13.9.17

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid
mörisedes tuiskavad üle
katuste ja latvade.
Pean neile märku andma,
et niidujärgselt tuleb sile
siia maandumise lohk.
Välja vean siis pingid ja laua - 
viimasel küpsised ja aurav kohv.
Meenub ehk siis lutsutades kommi: 
kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

10.9.17

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 
Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.
Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 
Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.
Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.
Sama on ka ropendamisega.
Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?
Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 
Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.  

1.9.17

Möh...

Aa, et täna on esimene september.
Ilgelt lipitsevalt nimetet seda millegipärast tarkuse päevaks.
Ikka selleks, et esimese klassi jütsid õhinaga järgmised elustaadiumi aastad ühes ja samas sootsiumis koolitarkust taga saaksid ajama hakata. 
Imelik küll, ma alles täna tundsin esimest korda elus, mida tähendab õppevaba priius.
Täiesti mõnus oli see tunne, et pole kohustust kuskil olla.
Too tõdemus vajus ootamatult mu peale, kui surnuaias jõlkusin ühtlasi mõtiskledes esimese septembri  kui tähenduse üle.


29.8.17

Aeg pudeneb käest

Mu päevad on küllaltki töised olnud, aga tulemust pole eriti näha.
Piltlikult mölisedes on see minu nikerdamine nagu rändrahnu asetamine kohevale vahukooretordile.
Ega see saunale peene kombinee traageldamine pole just meelelakkumine, mis puudutab põskede-palede-kraedesse.                                                                                                                                        Mõõda avad, otsi parajaid korralikke juppe, siis sae laius ja lõika parajaks ning puhasta vanast värvist. Seejärel briljantroheline värv detailidele peale, oodata kuni värv puutekuivaks muutub ja teine kiht mürkroheline vaap peale pintseldada. Teine kiht kuivab muide kiiremini millegipärast. Sobitad jupi paika, saad uut juppi mõõtma hakata ja jälle ringratast joosta nagu orav, rsk.
Seesinatine taaskasutamise värk on selline aeganõudev.   
Eriti kui sekka eksib vettinud isend – juba selle kuivamine nõuab oma ajalõivu.
Lisaks kõigele hajutavad tähelepanuvõime madallennul kihutavad aeroplaanid.
Viimaste suhtes pean ärr mainima, et tasemel sumbutid on neil võrreldes idanaabrite moosiriiulitega – müra on lääne omadel talutavam.



26.8.17

Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?
Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?
Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 
Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 
Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.
  
Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...
Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.
Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.

22.8.17

Muljeid Raisakulli anarhilisest rattamatkast.

Nagu vitamiinipausist aimu sai antud, toimus vahepeal Raisakulli anarhiline rattamatk. Misse kandis nummert kaks. Tegelikult olen üksi teinud mitmekümnemiiliseid otsi ikke jaburalt, aga nagu öeldud, polnud need mitte üks teps rattamatka nimetust ärr teeninud. Minu arusaama järgi peab olema mingisugune punt, kuhu kuuluks peale minu vähemalt üks segane inimeseloom, kes on nõus kasvõi läbi paksu parmuparve kihutama.
Kõiksepealt oli vaja mul kotti toppida pentaksi peegelfotokas, mis oli kaalu suurendamise eesmärgil igati asjakohane, sest mida raskemalt mõjub tagapakiraam, seda kindlam on vedava ratta haardumine maapinnaga, olenemata selle koostisest. Seda sain kogeda kohe hommikul kasteses rohus, kui proovisin paar kiiremat vändakeerutust, mille tulemusel pidi tagumine ratas ette sõitma imiteerimaks jäärajaliugu. Tolle asemel kiirendus kogu mu kondiaurumasin vektorina otse.
Muidugimõista ei hakanud ma endisest bensukast tehtud kohvikulaadset asutust külastama, vaid lõikasin vana teed pidi, kilomeetritest pidin nõnda oma 2 tükki kärpima. Ilus hommik saatjana aitas kenasti õigeks ajaks Aegviidu perroonile jõuda. Valisin ilmselt vale sildumisekoha, sest särtsuruun logistas teisele poole.

Külalismatkajad korralikult vastu võttes tahtsin nad suunata kõiksepealt kohalikku poodi. Mul olid omad huvid ka man – banaan pidi hästi krampide vastu aitama, juhul kui need tekkinuks. Kuna ei soovitud aega enam eriti viita, siis transportisin matkajad RMK infopunkti, kus sai kuuris olnud eksponaatidega tutvudes aega viita küll ja küll. Meie külastamise aegu tuli mingi välismaalasest matkatibi otsima infopunkti, ma soovitasin maakeeles juhendades tal suure maja suunal liikuda.
Jõudsime ise ka nii kaugele, et saime infopunktis kolada.
Näiteks jäi mu vana mölahvööni katkise objektiivi ette tiibadega draakon, kes osutus lähimal vaatlusel mutiks.

Pärast kolamist võtsime ja panime sõidusuuna paika. Esiti sooviti ujumiskohaga tutvuda. Ma soovitasin sellega veidi oodata, millega oldi ka päri. Teadsin, et meie teele jääb vettekastmise kohti oma kolm-neli tükki kindlasti, olenevalt marsruudist. Suund sai võetud Valgesuksumäestikku. Teel sinna möödusime eelnevalt kohatud matkatibist, kes jala matkas.
Kunagi sõitsin selle raja 10 minutiga ärr, kuid nüüdseks on vanust ka turjale kogunend, et võtsin nõuks rahulikuma tempoga kulgemise. Pärast mõningaid pause jõudsime Mägede külla, kus kunagi oli pudelitest tehtud pudelikujuline varjualune, mis ühel aastal kokku vajus ja mida enam ei taastatud nagu ma veenduda võisin. Küll aga oli see puhketalu nii kaunis, et tegime ka pilte. Tõsi küll ilma minu fotokata, kuna ma olen aegade jooksul niivõrd ratsiks muutund, et ei viitsi enam iga paari pildi perra pildimasinat välja koukida. Minu mälu järgi pidi laiem siht vasakule viima ringiga ja üles-alla sõites otse Valgehobusemäe ligi. Ekslesime veidi parmude seltskonnas, kuna meil polnud õllet kaasa taritud, siis olid ka parmud meie peale tigedad. Seega matkale minnes PEAB mõni purk ÕLUT kaasas olema, mölisegu seltsimees LiiklusEeskiri mida tahes.
Keerasime otsa ringi ja tulime karjäärijärve manu tagasi, et sealtkaudu ihaldatud sihtkohta pääseda.
Valgehobusemäe man on ka mingisugune väikene supelusekohake, mis ei olnud rahvast pungil.
Üks supluseonkel karjus, ega me süüa soovi?
Kõiksepealt oli tarvidus hinge tõmmata, siis seejärel šokist toibuda.
Kuna matkasellidel oli oma toidumoon kaasa võetud, siis üsna pea hakkas ka minul kõht korisema. Uitasin siis tiigilaadse järvekese man ja kaesin üsna tuttavat larhvi. Isiklikult minul pole oma teada kokkupuudet olnud, aga vanasti, kui mul käis Järva Teataja, siis oli Albu (nüüd juba endine) vallavanem ühtelugu pildil. Panin kohe väga imeks – kuhu see Jaak Mae jäi? Pidi ju too viimane olema siin keskuses peremeheks. Aga noh, nii või teisiti Albu pikaaegne teenekas vallavanem serveeris mulle supi ja kohvi. Mille ma muidugi rõdu peal pintsli keerasin.


Kunagi ehk jätkub, kui aega ja viitsimust jagub...

21.8.17

Tuli, jagas ja läks 8. ja ühtlasi ka viimane jupp

Täiesti ulme oli nii roosteruuget karva vagunit kaeda - Läänemere soolane merebriis käib mõnikord restoranis rauast delikatessi mekkimas... 
Siinkohal meenus mulle milleipärast kõrgusesse pürgiv lossikorsten, mis oma vähese sammaldunud külgedega sarnaneb kuskilt nähtud dokumentaalsest linateosest tundrasse jäetud kivikuhjatistega...
 Kuna asjakohane silt lossi ei riku, siis...
 ...nende meeste bluusikatked panid mu sisemuse värisema...