26.5.17

Nõnda siis

Lehekuu hakkab üsna pea otsad andma, et teen nüüd kokkuvõtva ülevaate oma logelemistest, nõndapalju kui ma seda viimast sain viimistleda. 
Enamasti ei saanud. 
Millegipärast.

Volbri aegu olin ma peldikuvabriku tööline, jõudsime peremehega pooleldi ühe keiserliku hoone prototüübiks kokku traageldada. 
Üks õdaqpoolne lõunaaeg läks kuuseistikute mahapanekuks, kus eelmise aasta istikud olid ärr koolenud. Noh, häbi on tunnistada, et ma jõudsin kaks korda vähem...

Volberdamisest väsinuna küsisin laenuks mullafreesi, millega kobestasin aiamaa kõik läbi. 
Siis sai peenrad-vaod sisse tallatud ning kõik sügiseseks saagiks vajalik maha istutatud. 
Kabatšokid mul õitsevad igatahes tänasel päeval...

Võidupühast elik 9. maist, mis sai tegelikult hoo sisse Brežnevi ajastul ja mida Putin hoolega kultiveerib, on mul siiralt kahju, et ma ei pidanud seda miskiks. 
Aga üks tähelepanek siiski tuleks ette lugeda – kui vaadata üleüldist jama, siis Putin brežnevustub. Kui ükskord Volli kõrvad padja alla voldib, äkki käib haudalaskmise ajal sama kõva kolks?

Ma pole siiamaani mõistnud ühte asja – mida otsib vasakpoolsete vaadetega naisterahvas tsentristide elik kusierakonnast, mis teadupärast oma olemuselt on parempoolne organisatsioon?
Hämmastav silmakirjalikkus mu meelest, olgugi, et tema püütud fotohetked olid ühed paremad kogu votujahi ajal.
Aga noh, naise hoomamatu mõistus – mina sinna ei küündi...

Emadepäevast kui sellisest lugege eelmist postitust.

Tegin veidi omale taskuraha, et mõneks päevaks sai minust puudega inimloom sõna otsesemas mõistes. 
Viisin oma mönkriga külamehele puid koju kätte ning aitasin vanamehel halud kuuri laduda. Muidu võinuks kõik koormad lihtsalt maha kallata, aga ma ei trihanud seda mitte teha.
Kümme ruumi telliti, aga ma viisin kuskil üle 11-ne. 
Mitu korda käisin, lugemine läks sassi. 
Vana mees oli üllatunud, kui ma esimese koormaga tema poole jõudsin – tema oli arvanud, et ma mingi veoautoga tulen. Et tema on mitu korda mu juures käinud, aga seda mönkrit pole ta mitte näinud. 
Ma kostsin selle peale – mida kuradit ma tervele ilmale lõugu lõksutama pean...

Ülejäänud puud, mis mul väljas aasta-paar-kolm kuivasid, ladusin oma kuuri. 
Eile lõpetasin. 
Kuur sai täis. 
Nüüd tuleb uued virnad välja laduda. 
Takistab see, et sel ajal, kui mina mitme-setme aasta taguseid halge kuuri vedasin, on üks pesa tekkinud selletalvise kottuveetud ja lõhutud halgude hunnikus.  

14.5.17

Tõde, mida ei anna enam kummutada

Et see tänapäeva elu-olu on ikka väga imelikuks kujunenud, olen ma ammuilma kogenud oma kondibuketti katval ürbil.
Näiteks poolearulised tibilinskid kaagutasid igat sorti ja masti uudistes, et täna olla kõikidele emadele oma päev kinnistatud ja seda üks kord aastas.
Põõsataguste joobnud parmudega elu üle vaagides jõudsime aga arusaamisele, et ju siis on ülejäänud päevad aastas isade päralt...

Vot see on alles maskuliinsus - viinapudelist pead sina oma tõde teada saama!

2.5.17

Minutiline keelepaus

Mu mõte läks veidi rändama nagu ma isegi.
Seepärast olen mõnda aega mittekuhugile viivat arutelu oma sisemise minaga jõudmas arusaamisele ühes asjas.
Kui vaadata ajalugu, siis näen ma millegipärast üht mustrit, mis kordub alalõpmata.
Mulle tundub, et need hõimud, kes kippusid vallutama teisi rahvaid, jätsid oma keelearendamise soiku.
Näiteks kasutavad nad siiamaani noid niinimetet eessõnu – selle asemel, et korralikult sõnu käänata ja pöörata nõnda, et sõnal ka mõte liigub, lisavad nad mingisuguse määrsõna ette.
Primitiivsus, ütleksin selle kohta.
Eelneva pika leige mõtteidu selgitamisel tuli meelde kusagil kuuldud väide – eskimotel pidi ainuüksi lume kohta olema kirjeldamatu hulk sõnu.


28.4.17

Kevadine matemaatika

kellegi kritseldatud
keeleliselt tundmatu
olelus võrrand
täis köögipõrmand'

polnud rammu
astuda tammu -
justkui maha langenud
soised mätasteaugud

lõpuks korraga mõisti:
ei saa ju olla teisiti –
toob elu mugavus
koju kätte hukatus'


27.4.17

Vormisaia solaariumi tühjendamine

Mul on mingisuguse prantsuse firma mulineksi saia/leiva kärsataja.
Kaks viilakat läheb piludesse saia puhul, aga leivaviilakaid annab parimal juhul panna neli.
Aja jooksul pudeneb sinna kärsataja põhja üpris paks kord röstitud olluse küljest pudemeid.
Et aparaat ei põletaks maha elamist, tuleb see sodi ärr saada.

Ma olen olnud tunnistajaks paarile juhtumile, kus kasutajad keeravad masinal põhja ülespoole ja raputades saadetakse sisu otse solgimannergusse.
Ühel sain natist kinni võetud ja juhtme enne vooluvõrgust välja tõmmata.
Et pärast sellist toimingut kõrbelehka tunda on, ei morjendanud omanikke üldse.
Näitasin siis inimloomale, mis moodi tühjendatakse – kruvikeerajaga keerasin põhjas asuval luugil kruvi lahti ning avasin põhja laua kohal.
Juhmi ilmega vahiti mu tegevust.
Irvitades küsiti siis – Mis asja mõte on? Saiapuru sai ju välja kallatud...

Põhjaluugi kaudu olen ma maitsva puru, mis üldjoontes on koosnenud röstitava küljest pudenenud seemnetest ja pudemetest, lauale puistanud.
Väike ülevaadung ei tee paha – eriti sel juhul,  kui pole iidamast saadik saiakülgi pruunistanud. 
Kogu selle röstitud hunniku olen ma keefiri sisse sumanud ja pean tunnistama – Kuradima hää om!

22.4.17

Raisakull on psühhosomaatiline nähtus

Jah, nii see on. 
Raisakull tahab tegutseda, aga  kaotab iga kuuga oma töövõimest mingisuguse protsendi.
Vasakul jalal pole enam tarvilikku jõudu, sama kehapool näitab pikemat aega kärbumise märki, sest vasakul käel pole samuti endist särtsu.
Talve hakul oli Raisakull libedaga lennanud õnnetult külili.
Kuna kõik liigesed tegid koostööd kolbasisese süldimassi tahtmisega, ei tihanud Raisakull tohtri manu aega ja närve kulutama minna.
Nüüd kevade hakul tundis Raisakull abaluude vahel sellist imelikku valuaistingut, mis meenutas päikese käes ülepäevitamist.
Raisakull arvas, et see on kirveviibutamisel saadud lihaserebestus ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu – raius aga pakud halgudeks.
Eile otsustas Raisakull käsikaudu kobada – see koht, kus kirvendas, asus nii lolli koha peal, et ei saanud ei alt ega ülevaltpoolt ligi.
Peale pooletunnist pusimist sõrmeotsad andsid aimu, et sellega pole kõik korras – nahasiledust polnud, oli mingi krobeline ollus.
Peegli ees vääneldes sai näha kahetollise läbimõõduga punetavat laiku.
Samasugune on ka rinnapealsel – nagu olnuks keegi selja tagant laseriga tulistanud 45kraadise nurga alt või siis on Raisakull enese teadmata osalemas mingisuguses teadusuuringus... 
Millegipärast aga rinnapealne laik veidi sügeles, kuid Raisakull määris mingisuguse kreemimöksiga, mistõttu see „orden” võttis nõuks väheneda. 

Aga pakulõhkumine saab varsti läbi - paari päeva jagu on veel kirvetööd...

16.4.17

Pühi ise!

Täna ommiq mõtlesin, et võiks kohe koikul edasi põõnata – kuulsusvaene surnalismus kaagutas juba tükimat aega, et ülestõusmisel elik ärkamisel on ju püha elik vaba päev.
Ainult, et põie pakitsus ei lasknud mul seda püha toimingut jätkata.
Ajasin ürbid üll ning loivasin nurga taha. 
Veelaskmise ajal mõtlesin tänase päeva mängu välja. 
Võib-olla muutub menukaks veel teine võrreldes igasugu ajuvabade simulaatormängude sinivaalade või pokemoonidega.
Midagi muud ei ole tarvis, kui ainult oma looduse poolt kaasa antud okulaare, pole isegi vaja ka lollhvööni.
Mäng ise on oma olemuselt väga lihtne.
Vaata kõõrdi.
Nii kõõrdi, kui saad.
Kui näed oma kolba teineteise silma sisse, siis tea, märklaudalaadne märgistus on paigas.
Proovi seejärel oma silmamune kokku koksida.
Ma jäin vasakust silmast ilma – mõra sees ja puha.
Parem okulaar on aga puhta lömmis.

Meelespea ka manuliseks: Koksi omal vastutusel, sest ei mina ega ka keegi teine ei võta oma õlule vastutuskoormat sinu eest, sest inimeseloomana maakeral elades peaksid olema mõtlemisvõimeline, mitte mingisugune zombilaadne elukas...