17.2.17

Ehk miks suudab lugupeetav järjekindlalt end mõnitada...

Mõnede firmade kodulehele või siis kuskile e-kaubamajja sattudes lööb kõiksepealt ette pisarateni nõretav lunimine – Hakka meie fänniks! - kuigi enne tahaks ikka tutvuda selle valikuga, mis sealsamas vedeleb.
Nojah, samas on seal ärr näidatud, kui palju neid „vänne” selle kerjamisega on omale saadud.
Üks väidab, et 85 k ringis, teine aga 100 k, kolmas aga näitab, et neil on mingi 17 k. 
Eemalt kaedes tundub, et mingisugune võidurelvastumine käiks? 
Tegelikult on see klassikute sõnutsi tühi töö ja vaimu närimine. 
Alul saadi uhkust tunda inimloomade värdarvu kasvu üle, kuid mida aeg edasi, seda rohkem alaväärsena teistega võrreldes tuntakse.
Ligi 20 aastase staažiga endast lugupidav poodnik/poekett ei peaks selle ennast mõnitava anumisega üldse tegelema. Liiatigi, kui on suurt vaeva nähtud enda/organisatsiooni ülestöötamisega.
Tegelikult oleks tagumine aeg see puberteeditegevus elik laikide, klientide jms. kerjamine ärr lõpetada.


15.2.17

Sõbratu

Kuskil on öeldud, et koeri kutsutakse, aga sõbrad tulevad ise.
Sellesinatise lausungi olen ma ka suunurgast välja urisenud.
Mul oli kuu alul mingisugune isiklik tähtpäev.
Kuid mitte ühtegi sõpra sel ajal mu manu ei tulnud, et saaks veidi aega maha võtta ja mis seal salata, ka väikseltviisi viina trimbata.
Tollest tulenevalt võin lausa käsi südamel vanduda – mul pole ühtegi sõpra enam.
Selle kinnituseks ei saanud ma eilsel sõbrapäeval mitte ühtegi tervitussõnumit.  
Ühe vinkli järgi on see katastroofiline epopöa, mida ma ei viitsi eriti põdeda.
Teisalt aga kergeks õnnistuseks – hulk lauanõusid ei kaotanud oma loomulikku sära ja laualinadki lükkasivad oma rebenemised pesukorra võrra edasi. 

10.2.17

Suud puhtaks

Avastasin ükspäev, et rahvusringhääling teeb üht saadet nimega „Suud puhtaks”.
Esmane kolbakeetel ajas mu mõtted liikvele – igemetohtrite vestlussaade kui selline, kus maksumaksjale õpetatakse õieti pruukimaks hambaharja ja hambaköit. Kui tollest eelnevast vähe on, siis ka milliste vasaksirge õppetunninippidega tõepoolest suud puhtaks saab vähendamaks kikuteenindajate ülisuurt koormust.
Muide, mõtlesin ka lühifilmistsenaariumi välja sel teemal.

Ausalt, kõhe hakkas endal, kui lasin selle oma vaimusilmas jooksma... 

25.1.17

Poliitiline anekdoot

Imelik.
Iga kord, kui mulle satub silme ette peaminister, meenuvad millegipärast 1990ndate algul ilmunud trükised, mille osad illustratsioonid peaaegu Jürit kujutasidki.


Nõndasamuti meenuvad toonased anekdoodid.
Üks neist oli sihuke:
Egiptuses leiti hauakamber koos sarkofaagis muumiaga.
Tervest maailmast kokku voorinud egüptoloogid ja asjatundjad ei suutnud tuvastada, kes see vaarao oli.
Siis astusid ligi spetsialistid Nõukogude Liidust. Mõne tunni pärast teatati maailmale, et see on Ramses XII.
Kõik juubeldasid.
Kui esimene õhin vaibus, küsiti Nõukogude spetsialistidelt - Mille järgi nad sellele järeldusele tulid?
Üles tunnistas, raibe!

Teine meeldejäänu on seline:
Reagan oli visiidil Moskvas, kus ta palus luba külastada ühte suvalist tehast.
Gorbatšov oli küll kahtlev, aga ta siiski andis selle loa.
Astub siis Reagan tehasesse ja mis ta siis näeb: töölised istuvad, pudel käes ning masinad undavad täie tempoga.
Gorbatšovi piinlikku hetke nähes patsutab Reagan ta õlale ja ütleb – Meil valitsev klass samuti ei tööta!



21.1.17

Loogikapuudulik

Mu peakolu on tühi mis tühi, et mitte mingisuguseid mõtteid ei elektrifitseeru.
Ajusid ei ole, nohu ka lännu.
Köhin küll veidi, küll see tiisikus lükkab viimase seljaajupalakese sabakondist rögana välja.

Siis võib minugipoolest sõda välja pääseda.
Nagu mõned hiromandid viimast ette kuulutavad, lisades väite – algab näljaajastu.
Loen diletantlikke artikleid ja vangutan kolpa ning konstateerin kurvalt – peaks vist olema õigem, kui rõhuv enamik liigist nimega „homo stultus” välja sureb.

Ühe tähelepaneku tasub kirja panna küll. 
Spordiuudistest on tunda masendust ja pettumust. 
Kuhu on jäänud need kuulsad väidetavalt sukkades palgasõdurid, kes snaiprivintpüssidega notivad Ukraina sõjas maha kremliitide toetatavaid terroriste...
Ehk teisisõnu - miks pole meie hulgas blonde naistäpsuslaskureid, kes nopiksid kõrgeid tiitleid kõikidelt maailmamängudelt?



15.1.17

Põlemine

Algul oli meid kinnises ruumis ikka mitukümmend.
Ma ei viitsinud peale neljandat korda enam lugeda, sest katsu sa silgupütis olles päid kokku lüüa, ikka läheb segi.
Iga päev läks üks, mõnikord haarati isegi rohkem, siit kitsast kambrist vabadusse.
Või hoopis nad tapeti?
Ma ei tea, kuna ei näe, ühtegi akent pole.
Ja kui uks avanes, siis hakkas silmadel ereda valguse tõttu valus.
Nüüd olen mitu päeva üksi.
Viimati haarati saatusekaaslane, kuna ta lebas keset kambrit.
Võeti jalgadest ning veeti kambrist välja, hoolimata tema protestist.
Ma ise tühjendasin samal ajal nurgas põit, kui see juhtus.
Enne, kui reageerida ja appi viskuda jõudsin, suleti kongi uks.
Valju häälega tegin teatavaks, et kuulutan välja näljastreigi.
Ei tea, kas nad kuulsid seda?
Vaevalt.
Nüüd avanes taas kambri uks, haarati mu jalast.
Kiirelt meenutasin möödunut...
Ei, mitte seda!
Järgmisena põles mu punapea, haarates leegina mu ülakeha.
Ja ma lähenesin põlevana oma vangikongi välisseinale, süüdates selle.
Valust oiates kaotasin teadvuse... 

13.1.17

Ausalt, tõrge tekib

Mina ei saa sellest aru, miks  kasutatakse viimasel ajal tihedamini sihukest lolli sõna nagu seda on eestimaalane?
Vist oli tollest idiootsest terminist vähe, on võetud kasutusele sellest sõnast lähtuvalt uusi tähendusi, näituseks tookski esile venemaalane, järvamaalane... Ahjah, isegi Valga-kandi ajaleht kannab nime Valgamaalane...
Trükimusta on vast liiga palju üle jäänud?
Seda va -maalane-tüüpi sõnakasutust on niivõrd palju mu ümber tekkinud – hirm hakkab.
Äkki ma pole enam eestlane?