda juba teist korda.
Väites, et nii on kulud optimeeritud tänu leppetrahvide kaotamisega.

Aga, kui ma nüüd sõlmin tähtajalise lepingu ja pean sellest ka kinni, kas mul on õigus küsida leppeperioodi lõpuks enammakstud* raha tagasi? _______________________________________
*need, kes enne eilset lepinguid said sõlmida, saavad (lepingutrahvihirmuta katkestades igal suvalisel hetkel) tarbida odavamat kindla hinnaga elektrienergiat kui need, kes täna seda teevad.

Kas ma väidan õieti, kui panen maksumaksja ja väljapressija vahele võrdusmärgi?

Mulle jääb küll selline mulje, et maksumaksjate firma Eesti Energia on väljapressimise peal väljas.

Hehh!

Plöögistaaniajastu park

Vanad kalad sulgevad üksteise  järel oma plöögasid.
Selle taustal tunnen end siin Blogistanis ürgse saurusena, kellest maailma päästmine enam ei sõltu.
Draakoniaastal pidavat kõik saurustuma...
Võib-olla tuleks kõik vanad, kes veel kuidagimoodi üritavad hingitseda, looduskaitse alla võtta?
....................................................
Pealkiri on inspirritud kellegi Mängumäe mingist kassahitist.

P.S. Kuhu peaks pöörduma toetuste saamiseks?

Lepingutrahvidest...

Kui elektrimüüjad ei tohi trahvi küsida tähtajalise lepingu katkestamisel, siis laieneb see justiitsministeeriumi ja tarbjakaitseameti näpunäide ka teistele nagu mobla-, prügiveo- jms. tähtajalistele lepingutele.

Sain ma ikke õieti aru?

Sellisel juhul küsin, kas õigusjärelvalves on ikke pädevaid inimloomi tööl, et nad nüüd alles ärkasivad üles???

Ah jälle see poliitika...

Lugesi seemitsopast, et voodierakonnal on peale n.n. rahapesuahvääri lahkunuid 200 ja liitunuid 500. Lihtne mata teeb selgeks, et korruptsioon süveneb – kolmsada altkäemaksuhuvilist on parteil man. Ilmavaade ühendab: mandudes pannakse kindla peale kusikutega hleevad ühte kappi. Luukeredesse mahutab noid ikke liialt palju. Kui ruumist puudu tuleb, nimetet Stenboki maja ümber kapiks. Üks mu sügeline on tähele pannud, et voodierakonna sellidel pole midagi uut välja käia - ikka aetakse ühte ja sama joru, mida aastaid leierdet. Uusi ideid nende kõrimulk ei tooda. Ju neil on nöör/rihm niigi pingul, et liialt mõtlema hakates tõmmatakse õhuvool ajudesse kinni. Karmid sadomasu-mängud...

Sügis

heidan pilgu

taevass'

enam ei ilgu

vaevast

viimsed

haneriismed

rong kauguses
hämaras
vaid kaikudes
häirib
tardunud vaikust
kuue paiku

Teate, kurradi igav on, raip!

Mida teeb igavlev inimene?
Ei igavle!
Ta püüab oma ellu vürtsitada vürstiliste seiklustega.
Iseasi kuidas need välja kukuvad.
Novot, mul oli kohutavalt igav.
Otsustasin, et viin purgitäie sülti ja veel mõnda asja Kadrinasse.
Bussiga ei raatsind minna – pilet kallis, küll jõuab talvel.
Rattaga siis paningi ajama.
Teadsite, et Tapal on värske kergliiklustee valmis?
Mitte see tee, mida te igal õhtul tassidesse valate.
Asfaldi all ja puha.
Ma mehike jõuan Tapa vanade kroonukasarmute ette ja otsustan seda teed proovida ja sisse õnnistada.
Kulgen sel teel ja mõtlen, et tore, kui linnaisad mõtlevad sel teemal ikka jube heasti.
Ainukene häda, tempokamat sõitu siin ei sõida.
Olen läbinud kuskil kolmveerandi sellest teelõigust ehitusmaterjalide poeni, kui märkan, et kollast värvi traktor kopaga hõivab kogu teelaiuse.
Jäi seisma ka teine.
Jättes mulle möödumiseks kitsukese ala.
Mina, vana laiskvorst, ei viitsinud muidugi rattalt maha ronida, jätkasin oma kulgemist kitsastest oludest hoolimata.
Sain juba trakatsist mööda, kui esiratas vajus pehmesse muldkehha kinni.
Edasine käis kiiresti nagu actionfilmis – mina oma rattaga pikali nagu kuuli saanud hobusega kauboi.
Kargasin kohemaid püsti ja noogutasin, et kõik on kombes!
Hüppasin uuesti ratta selga ja panin edasi.
Paarsada meetrit edasi panin taas käntsu, seda suurema kiiruse peal.
Silmanukast jälgisin lahtiolevat peni, kes parajasti jalga tõstis ja kelle mutist perenaine kõndis selsamal teel.
Aga see asi jäi mul hoomamata, et tee tegi väikese jõnksaku.
Hea, et ma vastu valgustiposti ei pannud, olnuks ehk Tapa äärelinn õhtul pime ja minult kasseeritakse viimsedki veeringud tengelpungast.
Vähemalt purgid jäid terveteks, kui ma kompasin oma laadungit.
Hiljem selgus, et 3liitrine purk sai ikka obaduse kirja küll – pragu oli sees.

Aga noh, saite nüüd jälle kõhutäie teise õnnetust lugedes naerda.
Ma küll irvitasin takkatraavi.
Ja triikisin ja triigin ikka veel käelabaga valutavat vasakut külge.
Kui sealt kergliiklusteelt ärr taas suure maantee peale keerasin, siis millegipärast enam neid kukkumisi ette ei tulnud.
Takkajärgi mõeldes, ehk süüdi olid „kitsed“, kes sõitsivad mulle vastu oma sinivalge masinaga, enne kui ma keerasin ker.lii.teele?
Nagu laterna magica...

Nüüd, kus mul tõesti siiber...

 ... kodus istumisest, kutsun kogu inimkonda üles.

Ehk kellelgi on mulle tööd pakkuda?
Töökogemust kui sellist ei oma.
Küll aga otsisin tööd CV* kaudu, viimati ca 7aastat tagasi.
Käisin kohapeal vestlemas ja end näitamas, kuid põlati mind ära.
Eks ma vigane ole, seda iga kandi pealt.
Siis lõin käega – raha sai otsa ja loobusin tööotsingutest.
Kuus aastat tagasi siirdusin ligi veerandteiseks aastaks Revalisse, kus ma sain buumi aegu tööd ehitusel.
Juhilube ei oma, kuna mu arusaama järgi sõidab mitte luba, vaid mees.
Üks asi kinnitab mu mittesobivust müügimehe kohale.
Ma olen selleks liig aus, et petta klienti.
Lisaks olen liig aeglane.
Sedaviisi...

Olge siis hoiatatud.

Mandun endiselt...

Letargilisest mandumisest on raske välja tulla.

Lihtsalt tahtsin ütelda, et ma elan veel.
Aga kui kauaks mul seda va eluvaimu on, ei tea isand Surmgi.
Kuigi kunagi ammu selgitati mulle käejoonte abil, et eluaasta 75 olevat mu viimane tärmin.

Mida ma viimastel päevadel siis tegin?
Ausalt ütelda, mitte midagi kasulikku.
Ei ühiskonna ega iseenda heaks.
Sellest on üksjagu ka süümekad tekkind.
Paari kohta olen end lubanud, nagu närune prostituut, tööd tegema, aga vett on tõesti ülearu tulnud.
No ei saa puile ega maile.
Aga nagu klassikud on ütelnud – loll, kes vabandust ei leia – olen mina oma logelemise päevad ajanud vihma kaela.

Eila läks mõistus täitsa metsa, haarates vabiseva keha kaasa.
Tagasi tulles olid jalad märjad ja meel hüva: sai midagi kasulikku ärr teha.
Panin võsalõikeketta oma mootorvikatile külge ja lasin mõnuga.
Toomingavõsaja muu väheväärtuslik langes ja üdinoor lepik harvenes.
Samas sain aimu, mida ja kust järgmise aasta puud võtan.
Soopealsest kaasikust.
Kui viitsin...

Õigem oleks mul nüüd ennast linna tööle munsterdada, kuid jällegi see saba-ja-nokk-lahti/kinni asi jääb segama– elamise koht?
Muide, pärast pikaleveninud arutelu iseendaga, olen jõudnud järeldusele, et müügimeest minus pole...

Mandumine võib jätkuda...

Hei ATV/tsiklimehed, silmad siia!

Hea ATV/ tsikli omanik, kes sa elad Tallinna kortermajas ja sul pole oma nelja/kaherattalisele sõbrale talveks ulualust pakkuda.
Sõiduhooaeg saab kohe-kohe või on juba läbi.
Nüüd on aeg mõelda, kuhu truu ratsu talvekorterisse paigutada?
Räägi paari sõbraga, kel ka sama mure vaevab!
Äkki panete rahad kokku ja ostate maa-aluse garaažiboksi kamba peale?
Garaažiboksi asukoht – Haaberstis, Järveotsal.

Täpsem teave eelmises postituses. 

Müüa garaažiboks Haaberstis, Järveotsal!

Proovin nüüd tõsisema asjaga ka ühele poole saada.
Üks mu kaua-aegne tuttav müüb Õismäe piirkonnas garaažiboksi ning palus mul koostada ja riputada blogisse üks müügikuulutus.

Kiireloomuline teave!

Talv on tulemas... 
Kas sa jätaksid oma neljarattalise truu sõbra/töökaaslase lageda taeva alla?
Kus sahad võivad kriimustada, vähendades su auto edasist vastupanuvõimet ilmastiku tujudele?
Nüüd on tagumine aeg osta maa-alune garaažiboks, mis asub Haaberstis, Järveotsal!
Otse omanikult.

Hinnasildil on 3000€ + notarikulud pooleks...

NB! Müügiga on suht kiire! 

See kuulutus jääb ülesse niikaua, kuni tehing on saanud notariaalse kinnituse.
Või annan märku punaselt.

Kommentaarikasti, kui on tõsine soov osta oma autole korralik ulualune, palun kirjutada oma kontaktandmed, mille ma edastan garaažiboksi müüjale.

Tänud!

Tähelepanu!
Kes hiljaks jääb, see ilma ka jääb!
15. aprilli 2013. aasta seisuga on see boks müüdud! 

Vastupanuvõitluse päev. Oli ikka või?

Imelik on see ilmaelu.

Ma ei teadnudki sellisest päevast, kui seda on vastupanuvõitluse päev. 

Möhhh...

Tänavu hakkas see millegipärast varakult peale.  

Pea kõik väljaanded kisasivad juba nädal enne ühe ärimehe tütrest, kes pandi venekeelsesse lasteaeda.   

Misse minu asi peaks olema, kes kuhu oma lapse sokutab?

Aga selle peale hakkas kogu ajakirjandus kihama nagu vene rahadega kinnimakstud propaganda.

Seda asja nimetet minu meelest lömitamiseks.

Žurnalismus laulis kuni eilseni vene keele auks hosiannat.

Tänaseks on millegipärast arvamusliidritel suud vett täis.

Ju saadi aru, et liig hoogu läksivad perssepugemisega. 

Teen Riigikogule ettepaneku kaaluda sellist tähtpäeva meie kalendrisse panna nagu seda on Lömitamise päev. 

 

Minul viskas igal juhul see asi üle. 

Mul oli küll sitaviskamise päev.
Vedasin peldikust sitta välja peale.

Hea rahulik töö.

Eravaldusest...

Olen täheldanud, kui ümbruskonnas rattaga ringi liigun, eravaldust tähistavaid silte on tekkinud nagu seeni pärast vihma.

Mõni linnalaps ei saa sellest tagamõttest arugi.

Mina mõistan aga täiesti.

Ehkki omaniku staatuses, pole mina aga neid drastilisi samme astunud.

Hoolimata sellest, et oma kondamistel olen leidnud oma hallatava heinamaa pealt:

Prügimäe, kus on isikuandmeid täis okustaate, peamiselt päälinnafirmade vahelise kirjavahetusega.

Loetlematul hulgal kilekotte, kus McDonalds, CoffeInn, Statoil, Hesburger jpt. logodega ümbriseid ja topse ning muidugi ka pabertšekid, mis väljastatud Revali vastavatest toitlusasutustest.  

Miinivälju – eriline tipp oli hunnik, kuhu oli torgatud tühjakslaetud kõnekaart.

Seksodroomi, mis asub puukidest kubiseval territooriumil. Siit küsimus, mitu aastat kulub latekspreservatiivide hävimiseks tavalises looduskeskkonnas?

Kellelgi oli läinud äkki kõht lahti, et visanud oma kallid täispasandet uued teksapüksid ja trussikud jõe kaldale ning palja persega edasi liikunud. Seda rästikutest kihavas kevades.

Keegi ehitanud väikese onni, mille tagune klaasikildudest rikas. Eriti pudelipõhjaroosidest, mis püsti ootasid ohvrit, kes peale astuks. Onni püstitamiseks üle jäänud naeltest ei röögigi, kileräbalatest samuti.

Lõkkeplatsid, kus on põletatud noori puuhakatisi, mis on toore jõuga rinnakõrguselt murtud , ning mille ümber vedelesivad tühjad plastiksüütepudelid ja süütetabletid.

Jõe kaldalt olen leidnud loetamatul hulgal tühje karastusjookide, kölni vee, viina, õlle taarat, millega pole sittagi teha, sest sildid on lahti leotunud.

Paar maasturitäit jahimehi, kel on aega püss palgel terve päev passida suurulukit, kuid kel pole kunagi aega koprajahiks – jõgi piibreid täis.

Õpperaja, mille rajasid kohalikud kooliõpilased mingi projekti raames, kuid omanikku ei peetud vaevaks teavitada. Ega eelnevalt luba küsida.

Te linnavurled, ei mõika ühte asja.

Teil on linnades lausa kommunismus:

Töötate kellast kellani, peamiselt 8 tundi, siis asjad kotti ja meelt lahutama.

Teater, kino, kontserdiisaalid, bordellid – kõik need kultuuritemplid asuvad linnades.

Tuletõrjekomandod, kiirabibrigaadid, politseipatrullid ja muud turvaludrid on käeulatuses – viie minuti jooksul kostev sireenihuilgamine lahendab pea kõik probleemid.

Pangad, kohtumajad, haiglad, suured kaubanduskeskused...

No kuulge.

Mõelge veits maainimeste peale kah.

Maal ei saa töötada kellast kellani nagu linnas – kui töö on vaja ära teha, siis läheb üsna keskööni välja.

Tervis üles ütleb selle töötegemise käigus – oota kiirabi pool päeva.

Varguse korral tuleb konstaabel koos uurijaga alles järgmisel päeval. Kui veab...

Punase kuke kustutamise jätan lahtiseks, olenevalt talukoha asendist võib majapidamine maani põleda.

Kultuuritarbimise suhtes tuleb maamatsil käia rohkem rahaollust välja – sõit lisaks.

Poodisid pole igas kolkakülas ammugi, kuigi vanasti oli noid rohkelt.

Sestap pole ime, kui taluomanik oma maad märgistab eravalduse sildiga.

Sellega ta ennetab vargusi, tulekahjusid jne,. mis võivad, aga ei pruugi, tekkida (soovimatute) võõraste külaskäiguga.

Me ei suuda veel mõtteid lugeda, mis kavatsused sel või tol inimloomal on.

Turvaline kodu on kodu, kus pole igavlevaid ringikaarutajaid.

Ja te, linnavurled, tahate pseudoprobleemide tekitamise eest nõrutavaid kaastundeavaldusi oma plöögasse saada...

Jätke linnaelu sinnapaika ja kobige maale.

Ma tahaks näha, kaua teil see aega võtab, kui te panete püsti sildi, millel kiri „ERAVALDUS“.

Võin kihla vedada, et esimese paari-kolme aasta jooksul...

Raisakull teeb sporti - laisalt, aga ausalt! Teine osa.

Üleeila oli vaja järsku viia seljakotitäis kurke-tilli-mädarõigast Kadrinasse. Mu tädi elab sääl.

Võtsin selle teekonna ette. Ettevalmistuseks – nagu lihaste soojendamiseks ja muude siukste sportässade kombel, ntx. olematu kombeka selga ajamiseks - ei jäänud eriti palju aega.  

Koti sidusin pakikale, jalga tavalised pikad püksid, mis mul rattasõidul ikka jalas olivad, selga ajasin teksariidest tuulejaki.  

Ohutu liiklemise tagamiseks sinna otsa neoonkollane helkurvest.

Andmed sel teekonnal siis siuksed spidoka teatel:

keskmine kiirus: 22,4 km/h

suurm kiirus: 46,9 km/h  

teekonna pikkus: 58,93 km

aega selle läbimiseks läks: 2:37:37

Koduväravast sihtkohta minek oli täpselt tund.

Tuul aitas takka, paaris kohas sain üle 40km/h kiiruse kätte – Tapa poolt tulles Udriku sirgel langusel ja Kadrina viaduktist alla kihutades. Tippkiirus tuli viimasest, seal natuke järsem langus, aga tegelt oleks saanud veel kiiremini alla, kuid liiklus oli seal üsna tihe, et ei hakanud oma eluga riskima.

Ja ega alevi vahel ka saanud täistempoga kimada, mis veel sellest röökida, et kodutanumal auke täis kruusateel ei saand hoogu sissegi.

Tapal tegin väikese peatuse bensukas, kust ostsin katsetamiseks energiajoogi – sesmõttes, kas tasub ära? Ega tasunud küll.  

Aga tagasi tulles oli jama.

Puhus vastutuul, üsna tugevalt – tuli ragistada pidevalt käikudega, et üsna paras tempo leida, millega lõigata vastupuhisevast barjäärist läbi.  

Spidoka odomeeter näitab nüüd 955,4 km, totaalset aega 55:51...

Kuskilt otsast peab veel 44,6 kilumeetert otsima, on tuhat kilti täis sõidetud.

Lisandus man ca pooltund hiljem:
Kui ma bussiga sõitnuks selle maa maha, oleks kauem aega lännu.
Kõiksepealt jala paviljoni manu,  bussi ootamine, siis loksu bussiga linna, et seejärel ümber istuda ja sihtkohas edasi jala käia.
Ja vastupidi...

Märke saab lugeda ka nõnda...

Millegipärast õunafirma logo kaedes tuleb mulle silme ette...
... rasvunud jänki, kes punnitab söödud burgereid tagumendist välja, ise veits küürakil olles.
Lühidalt öeldes – sittuv ameeriklane.

Maapööraja memuaarid (osa 2)

Paar kildu tänasest vestlusest:

Tegelesin täna siukse asjaga nagu maapööramine – ju mul taolised sensitiivsed võimed man, mis lubavad selle raske ametiga tegeleda.

Ma pole nii rikas, et osta odavat mullafreesi, aga vähemalt tengelpung lubas kord osta Fiskarsi tellitava kõrgusega labida.

pihtimus

...
tahaks rääkida
rääkida
ja rääkida
veel kord rääkida
rääkida end tühjaks
nagu teised on seda teinud minu kuuldes

kuulasin
vaikides kuulates
imasin endasse seda rasket ängi
mis viinuks rääkija hauasängi
...

Mida nad küll oimetuses piibutavad?

Valik viimaste päevade pealkirjadest seemitsopa näitel ja minu arusaamast asja sisust.

Mingi Kobin väidab, et võttis oma kampa mingisuguse autsaideri.

Ausõna, minule pole keegi miskit sel teemal kobisenud, muidu oleksin praeguse seisuga Revalis.

Noorm elupäästja on seemitsopa andmetel 14 aastane, kuid pildil on 41 aastane raskelt relvistunud isik.

Ei oska enam miskit kosta ka mitte, et seal oimetuses hõljub vast tükimat aega mingi eriline plontikanepiving.

Paralümpia inspirrib kahuriliha?

Enam pole sinna asja mitte vaimust nõtradel, kellele need mängud üldse on mõeldud...

Spordist veel: kangi alla jäänud tõstja suri.

Oli vaja ronida sinna junni alla?

Vaesed kreeklased – peavad hakkama kuuepäevast töönädalat pidama mingisuguse troika (loe:püha kolmainsuse) nõudel.

Demokraatia sünnimaal ütleb abstraktne kolmik, mida see rahvas tegema peab? Absurdsus kuubi kuubis.

See on puhas sekkumine iseseisva riigi siseasjadesse...

Keegi Voldemar Putin õpetab kurgedele lendamist.

Nüüd on padueestlastel kurejutud lõppend, neil on kaks võimalust – a) kurg asendatakse hanega, luigega, minugipärast pääsukesega, b) appi võetakse hädapärast ka loomad.

Kussa tohid lastele rääkida kaageebiitide eeskujul lendavatest kurgedest, kes lapsi toovad.

Või on nüüd kure toodud laps naaberriigi julgeoleku poolt ärr kiibistet? Luuraja, spioon???

Endine Rooma keiser andis maffiaprotsessil tunnistusi.

Pärast veel imestab, kui kuuli saab: Sina, Bruutus, ka vää...?  

Raisakull teeb sporti - laisalt, aga ausalt!

Tänane seis täisverstaazi elik odo näol om järgmine 819,7 ja see on alates vooluallika vahetusest selle hooaja alguses, aega kulus selle läbimiseks tundides 48:49.
Tänane ring oli koos tõusude ja langustega 25,90 versta, aega kulus 1:10:16, millest keskmine kiirus 22,1 ja maksimumkiiruseks sain täna 33,8 versta tunnis.
Kuradikurat, ma ei tea mis hagijas või hurt ühest hoovist välja kimas ja mulle järgi, kes ma kimasin üle 30 verstase tunnikiirusega. Lõpuks sai villand, pidurdasin järsku nii, et kruus lendas ettepoole, käratasin penile:  kassasaadkojuraibevõinärinsukõriläbiraisk!
Segavereline oli puhta sokkis, paar jõuetut auauhhhi ja keeras lonkides tagasi.

Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage.

Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha.

Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi.

Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.

Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse.

Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama. Libe oli noh! Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.

Õhtul hakkas veel köha kimbutama. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale tohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.

Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tunsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes.

Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid.

Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata.

Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.

Hiigelsuures kookonis!

Aga kuradima mahedalt soe on... 

Taim...

Teate ka, miks Hellast ei lasta rublatsoonist minema?

Muidu peab hakkama uusi öirublasid juurutama.

See jälle on väegade mahukas kuluartikkel – uue kujunduse väljamõtlemine, trükkimine ilma kreeka sümboliteta, vanade väljavahetamine uute vastu...

Tuu kõik võtab aega.

Monetaarilmas aga on kehtiv üdini jänkilik ütlemine: Taim-is-mani!

Pääsula statistilised andmed.

Millalgi meediumi kaudu kuulutati, et lugege pääsukesi.

Poolteist nädalat tagasi ma lugesingi.

Hea kaablite otsas turnivaid linnukesi kokku lugeda, kui nad puhkasid tiibu – sain kokku 32 isendit.

Meil omal haudusid kaks pääsukest välja viis poega. 

Kes siit lugema sattus ja teavet tahab jagada, siis võiks minu arvud ka edastada lindude lugejatele, aga segaduste vältimiseks palun siia jätta kommentaar, et tehtud.

Muidu on hullumaja, kui igaüks lisab enda kogutud andmetele veel minu omad – taevas peaks vist mustama pääsulindudest. 

Eelnevast rääkides, tehke mulle palun selgeks, miks üks pääsuke minema ei lenda?

Alul mõtlesin tõesti, et teise pesakonna hauduvad välja.

Suvi on sellisel puhul pikemaks venitatud.

Aga mida pole, seda pole.

Päeval toimetab see linnuke väljas, alles õhtul on ta tagasi nagu viis kopkat.

Mure tolles, et eelmistel aastatel kogunesd pääsulinnud kaablitele ja kaks päeva hiljem olisivad nad kõik lännu. 

Üks mõttejublak keksis pähe küll: äkki tahab teine pingviiniks hakata?

Minu eeskujul, kes ma Linuxit tarvitan...

Üks Liit juba läks, teine järgneb?

On ikke tänapäeval terminite muutmised.

Pea kõik keeratakse pahupidi.

Näituseks ajaloost teame, et paarkend ja veidi pealegi aastat tagasi toimus Moskoovias Kremli müüride vahel meeleheitlik katse säilitada NSVLiitu vanal kujul.

Mistõttu tõrjuti „seaduslik“ imperaator võimult, kuna ta paistis üsna pehmeke.

Raadium ja muu meedium nimetet neid asjamehi riigipöörajateks.
Möhh?

Mis kuradi riigipöörajad?

Vaata, sa kuradi inimloom – baltlased olivad riigipöörajad, aga seda omas provintsis, kus nad kuulutasivad iseseisvuse taas välja.

Nimetagem asju ikke õigete nimedega.

Samal ajal olivad ka muud vennasvabariigid tüdinud Moskoovia kremliitide lollustest – saadavad sõdureid sapöörilabidatega inimloomi tapma.

Ma saanuks veel aru, et kui kuulid-miinid-pommid lõppenud, täägid nürid, siis võetakse appi need vahendid, mis muidu matmiseks tarvis.

Kõigile meile ju tambiti maast-madalast pähe, et sõdurid on kodumaa kaitsel.

Sestap kogu see kuuendik laguneski, et sõdurid tapsid omi, mitte vaenlasi.

Usaldus rahva seas kadus.

Sellest piisas, et üliriik käpad püsti ajas.

Usaldus on niivõrd ohtlik asi, et oioioi...

Kui pole usaldust, pole suhteid.

Ja kõik laguneb...

Eks selle öiruvärgiga ole varsti sama seis...

Mõttes on irdumine sõna otseses mõttes

Egasugused minu katsed ühiskonda sulanduda on alati lõppenud krahhiga.

Näituseks võtan viimatise sügeluskonna kokkutuleku – mitte ühelegi piildile pole mitte mina jäänud (kui mitte arvestada seda pilti, kus mu fotokas statiivil ripnes ja mina kiireid liigutusi tegin).

Olukord on täitsa pe...es.

Tuleb taktikat muuta.

Olen nimelt tähele pannud, et kui mina midagi teen, siis paremaid tulemusi annab just risti vastupidine tegevus.

Seepärast õpin nüüd seda va irdumist.

Ühiskonnast.

Ehk lõpeb see kuidagimoodi teisiti...

Muretsemiseks pole põhjust, sest näpud-sõrad on veel alles.

Sarvedest-sabast röökimata. 

Nagu mitme näoga...

Mmm.

Milline äikesevihma-järgne puhas osoonikas lehk.

Päike julges ka lõpuks piiluda pilveserva tagant.

Üks vikerkaar teise järel ajab taevakõminaid eemale.

Nagu kollid lambakarja.

Aga mul pole aega idüllitseda.

Nõud tahavad pesemist.

Iseäranis rasvased.

Toas on veidi tüütu seda toimingut teostada – pärast veel kuivata mahaloksunud vett põrandalt ja valamukapilt.

Rasvaste potsikutega ei taha ma üldse köögis mässata.

Seepärast pesen mina oma pannid-potid-taldrikud-kausid-kruusid väljas.

Kuna taaskasutus on ikka veel röögatumat tüüpi moeteema, siis mõtlesin välja kuivatusresti, mis sai neil päevil valmis tehtud ja igapäevasesse kasutusse võetud.

Niisiis, aidas kolades leidsin kunagise lillealuse jalad – lihvitud rõikadest-lippidest kokku klopsitet paari naelaga (kaks laia saepuruplaati paari kruviga hoidsid seda kremplit püsti). Nüüd on saepuruplated ammuilma kuskil taeva all omad otsad andnud. Kolades veel aidas, vaatasin kunagise gaasipliidi (misse sai ostetud hallil nõukogude perioodil, kui asjad alles hakkasivad dehvitsiitsemaks muutuma, kuid millega pold miskit teha, kuna toona balloonigaasi tarbijatena ei saanud maagaasile mõeldud düüse kasutada. No see mainitet pliit oli valmistet Tseasesku-aegses Rumeenias) kõhtu. Novot, sealt sain siis hea resti. Ega siin pikalt mõtlemist olnud, kui nelja katusekruviga sai see rest jalgade külge kruvitet. Asi hakkas ilmet võtma. Läksin lauavirna manu ja sealt tõin kaks ebamäärast rõikat et saaks ka vänderdavad jalad kindlamaks. Mõõdulindiga mõõtsin pikkused ja käsisaega saagisin parajateks teised. Puidukruvidega (4tk.) kruvisin need põõnad jalgade külge kinni.

Ei läinud kõigeks selleks rohkem kui veerand tundi.

Nüüd vaatan, et liig kena sai.

Värv ka külge saaks, on see ese lausa oober.

Jäin mõtlema, et sellel pagana jalgadega restil saab olema mitu otstarvet.

Mõnedki neist võin kirja panna.

Peale kuivatusresti söömalaud, kuuma ahjupoti jahtumisalune, sinna alla annab grilli asetada ja saab kaks korrust korraga vorste/kanu/tuhleid soojendada ning sokkide kuivatamisest ei röögigi...

Saab ka pruukida lillealusena.

Vähemalt ta ei paista massiivsena, vaid õhulisena silma.

Eila...

Sai eila kontserdil käidu.

Sissepääs oli 3 rubla, mille vastu anti kollane käepaelalipakas, et võrusta end ise.

Aga kuradima järjekord oli nagu kuuendiku maailma liidri või bandiidi Lenini hiireõli ehk mausoleumi ees.

Oot'sin sealsamas puu najal nõjatudes, et saaks kah toetada kultuuri.

Aga päris piinarikas oli see ootamine.

Järgmisel korral soovitan kolmes kohas kontsusid jagada.

Noh, ilmselt korraldajate poole pealt Arlet Palmiste kah kaes, et miski on mäda.

Igatahes võttis ta mikri pihku.

Saatjaks oli tal kaasa võetud üks mulle tundmatu külamees või linnamees (ei saand mina pihta, sest ootsin kontsujärtsu lühenemist), kes sai oma ülesandega – kidra sõrmitsemisega ning Arleti saatmisega – üsna talutavalt hakkama.

Lõppude lõpuks lühenes järts talutavale tasemele, et keskit enam ees polnud ning sain kah neoonkollase papripaelakese vastu, mille mina hoopis taskusse pistsin.

Ja siis Nad tulivad.

Kaks läbi aegade andekat Eesti Muusikut, kes oma lauludega imet tegid.

Tõnis Mägi ja Jarek Kasar ei vaja laialdasemat tutvustust.

Pea iga laulu järel tundsin, et mul on hingamisest vajaka.

Pidin paar korda kiiresti sügavalt sisse hingama, et oma hingamise rütm taastada.

Ma ei oska seletada seda anomaaliat.

Oma teada ümisesin mõtetes kaasa, hingates pea samamoodi kui esinejad.

Ju siis nende lood mulle sügavale hinge läksivad.

Aitüma teile nende laulude eest!

Igal juhul on Käravete Järvemuusika saanud paari aastaga mu südame poolehoiu osaliseks.

Jätkaku samas vaimus... 

Saatuse eest ei pae?

Keegi kirjatsurast vilosoohv on kuskil öelnud: Naistega koos on võimatu, aga ilma naisteta on veelgi võimatum elada.

See on väga tõsine ahvorism.

Viimatsel aal kargleb antud mõttetera aina tihedamalt ajukolusse, piinates minu isiksust.

Kuradi kurat.

Hakkasin mõtlema, et viimatsel rattarallil anarhia raisakulli moodi, kus sai kõrgustesse ronida ja lasta mõttel lennata ja otsides seda madalamat soosilmaallikat, kust oleks saanud tekkinud küsimustele vastuseid, jäi kõik endiseks.

Paraku...

Ei oska mina märke lugeda.

Võhik siuke...

Ega ma küsinud kah eriti.

Otse...

Kartsin sellegi ärr kihva keerata, mis rikkumata oli. 

Tegelt tükimat aega olen mõelnud, et panen kõik suhtluskanalid kinni.

Eriti elektroonilised.

Põhimõte on selles kinni, et ma ei taha enam masinaga suhelda.

Möblandus, raalindus jne.

Mine tea, äkitse mul suhtlusvajadus suureneb ja seetõttu tunnen oma hinges nagu sügisrände moodi kutset.

Inimloomadega tuleb ja peab suhtlema näost näkku...

Ilma massinateta.

Vaheltult.

Jah, ma tean.

Kuda see ütelus nüüd kõlaski?

Silm silma, hammas hamba vastu...

Ehk ma lähen sinna, kuhu mõistus ja süda juhatavad.

Samas jällegi, defineerige palun mõistuse mõiste ära, ja südames on minevikust saadud armid, mis olid eriti valusad, siis sellest tulenevalt jällegi jõuame sinnamaani, kus mõistust mul eriti pole ollagi.

Seega, olen oma elu täiesti ära raisanud tühiste soovide peale.

Kas naiseotsimine ilusate ja kenade näol on tühine soov või mitte, on tegelikult asjatundjate pärusmaa.

Vaadates oma kontakte kommunikeerimisvahendites ja meenutades, kellega ma viimati nii tihedalt suhelnud olen, leian ühe nime.

Selle nime taga on inimene.

Naisolevus.

Nüüd olen puhta segaduses.

Just Tema pärast ei saa ma oma „sõltuvusele“ piiri panna.

Ei saa netist loobuda.

Juhuslikult leidsin ühe perekonnapildi, kus mina oma õe ja vennaga peal olime.

Jah, mulle tundub seda ülesvõtet kaedes, et tookord olime nõnda lähedased just selle pildi ülesvõtmise aegu. Hiljem sellist asja minu mäletamist mööda pole olnud, ega vast ei tule ka.

Kui mina oma suure venna süles abituid liigutusi tegin ja kusjuures vennas mind kindlalt paigal hoidis, siis õeraas hoidis oma süles suurt nukku. Kes või mis oli paras jonnipunn, kui pudrulusikaga lähenesid, keeras ta pea ära, aga kui lutipudelit lähendasid ta suule, siis oli valmis end kinni imema. Magnetite värk.

Kummaline on see, et nukk ja seesama eelpool mainitet naisterahvas kannavad sama nime.

Kuidas seda asja nüüd nimetatakse?

Kokkusattumine?

Ettekuulutus?

Juhus?

Lõpetuseks mu kolme aasta tagune (veidi kohendet) luul, mis millegipärast kogu aeg meenub viimatsel aal:

sina nägid mu raevu 
kuulsid hullunud naeru
mis mu kõrist välja paiskus 
ja metsalt vastu kajas 

ei tahtnud jätta rinnus valu 
kuidagi kergelt maapind ära kadus 
vaikselt langesin ma porri 
sosinal vabandades: ämm sorri...

mind hetkeks tummaks lõi valu 
siis summutet karje minust väljus 
sina vaid kuulsid mu korinat 
kui viimne agoonia elu kaasa viis 

mu tardunud silmapeeglitest paistsid 
kuukuma 
                sina 
                        ja suitsev püstol... 

Kui läheb nässu, siis mingu...

Täna stardib „Rõveda Raisakulli anarhiline Rattamatk“.

Esimene omataoline.

Aegviidust Valgehobusemäele.

Säält vaatab edasi selliselt, kui tahtmine Tammsaare maile minna või solistada Kakerdi rabas veits...

Kindlasti on programmis ka Jäneda linnusemäe külastus.

Pealinna näitsikutele pean teejuhiks olema.

Võib-olla jääb see ka viimaseks.

Kui ma oma roppu mõtlemist ei piira ja seetõttu kõik nässu läheb.

Mina küll põdema ei kavatse jääda.

Näis siis, mida ilmavanal pakkuda on?

Elul on üldse mõtet?

Kõiksepealt küsimus laiale ringile.

Misasiloom on g+?

Ning kohe ka teine otsa – kuidas seda pruukida nii, et mõningane privaatsus säiliks?

Palun puust ja punaselt ette näidata, sest ma ei mõika võõramaa keeli.

Viimatsel aal jään ikka ja jälle mõtlema teemal – kes kurat ma olen ja mida ma siit ilmast otsin?

Esimesele poolele on lihtsam vastata: ühiskonna umbrohi, parasiit või muiduleivasöödik, kes istub kuradi mugavas tugitoolis ja taob lolle mõtteid ridadeks.

Aga vat see küsimuse teine pool annab kõvasti peamurdmist.

Pole siiamaani aru saanud, mis on mu elu mõte?

Kas elul on üldse mõtet?

Miks ma selliseid mõtteid mõtlen?

See on tänu sellele viimatisele pisileitsakule, mille pärast ma toas vegeteerisin – väljas ei saanud miskit eriti teha, parmud olid kallal, ei lasknud päikesevanne võtta ka mitte.

Tahestahtmata tükkisivad need mõtted pähhe kinni.

Umbses toas eriti.

Tahan anda oma panuse inimkonna hääks.

Kuid mul napib noid oskusi ja vahendeid, mis on vajalikud selleks, et edukalt läbi lüüa.

See vahendite asi vast hakkab aina rohkem ja rohkem painama.

Teadagi – inflatsioon.

Kui ma vaatan noid edukaid ja jõukaid, on mul kuradimast hää meel, et nad suutsivad end haljale oksale vedida.

Kuid kuulates/vaadates nendesamuste väljaütlemisi, tahaks nende peakolul oimukohta koputada, sest nii lolli ila ma ei oodanud.

Isegi vähesemõistusega inimloom tundub nende kõrval lausa sajanditetaguse filosoofina.

Tomra Uno vs. Alexander Suur

Viisin just ennelõunat oma putlid, millel esimese klassi koolijütsi tähed peal, taaskasutusse.

Elik taara-automaati.

Misse on nimega Tomra Uno.

Novot, hoolimata peaaegu eestimaise kõlaga nimest, on ta mõnede allaneelatavate suhtes üsna pirtsakas.

Eriti eestimaiste õlletehaste toodete allaneelamisega.

Näituseks pistsin mina tühja õllepurgi avausse, pilgutas tema imestunult silmi ja teatas kirjakeeli, et vale pudel.

Misjärel mina torisesin:“Et mis kuradi pudel??? Vale ka veel? Purk on, mitte pudel!“

Võtsin purgi tagasi , et seejärel taas talle sisse tsurgata.

Prõura-prõura-kolks-kolks-kolladi-kolks...

Nüüd pidin vähe kiiremaid liigutusi tegema, et oma näppe tema lõugade vahele ei jätaks.

Matsti! selja tagant poodi astuva mammikesele vasta lõugu.

Oi sina jummel, kus mammikese valehambad lendasivad viinaleti alla ja nüüd oli müüja uurakil, liibukad rebenemas tuharate piirkonnas, kus võis aimata pitsiliste stringide piirjooni.

Natike tuleb veel süüa!

Kostus hele kiljatus üle terve saali.

Seda hetke kasutasivad ärr kaks teismelist, kes saalist jooksujalu plehku panivad, põu täis head paremat ja magusat.

Mammike sai oma hambad tagasi, pistis nad suhu tagasi ja maigutas paar korda oma suud.

„Njah! Ainult, et kärvand roti mekk on man...“

Ja nüüd tuli mul epistlit kuulata.

Kuulasin ja samal a'al toppisin õllepudeleid-purke masinasse.

Aga pindiseid Aleksander Suure nimelisi ei taht vastu võtta.

Lõpuks sai mu kannatus otsa ja käratasin mutikesele: „Ärr sa maiguta ühti oma suud! Ma olen kurt!“

Sa kurat, kus nüüd saadanaid kerkis nagu suvehommikuse iga vikatiniite järel sääski.

Nisama äkki oli kriiskav hääl vaikind – ju talle kohale jõudis minu öeldu.

Palusin saaliteenindajal ka suursugust maailmavallutajat masinasse toppida, ehk tema teab nippigi, kuidas ja mismoodi.

Pehmed käed ei aidanud masinal leebuda, ikka ja jälle teavitati: vale pudel.

Kuradi raisk.

Kusjuures panin tähele, kui õrnalt ja erootiliselt preilna pudelit käsitses, just nagu mehe...

Oehh...

Selleks,et masin loeks pudeleid ja mina ei peaks tühje putleid taas kottu vedima, tuleb hakata võltsima triipkoodi.

Et võtan teiselt pudelilt sildi ja skännin selle ärr.

Siis paljundan ja lõikan poognast välja.

Liimipulk kaasa ja tagasi masina manu.

Masina ületrumpamiseks pole palju vajagi.

Kujutasin ette, mismoodi ACTA vastuvõtul minuga toimitaks.

Käed raudu ja rootsi kardinate taha.

Misse enam loeb, et oled maksnud pudeli eest tagatisraha ja tagasi ei maksta kopkatki.

Hullumaja peahaige?

Küsin siukset asja, mis mu pead vaevab juba terve tänase päeva.

Kui on olemas hullumaja peaarst ja hullumaja peasanitar, siis peaks seal olema ka hullumaja peahaige?

Torm enne vaikust

Viimatsel aal om siuke tunne, nigut tuulispasa keskmes asun.

Ümberringi kammib kogu ümbruskond, kes vähem-kes rohkem, segi, et ei jõua ajaga kaasas käia.

Tiagi änam, mida ütelda, kuid tundub nigu oleks see kõik vaid vaatevinkli küsimus.

Nimelt istun mina paigal ja kogu maailm keerleb ja pöörleb üha kiirenevas tempos, et tähed ja täpid on muutunud triipudeks, mis venivad iga pöördega nigu näts.

Või on maailm paigas ja vaid mina istun tsentrifuugi keskmes, kus mootor käib. Tulemus on pea sama nagu eelnevalt kirjeldatud.

Kuni ükskord muutub fugaal ja viskab mu välja.

Või ma vajun kokku...

Mure mul?

Jah, kahtlemata, kuigi põhjust pole...

Nimelt andse suuresõnalise lubaduse olla giidiks ühele päälinna tegelasele, kes pole eriti kodus roheluses viibimisega.

Koostasin oma arust siukse normaalse ringi mööda Aegviidu maid, et peaks nagu klappima ringi suurus, kuid kaardi peal mõõdulinti sätitades ehmusin täitsa ärr, kuna verstaaži kippus selle põhjal hädised 20 tulema.

Vähe raisk...

Niisiis, kui mõtsin Kakerdi sohhu eksimise võimaluse juurde, leidse sealt Noku nimelise asunduse.

Nagu tollest vähe oleks, lõunatamine olnuks Musta Täku Talli menüü all, siis küsiti, kas ma olen niivõrd ropu mõtlemisega???

pfffffffff???

Kuradi kurat, siis vaatsin Aegviidu ümbrust laiemalt ja ohkasin raskelt – hää, et ma Riistakõrve rabast ei röökinud., kõnelemata Pukimäest, Nikerjärvest, Mõnuverest...

Seletamist pärast palju, et sa ikke pervert ei ole.

Lähimal päevil proovin kaardi peal tõmmatud ringi ilma kepsuta jalgrattal üle sõita, kaasas vaid kaart ja kompass, et aimu saada eksimise võimalusist.

Idee poole pealt mõtsin, et parim võimalus saab olla enne mitte see ring läbida – on omal kah seda va avastamisrõõmu, mida tundsid hinges paljud maadeavastajad.

Kui mina eksin, siis eksime mõlemad.

Kapitaalselt.

Kuid ma ei saa oma hingele lubada siukset prohmakat, et mina pärast süüdi jääksin.  

Kutupiilu?

Ei veel..
Elan. 


Nädalat paarijagu tagasi oli suguvõsa kokkutulek.

Andse oma panuse ka sinna üksjagu.

Korralduse poole peal.

Nelja põlvega on tänasel päeval saja ringis elajaid, muidugi koos abikaasadega.

Tegelt kõvasti üle saja, mõned jäid tulemata – kes tervislikel põhjustel, kes ei saanud üldsegist tulla.

Tantsulõvi pole ma iialgi olnud, sellest hoolimata võtse mu täditütar tantsima.

Ai kuidas ma tekitasin katastrofaalset tunnet teistes nõbudes, kes ka plaažil tantsu vihtusid. Etteheitvalt igatahes üks vaatas mulle otsa, aga mina, vana anarhist, muigasin muidugi politseiametnikule suunurgast.

Täitsa pohhu lugu...

Iseenesest niigi hää, kui mu täditütrepoeg akordioni tõmmab ja laulab mõnusa tämbriga.

See oligi too moment, kus ma tabasin, et minusugusel tolgusel pole püünele asja.

Trükkisin enda lood ka välja, et saaksin kuradima kuulsaks.

Ainult, et püünele ei jõudnud, sest mu enese esinemisnärv läits krussi.

Latt oli nii kõrgele aetud, et mis mina oma läpatanud luulega ikka seal tolgendan.

Las saab pillimees kõik meeldivama tähelepanu omale.

Mulle piisas sellestki, kui ma eelmisel õhtul viisist välja läksin.

Niivõrd hää koduõlts oli, mida sai jaopärast mekkida.

Jaopärast ikke, muidu oleks „tegelikul päeval“ otsa saand, et kus see häbi ots, eks ole.

Nii et läksin lava peale ja tühjale väljale tuli minu kõrist

...miingee üülees määgedeelee

tuuuulee õõrna õõhulee...

Hehh, kui me ettevalmistustega tegelesime, siis pea kõik möödasõitjad võtse jalad gaasipedaalilt maha ning kaesid, kaelad õieli, mis nüüd siin toimuma hakkab...

Üldiselt läks see pidupanemise päev täie ette.

Kõik jäid rahule.

Paar päeva hiljem siis sai seda va paksemat kraami ankrust manustet, paska mul lahti just ei võtnud. 

Ju ma siis olen nõukogude-aegse karastusega.

Lünklik sai ... 

Ega mu pea ka enam võta . 

Seda paar nädalat hiljemgi...

Kurat, et selle peale varem ei tulnud...

Tükimat aega on millegipärast meite hapu molliga papindusminister meediumi veergudel sõna võtmas Kreeka teemal.

Nüüd lugesin, et sealne papindusminister on pärast ametisse nimetamist kogu sealset finantsbardakki kaedes püüli jahvatand ja jalga lasknud. 

Mina ei kritiseeri, vaid pakun lahenduse – meite nõnnanimetet „maailma parim rahandusminister“ mingu lõunapoolset vennasvabariigi rahandust korda seadma.

Näidaku, kui hea ta lõpuks on. 

Las teised kuttosariigid panustavad oma finantsidega kui tahavad, kuid meie saadame „targima“ mehepoja...

Ehk siis lõpeb see kuradi virin ja hala „demokraatia hälli“ suunal ärr.

Ahjaa, peaministri võiks ka saata kuskile kriisi lahendama.

See ka millegipärast kannab tiitlit „parim“.

Tuluke õlgkatusel

Hommikul koikust tõustes tundis Kaarel, kuidas soe hiliskevadine päike ta põske paitas.
Kaarel oleks ju võinud päikesekiirtesse unelema jäädagi, kuid põie pakitsus andis märku liigutamiseks.
Esimest sammu tehes oiatas Kaarel õite valusasti, liibates teise jala kähku järgi.
Tasakaalu kaotamisest oli napilt puudu jäänud, sedapuhku jäi käeulatusse tavaline ratastega kontoritool.
Hambad ristis kasutas Kaarel tooli vanurite kõndimispukina, lükates seda ees, ise ettevaatlikult jalga järele tõmmates, välisukse suunas.
Välisukse juures meenusid talle puust kargud, mis pööningul oma aega ootasid.
Need kargud olid siis majja siginend, kui Kaarel väikse poisina vanaisa juures suvitas. Lihtsalt ühel aastal oli taat need omale muretsenud, kui käimine hakkas pinda käima. Hiljem oli taat ratastooli rentinud, kuid kargud olid nukralt nurgas oodanud – enam neid vaja ei läinud. Nüüd vajas neid abijäsemeid paar põlve noorem mees. 
Kaarel oli ettevaatlikult treppi mööda pööningule roninud, leidnud kargud sealt, kus ta mäletas neid olevat ning jõudis kiirele otsusele, et lihtsam on toed trepist alla libistada.
Kui Kaarel korraks selja sirgu ajas, tundis ta, kuidas ümbrus silme ees virvendama kippus.
Ettevaatlikult tagurpidi trepist alla „roomates“ sai ta enesekindluse tagasi.

Välisust lahti lüües tõmbas Kaarel ninasõõrmetesse kevadist lehka, haaras kargud tugevalt kaenla alla ning ukerdas lauda taha asjale.
Toa poole naastes tundis Kaarel vähest nõrkust, mis pani tugeva mehe tuikuma.
Paar ponnistust veel ja juba ta asetaski oma tagumiku maja puidust veelaua peale ning selga sirutades tundis maja voodrilaudade toetavat tuge.
Päike suudles soojalt ja tuul sasis õrnalt mehe juuksesalke...

Kaarel avas silmad – möödunud päeva niidetud murukõrreid, kus hommikune kaste siras päikesekiirtega vastu, fookusesse võttes, ei saanud ta esiti pihta, kuhu ta sattunud oli?
Tajudes enda all niisket pinda ja tuule jahedavõitu paitust pilgutas Kaarel paar korda silmi.
Nüüd alles jõudis maailm kohale.
Kaarel tõusis vastumeelselt põlvile, vaatas ümberringi – millegipärast oli ta keset muruplatsi.
Talle meenus, et alles oli ta maja najal istet võtnud.
Vähene uimasus andis märku, et targem on põhku tagasi pugeda.
Toa poole komberdades ei osanud Kaarel enam karke kaenla alla suruda – iga astumine põhjustas talle põrgulikku valu.
Koiku serval vaevaliselt hinge tõmmates eksis Kaarli pilk peeglisse – koolnuvalgelt kaames näolapis põlesid silmad nagu tulukesed õlgkatusel.
Ohates vajus mees sügavasse unne...

Mölatraat.

Vaadake inimeseloomad.

Mulle isiklikult meeldib, kui ma võin/saan inimeseloomaga maailma asju arutada vahetult. 

See tähendab, et teine loom seisab mu ees ning muudkui kuulame ja lõksutame lõugu.

*Sest, kui mina tõmban traati, siis mul hakkab siiralt kahju teisel pool traati kõneleja ajast, mida ma paratamatult röövin.

*Kui aga kõlistatakse mulle, tilgub mu süda verd, sest mul on lihtsalt kahju rahast, mis minusuguse peale raisatakse.