6.6.17

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?


Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?

Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.
Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.
Liiati, kui sügelised olid minemas.
Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.
Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.
Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.
Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.
Niikuinii oli sinnapoole minek.
Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...
Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.
Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.
Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.
Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.
Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.
Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.
Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.
Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.
Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.




31.5.17

Melanhoolivus

Rebenend lõhnavate rooside valgus
ja vahedad okkad torkavad pähe.
Kostab teisiti siin murtud vaikus –
kild killu järel haihtub öhe...

Öö läbi otsisin pisikest sädet
mis läidaks mu kustunud elutahte –
säravail naerusuil haaraksin kätest, 
teispoolsusega sätiksin salsasamme.  

__________________________
Hoiatus: 
Ülalolevat ei tasu tõsiselt võtta -  
mu mõte lihtsalt kihutas võssa, 
jättes tossuna tähtedest read 
ja miskipärast ka valutava pea.

26.5.17

Nõnda siis

Lehekuu hakkab üsna pea otsad andma, et teen nüüd kokkuvõtva ülevaate oma logelemistest, nõndapalju kui ma seda viimast sain viimistleda. 
Enamasti ei saanud. 
Millegipärast.

Volbri aegu olin ma peldikuvabriku tööline, jõudsime peremehega pooleldi ühe keiserliku hoone prototüübiks kokku traageldada. 
Üks õdaqpoolne lõunaaeg läks kuuseistikute mahapanekuks, kus eelmise aasta istikud olid ärr koolenud. Noh, häbi on tunnistada, et ma jõudsin kaks korda vähem...

Volberdamisest väsinuna küsisin laenuks mullafreesi, millega kobestasin aiamaa kõik läbi. 
Siis sai peenrad-vaod sisse tallatud ning kõik sügiseseks saagiks vajalik maha istutatud. 
Kabatšokid mul õitsevad igatahes tänasel päeval...

Võidupühast elik 9. maist, mis sai tegelikult hoo sisse Brežnevi ajastul ja mida Putin hoolega kultiveerib, on mul siiralt kahju, et ma ei pidanud seda miskiks. 
Aga üks tähelepanek siiski tuleks ette lugeda – kui vaadata üleüldist jama, siis Putin brežnevustub. Kui ükskord Volli kõrvad padja alla voldib, äkki käib haudalaskmise ajal sama kõva kolks?

Ma pole siiamaani mõistnud ühte asja – mida otsib vasakpoolsete vaadetega naisterahvas tsentristide elik kusierakonnast, mis teadupärast oma olemuselt on parempoolne organisatsioon?
Hämmastav silmakirjalikkus mu meelest, olgugi, et tema püütud fotohetked olid ühed paremad kogu votujahi ajal.
Aga noh, naise hoomamatu mõistus – mina sinna ei küündi...

Emadepäevast kui sellisest lugege eelmist postitust.

Tegin veidi omale taskuraha, et mõneks päevaks sai minust puudega inimloom sõna otsesemas mõistes. 
Viisin oma mönkriga külamehele puid koju kätte ning aitasin vanamehel halud kuuri laduda. Muidu võinuks kõik koormad lihtsalt maha kallata, aga ma ei trihanud seda mitte teha.
Kümme ruumi telliti, aga ma viisin kuskil üle 11-ne. 
Mitu korda käisin, lugemine läks sassi. 
Vana mees oli üllatunud, kui ma esimese koormaga tema poole jõudsin – tema oli arvanud, et ma mingi veoautoga tulen. Et tema on mitu korda mu juures käinud, aga seda mönkrit pole ta mitte näinud. 
Ma kostsin selle peale – mida kuradit ma tervele ilmale lõugu lõksutama pean...

Ülejäänud puud, mis mul väljas aasta-paar-kolm kuivasid, ladusin oma kuuri. 
Eile lõpetasin. 
Kuur sai täis. 
Nüüd tuleb uued virnad välja laduda. 
Takistab see, et sel ajal, kui mina mitme-setme aasta taguseid halge kuuri vedasin, on üks pesa tekkinud selletalvise kottuveetud ja lõhutud halgude hunnikus.  

14.5.17

Tõde, mida ei anna enam kummutada

Et see tänapäeva elu-olu on ikka väga imelikuks kujunenud, olen ma ammuilma kogenud oma kondibuketti katval ürbil.
Näiteks poolearulised tibilinskid kaagutasid igat sorti ja masti uudistes, et täna olla kõikidele emadele oma päev kinnistatud ja seda üks kord aastas.
Põõsataguste joobnud parmudega elu üle vaagides jõudsime aga arusaamisele, et ju siis on ülejäänud päevad aastas isade päralt...

Vot see on alles maskuliinsus - viinapudelist pead sina oma tõde teada saama!

2.5.17

Minutiline keelepaus

Mu mõte läks veidi rändama nagu ma isegi.
Seepärast olen mõnda aega mittekuhugile viivat arutelu oma sisemise minaga jõudmas arusaamisele ühes asjas.
Kui vaadata ajalugu, siis näen ma millegipärast üht mustrit, mis kordub alalõpmata.
Mulle tundub, et need hõimud, kes kippusid vallutama teisi rahvaid, jätsid oma keelearendamise soiku.
Näiteks kasutavad nad siiamaani noid niinimetet eessõnu – selle asemel, et korralikult sõnu käänata ja pöörata nõnda, et sõnal ka mõte liigub, lisavad nad mingisuguse määrsõna ette.
Primitiivsus, ütleksin selle kohta.
Eelneva pika leige mõtteidu selgitamisel tuli meelde kusagil kuuldud väide – eskimotel pidi ainuüksi lume kohta olema kirjeldamatu hulk sõnu.


28.4.17

Kevadine matemaatika

kellegi kritseldatud
keeleliselt tundmatu
olelus võrrand
täis köögipõrmand'

polnud rammu
astuda tammu -
justkui maha langenud
soised mätasteaugud

lõpuks korraga mõisti:
ei saa ju olla teisiti –
toob elu mugavus
koju kätte hukatus'