Juba mitmet päeva, eriti ommiqpoolses
osas peale ärgelungi, kummitab mu mõttekäärudes üks idee,
millele ei oska mina küll algust ja lõppu välja krihveldada.
Mistõttu olen omadega lausa kataklüsmisohhu vajunud. Aga noh, mida
ei ole välja röökind, siis pole seda ka olnd.
Teine asjalugu on sotsialismi
ilmingute, alates utoopia algest lõpetades tänapäevase
sotsdemokraatiaga, inimvaenulikkuse väljakribamine, milles ma pole
samuti nõnda suur sõnameister olnd, kui kodanik Lirgen Jügi seda
oli.
Ja kolmandaks pole mul vast enam
põhjust enam kribada. Olen vanuse lisandudes vähem omi
mõtteid kuulama hakanud - ju siis ei tasu mul üle mõelda.
Kui pole mõtlemist, siis pole ka
müra...
Ei alamõõdulist ega ka ülekaalulist.
Võimalik, et antud postitus jääb
mul tükiks ajaks viimaseks.
Aitüman siis möödavoogavaid
tardunud hetki!