16.7.17

Käisin pulmas

Käisin jah pulmas.
Sorupulmas.
Ehk teisisõnu – tähistati nelikümmend aastat ühist elu.
Enne seda pidulikku sündmust sattus mu näppude vahele tolleaegne ümberjutustus.
Andsin rariteedi üle.
Nüüd sel algaval nädalal minnakse pulmareisile.
Poolamaale pidi sõidetama.
Kutsuti mind ka, aga ma loobusin.

Kui ma maikuu lõpul Valka sõitsin, siis kuskil mägismaa kandis helistas omaaegse Pööbelmanni instituudi koolivend ja ütles, et ta on siinkandis, astuks kohe minu juurest läbigi, kuid ma pidin kahetsusega teatama, et olen parajasti viinarallil.
Nüüd paar päeva tagasi helistas seesama hea kooliveli, et ta on laupäeval Albus, seal pidi mingisugune võistlus olema, et saaks kokku. Jällegi pidin eitavalt vastama.
Põhjuseks tõin pulma mineku, ja too oli ka ühtlasi suguvõsa kokkutulek, misse oli ammu paika pandud, kuigi ma oleksin heameelega kottu jäänud.
Nüüd võite arvata, et ma väldin teda, mis on enneolematu süüdistus minu suunal.
Asjaolude kokkulangevus oli põhjuseks, raisk.

Aga jah, pulmaõlu oli ikke viimase peal...

14.7.17

Märkamisi elust enesest

Igal hommikul peldikus istudes tulevad igasuguseid geniaalseid mõtteid, aga raaliga perset ei pühi.
Kui kena päevitus tuleb veega maha, siis pole sa päikese käes vedelenud, vaid oled hoopis tolmus püherdanud.
Kui suvisel a`al sumisevad su ümber parmud, ei tasu neid kohe maha lüüa – näita sikspäkki, veel parem, kui näitad kohvritäis Lätist toodud õlut ja nad teevad su päevase töö nii hästi-halvasti kui oskavad ärr. Sul on sellevõrra lihtsam.
Tänavune sajurohke suvi teeb eestlastest pagulased – huvitav, kas need kõvad kisakõrid on lõunamaale emigreerinud, et pole enam pagulasvastast kära kuuldagi?
Viimasel ajal tunnen, et habe ei kasvagi, vaid nägu vajub sissepoole.
Sarkasm Eesti moodi – Öiroliidu eesistumise ajal on peaministriparteiks erakond, kes või mis hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu.
Viimatisele G20-le lennates kartis Putin, et poolakad võivad teha talle "Smolenskit", sestap ta Soome kaudu läkski.
Mul on siin omale kodukoha valinud mingisugune musta karva emane tõukass, sabaots on nagu juutidel kombeks ümberlõigatud, aga püüab mutte. Korra juhtusin kaema, kuidas ta passis mutimullahunnikut ning peale mõningat passimist oli mutt tal hammaste vahel. Ligi ka ei anna, raisk – metsik teine. Aga vähemalt ei nori mult söögiollust.
Peab vist hakkama taas kohvi lürpima, mis mingite uuringute põhjal on elupikendava toimega.


13.7.17

Heinategu Raisakulli moodi

Viimasel ajal on linnavurled üha rohkem hakanud maale oma pesa ostma.
Kohendavad vana talu endale elamisväärseks – too on tegelikult esimese kahe aasta tegevus, parimal juhul saadakse paari kuuga asi jonksu. Siis avastatakse, et õueala muruplatsist on saanud tolle ajaga lausa heinamaa, kus rohi ninani. Proovitakse muruniidukiga asi kontrolli alla saada, kuid selle nõrguke mootor tõmbab ennast üsna pea kooma. Kihutatakse linna, kus ostetakse hirmkalli raha eest raideri või murutrakatsi, kuid needki ei kesta kauem. Kellelgi kodakondsetest tuleb meelde, et ta nägi mingit vikatit kuskil aidas või pööningul. Otsima hakates meenub aga, et vanarauahunnikusse sai see visatud, aga kui vanaraua platsi minnakse kaema, siis poolel teel tuleb jutuks, et see träni sai ju kohe kokkuostu viidud.
...Just sellisel heinamaal peamegi pidu...

Nüüd on vesi ahjus, kuna valla heakorra ametnik on hakanud ringi luusima ja kirja panema, keda vallalehe häbiposti võiks suruda.
Enamus endisi vurlesid löövad käega ja lähevad naabrimatsi manu, kes paneb tavaliselt hinna paika umbes taoliselt – elab tema ja elad ka sina.

Selle eelneva taustal on hea nõu hinnas. Eriti, kui tasuta saab.
Ma oma tegevuse toon nüüd ära.
Ehk on abiks?
Mul aiatagune on olemuselt muruplats, aga paar-kolm viimast aastat ei ole ma viitsinud iga jummeli nädal muruniidukit seal jalutada. Lasin kogu selle rohelise rinnuni kasuda, lilleõiteilu ei maksa maha kanda, eriti aasalillede oma. Ja sel aastal oli siuke liigirikkus, mida ma ennemasti ei mäleta. Muidu olen peale jaani nädala jagu oodanud ja siis selle kõik maha niitnud, aga sel aastal tasus oodata ikka nädalajagu rohkem. Kevad ei tahtnud lihtsalt sel aastal lahkuda.
Oli valida, kas panen võsakale kolmiknoa või tamiilipooli – eelnevate aastate kogemusena on mul meeles, et tamiil kerib jultunud kombel heina keerdu ja siis hakka seda lõikepea ümbert ära sikutama – valisin siis esimese variandi. Tamiiliga olen lõiganud kivide ümbert, sest ma ei soovi kahest silmast vigastada saada, kui metallnuga lööb vastu kivi tüki lendu.
Kui aasajupike oli niidetud, siis olin loorehaga niidetud vaalud kokku roobitsenud ja reha varreotsaga aidanud kuhilaid tekitada – enamasti olen kolmest vaalust ühe teinud.
Mönkrile käru sappa ning edasine oli juba muskulli arendamine hangu abil. Märg, vihmast raske rohi põletab hangudes hullult kaloreid. Ning edasine oli juba kökimöki – vedasin vana kuuri asemele eelmise aasta „toodangu” manu ja taas musklijõud hanguga kärsatas üleliigseid kaloreid.
Nüüd jääb oodata, kui ädal annab märku, et tagumine aeg on murunäksijaga üle käia. Enamasti ma ei ole viitsinud ädalaräbalat niita.
Jääb metskitsedele talveks.




6.7.17

Mis sel suvel häda on?

Kuna kõik siunavad käesolevat suve, siis keegi peab ju kaitsekõne ka pidama.
No mina ei kavatse selleks isehakanud kantslijutlustaja ametiks oma nappi eluaega raisata, küll olen veidi rahulikum, kui eelmiste suvede aegu.
Esiteks, tavaliselt on sel ajal hordidena mu kallal olnud parmud, siis sel aastal olen mõne üksiku elukaga kokku trehvanud ning kui vedas, siis selle ka laiaks löönud.
Teiseks olen selgemalt objekte silmanud, kuna sääski ja kärbseid, kes muidu igaüks ise moel karglevad silmaläätsede ees ja samal ajal kisades üksteisest üle kõrvulukustava undamisega võidu, on vist hulgim ära koolenud või ei elanud talve üle, võrreldes eelmiste aastatega, et ma ei pea üldse vehkima tuuleveski moodi.
Kõik on võimalik. Näiteks homme võib, aga ei pruugi, olla vastupidine olukord, nagu paisu tagant pääsenud tulv... 
Kolmaks aga mida vähe soojust, seda vähem kulub muruniitmiseks aega. Mu aiatagune on nagu liigirikas aas – ainult mõned ohakad-takjad ja kollaste õitega vene kapsad sai sealt eemaldatud – kena vaadata. Maja maalimisega ühele poole saan, siis kolmik alla ja niidan kõik komposti tarbeks. Iseküsimus on, kas see heinakogus jõuab enne suurt talve ärr kõduneda, et kevadel võtta mulla näol kasvuhoonesse rammuks.

27.6.17

Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Mina jään

Mina jään.
Siia...
Ümberringi, nönda kaugele kui silm seletab, on lage maa segunenud pimedusega. Ainult siravad tähed aitavad aimu saada, kus jalgealune pind need justkui suurest näljast tingituna nahka pistab.
Ma pole siin.
Aga ma jään.
Siia.
Kaugusest kanduvad mu kõrvu meelepettena ammukustunud lõkkesöe üksikuid vaevukuuldavaid praksatavaid helisid. Isegi lõkkesuitsu lehk hõljub minuga kaasa. Hoolimata sellest, et ma ei mäleta, millal viimase oksarao elavasse tulle heitsin.
Ometi.
Mina jään.
Siia ikka.
Mälusopist pulbitseb nagu süütust ja puhtast allikast vurriluu kangekaelse urinaga pinnale igasuguseid pilte. Enamiku neist sooviks unustuse hõlma traageldada. Noid väheseid hetki, mida ma mingi hinna eest alal tahaks hoida, aga poolmädanenud tagasihoidlikku puitraami tahmase klaasi taha kruvida ja kruviotsad sepavasaraga nüriks taguda. Nii pidi raami tekstuur oivaliselt esile kerkima.
Kae!
Teised lähevad.
Mina jään.
Siia.
Pimedasse...
...ja üksindusse...
Too pime üksindus kaevub mu hinge.
Sellele mõeldes hakkab endal kurb. Millegipärast tundun enesele olema argpüks, teatud mõttes, mis puudutab siitilmast vabatahtlikku lahkumist. Vist sellepärast, et mu elujanu on veel noor, kuigi eluvedelik mu soontes on teadmata aastakümneid vana.
Mõnikord tardun kivisambaks, kui teised liiguvad.
Mõni võtab sammu lausa penikoorma jao.
Teise ilma.
Et kui minu kord on minna, siis võtavad mu vastu lauluga. 
Kuid...
Andsin kunagi lubaduse.
Jääda elama. 
Ja püüan siis sõna pidada. 
Mina jään! 

6.6.17

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?


Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?