14.11.17

Soolikatohtri amet pole meelakkumine

Ma poleks elu sees osand isegi ette mõelda, et minust selline hästi peene nimetusega persoon saab.
Noh, teate ju küll neid omal ajal steriilvalgete kitlite, nüüd vist heleroheliste hõlstide kandjaid.
Tohtri nimetusega neid tituleeritakse.
Vaat, ma pole nüüd mingi tavaline tohter, vaid kraad-paar kangem.
Kirurgia poole kisub kogu see nali.
Aga kogu see krempel hakkab ajudele liiga tegema.
Ei tasu valesti aru saada – ma ei kavatse oma hädist kolpa lahti monteerida.

Sõrgkang ja haamer kinnastatud kätte ning tuli patsiendi sisikonnale ligipääsemiseks pealiskihti kangutada. 
Kühvliga sai ülearune rasvakiht prügikotti toimetatud, aga see kuradima soolikas ei tahtnud ennast kuidagi kergelt kätte anda. 
Ega asjata mõned sugulased ei ütle minu kohta – loll küll, aga vähemalt järjekindel. 
Soolikad sai vahelduva eduga välispidiselt nähtavamaks kraabitud (selleks oli mul teisi abivahendeid tarvitamisele võetud, nagu kõblas, kobestaja...), ja teadagi – targem annab ju alati järele. 
Kuna mul transpordiga kitsas käes, tuleb nüüd nädalavahetuseni patsiendi kõht lahti hoida. 
Et targemad kaeksid üle ning oskaksid midagigi soovitada.
Hais on küll rõve, aga sellega harjub ärr pikapeale. 



4.11.17

Saitungite äraspidine "klistiir"

Iideekaart on muutunud nõnda ihaldatud teemaks, et seda müra lastakse küllastumatult söögi alla ja peale.
Sihuke mulje jääb virvendama, et kui koljuaukudekaudselt enam ei anna niinimetet infot manustada, siis pressitakse ülejäänu teave päraku kaudu sisse ning lüüakse ajutiselt mingi prunt kannikate vahele kinni. 
Kõik selleks, et järgmisel hommikul vana, veidi teisiti sõnastatud teksti, lisada.

Ma jäin mõtlema, et on hää miljonilise suurusega niinimetet külmade eestlastena eksisteerida.
Mõelda vaid - mis saaks, kui aidiikaardijama (elik teisisõnu rehkendades: tagumentide arvu perra saanuks sadatuhat koljut tänapäevastada nende päevadega „puuetega tserdihvikaadid”) 20 korda suuremale rahvakillule vastu peakolu lajatada?
Mis taolisel juhtumil toimuma hakkaks? 

1.11.17

Ähhh...

Terves siinses ilmas pole ühtki inimeselooma, kes ei ole, käsi südamel. valmis vanduma, et ta pole mitte kunagi kedagi ahistanud ning olnud ahistatava rollis.
Mingil ajahetkel, kas lasteaias või koolipõlves, pannakse omavanuste seas esimesed hierarhiad paika – ühiskond on teatavasti püramiidi kujuline.
Varajase puberteedi eas on ahistamise järgmine aste tagatud – õelus ja vendlus käivad käsikäes. 
Kiusu on tavaliselt rohkem kui marga eest. 
Ja nõnda edasi.

Kui ma nüüd hakkan tõestama elik teisisõnu armastust avaldama suvalisele kenale neidisele, et mu pilk tema esteetiliselt ilusa keha peal puhkab, järgneb sajaprotsendiliselt minu isiku häbiposti panek. Või õigemini rootsi kardinate taha peituvas  mingisuguses "miituus" äramärkimise.
Koos mingisuguse sjölhviga, kuna nüüdsetes mölahvönis on kaks kaamerat, ei mina oska arvata, millisega ning millas kuvapauk minu lõustast tehakse või tehtud on.
Nagu oleksin sildistatud alfaisane.
Iseenesest oleks selline tiitel mulle au teinud.
Mõelda vaid, et mind on teise, edukate kasti tõstetud, kus ma võiksin ühest sängist teise kolida ilma kohustusteta üleval pidada soetatavat järglaskonda.
Kuid ma tean, et pole see üldse seda väärt.
Kõik vastassoo esindajad on mulle „ei” ütelnud, kui ma olen kosimise lainel olnud.
Ega ma oska oma taju veenuse pilvede alla puurida, kas mängitakse rasket saaki.
Või hoopis ollakse negatiivsed minu skeletti katva ürbi suhtes.
Tundub siiski, et too viimane variant on üldiselt valdav olnud.
Eitavaid vastuseid on mul elu jooksul, muide, hulgi saadud...
Kui ma vaid saaksin, siis müün need kõik "ei" vastused soodushinnaga ärr.
Aga, see pole võimalik. 
Ehkki ka minul on õigus, kuid mitte kohustus, olla õnnelik, anda oma, nagu tänapäeval moodsus ette kribab, geene edasi.

Äkki ahistatakse mind?  

15.10.17

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.
Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.
Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.
Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 
Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 
Ööbimine - lageda taeva all.



10.10.17

Revolutsiooniline soodumus

Eila õhtul, kui hakkasin pärast tööpäeva raskeid, porist ja veest läbiligunenud saapaid jalust koukima, keksis miskipärast mu kolbasüldikäärudesse kinni siuke uitelung:

Varbavabastajate revolutsioonikomitee on volitet teatama järgmist:

Kümme varvast on moodustanud varbavabastajate revolutsioonikomitee, kes ei taha ega saa enam olla niiskes juustuhaisuses keskkonnas, kus on oht seenhaigustesse nakatuda.

EI "AL BUNDY" JALAHAISUSÜNDROOMILE!

Sellega seoses nõuame maksimumina iga päev uusi töösaapaid!
Miinimumpogrammis peame igapäevase sokkide vahetamist iga tunni takka elementaarseks.

Kui neid nõudeid ei täideta, võtame tarvitusele äärmuslikud abinõud, mis 
võivad ülejäänud organismi püsivalt osalise töövõimetuseni viia. 

Alla kirjutand:
Vasakpoolne jalg 'pookstaav'
Parempoolne jalg 'pookstaav'

Ei kirjutanud alla:
Keskmine jalg 

13.9.17

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid
mörisedes tuiskavad üle
katuste ja latvade.
Pean neile märku andma,
et niidujärgselt tuleb sile
siia maandumise lohk.
Välja vean siis pingid ja laua - 
viimasel küpsised ja aurav kohv.
Meenub ehk siis lutsutades kommi: 
kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

10.9.17

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 
Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.
Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 
Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.
Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.
Sama on ka ropendamisega.
Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?
Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 
Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.