31.10.10

Halo.

Söömakohast väljudes lõi värske luhvt mu oimetuks.
Kogusin end trepil, hingates raskelt ja aeglaselt paarkend korda sisse-välja.
Sain inimtühjal tänaval sadakond sammu liikuda, kui järsku põis pakitsema hakkas. Keerasin majade vahele.
Hingekergendus valdas mind kusesorina saatel.
Püksilukku kinni tõmmates tabasin end ümisemas kurba viit.
-Kurat! Sa kuradi kurat!-
Pöörasin oma larhvi hääle suunas. Seal polnud kedagi. Ainult pime nurk, kuhu tänavalaterna valgus ei jõudnud. Teritasin silmi ja pingutasin nägemist niipalju, kui mu okulaarid võimaldasid.
Mõne hetke pärast eristus pimedusest väike vari. Teravdasin oma kaheksandat meelt ning tajusin, kuidas paar pruuni silmi mind kaardistas: lääpatallatud matkasaapad, millest pahem oli üldse ilma kontsata, veidi kulunud auklikud teksad, viiendas nooruses vihmamantel, lottis kaabu, mis oli lükatud kuklasse...
-Keda sa taga vannud?-
Esitasin selle küsimuse lootuses, et võõras lõpetab minu skaneeringu.
-Mis see sinu asi peaks olema?-
Kehitasin õlgu ja keerasin oma larhvi kõrvale.
-Tead, mul on väegade paaha olla. Andestust, kui ropsima hakkan. Nõnna, et... öääääkh! Sorry ...öäääkh!-
Kui pärast okseseanssi rahulikumalt hingata sain, pöörasin pilgu sinnapoole, kust ennist mu vestluskaaslane kägaras istus.
Sealt aga sammus tänavavalgustuse kätte üsna sihvakas noor naine, kes nägu krimpsutades kõhkleval sammul minu ligi astus. Vastikust peegeldaval ilmel mu okset seirates, küsis ta kaastundlikul häälel:
-Hakkas kergem?-
-Jajaa... Palju kergem kohe! Ma pean vabandama, et su sealses nurgas olemise ära rikkusin.-
Noorik kehitas õlgu ning muigas.
-Egas ma ka parem olnud. Tahad vaatama minna?-
Taipasin niigi ja raputasin pead.
-Äkki tahad mingit paberit?-
Näitsik pööritas veidi silmi ja võitles naerupahvakuga.
-Kust sul see nii väga võttagi on?-
-Ma vabandan oma ebadžentelmenlikku käitumist. Lihtsalt piinlik on oksehaisu levitada.
-Olen hullemas olukorras olnud. Nii, et ära pabista ühti.-

Veidi hiljem olime linna kuulsaimas ööklubis, kuhu meid alul minu välimuse pärast ei tahetud lasta.
Mu kaaslane oli ähvardanud teha päästeametile ühe kõne. See pani turvamehed oma meelt muutma.
Pärast mõningat kasimist ja kohendamist leidsin end juba tantsupõrandal kohmakaid liigutusi tegemas.
Jube piinlik oli vaadata, kuis teised filigraanseid rütmile sobivaid samme kulutasid ja mina, kes ma pole ealeski tantsulõvi olnudki, oma küünarnukkidega peksan teisi vihaseks.
Vähemalt liikumisruumi saime.
Pärast mõningate peaga-naelapea-pihta-tagumislugude talumist läksin plaadikeerutaja manu ja palusin tal vähe leebem stoori välja koukida.
Vastust saamata põrutasin tantsuplatsile tagasi.
Peale kümnendat klopperit ütlesin oma tantsupartnerile, et nüüd aitab sellest jamast.

Taas väljas värsket luhvti sisse ahmides tajusin hädaohtu.
Iseenesest pinguldusid mu lihased teraskivideks, säilitades näilise pehmuse.
Õhus vihisesid taserite ankrud, milledest ma osavalt kõrvale põiklesin.
Nähes tekkinud segaduses nõutuid näoilmeid, tegin seda, mida ma kõige paremini oskasin.
Kibekiiresti kustusid ründajate eluküünlad.
Teadsin, et aega hakkab nappima.
Pistsin mööda tänavat sörkima.
Kõik, kes mind takistada püüdsid, kaotasid oma elu.

Politseiseersant Lars oli saanud oma patrullringil hädaabikõne.
Otsekohe oli ta kohale tõtanud.
Kõrtsi uksest ta edasi ei tihanud minna.
Jäle vaatepilt oli paljunäinud seersandi, kes mitmel korral sõdurina vabatahtlikult mõnes maakera kriisikoldes olnud, iiveldama ajanud.
Ta tundis, kuidas tankla puhvetis manustatud toit mitte nii harjumuspäraselt välja tuleb.
Mõne hetke ennast kogunud, võttis Lars ühendust kolleegidega.
Raskelt hingates vajus ta auto istmele ja jäi jõuetult kriminaliste ootama.
Apaatselt vaatas ta enda ette.
Lars püüdis mitte millelegi mõelda.
Paar minutit hiljem, kui ta silmad tõstis, silmas ta sadakonna meetri kaugusel kahte inimkogu liikumas, kes parasjagu tänavalaterna valgusesse ilmusid majade vahelt.
Sale naine ja lonkur.
Armunud paar...
Ettevaatliku mehena otsustas Lars oodata, kuni paarike vaateväljast lahkub, et siis hetkeks sinna majade vahele sisse põigata.
Aga niipea, kui Lars oma taskuprožektori valguse majade vahele suunas, nägi ta taas midagi õudset. Nüüd oli tal kahtlusalused teada.
Teatades operatiivkorrapidajale, et mõrtsukad on tänaval, hakkab tema, Lars, neid jälitama ja palus abiväge järele saata.

Eemalt vaadates, kuidas eriüksus ööklubi juures lonkuri ümber piiras ning edasine toimus nagu aeg luubis, taipas seersant, et see ei saa inimene olla. Mingi üleloomuliku kiirusega oli too end vabaks põigelnud ja sörkinud minema.
Ehkki ülemused olid käskinud paigale jääda, ei mallanud seersant seda teha.
Larsile tundus, et olend oli teda hetkeks silmitsenud.
Mingi seletamatu tung lausa tõmbas teda kaasa.

Kõrvaltänaval polnud kedagi.
Jäin ootama, istudes trepile.
Heitsin pilgu taevasse, hajuvate pilvede vahelt piiilus Kuu, mille ümber tiirles halo - uue ajastu märk.
Üsna pea kuulsin sammude kaja.
Keerasin pead heli suunas ning nägin politseinikku, kes oli mind jälitanud.
Püstol minule suunatud, näpp päästikul iga hetk vajutamas saatuslikku lasku.
Tõusin aeglaselt püsti.
Vaatasime teineteisega tõtt.
Mina nägin tema silmadest minevikku, tema luges minu teemantkristallsest silmist tulevikku.
Primitiivse olendi nägu muutus õudusest haaratud grimassiks, mida kaugemale tulevikku ta nägi.
Pikaleveninud vaikuse katkestas üksainus kuiv püstolipauk...

Klaasistuvatest silmadest peegeldus üksnes keerlev halo...

Raisakulli armastus... on piiritu looduse vastu. Mõõdukal määral...






Armastus on pime, käib noor mõrsja
idamaal, polegi ime, kui maskis mõrvar.

Armastus on udu, mille sees eksitud -
kui pooltki usud,sellegagi petetud.

Armastus on ahne - lahutuse korral
igasugust pahna tuleb jagada pooleks.

Armastus on hell, jah, seda ta siiski on,
inglise keeli HELL põrgut tähendamas on.

Armastus, raisk, põletas mu südamesse armi -
mu tundlik hing sai põetatud väga karmiks.

Armastus tegi hulluks - vaenatuna armuvalust
mu keha alla tulnuks heita kõrgelt kaljult.

Vabana armastuse köidikust
lendan üksi savanni kohal.

Tean, et mind igal koidikul
ootamas taas kuskil korjus.


Näljased armastuse kallal

30.10.10

300. mölatükk koos verega kinnitatud lepingu ja pudeli viskiga...

Kui uskuda blogimisjurade arvet, siis seesinatine blogimöla kannab nummert 300.
Just kaesin järgi ja seda ei muuda ka ülim matemaatika ega ka elektroonika.
Väikese mööndusena olen mõningaid poste ka eemaldand, samuti need, mis mul olid mustanditena.
Põhjust õlle lahtikorkimiseks.
Liiatigi, kui ka saunas käidud.
Aga näete, ei saa täna õlut pruukida, ehkki Sass ootab juba tükimat aega külmas kapis.
Täna pidin tegelikult minema võsa lõikama.
Üleeila sai selleks ettevalmistused tehtud.
Plaanid muutusid ja nii olingi küla peal puid lõhkumas.
Eila sai tegelikult sellega algatust tehtud.
Plaanitud 3 tunni asemel vehkisin lausa 5 ja pool tundi kirvega.
Täna aga sain tunni ajaga hoo sisse sajatatud, kui järsku kirves arvas, et mul on sellel aastal vaja verega kinnitada igaaastast lepingut.
Seekord läks vaja piki vasaku käe nimetissõrme küünt.
Ossaraisk!
Küüs lõhki ja ega seda enam vist kinni saa.
Ja ilmselt hakkabki lahku kasvama.
Kui nii, siis järgmisel aastal tuleb kirvele manitsussõnad pääle lugeda.
Et ta selle nimetissõrme ülemise jupi maha võtaks...
Muidu käi nii kui friik oma lõhkise näpuga ringi.
Ons seda tohtritele seletamist vaja.
Aga seesinatine Tiigriaasta pole veel läbi...

Käisin külmkapi manu.
Avastasin kanada viski.
Tea, kas nüüd olen kuulus maadeavastaja?
Igaljuhul ma nüüd tõstan kuldse vedelikuga klaasi kõikide seiklejate terviseks!
Proosit ja klõmm!

28.10.10

Kuidas lahendada tööjõupuudust immigrantideta?

Juba mitu aastat on suurettevõtted rõhunud välistööjõu sissetoomisele.
Et saame nii kvalifitseeritud töölisi lausa tasuta.
Selle asemel võiksid needsinatised ettevõtted spetsialiste ise välja koolitada.
Oma ettevõtte siseselt.
Tasuta.
Et seesinatine koolitus ei muutuks läbisõiduhooviks, tuleks ilmselgelt panna töötamise aeg paika.
Muidugi koos normaalse palgaga.
Kui koolitusele tulija tahab enne tähtaega lesta tõmmata, antakse valida, kas maksab koolituse 1:1 kinni või uuest töökohast hakkab laekuma iga kuu teatud summa koos protsendiga.
Protsendimäär aga võiks olla kuskil 1 kuni 10.
Nõnnamoodi talitades saame töötute armeed vähendada.

No kuulge härrased-prouad ülevalpool.
Kui te ise oma pead ei taha vaevata, siis võiksite tagasi astuda.
Andes ühtlasi selle teoga Eestile võimaluse uusi ideid välja käia.
Või makske mulle selle eelneva probleemi äralahendamise eest honorari vähemalt.
Ma tahaks kah musta põrandaleiba süüa...

23.10.10

Fotoluule?




Ohjah...
Kui ma seekordsele fotojahile peale juhtusin, keris pääkolu ajukäärudest dezavuu tunne. Lappasin arhiivi mant ning kaevasin möödunud aastast pärit loo koos piltidega välja.

Seekord otsisin omaluuletet värssidele/ aasta siis oli 2005 või 2006/, mis ei kõlbavat ei peni ega kassi saba allagi, pilte.
Vähemalt ma ei pea jagelema hakkama mingite ahvukaatide armeega...
Midagi ma leidsin, aga see pole ikkagi see.


Tarbatus on Reaktor ja Plasku,
mis ajavad küüned sinu tasku,
et koukida sealt su viimset raha:
ootame sind sõltuvuste maal...


----------------------

Valgus pimestab mu silmi
kuni taas möödumas automobiil
kõnnin kesk maanteed
müra – kõrvulukustav
tihe liikluskeeris rebimas
mu juukseid ja uhket palitut
vingu hingan sisse täiega
kaif ammu vahetunud
peavaluga...


Fotoluuletajad

22.10.10

Kentucky lõukoera ängitsev ulg

Ohsa kuradi kurat ma ütlen.
Viimsel ajal lähvad mu mõtlemised pidevalt selles suunas, nagu ammuloet raamatute peale.
Üks neist on Meerikamaa kirjamoori Linda Heamehe „Horrorskoobid“ või „Päikesemärgid“.
Kummaline küll, kui nüüd takkajärgi mõtlema hakata, siis on ta üldjoontes täppi pannud.
Viimane sõber on abiellunud ja mina, vaene mehike nagu ma olen, avastan, et kurat mul polegi teinepoolt.
Seesinatine viga tuleks koheselt ärr parandada.
Aga kust leiaks siinsekandi pubi vai kõrtsu, kust saaks roos hambus, okkad keelt veristamas, Kentucky lõukoera kombel põlvitades neiuksele armastust uriseda ning paluda tal mulle naiseks tulla?
Polegi ühtki vaba ja vallalist neitsit/naist, kellele saaks silma visata.
Mis kõikse tähtsam, pole ka kõrtsu...
Kõik tütrikud on lännu parimatesse kohtadesse, sinna, kuhu neid on komandeeritud - kes linna, kes persse...
Kes nüüd ütlebki, mis asi on armastus.
Tean, mitmed on öeld, et pime teine. Ei näe värve, sellest siis laululugu.
Siiski, mu hing muutub hullupööra rahutuks, kui näen mõnda kena fuuriat möödumas.
Ei tihkagi teist tülitadagi.
Minusuguse ilmetu ilmega (pseudo?)anarhisti näojoontega pole elu sees olnud lööki naiste seas. Kunagi kõrvetasin hullupööra oma hingerahu nõnna, et hiljem olen varmalt EI öelnud iga naisisiku kutsele minna tantsupõrrandale.
Asi on täitsa hull, ma ütleks...


Taustaks:

21.10.10

Kunst on kunst...

...ütelgu tsunftivennad mida tahes.

Võtsin ühe halli pildi.
Kökimökerdasin teise peeglil veidi tahedamaks.

Kasutatud tarkvara - DigiKam.
Misse töötab Linuxil.

16.10.10

Lõpuks ometi...

Dali saabus ootamatult nagu alati.
Värisevi käsi pühkis ta oma hallilt palgelt raskeid lumeräitsakaid.
Maalitarbeid tal paraku kaasas polnud.
Eesti toll oli need ärr konfiskeerinud.


Surume käppa?







Kord näitas käekujuline pilv suunda, kus võiks toimuda käesurumise külameistrivõistlused.

Alljärgneval pildil juhatasin möödujaid kangialusesse, kus toimus illegaalne iiveldama ajav ... (see asi ei kanna trükimusta).

Ja võitjaks osutus harvaesinev looduskaitsealune kämmaline. Hmm, või oli see käpaline?
Lisan 17. okt. juurde: Metallist käoking? Raudne orhidee?


Kui ma ammusel ajal windoozat pruukisin, küsisin ka rahvalt arvamust sellesinatise blogi, mida te parajasti külastate, kohta.
Vox populi ekraanipauguna:


Käega lööjad...

15.10.10

Kidra restauratsioon võhiku käes. Osa 3.

Niisiis, pärast linnaskäiku tuli mulle meelde, et pidin pva liimi ostma, mis jäi üldse ostmata. Ei hakanud tagasi kimamagi.
Pähe torkas mõte, et loktaidi liimiželee (ärge te juustesse seda vajutage) kärab kah klotsi ja kidrakaela kokkuliimimiseks.
Mis meelel, see ka tehtud sai.
Eile käisid mul külalised, kes kaubandusega väegade kursis. Küsisin, kas neile on silma hakanud keelepingutid. Et mul läheks paar tükki vaja. Selgus, et täitsa olemas. Ainult, et teise kidra küljes. Täna hommikul toodi see kitarr minu kätte koos selgitusega, et kunagi taheti 6keelelisest tosinakeelelist pilli teha, siis oli tuunitud ka vastavalt.
Sealt sain siis keelepingutid.
Korraldasin asja ära ikka tasa ja targu.
Tuhnisin veidi sahtlites, kuna minu mälu järgi pidi kolm karpi 7keelelise kidra keeli olema. Alumise sahtli tagumises sopist siis leidsingi. Sai omal ajal plaanitud kandle jaoks muretsetud aga loomingulisusest tuli nats puudu, et see idee jäi poolikuks.
Keerasin alates jämedamast keelest alates kuus keelt kidra külge.
Heliseb küll.
Üks aga on nüüd.välja settind – kitarri kael on vähese nurga all viltu nagu ekspääministril, kes kunagi Lihulas möllas.
Tulem on siinsamas.

Elektrilist osa ei hakanud ma tagasi panema, kuna saundheidi olukord pole veel selge.

14.10.10

Sakslased nälgivad... vist.

Saksamaal on vist suur nälg...
Miks ma seda räägin?
Vaadake, munakollane lisas bloggerile statsi lugemise/näitamise nupu man.
Vähemalt minul on see olemas, noh selle perra siis julgen seda väita.
Viimasel ajal on fotojahi konksuteema nii populaarseks muutunud. Samas Saksamaa on ka külastatavuse esiritta jõudmas. Kusjuures mõlemad on tõusnud sünkroonselt.
Et siis vaatavad nälja leevendamiseks makarone...

13.10.10

Kumavad...

Varahommikune päike haaras puul pihast, hüüdis Imelikule - lase nüüd ruttu üks polka, ma lähe Tali prutaga tanssima...

Ja üks sügisõhtune meeleolupilt:

Plogipuu on kokku kuivand...

Jälle pean selle plogipuu asjus sõna võtma.
Kuna ma lülitasin enda ploogad kontrollimise alt välja, viskasin logo oma ploogast välja, nondest käikudest hoolimata ilmub käesolev blogi ikka ja taas plogipuus.
Üritasin kustutada oma konto plogipuust...
Plogipuu keskkonnas pole virtuaalset suitsiidi võimalik teha.
Nõnna ma ei saa anda võimalust võib-olla minust paremate ploogade ilmumiseks rahva silme ette.
Ilmselgelt on tegu vigase skriptiga.
Loogiline oleks, et kui saad luua konto, siis peab ka olema konto kustutusnupp.
On seda raske treida?
Või on palju nõutud?

Ma olen juhtunud ploogaderägastikus sattuma paarile kommentaarile, kus kommijad kurdavad, et tahavad plogipuust lahti saada. See paistab olevat aga võimatu tegevus.
Niiviisi riputakse nagu kuivanud lehed läbi talve raagus puul.

Ma saan aru, et reklaamiturunduse eesmärgil on see kasulik.
Mida suurem arv letti lüüakse, seda tõenäolisem on suurt pappi teenida.
Teistpidi on see reklaamitellijate petmine, kuna suurem osa ploogadest on niikuinii nõnnanimetet sombid. Nad justkui on kellegi hingekirjas, aga nad ei funksi.
Gogoli teos „Surnd hinged“ tuleb meelde.

Minu arvamuse perra on plogipuu uued omanikud vasta pükse saand.
Nad lootsivad tõesti, et kõik 5830 blogi on aktiivsed.
Hea, kui kümnendik seda on...
Seegi kaheldav väärtus.
Ma pakun, et aktiivsete ploogade nummer jääb siiski 200-250 plooga vahele.

Kui minu arvamust tahetasse tiada, siis mulle on vastumeelt kõik vilkuvad reklaamid.
Need ressursinõudlikud pildid väsitavad nii raali kui prauserimootorit, et kerides hakkab leht hakkides sujuva asemel liikuma.
Samuti väsitab silmi ja teeb inimlooma tusaseks.
Sestap ma kasutan reklaamiplokkijat edukalt.
Minu hea tuju on ikka tähtsam, kui mõne kildkonna rahaahnus.
Ahjaa, üks asi veel – üldiselt võttes olen ma vältinud neid firmasid, kes reklaamivad end nondesamuste liikuv-vilkuvate reklaamide läbi.
BOIKOTT, mis muud...


Pärast väikest mõtiskelu arvan, et ploogade lugejaid pole ka mõttekas püüda.
Paljudel on käigus rss lugejad, mille kaudu saadakse operatiivsemalt ploogakribamisi lugeda.
Või siis istub plooga mugavalt juba prauseri lemmikutes.
Nii, et kui arvestada lugejate hulka koos blogarditega, saame maksimum tonnijagu inimesi päevas kokku. Enamasti aga paistab, et aktiivsed blogardid, keda on 250, külastavad üksteise lehti juba oma ploogas olevate linkide abil.
Seda on aga reklaamida soovijale äärmiselt vähe, võrreldes ajalehtede klikiarvude hulgale.
Ühesõnaga - plogipuu omanikfirma on plindris.
Ja mul suht pohh...

11.10.10

Rongid enam ei huika...

Kogu eelneval nädalavahetusel läks karmiks andmiseks.
Installisin uut võrgustikku, mis vajab veel mootorit ja mahutajat, lüüsidest röökimata.
Tellisin töömehed kohale, ise olin mitmel puhul segavaks faktoriks.
Stoilise rahuga ajasin ma töömeestel maksa üle kopsude.
Tollest hoolimata sain vastuse küsimusele: Kas minust on veel asja palgatöölisena?
Ilmselt mitte, kui just ei soovita heategevust mängida.
Minu jaoks on ešelon lännu.
Töötuna on must rohkem kasu.

Eilne saak oli üks mutt, kelle ma maha tampisin; ülesküntud uudismaa/hoov, mille pean lähimatel päevadel ärr siluma...

8.10.10

Paidesse võtan mädamunad kaasa...

Viimatisel ajal on üleriigiline meedium pasandand maarahva kongressist, mis pidada korraldatama kuskil südamekujulises provintsilinnakeses.
Mis minu arusaama perra kujuneb kusikute konverentsiks.
Tuleks kah sinna minna ja esiridadesse sokutada.
Kui plönn vai keski kusik sõna hakkab võtma, siis laseks törtsu paksu eelnevalt hapukapsast ja ubadest/hernestest täispargitud kõtukese summutist, et seejärel siiralt süüdimatu näoga osutada – ega mina seda teinud, ju tuu jämedik või piitsavars seal lavalaual...
Kui sellest ei aita, tuleb korvist mädamunad, -tomatid ja/või sitajunnikesed võtta ja teele saata.
Ma usun, et selisel juhul pole linnavurledel püünele enam lõualaksutamiseks asja.
Maamehed on karastunud nii või teisiti.
Saabki maarahva asju asjalikumalt ajada.

Täna poeskäigult naasnuna märkasin eemalt, et rebasekorjus on maanteel.
Lihtsalt kurb hakkas – ikkagi tore loomake oli, kes mu aias ringi jooksis.
Aga mine tia, äkki polnud see meite rebasekutsikas...

5.10.10

Aruanne

Kui täna kullakambri tühjenduse ette võtsin, lagunes kast pärast viimast labidatäit laiali.
Tähendab, et sitt hoidis kasti koos...
Tuvastasin veel et noid punnlaudu annab taaskasutada, sest ainult naelad roostetasid aastate järel läbi.
Näis, mis saab...
Ahjaa, kommuunilugu valmis suure vaevaga.

Kuidas teha suitsusilmi?

Vana indiaanlane oli pärast kondorisule kohendamist mõttesse vajunud...

Mitu suurt päikest tagasi oli Joe, nagu teda kahvanäod kutsusid, läinud reservaadist suurde linna, kus ta kõigepealt võttis nõuks kahvanägude oskuse kirjasõna lugeda.
Olles suure maja väikeses ruumis teiste asukatega võrreldes viis suve vanem, ei teinud Joe tema pihta suunatud pilgetest väljagi. Seda enam sundis ta end omandama valge inimese tarkust.
Nõnda olid kooli lõpetades Joele kõikide kõrgkoolide uksed avatud.

Abielludes oli Joel kõik olemas, mida hing ihaldas.
Heledapäine immigrandi tütar kõneles oma vanematega arusaamatut keelt. Ei olnud see inglise, saksa või hispaania keele sarnanegi, kuigi mõned sõnad tundusid kõlaliselt tuttavad.
Siiski õppis Joe raskustega ka selle keele selgeks. Eks ikka tollepärast, et naise vanematest aru saada. See lähendas neid veelgi.
Kuid ühel hetkel lõppes kaunis idüll.
Tol õhtul oli Joe pikemalt tööl.
Kui ta väsinuna koju jõudis, aimas ta süda halba.
Uks oli irvakil, hoone pime...
Käsikaudu kobades kukkus ta tasakaalu kaotades ligasele põrandale.
Lõpuks lambi valguses, kui silmad seletama hakkasid, moondus Joe muidu heatujuline nägu valuliseks grimassiks.

Vandekohus langetas kohtule esitatud tõendite alusel jah-otsuse, mille järel kohtunik määras surmanuhtluse.
Joe oli niigi vapustatud oma naise ja tema vanemate räigest mõrvast.
Ükskõikselt kuulas ta otsuse ära nagu see ei puutunuks üldsegi temasse.
Karistuse täideviimiseni pidi Joe veetma kümme aastat kohalikus vanglas.
Vanglasse Joe ei jõudnud.
Sellal, kui Joed eskorditi vanglaameti bussi, käis võimas kärgatus.
Tekkinud segaduses ei pandud tähelegi, kuidas Joe sõna otseses mõttes haihtus.
Seda vägevat silmamoondust ei osanud hiljem ka tuntud mustkunstnikud võimudele lahti seletada.

Vana indiaanlase keha oli loojuva päikese taustal tardunud.
Järsku meenus Joele tema siinviibimise põhjus.
Heites pilgu kagusse, märkas ta ühte vigvamit, mis kõnnumaal hästi kaugele paistis.
Kombates põues, võttis Joe määrdunud tombu, mille värisevi käsi lahti harutas.
Tunnistades hetkeks sisu, pakkis Joe kompsu hoolikalt kokku ning pistis selle taas põue.
Kahe tunni pärast, kui oli täitsa pime, et ainult tähed valgustasid ümbruskonda, jõudis Joe koiottide ulgumise saatel pärale.
Joe kõhkles hetke – ta oli tulnud suguharu šamaani juurde.
Kogunud veidi julgust, astus ta vigvamisse.
Šamaan oli teda oodanud.
Andes märku istumiseks, pakkus ta Joele kuuma jooki ning hakkas trummi saatel iidseid rituaale läbi viima.
Joe tundis rammestust ning vajus unesarnasesse oleskelusse.
Ta nägi ennast noore poisina kahvanägudega sõprust sobitamas ja nende eluviisi omaks võtmas.
Ta nägi esivanemate vaimusid, kes anusid seda mitte tegema.
Ta nägi, kes mõrvas tema naise ja naise vanemad.
Ta nägi sel ööl liiga palju...


Järgmisel hommikul, kui Joe silmad avas, ei näinud ta enam midagi - silmad tegid põrguvalu.
Ta kuulis, kuidas šamaan taamal endamisi pomises: „Kuidas teha suitsusilmi?“

4.10.10

Kui saabub kord sügis...

Potsatas mu meilikasti kiri blogipuu uutelt omanikelt.
Nagu paljudele teistelegi.
Mõningase mõttetöö tulemusel otsustasin raskelt, et haagin enda ploogad blogipuust lahti.
Inkubatsiooniperiood on läbi saamas.
Aeg iseseisvalt lendama hakata.
Sellest tulenevalt, head sõbrad, ärge pahandage, kui mind pesas pole...

Taustaks:

Kidra restauratsioon võhiku käes. Osa 2.

Allolevalt pildilt on näha, mismoodi kitarr lahti sai harutatud.

Herilasepesa viskasin lammutuse käigus minema, et seda te paraku ei näe.
Nüüd tuleks harjaga pill üle käia.
Nagu ma tuvastasin, pole kitarri kael mitte ühes tükist välja tahutud/voolitud, vaid on liimpuitu kasutatud.
Mistõttu aastate ja pööninguniiskuse tõttu on liimist lahti tulnud tähtsaim jupp, mis hoiab kidrakaela kõlakasti küljes.

Edasiseks ootan asjatundjate kommentaarie kuidas liita äratulnud auguga klots kaela külge tagasi? Mis liimi kasutada?
Ja kas tuleb ka kruve kasutada, et asi saaks ikka korralikult kinnitatud?

3.10.10

Raisakulli kirjud hilbud...





Täna eriti pikka möla ei taha ajada.
Eks elu ise on kirju nagu sibul - koorid ühe kihi teise järel ja pühid silmist pisaraid, iseasi aga, kas rõõmust või murest...









Hilpharakad...

2.10.10

Kidra restauratsioon võhiku käes. Osa 1.

Muide, mooramaalt tõin pööningul aastaid vedelenud kidra ärr.
Et kõpitsen riistapuu korda ja siis hakkan pillirenti pakkuma.
Vaatasin päeva aegu pilli üle – olukord on üpris trööstitu.
Kaks keelepingutivõlli on puhta katki, elektroonilise helipea olukord teadmata...
Kael tulnuks kõlakastilt maha keerata.
Ehk siis lammutada.
Kui ma selle tööga lõpuni jõudsin, siis jäi mu pilk juhuslikult pidama kõlakasti sisemusse.
Ehh, herilased olid pesa sinna teinud.
Närvikõdi messugune...

1.10.10

Ei lasta inimloomal puhata...

No ei lasta hinge tõmmata.
Kui Kaamos teatas, et temagipärast võib lumi maha tulla, võttis Ilmataat seda jummelist tõsiselt.
Eila hilja õdaq kottu naastes näitas termomeeter juba öökülma.
Ja mul hakkas paanikahoog sisse tulema.
Sestap sai täna hommikul pärast poeskäiku topeltaknad ette pandud.
Siis oli vaja virtsavesi august välja pumbata.
Mässasin voolikutega – kõigepealt liida need kokku, et pärast lahti lahutada.
Esiti ei taht lahti ka kerida, jäädes spiraalselt muru pääle vedelema, kuni päike oma soojusega selle maadligi vajutas.
Pärast pidin mitu korda edasi-tagasi tuiama, et vesi ikka voolikust välja saaks.
Mõni tilk ikka jäi sisse.
Poogen pole vä?
Nagu vanarahvas teadis, raputa palju tahad, ikka jääb viimne piisk püksi.
Üsna pea tuleb kullakambri tühjendus ette võtta.
Sellega läheb üsna kähku.
Võib-olla pole mul vajadust tolle tüüga käsi määrida.
Metallikratid teevad ehk selle töö ise ära.
Ikkagi kuld...