Nädal sümbioosi galaktikas

Hehh...

Nüüd oleks vast õige moment kiire libiseva ülevaatega sellisest androidkühvlist nagu galaxy xcover2 nimelisest isendist, mis anti mulle kasutamiseks. Pilditegemisest ma juba siin röökisin, samuti üleüldisest nuhkimisest.

Allolev illustratsioon oli algversioonis üpris kahvatu, siis tõmbasin masinasse sammsungi enda galaktikapoest fotoredaktori – tollega sai veidi parema ilme anda ning raamigi ümber munsterdatud, aga ta kurat salvestas pange-faili. Nii pidin selle üle käima digiKamiga, et lõpptulemus saaks üsna pekiseks...

Siiski ei saa ma sellele pihta, kuidas androidsüsteemis mälukaardile saaksin installida mingeid rakendusi, sest masina enda mälu karjub kogu aeg, et ei ole võimalik rakendusi aparaati installida.

Tapal käies ostsin ühe lisa manuliseks – küüneka, mis peaks mahutama ikke ilgelt palju bitte.

Vaikimisi lahtised lahendused käisin enne läbi – vastavalt siis minu arusaamale keerasin mõned sätted kinni. Vähemalt niipalju ma targem/lollim olen – sünkroonimine kinni pigistada enne netiühenduse avamist. Minugipoolest võiks see sünkimise teema olemata olla.

Ahjaa, mul tahab see G+ kogu aeg vaikimisi numbriks panna aegunud simpli sim-kaardi numbri, et siis helistab sellele, kui too peaks punnu pistma. On ikke arusaam...

Siiski-siiski, leidse G-poest err vidina – nüüd on pihuteler olemas. Rohkem äppe ei mahtuvat, nagu eelpool öeldud – sisemälu olla joobnud olekus elik jummelist täis nagu praaka õginud orikas. Tegumihaldur ei oska muud soovitada, kui mõningad rakendused likvideerida...

Aku vastupidamine on ühesugune – vahet pole, kas energiasäästu mehhanismus on sisse lülitet või mitte.

Kokkuvõtteks naapalju, et kui paarist ööpäevast kauemaks kuskil ära olla, siis valin ma vana hea Symbianiga Nokia. Lisaks aku vastupidamisele on ta mõnevõrra kompaktne.  

Mu nädalane võrdlus Nokia ja Samsungiga ütleb mulle üht - esimene nimetatu oleks võinud paar aastat rahulikult edasi eksisteerida oma Symbianiga, sest nii nagu mina oma kogemusest lähtun, on Nokia aku toimivuse koha pealt kaugel ees igasugusest jänkide kontrolli all olevates lollvaramasinatest.

Aga noh, kellelgi oli vaja hirmsat moodi sõltumatu tootja turult minema puksida.  

Raisakulli pihtimus

Ma ei oska diskuteerida. 

Mitte kunagi pole ma osanud ka loogilise käiguga seoseid välja tuua.

Seepärast olen jäänud nendes vaidlustes alla, kus on vaja argumente esitada.

Võib-olla mängib siin rolli minu niinimetet mu sisemise mina väga vildakas õiglustunne.

Ja usk homsesse, mil kõik muutub.

No ikke halvemuse poole.

Ma ei tea.

Ausõna...

Ülalolevat hetke töötlesin veits digiKamiga - toorikuga võrreldes sai tulemus hoopis teisem. 

No ei tee see androidne pilusilm häid pilte ühti - pigem jääb kogu ülesvõetud materjalile hallituse mekk man. 

Uurides ja kolades poeriiulite vahel ei suuda mina ära imestada, miks ma pean plärafoni kaitstud mälule andma äpitootja ligipääsu lisaks veel kontaktide nimekirjale ja muule särkvärgile? 

Privaatsusavaldused on küll kenad lugeda, kuid mina neid eriti ei usu, kuna need on nii segaselt kirja pandud, et ühes punktis mainitakse suunurgast nagu andmete kaitstusele - samas, kui paar lõiku edasi räägitakse hoopis sellest, kuidas andmete jagamine parandab kasutuskogemust ja nii avaldatakse need andmed kolmandale osapoolele reklaami eesmärgil.

Maasikaid?

Minge õige metsa! Seal peab vast valminud olema...

Metsikud maasikad

Selleaastane jaan

Jaanilaubal hakkas sadama ja kuna vallasaksad ei viitsinud mujale valla jaanikut orgunnida kui Aravetele, siis Raisakull ei viitsinud ca 10 km kaugusele ligunema minna, kuigi lähim koht selleaasta jaanitule pühitsemiseks oli Käravete.

Nii istus Raisakull rahumeeli kodus, rüüpas kõiksepealt kaks sassi ärr, et seejärel võtta külmikust nädalavahetusel küla peal kaljapudelisse villitud koduõlle ja teha omale hea ärrolemise – nimetet seda vist telekajõllitamiseks.

Lisaks sellele tutvus Raisakull Android-plärahvoniga...

Kui nüüd kellelegi tuli Raisakulli-poolne soovitus G+ kaudu ühele tasulisele Revali linna kaardirakendusele, siis see oli puhas ja pesuehtne näpukas. Raisakull tahtis kerida, saate aru - lihtsalt kerida, kui näpp läks G+nupule pidama ja nii see õnnetu soovitus tuligi. Mistõttu pole enesetunne sugugi häppi...

Üldiselt ei kavatse Raisakull ühtegi äppi osta, veel vähem reklaamida tasulist rakendust.

Verine pühaba

Pühaba ommiq toibudes taarus Raisakull nurga taha vett laskma.

Valitses vaikus, mille lõhestas maanteel põrisevad plekiga ülelöödud metallskeletid, millele lisandus Raisakullipoolne veesorin. Õigemini küll kuse-, või hoopis – nagu tänapäeval viisakas seltskonnas suure suuga mainitakse – uriinisorin.

Enda hügieeni kallal lõpetanud, vantsis Raisakull mööda märga kastesest muruvälja terrassile jalgu kuivatama. Tund hiljem ärkas ümbruskond elule. Hõikeid jagus nii paremale kui vasakule, ette ja taha... Enne hommikust kehakinnitust oli Raisakull jõudnud ka päeva välikemmergus kirja panna.

Päeva peale, kui ilm ilus, tehti algust täpsuslaskmisega – välja toodi optilise sihikuga õhupüss. Märklauaks oli õllepurk, mis mingi toki otsa oli asetatud.

Raisakull proovis siis kah märki lasta – esimesed kaks lasku kimasid raudselt mööda – no mingi x-kordse suurendusega okulaar soodustas "märgi" ujumist, siis kolmanda lasu ajal otsustas „maailmanimega täpsuslaskur”, nimepoolest siiski Raisakull, et tuleb peakolu sihikule lähemale saada. Hea oli nüüd sihtida, aga kui päästikule vajutas, siis lõi püss momendiks tagasilöögiga okulaari kulmude vahele. Raisakull tundis valu, siis hakkas verd nirisema tekkinud haavast, millest „perssekukkunud snaiper” eriti ei hoolinud. Pigem ikka sellest, et kulmudevahe saaks ikka midagi jahedat paistetuse vältimiseks. Leidiski Raisakull garaažipõrandalt kasti, mis kandis Sassi-nimelisi õllesid, haaras paar purki kaasa ning asetas ühe neist oma kulmude vahele...

Õhtul, enne ärrtulekut, pakuti Raisakullile Androidiga sammsungi-nimelist plärahvoni. Et omanikul on tööandja poolt niiehknaa soni antud, siis seisvat see eelpoolmainitud plärahvon kapisahtlis.

No mis sai vaesel Raisakullil selle vastu olla – võtta see nii proovitutvumiseks kaasa.

Raisakullil endal on muidu Symbianiga Nokia igapäevaselt kaasas.

Siis saab hakata võrdlema kumbagi plärahvoni.

Aga sellest vast õige pea.

Lauba ommiq siis..

... kattis Raisakull oma nõdravõitu peakolu ribistatud munakoorega ja vänderdas küla peale. Mida lähemale sihtkohale, seda rohkem taevast vett alla tuli. Raisakull oli ettenägelikult pakkinud seljakotti Husqvarna kirjadega vihmamantli, ajas selle selga ja nii ta jõudis kohale üsna kuivana. Kohapealne talguliste emand oli ainult suud maigutanud ning lõpuks küsinud – ega ometi Raisakull ligunenud ole?
Mille peale oli Raisakull muianud ja urisend nokaotsast – pole häda miskit!

Ega molutada polnud midagi – kondiaurumasin garaaži, seljakotist rullikeeratud tööülikond selga, seesama vihmapalitu otsa ning tööpostile. Nagu talgulised oodanuks pikisilmi Raisakulli ilmutust, et saaks ainult tööle jalaga takka äiata.

Noorperemees pakkus enne veel koduõlutki, millest Raisakull üheainsama lonksu lürpis – nii ettevaatuse mõttes, sest mine sa tea kui kange see olla võib. 

Esmase soojana aitas Raisakull laudu virnast värvimistelki kanda, siis läks lahti aiapostide maassetsementeerimiseks. Laserniveleerijaga sai postidele kõrguse ja müürinööriga rivi paika. Pärastpoole sai vaadatud, et lausa saksa täpsusega. Peremehed olid lõõpinud, et jah, sauna vundament sai omal ajal küll silmaga loodi valatud, no kuidas ei saa nüüd ilma laserita aiaposte paika panna? Alul oli postibrigaad neljaliikmeline, siis kahanes see lausa kaheseks kätte ärr, kuna üks talguline pidi mesilastega tegelema ja teine aga moblaga ajama mingeid tööasju – firmasaladus olla, et eemaldus vähe kaugemale...

Õhtaks olivad aiapostid ilusasti rivis nagu tinasõdurid, õieti siiski nagu Lihavõttesaare kujud, maa sisse valatud, teistel aga lauad-prussid värvitud. Vot siis alles õige jooma- ja söömaorgia pihta hakkas, mis vahelduva eduga varaste homkutundideni ketras kuni viimased alla andsivad.

Tänane ajupabul

Peab ikke ropult väegade sitt töö olema, et õhatakse heldinult: KULDSED KÄED!!!

Raisakulli nädalavahetuse aruanne

Täna viskasin kõik määrdunud hilbud, mis ma parasjagu leidsin, pesumasina ette hunnikusse. Sorteerisin need määrdunud pügalate järgi hunnikutesse – väga määrdunud rõivad jäid teiseks vooruks. Viskasin esimese laari masinasse, lisasin pesupulbrit ja masin käima, seejärel ise surnuaeda lilled viima ning tagasitulles hüppasin poest ka läbi. 

Selle ajaga kui ma kottu naasesin, oli esimene sats ootamas traadile riputamist. Otsisin kõikse tuulisema osa ning lõksustasin oma puhtad hilbud ritta. Siis panin teise laari hilpe masinasse – sedakorda trööbatud tööriided.

Eile sai aida uued harjalauad otstest täisnuka alla saetud ja üle võõbatud impra-nimelise rohelise möksiga. Poole võõpamise peal oli siuke tunne, et pilt tahtis hakata vägisi tasku minema. Olgugi, et värskes sirelilehalises luhvtis sai pintseldatud. Järgmine nädalalõpp on "pronnitud" harjalaudade kinnitamiseks aida katusele. Senikaua kuivavad teised garaažipõrandal, mille ma möödunud suvel valasin.

Tööriideid katankale riputades oleks tuulehoog mu pikali puhunud. Vaatasin, kuidas saekaitsega tunked ja piraaditööpüksid tuule sisse võtsid ning mu silme ette manati aju poolt need oranži-valgetriibulised torbikud, mis lennuväljadel tuule tugevust ja suunda pilootidele näitasivad.

Et tänase tuulega polnud tahtmist eriti väljas rassida, siis otsustasin garaažis kondiaurumasinal piduriklotsid välja vahetada – tagumine aeg oli küll. Seejärel võtsin hoogu, et need ka sisse sõidetud saaks, aga vaadates tuule tugevnemist loobusin sellest mõttest.

Homme ka päev.

Lähen ära pakku

Tegelikult olen mina ka pagulane – põgenen iseendasse, kui miski tuska teeb või vihaseks ajab. 
Minu puhul iseendasse pagemisel ehk siis oma kere väiksemasse soppi minemisel millegipärast ma ei tunne end ahistatuna, pigem on siin avarust rohkem kui ilmaruumis kokku.

Paku pealt läbi käinud halud, kuid kirves on pakus elik paos,
on kuradi pagulane teine

Võimalik, et püüan sedasi isiksuse kahestumise/kolmestumise... teket luua. Üldiselt on see mul korda ka läinud, kuid naasmine tänasesesse elutempo virrvarri on aegajalt raskemaks kujunenud. Bojaarimaikat mu riidekapis küll pole, kuid ükskord saan selle suvalist hullu külastamast tulles hõlmaaluse salakaubana oma kollektsiooni nihverdatud niikuinii.

Seoses pagulaste-teemaga ajab mu kolbas mingi soomlane millaski 80-date lõpupoole, vist oli see Sopotis, mingit laulujoru midagi sellist: seevio seevio pae pae...  

Pagulased metsast