14.8.17

Tuli, jagas ja läks 5. jupp

Ma siin meenutan, et kuskil promenaadil trehvasin kokku Ivan Bluesiga, kes päev hiljem taevapüünele jõudis. Esimene mõttejublakas  oli muidugi selline, et ega siin juhuslikult Pariisi jumalaema kirikut või Frankensteini ei filmita. Ausalt öelda ma siis ei teadnudki, et tegu oli AugustiBluusi esinejaga. 
Kui juba tagasivaatele läks, siis ootasin ühe pingi ääres tükk aega, et saaks paar törtsu mula ajada Mart Laariga, aga kes tulemata jäi, oligi vabariigi endine peaminister. 
Võib-olla oli ta sel ajal hõivatud nagu teisedki Haapsalus asuvate pinkide omanikud. 
Millegipärast seostusid kõik promenaadiäärsed pingid mu mõtetes kunagise kuningas Arthuri ümarlauaga, ainukene erinevus oli tolles, et kui müütiline kuningas pidi seisma, siis meie mehel on tool iga kell kaasas, ükskõik kuhu ta ka ei läheks.
Mina otsustasin "valgustuse" saamisel Suur-mere tänavat pidi lossi poole tagasi vantsida.
Nüüd ma aiman, kuskohast on saanud alguse minu ihalus sihukeste kitsaste ja käänuliste tänavate järgi...

11.8.17

Vitamiinipaus

Andestust, sõbrad, et "Tuli, jagas ja läks" hetkel pooleli jääb.
Eile vennapojaga saunale hästi peent kombineed selga lüües kadus see aeg nii käest ära, et jõudsin ainult vastata kunagise Pööbelmanni-instituudi aegse võitluskaaslase hüüdele.
Nimelt algab täna järjekordne "Raisakulli anarhiline rattamatk", mis kannab, häbi küll tunnistada; numbrit "KAKS"...
Aastaid tagasi, kurat teabki enam, oli esimene rattamatk pealinna kontoorarottidest näitsikutele nõnda hullult mõjunud, et ei teagi enam, kas noil enam eluvaimu sees ongi - pole tükimat aega neist kippu ega kõppu kuulda oln'd.
Näis, kas Möörfi seadus lööb ka sellel rallimatkal välja?
Eelaimus vihjab ajukäärudes, et ma ise jään hätta kondiaurumassina edasiliigutamisega.

9.8.17

Tuli, jagas ja läks 4. jupp

Et kõlakoda oli mu sanatooriumipäevil peaaegu aiatagune laulukaar, siis lubatagu mul tutvustada seda hoonet, kus ma omal ajal enda suvevaheaegu pikendasin.
Ega ma papist poiss ka ole, käisin ja lõgistasin ukselinki - kinni oli, raibe, tahtsin kontrollida, kas ma ikke mäletan  - ning takkatippu piilusin esimese korruse aknast sissegi, aga määrdunud akende tõttu nägin ühteainsamat ratastooli.
Netiavarustes tuhnides lugesin, et sellest räämas villast tahetakse üks väegade peen hotell teha.
Mina seda ei usu - pole elu sees näinud, et rikkad, kellele see hotell mõeldud on, taluvad enda kõrval, antud juhul kõrvalmajas, liigeshaigeid indiviide.

Igatahes mäletasin vanast ajast Tšaikovski pingi asukohta, mis oli üpris lähedal ülevalkirjeldet hoonele, aga mingisugused tõprad olid selle teisaldanud kaugemale.
Too esiplaanil kõrguv plekist kantsel ei ole mitte dirigendipult, vaid giidide väljasuretaja.

8.8.17

Tuli, jagas ja läks 3. jupp

Promenaadile jõudes keerasin kohe pärikätt, kus ma teadsin olema kella. 
Päikesekella. 
Ma nimelt tahtsin võrrelda, mitu minutit Päike on taha jäänud. 
Aga et hilinemist ei anna häbeneda, siis oli päevavalguseandja pilve taha peitu pugenud. 
Osuti oli vist samuti Moskoovia ajalt Helsingi omale nihutatud, kuna uued poldid/mutrid olid seda seieriasja kinni hoidmas.  
Päike oli kellaaja pausile lülitanud
ning kohvivett lürpima suundunud.
Teare ju küll: PAUS 15 MINUTIT! 
Mina pausi ei tee, vähemalt veerandtunniseid. Kui teha, siis tunnist allapoole ei mängi enam välja.
Otsustasin Aafrika randa kõndida, kus ammu sai end vette kasta. Kuid vahepeal oli mingi pulmapidu hoos, et ma ei taht kontvõõra pulmatolana sekka astuda, küll aga oleksin nõudnud pulmaõlut, aga vaevalt linnasaksad poole sõõmu pealt laua alla tahavad veereda.
Ots ringi ja kuursaal jäi nägemisulatusse.
Lisaks on vahepealsel ajal mingisugune külmakartlike kalastajate tuulevari kalda äärde tekkinud - umbes selle koha peal, kus kunagi allikas vett välja ajas. Nüüd pole sellest enam märkigi.
Pidin nentima, et kuursaal on üpris kenaks klohmitud.
Vana väsinud hoone on saanud uue hingamise -
mõjub ta ju jõeaurikuna mu hingele...
Vanasti oli kuursaali merepoolsel kaldapealsel miiniväli, mida ümbritsesid kibuvitsapõõsad. 
Vägisi tulevad meelde Onu Remuse lood, kus Jänkuonu kisas Rebaseonule, et kibuvitsapõõsas on tema kindlus. 
Järgmisena jäi mu toru ette... 
Kõlakojas kõlas koda, onju?!
...kõlakoda. 
Ühel aastal 80ndate alguses oli Haapsalus selline tramburai, et kõik esinejad ei mahtunud väikesesse linna äragi, et mõned esinejad kupatati just siia kõlakotta. Siin sai minu silmad esimest korda näha sellist komejanti, nagu seda oli ansambel Lilleke. Siiamaani on see elamus silme ees, olgugi et üle kolme aastakümne on merre voolanud. Aitüma, omaaegne Rakvere Teater, Teile! Kes jäi nüüd juhmi ilmega jõllitama, siis neile teadmiseks, et Lilleke oli Rakvere Teatri näitlejatest koosnev muusikaline koosseis
   

7.8.17

Tuli, jagas ja läks 2. jupp

Nagu eelmises loos lubasin mõned pildid riputada, siis pean ka võimaluse korral lendukaranud sõnast ka kinni haarama...
...on ikke tegelane, võõramaalasena jagas muistsete eestlaste maid...
Mina tulin ka, aga ma jagan omi kinnipüütud hetki laiale rahvahulgale, mitte võõraid maid, ja et mitte tüütuseks saada, püüan vähemalt õigeaegselt lahkuda...
...siin tornis ma värskendasin parasjagu mälu
kui kellapaugud mu letargiast äratasid...
Kellatorni ronimine ei võtnud mult nii palju võhma kui allatulek - ülespoole minek oli peakolu õlgade vahel, kuid laskudes ei saanud kummardada: vastasel juhul kaotanuks ma tasakaalu ning siis olnuks mult nõutud lisaks haigevoodi kuludele kontide sobitamise tasu pluss trepiastmete taastamise nõue. 
Etskae, promenaad on käeulatuses.

Ausalt ütelda, ega ma vanasti teadnudki, et Väike-Mere tänav viis kõige otsematpidi lossini. Ikka sai jõlgutud Suur-Mere uulitsat pidi linna ja kinno. 

6.8.17

"Tuli, jagas ja läks."

Nüüd võiks juba ärrkoolemisele mõtlema hakata.

Üleeila eksisin oma kunagisse kuurortlinna Haapsallu.
Kus ma kunagi oma koolivaheaegu kuu võrra pikendasin. Seda mitte omal tahtel, vaid toona oli graafikupõhine pikutamine muda sees, et saadeti kottu kiri, kus kirjas kohaleilmutamise aeg. Seejärel kimati Tarbatusse, no sinna Pööbelmanni instituuti, mille maaalustest ja pealsetest labürintidest tõrvikute valgel otsiti mind senikaua taga, kuni pootshaagi konksu otsaga välja õngitseti. Ning alles tuujärel toimetati minu tagasihoidlik isik sanatooriumisse. Puhkama. 
Nüüd takkajärgi mõteldes oli see üks suurimaid tegureid minu loodriks kujunemisel.
Jajaa... mälestused...
Niisiis.
Viimati käisin Haapsalus täpselt 34 aastat tagasi.
Ega muud olegi mu mälu järgi muutunud, kui suur kaubanduskeskus on reklaame täis topitud, et ma ei hakanud sinna trügimagi.
Küll aga patseerisin lossihoovis, kus pidi õhtapoole algama „kustibluus” ja kus seati alles pillid häälde. Paari takti kaupa musikaalset bluusikatkeid kuulates hakkas igav, et tuli endale tegevust leida. Eks ma siis ronisin lossisisesele platvormile kui ka kolasin keldriruumides. Paar muhku sain peakolusse, kuna keldrikorrusel tuli aegajalt kummarduda – ruumide sissekäigud olid liig madalad mu jaoks.
Ärrvaevatuna kõrgusesse ja tagasi allaronimisest kitsal keerdtrepil otsustasin prominendiks hakata ja liikusin promenaadile.
Mälestused kerkisid hullupööra esile, nagu olnuks see varane noorusaeg eilane.

Mis ma ikka mölisen siin - riputan mõned hetked mõnel järgmisel päeval siia üles.  

16.7.17

Käisin pulmas

Käisin jah pulmas.
Sorupulmas.
Ehk teisisõnu – tähistati nelikümmend aastat ühist elu.
Enne seda pidulikku sündmust sattus mu näppude vahele tolleaegne ümberjutustus.
Andsin rariteedi üle.
Nüüd sel algaval nädalal minnakse pulmareisile.
Poolamaale pidi sõidetama.
Kutsuti mind ka, aga ma loobusin.

Kui ma maikuu lõpul Valka sõitsin, siis kuskil mägismaa kandis helistas omaaegse Pööbelmanni instituudi koolivend ja ütles, et ta on siinkandis, astuks kohe minu juurest läbigi, kuid ma pidin kahetsusega teatama, et olen parajasti viinarallil.
Nüüd paar päeva tagasi helistas seesama hea kooliveli, et ta on laupäeval Albus, seal pidi mingisugune võistlus olema, et saaks kokku. Jällegi pidin eitavalt vastama.
Põhjuseks tõin pulma mineku, ja too oli ka ühtlasi suguvõsa kokkutulek, misse oli ammu paika pandud, kuigi ma oleksin heameelega kottu jäänud.
Nüüd võite arvata, et ma väldin teda, mis on enneolematu süüdistus minu suunal.
Asjaolude kokkulangevus oli põhjuseks, raisk.

Aga jah, pulmaõlu oli ikke viimase peal...