22.4.17

Raisakull on psühhosomaatiline nähtus

Jah, nii see on. 
Raisakull tahab tegutseda, aga  kaotab iga kuuga oma töövõimest mingisuguse protsendi.
Vasakul jalal pole enam tarvilikku jõudu, sama kehapool näitab pikemat aega kärbumise märki, sest vasakul käel pole samuti endist särtsu.
Talve hakul oli Raisakull libedaga lennanud õnnetult külili.
Kuna kõik liigesed tegid koostööd kolbasisese süldimassi tahtmisega, ei tihanud Raisakull tohtri manu aega ja närve kulutama minna.
Nüüd kevade hakul tundis Raisakull abaluude vahel sellist imelikku valuaistingut, mis meenutas päikese käes ülepäevitamist.
Raisakull arvas, et see on kirveviibutamisel saadud lihaserebestus ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu – raius aga pakud halgudeks.
Eile otsustas Raisakull käsikaudu kobada – see koht, kus kirvendas, asus nii lolli koha peal, et ei saanud ei alt ega ülevaltpoolt ligi.
Peale pooletunnist pusimist sõrmeotsad andsid aimu, et sellega pole kõik korras – nahasiledust polnud, oli mingi krobeline ollus.
Peegli ees vääneldes sai näha kahetollise läbimõõduga punetavat laiku.
Samasugune on ka rinnapealsel – nagu olnuks keegi selja tagant laseriga tulistanud 45kraadise nurga alt või siis on Raisakull enese teadmata osalemas mingisuguses teadusuuringus... 
Millegipärast aga rinnapealne laik veidi sügeles, kuid Raisakull määris mingisuguse kreemimöksiga, mistõttu see „orden” võttis nõuks väheneda. 

Aga pakulõhkumine saab varsti läbi - paari päeva jagu on veel kirvetööd...

16.4.17

Pühi ise!

Täna ommiq mõtlesin, et võiks kohe koikul edasi põõnata – kuulsusvaene surnalismus kaagutas juba tükimat aega, et ülestõusmisel elik ärkamisel on ju püha elik vaba päev.
Ainult, et põie pakitsus ei lasknud mul seda püha toimingut jätkata.
Ajasin ürbid üll ning loivasin nurga taha. 
Veelaskmise ajal mõtlesin tänase päeva mängu välja. 
Võib-olla muutub menukaks veel teine võrreldes igasugu ajuvabade simulaatormängude sinivaalade või pokemoonidega.
Midagi muud ei ole tarvis, kui ainult oma looduse poolt kaasa antud okulaare, pole isegi vaja ka lollhvööni.
Mäng ise on oma olemuselt väga lihtne.
Vaata kõõrdi.
Nii kõõrdi, kui saad.
Kui näed oma kolba teineteise silma sisse, siis tea, märklaudalaadne märgistus on paigas.
Proovi seejärel oma silmamune kokku koksida.
Ma jäin vasakust silmast ilma – mõra sees ja puha.
Parem okulaar on aga puhta lömmis.

Meelespea ka manuliseks: Koksi omal vastutusel, sest ei mina ega ka keegi teine ei võta oma õlule vastutuskoormat sinu eest, sest inimeseloomana maakeral elades peaksid olema mõtlemisvõimeline, mitte mingisugune zombilaadne elukas...

9.4.17

Rööviku tiivaplaginast võib torm tekkida

Et kõik olla siinilmas teineteisega seotud, siis keegi peaks Jüri-nimelisele kõrgemale ametnikule selgitama – ei tasu endises tsaaririigi pealinnas plönni nõnda mannetult kopeerida elik avada mingisugust tahvlit ning sealsamas ajada mingeid jaburdusi suust välja.
Tulemuseks on kahe rongi kokkupõrge nagu uudised mölisevad.

Sellel aastal kulub vähem väetist – terve põld oli hommikul paksult ööbivaid hanesid täis.
Noid tiivulisi lendab kisendades iga päev üle, et targem on hästi rahumeelselt katuse all istuda, kui vahtida ammulisui taevasse ning vängeid väljendeid pruukida.


5.4.17

Kriis

Mis imeloom see kurikuulus keskeakriis on, mille süüks aetakse kõik lörriminemised, mis ei haaku enam nõndanimetet edukusega, progressiga?
No tahaks ette teada, mismoodi ta välja näeb.
Et teaks võidelda.
Oma kiduravõitu massiga.
Massiga aga just lüüakse – teavad asjassepühendatud.
Ega asjata öelda ammusest ajast – vaenlast peab tundma, siis suudad ka selle hävitada. 

Kuid üks asi on vähe segane küll. 
Sõna kriis tuleneb ju saksa keelest ja tähendab sõda.
No ma pean siis iseendaga sõdima hakkama?
Sellisel juhul ei oska ma ennustada, kui suureks-väikeseks ma endale tekitatud sõjakahjud hindan. 
Järelikult pole ma adekvaatne. 
Paras hullumaja patsiendikandidaat aga küll... 

29.3.17

Ei ole tahtmist enam mässata

Millegipärast on juba tükimat aega niru tunne mind piiramas.
No teadagi - mingid haigusetolgused löövad kihistades mulle rusikaga makku.
Nagu karastusjoomingut peaks siin tasakesi – parme pole küll siia vaja.
Varasemate aastate hommikud algasid mul kohviga, kuid selle aasta algusest olen püüdnud teega piirduda.
Võib-olla sellepärast tundun kuidagi apaatsem?
Kuigi samas võib see hoopis enesealalhoiuinstinkt olla.
Või nördimus.
Kurat seda nüüd ikkagi teab...


Täna lugesin mitu korda, aga mida mul valetada on, et meie riigis on sihuke tore asutus nagu MÄSSU JA TÖLLIAMET.  

20.3.17

Epigramm või midagi sellist

Keegi endine hansapankur oli saanud unelmate sõnumi – „Teie konto on täis!”
„Palun asuge kainenemise ja kasinuse teele!” - pahameele vältimiseks lisamata jäi...



17.3.17

Pätupäev

Täna hommikul ärgates heitsin pilgu läbi määrdunud aknaklaasi tanumale ja leidsin, et ilm on, nagu ta sel aastaajal olema peab, eilsega võrreldes palju tavalisem.
Seda enam – eile lõpetasin pliidimõõtu puude saagimise ning alustasin kirve viibutamisega – ümbruskondne õhkkond oli selleks lausa loodud. 
Kuna mul on sitt varustus, siis ei tõmmanud mind sugugi välja miski.
Tõin kuuri alt paar sületäit küttepuid ja torkasin ahjukolded lõkendama.
Ma viimased paar kuud pole hommikukohvi eriti tarbinud, siis panin teekannu hakkama ja jäin mõtlema tänaste tegevuste peale.
Eile oli mu silmavaade ekselnud kalendrile – kevad pole kaugel.
Sellest tulenevalt on ees ka suur puhastusaktsioon tubades, kuid otsustasin täna siiski kergelt tolmuimejaga toad üle käia.
Paar tundi hiljem pidin hakkama poodi kulgema, kui kõnetraat lõugama pistis.
Nagu ma teadnuksin juba ette, et külalisi on oodata.
Selgeltnägija värk - misse muu olla saab...

Lõuna eeli olid nad igatahes kohal ja kõiksepealt läksime Tapale uut Konsumit uudistama.
Praegusel momendil saab seal lahedalt liikuda, kuna riiulid on aupaklikus kauguses, aga küsimus on selles – kauaks?
Varem või hiljem kauba väljapanekud tihendavad paar-kolm riiulirida man, vaat siis on paha, sest ma olla nagu mammut kristalliöös.
Tapa on nüüdseks saanud mitu suurt ketikaubahalli, nüüd ootangi huviga, millal Selver oma müügiputka avab.
Kroonu vist koonerdab liitlaste toitlustamisega, et söömakohti kerkib linnapildis üsna tihedalt nagu viinapoode keset Liivimaad.