28.7.11

Küünlaga looduse stiihia vastu...

Ptüi!
Tahavad, et ma koliksin tagasi Väike-Maarjasse.
Ega enne need tuuled oma lõõtsumist ei lõpeta.
Et oma kohalolekuga siis rahustan looduse vägivalda.
Aga olgu siis.
Kerkomõis tehtagu korda ja talipuud olgu olla, siis ma kaalun seda asja...

25.7.11

See on asendustegevus

„Takso!“
Ülestõstetud käega traatraamis prillidega härrasmees, kes hoidis kramplikult teise käega oma portfellisangast kinni, astus kärmelt tiheda liiklusega tänaval sõidutee suunas.
Kollase plafooniga masin peatus täpselt sel hetkel, kui mees lingist kinni haaras, ukse avas ning sisse istus, et taksoukse sulgedes liikuma hakata.
„Terminaali, palun,“ oli mokaotsast heidetud lühike vastus juhi küsivale pilgule, „aga kiiresti!“
Taksojuht andis signaali, vajutas gaasipedaali ning auto sukeldus liiklusvoogu.
Viisteist kvartalit kannatas klient tagaistmel, vaadates oma käekella sihverplaati ning heites justkui ette taksojuhi kohmakust.
Viimane tajus seda suurepäraselt ning otsustas klienti rahustada, uputades takso pargi lähedal rohelusse.
Reisija lõi mitu puhku oma pea ära, kui kiiresti sõitev auto ühest august teise põrkas.
Viimaks terendasid põlispuude vahelt terminaali valged seinad.
Viimne ponnistus veel ja takso lendas läbi tühja õhu betoonbarjääri vastu, peatades oma metallkere ainuüksi selleks, et juht ja reisija saaksid inertsiaalses keskkonnas oma sotid sirgeks aetud.
Terminaali soojusanduritel põhinev ukseavamissüsteem töötas täpselt, avades sel hetkel oma suu, et meeste vuntsid tundsid uste liikumist.
Maandudes läikivsiledale põrandale, kus mitte ühtki tolmutera polnud maas pidurdamaks meeste hoogu, libisesid kaks kuju lõbusalt lobisedes edasi lifti suunas.
Alles lifti ees asuv kummist põrandamatt pidurdas tuntavalt hoogu, viskamaks mehed hooga seisuasendisse.
Ajastus oli niivõrd täpne, et peale lifti sisenemist sulgusid viimase pleksiklaasist uksed.
Fuajees olnud inimesed olid seda kõike jälgides oma toimetused ära unustanud ja grotesksete nägudega tummalt pealt vaadanud.
Vaikus...
Kõrvulukustav vaikus kajas avaras saalis, kus enne valitses mitmekeelne sumin...
Inimeste silmad liikusid korrustevahelise liikumisvahendiga kaasa.
Kolmandale korrusele jõudes peatus lift sisisedes, äratades jälgijad letargiast.
Traatraamis prillidega härrasmees vaatas taaskord oma kurakäel asuvat sihverplaati, pigistas kramplikult portfelli, jättis taksojuhiga jumalaga ning kiirustas lahkuvale lennule.
Sohver, naaldudes hetkeks piirdele, heitis pilgu eemalduvale mehele järgi, muigas vuntsi.
Käsi taskutesse pistes tundis ta heameelt – mõlemat taskut rõhus raskus.
Raskus, mis oli, on ja jääb inimeste ahnust põletama.
Raskus, mille nimel on tapetud läbi aegade oma liigikaaslasi.
Raskus, mille väärtust aduvad vähesed.
Raskus...
Tasu takso ärandamise eest oli küllaldane.
Mõni minut hiljem sulandus ennistine sohver kameeleonina rahvamassi...

Põle aiga, raip...

Njaahh...
Viima'tsel a'al siuke ese, et sain oma "botoxi" kätte.
Pold küll see, mis ma tahtse, a kraad parem.
Väidetavalt.
Nüüd ole sellega kimand ümbruskonna tolmu veits segi.
Pold aega miskit kirja panna ega pildile võtta.

Esilaternal on siuke kammajaa sees, et kui yxi korda pressin nupukest, on alalisvool.
Kui teine kord kah vajutan - vahelduvvool.
Aga kolmat korda vajutades olen kui Chuck Norris, kes Texase korravalvurina pahasid püüab.
Neljat korda nuppu pressides on siuke tunne, et tuumasõjas osalen – kõik mattub pimedusse.
Nii pime on, et sittagi ei näe...

Et pilti kah sellest "botoxist"?
Ma ei viitsi!!!
Ausalt noh.
Sest olen porikärbseuimane parmukarjane...

Tühja kah!
Vaada isi.
Siuke ongi!

18.7.11

Raisakulli fotojaht: uus ja vana...



Oh, ärge nüüd arvake, et ma nüüd kohe loobun antud teemast.
Vastupidi...
Tegelikult kulus see vahepealne aeg testimiseks.
Et mida siin testida oli?
Eks ikka kahte näpitsat.

Kuigi punamustade jalgadega näpitsad on uuemad, kui kollased seda on, siis peaks neid ka mugavam käes hoida.
Aga ei saa öelda, et nii see on, ikka sirutab käsi kollaste järgi.
Kollased, Uniori kirjadega näpitsad leidsin ligi kaks tosinat aastat tagasi vanast aidast, enne kui see maha lammutati. Muidu oleks katus mulle pähe kukkunud.
Võtsin koheselt kasutusele.
Mõnikord oli ta hoopis kadunud - otsides sai paar tuba segi paisatud.
Siis juhtumisi oli ta taas mu silme all.
Käe järgi ja hästi tajun just läbilõikemomenti, millal kokkusurumist järele jätta.

Yato näpitsate kohta niipalju, et polsterdus on muidugi mugav, kuid ma ei taju seda momenti, mil tuleks kokkusurumimine järele jätta. Nii olen teist kasutanud lihtsalt teisejärguliseks tööks, näiteks väljatõmbamiseks ja elektritöödeks.
Pealegi on siuke asi veidi odavamate riistadega, et vajutanud need hoopis katki.
Või siis tulevad need polsterdused hoopis käepidemete küljest ära.

Tõsi, siiamaani on punamustad vastu pidanud.

Teised uued vanad...

16.7.11

Doping raibe...

Sõin täna leiba.
Musta leiba.
Tumedat rukkileiba.
Fazeri toode oli teine.
Siis juhtus mu pilk kotile pidama jääma.
Ja mida mina siis loen.
Et see leib on testitud Veerpalu peal.

Edasi mõelge ise...


Järelikult ma dopingut silmini täis topitud.
Noh, dopingukütid, kus te tuiate?

14.7.11

Botoxist Fantozzini... Itaalia, raisk!

Mõtlesi kah targutada vähe ilurindel.
Kuna ma pole just Ilu-Eedu, ega Tsippentaal, Atoonisest röökimata, pigem kaldun vastassuunda elik Kuasimoodo kanti, nigu mind esmanäinud inimesed ütlevad viisakalt väristades õlgu ja keerates end ringi, et jummeli pärast minu koledat ja inetut larhvi enam ei näeks, siis otsustasin kah miskit omandada.
Tilulilukataloogidest ega kaubamajadest ma ei kavatse omale viinavahtu või kurgumaske tellida.
Selles olen üsnagi veendunud.
Kreemidest ei tea ma miskit, sest neil pole kasutusõpetust man.
Kui on, siis võõramaa keeles, millest mina mõhkugi aru ei pruugi saada.
Nii võib juhtuda, et määrin rattaketti näiteks lõustakreemiga.
Või siis viksin kätekreemi kirsavoidesse.
Pärast võib-olla keegi tahab kättpidi teretada, aga haarab hoopis mu päevinäinud, sõnnikuhaisusest ja auklikust kirsast kinni...

Novot, tekkis tahtmine botoxit saada.
Andsin juba tellimuse sisse, aga õige pea tuli vastus, et seda mudelit, mis mina tellisin – njeetu elik pole.
Vähemalt nende poes.
Raisk, suht rasvane hind oli teisel.
Aga kui ei, siis ei.
Ilukerjajad, nii pole ilus.
Tõesti kohe.
Kuidagiviisi pean ennast üles äigama.
Kus ma saan siis, kui pole seda, mida sooviks.
Ma tahaks randa rahva sekka minna, aga kus ma selle lotendava õllevatsaga ikka ilmun.
Taga enam, vähem kui kuu aja pärast pean klassikokkuminekule kooserdama.

Millegipärast kummitab mu peakolus mitmendat-setmendat päeva üks ammunähtu linateos.
Itaallaste „Fantozzi kõigi vastu“, kui mu mälu ikka teose nime õieti mäletab.
Sinna on veerand sajandit, kui ma viimati kinos käisin.
Ülalmainitud filmi kaesin ilmselt pea kolmkümmend aastat tagasi.

11.7.11

Poola nari

Kujutage ette siukset pilti:
Olete kuskil Poolas ja hotellis on vabade kohtade ikaldus.
Ometi soovite just antud hotelli jääda ja seda enam, rakkus jalgadega edasi ei viitsi liikuda.
Kuhu ööbima jääda?
Üks lahendus on Poola nari, millesse annab ärr mahutada kaks reisilist, parimal juhul ka kolm.
Koosneb alumisest ja ülemisest lavatsist. Tavaliselt on ülemisel üsna kitsas olemine võrreldes alumisega.
Noh, lugupeetavad seltsimehed!
Esitlusele tuleb: POOLA NARI.

Ülalolev on Poola nari Eesti variant keskmise riiuliga.
Kahjuks ilma ööbijateta.
Kuskil on mul üks pilt isegi tallel, kus demonstreeriti sellesinatise nari (eba)mugavusi.
Aga asjaosaliste käest luba küsimata ma seda üles riputada ei saa.

Mitu head aastat tagasi käisid mu head sugulased ja nende üks sõber ekskursioonil.
Kui mu mälu ei valeta, siis kandis seesinatine ringreis nime: Tšehhi-Poola õlletuur.
Mehed käisid seal proovimas kohalikke õllesid.
Möödaminnes ka kohalike kultuuriväärsustega tutvumas.
Ühes hotellis tehtigi vist mõned klõpsud ärr.
Aru ma ei saa ühest asjast, kuidas mahtus sinna ülemisele lavatsile üleni lihaseline ja pikakasvuline tüüp, kes minust pool peajagu pikem.
Igal juhul oli tal väga rahulolev nägu ees.

Raisakulli hilinenud fotojaht: oranž ja violet...



Nonii...
Ämmbäkk.
Mitte, et ma ämma oodanuks.
Vahepealne paus kujunes üsnagi pikaks.
Nüüdki annan omale õiguse vabalt valida teemasid, millest osa võtta.
Alljärgneval pildil on rohkem oranže, kui vaja olnuks, seda enam ei hakanud ma kääridega ülearuseid välja lõikama.

Nüüd olen vast poliitiliselt ebakorrektne ja propageerin meelemürgitust.
Violetsed põdrakanepid öhtuses udus:


Orange maakonna Violetid...

Kurvi taga

„Ma palun teie tähelepanu, noormees! Ma palun teil tungivalt oma kohale istuda! Ja kinnitage turvavöö!“
Poiss seisis ikka püsti, vaatas kord siia, kord tänna, otsides rahva seast oma kedagi.
„Noormees! Kas te kuulete? Ma hakkan kannatust kaotama! Ma pean teid paluma siit atraktsioonist lahkuda!“
Poisi nägu oli pettunud – viimane sõit sellel aastal ja isa ei tulnud.
„Ta lubas ju!“ vasardas ta peas.
Vastumeelselt istus poiss oma istmele, kinnitas turvavöö ja vaatas mornilt ette.
Rong nõksatas ning hakkas ülespoole liikuma.
Vaevaliselt nagu tigu vedas vedur vaguneid järgi.
Harjale jõudes hetkeks nõksatas, justkui käiku vahetades, suurenes rongi kiirus.
Kiirendades kihutati alla.
Huilged muutusid kriiskavateks iga tõusu, languse ja kurviga...

„Aitab tänaseks küll!“
Hommikust saati olid sunnitöölised valvurite teravate pilkude all tööd vehkinud teha.
Ahelate kõlinal lonkisid väsinud ja higised mehed bussi poole, kus kubjas nad üle luges.
Kaasasolnud insener kontrollis parasjagu seda teejuppi, mille sunnitöölised olid kokku monteerinud, kui kaugusest kostus huige ning muutis mehe ehmatusest kangeks.
„See haru pidi kuu aega veel olema remondis!“ vasardas mehel peas.
Kiiresti sirvides oma pabereid, leides õige lehe ja heitnud pilgu sellele, rahunes ta silmnähtavalt.
Ka kubjas oli kuulnud huiget, andis ta oma meestele minuti valmisolekuks number üks.
Buss liikus paigalt ja venis raske käiguga üle nõlva, keerutades üles tihedat teetolmupilve.
Taamalt kostus taaskord huige, sedapuhku tsipa lähemalt kui eelmine.
Insener kuulatas veel – kaugusest kostus raske mootorimürin, mida tekitasid automaatvedurid, millel järel pea miilipikkune vaguniterivi.
Seda rongi ei peata rätikuga vehkides.
Nüüd hakkas mehel kiire.
Ta helistas dispetšerile, saamaks asjade käigust selgust, kuid keegi ei võtnud toru vastu.
Lõpuks viskas ta telefoni käest ja asus puuduolevat relssi paigaldama.
Viimast polti kinni keerates ja kuulates läbi kõrvades kostva verekohina, kuis huige käänaku tagant lähenes.
Mehele meenus, et ta pidi pojaga lõbustusparki minema, kui ta tundis hetkelist valu.
Rong hakkis peatumata mehe tükkideks.

...Nii karastunud inimesed nagu päästjad, polnud seda segadikku enne näinud.
Viimase kurvi man oli segamini rauahunnikud ja verised, elutud tömbid.

7.7.11

Poola trimmer

Kui ma jaanide aegu olin kodunt eemal küla peal, siis päeva ajal oli siuke keiss, et tahaks veidi tööd kah seal teha.
Võtsin peremehe trimmeri ja tõmbasin naate ja kõrge rohu kuusekeste ümbert maha, et umbrohi ei lämmataks noid.
Õhtul siis istusime grilli ümber.
Mu pilk jäi pidama vana sireliheki man.
Selle ees laiutas umbrohi.
Küsisin peremehelt: -Miks ta seda kasvatab? Et ma tõmban selle ka maha...-
Peremees vastas stoilise rahuga: -Säält võetakse igal õhtul Poola trimmeriga maha.-
Mina: -PFFFF!!!-
Ilmselt oli mul väegade totakas nägu peas, et peremees oli sunnitud selgitama: -Sigadele läheb see.-
Noogutasin: -Aga kus sul see poola trimmer on?-
-Vaata, aia peal puhkab.-
Tõstsin pilgu ja kirusin mõttes oma pikki juhtmeid...

Kallid lugejad.
Lubage esitleda: POOLA TRIMMER

Kuna mul toona fotokat kaasas polnud, siis tuhnisin aidas veidi ja tegin klõpsu ärr...

6.7.11

Raisakulli fotojaht: Valge öö?

Siuke asi, et kaesin fotojahi teemat jaanide paiku ning päev hiljem klõpsutasin pildi ärr.
Et liig palju sekeldusi oli, unustasin selle üles panna.
Kui eila viskasin pilgu mälukaardile, siis tuli meelde, mis asi tegemata jäi.

Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole.
Niisiis, oli teemaks valged ööd.
No mul siin küll polnud siukset tunnet, et öö valge olnuks.
Ega pildiaparaat ei valeta kah.

Raisakull teatab, et see öö oli paar minutit hiljem hoopis hõbevalgem.

Aga naa hilja lingitama küll kuskile ei hakka...

5.7.11

Murunäksija

Vähem kui kuu aega tagasi sattusin ma Tarvanpääl pauõuele.
Juhuslikult jäi mu silm pidama päevapakkumisele.
Ostsin siis masina ärr.
Ei mingit kõhkelungi.
Tariti massin kottu.
Asja karbist välja tõstes jäi silm pidama ratastele.
Aju hakkas genereerima ühte mõtet.
Rattad olivad kui joobnud mersu märk.

Et masin musta karva on, siis: kas ma olen rassist, kui panen partneri tööle?
Ei julge teist päeva ajal välja lasta.
Mine noid idiootseid ametnikke tea - väänavad mingi kõvera paragrahvi kaela.
Pärast seleta kohtusakstele, et sa mitte eesel ole...

Ratastooli renoo*

Vanaks kipun jääma.
Käik pole enam see, mis vanasti.
Seetõttu valmistun varakult vanaduspõlveks.
Muretuks vanaduspõlveks.
Hankisin nimelt omale ratastooli.

Maie või Malle Parrik leelotas omal aal aint viiendast rattast.
Kehva vend on. Või siiski õde?
Mul kaks korda rohkem rattaid all...
Seega on minu vankril kümme ratast all.

Küla päält saadud ratastooli kavatsesin ma kõiksepealt ärr puhastada ja pärast renoveerida.
Enne tööde algust võtsin fotoka välja ja tegin klõpsu ärr.

Siis koukisin tööriistad lagedale ja lammutamine võis alata.
Kui tool oli enam-vähem lahti harutet, hakkasin mööblriiet otsima.
Millega saaks asendada punase istmikualuse ja seljataguse.
Mida pole, seda pole.
Tühi töö ja vaimu näksimine.
Egas miskit, tuli tool kokku tagasi panna.
Tulemus sai umbes taoline, mis ülaloleval pildil.
Ainuke asi, mis muutund oli - tool sai puhtamaks...

*Pealkirjas on mõeldud siiski renoveerimist, mitte konnasööjate iseliikurimarki.

Raisakulli võõrutusravi

Nädal tagasi läksin võõrutusravile.
Tooru sana perra justku sanatooriumisse.
Ravikuur, mitte ravisara, kestis eilseni ning selle ajaga sai ärr joodu kaks-kolm kasti pindist sassi, kolmveerandliitrise putli Jamesoni viskit, liitrise Duvali, Viruvalget, ca 5-6 sikspäkki alekoki preemiumit, kasiinorummi, veini üksjagu, 5liitrise saksa vaadiõltsi...
Ahjah... Lugematutes liitrites vett kah.
Porkuni järvevett ma küll ei pruukinu seespidiselt, vaid ikke kastsin ennast kuumakaitseks.
Võõrutusravi messugune, eks ole.
Miks selline kogus vedelikke menüüs oli, vaat seda tuleks küsida tohtrite käest.
Et mis võõrutuskuur see veel oli? küsite mu käest.
Nettuse võõrutusravi.
Ei mingit raali taga sittungit.

Palav oli, raisk!
Kogu aeg käis töö – hommikust siestani, sealt lausa õhtani.
Seejärel siis söök ja jook ning põhku pugemine.
Katusevahetus käis.
Peale seda olin kui teine loom.
Katus olla sõitma hakanu...
Nagu üks asjaosaline mainis mokaotsast, et töö rikkus Raisakulli ärr...
Et ma olevat tööbikuks hakanu.
Tööbik pidi eesti sekspressi sõnul olema töönarkar.
Nii kui eila oma pessa tagasi lendasi, olin ma nii väsind, et ei viitsind uut, pea kuuvanust muruniidukit käima lükata.
Kuid süda ei andnu rahu, silm asu.
Ja et ilm muutus veidi jahedamaks, otsustasin viitsida veidi kõndida.
Lükkasin masina siiski välja ning viimane podises nagu siil pea hilisõhtani.
See-eest sai aiasisene korraliku väljanägemise.
Aiatagune on praegusel hetkel pooleldi niitmata, kuna penss, mitte pension, vaid bensiin lõppes otsa.


P.S. Nüüd on mul üks projekt käsil, õieti mingi asja taastamine.
Tollest edaspidi...