15.10.17

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.
Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.
Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.
Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 
Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 
Ööbimine - lageda taeva all.



10.10.17

Revolutsiooniline soodumus

Eila õhtul, kui hakkasin pärast tööpäeva raskeid, porist ja veest läbiligunenud saapaid jalust koukima, keksis miskipärast mu kolbasüldikäärudesse kinni siuke uitelung:

Varbavabastajate revolutsioonikomitee on volitet teatama järgmist:

Kümme varvast on moodustanud varbavabastajate revolutsioonikomitee, kes ei taha ega saa enam olla niiskes juustuhaisuses keskkonnas, kus on oht seenhaigustesse nakatuda.

EI "AL BUNDY" JALAHAISUSÜNDROOMILE!

Sellega seoses nõuame maksimumina iga päev uusi töösaapaid!
Miinimumpogrammis peame igapäevase sokkide vahetamist iga tunni takka elementaarseks.

Kui neid nõudeid ei täideta, võtame tarvitusele äärmuslikud abinõud, mis 
võivad ülejäänud organismi püsivalt osalise töövõimetuseni viia. 

Alla kirjutand:
Vasakpoolne jalg 'pookstaav'
Parempoolne jalg 'pookstaav'

Ei kirjutanud alla:
Keskmine jalg 

13.9.17

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid
mörisedes tuiskavad üle
katuste ja latvade.
Pean neile märku andma,
et niidujärgselt tuleb sile
siia maandumise lohk.
Välja vean siis pingid ja laua - 
viimasel küpsised ja aurav kohv.
Meenub ehk siis lutsutades kommi: 
kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

10.9.17

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 
Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.
Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 
Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.
Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.
Sama on ka ropendamisega.
Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?
Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 
Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.  

1.9.17

Möh...

Aa, et täna on esimene september.
Ilgelt lipitsevalt nimetet seda millegipärast tarkuse päevaks.
Ikka selleks, et esimese klassi jütsid õhinaga järgmised elustaadiumi aastad ühes ja samas sootsiumis koolitarkust taga saaksid ajama hakata. 
Imelik küll, ma alles täna tundsin esimest korda elus, mida tähendab õppevaba priius.
Täiesti mõnus oli see tunne, et pole kohustust kuskil olla.
Too tõdemus vajus ootamatult mu peale, kui surnuaias jõlkusin ühtlasi mõtiskledes esimese septembri  kui tähenduse üle.


29.8.17

Aeg pudeneb käest

Mu päevad on küllaltki töised olnud, aga tulemust pole eriti näha.
Piltlikult mölisedes on see minu nikerdamine nagu rändrahnu asetamine kohevale vahukooretordile.
Ega see saunale peene kombinee traageldamine pole just meelelakkumine, mis puudutab põskede-palede-kraedesse.                                                                                                                                        Mõõda avad, otsi parajaid korralikke juppe, siis sae laius ja lõika parajaks ning puhasta vanast värvist. Seejärel briljantroheline värv detailidele peale, oodata kuni värv puutekuivaks muutub ja teine kiht mürkroheline vaap peale pintseldada. Teine kiht kuivab muide kiiremini millegipärast. Sobitad jupi paika, saad uut juppi mõõtma hakata ja jälle ringratast joosta nagu orav, rsk.
Seesinatine taaskasutamise värk on selline aeganõudev.   
Eriti kui sekka eksib vettinud isend – juba selle kuivamine nõuab oma ajalõivu.
Lisaks kõigele hajutavad tähelepanuvõime madallennul kihutavad aeroplaanid.
Viimaste suhtes pean ärr mainima, et tasemel sumbutid on neil võrreldes idanaabrite moosiriiulitega – müra on lääne omadel talutavam.



26.8.17

Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?
Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?
Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 
Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 
Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.
  
Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...
Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.
Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.