30.5.11

Olematu töötahe...

Tänase seisuga sain puud lõpuks lõhutud.
Kurat! ma ütleks.
Piltlikult väljendades võttis see üle koera saba astumine psüühilises plaanis nii läbi mis läbi.
Jändrikumaid puid ei hakanud ma kervega lööma. Võtsin mootorsae ja lasin pikuti pooleks. Omal oli üsna lihtsam. Ilmselt pean endale raskema ja pikema varrega kirve muretsema. No kaua sa ikka läbioksastand kuuski ja toomepuid jõuad kerge kirvega lõhkuda.
Vähemalt püsisin endale püstited ajavahemikus, ennetades plaani siiski üheainsama päevaga.

Homme on siis logelemise päev?
Ei ütleks.
Võib-olla lähen homme küla peale.
Vähemalt eila mulle teatati, et õlled ja viinad on sealtpoolt, võtku ma ainult töötahe kaasa.
Maalitarbed vaja kultuurkihi alt välja kaevandada.
Siis saab juba molberti peal vineeritükile kribada üheainsa sõna suurelt ja punaselt: TÖÖTAHE!
Minu poolt on siis asi ants...

Aga nüüd võtan ja kammin Sassi...
Klõmm!!!

27.5.11

Ärge ajage mulle parme pähe...

Ohjah...
Digiteeveel oli mingil a'al kanalivahetus toimunud.
Et see pidi parendama vastuvõttu.
Pigem oldi kerkopappide nurinast villandunud.
Öelge ikka otse välja, et kerkosaksad ei saanud digiteevett kaeda, kuna Revali pealt olnud kanali sageduseks 666 MHz.

Kus mu honorar on?

Päevaleht oli trükkinud/kopeerinud mu vaimuvälgatuse nii paberile kui ka netti.

Niisiis, küsin Eesti Päevalehelt otse: Kus mu honorar on?

Ega ole eriti kaua aega möödunud, kui ma eelmisest mõttemülka-vargusest Eesti Päevalehe poolt kribasin...

Tervitustega vanaemalt.

Maailm hakkas keerlema, kui ma viimase tüki põske toppisin ja mäluma hakkasin.
Vaatasin imestunult ringi.
Kõik ülejäänud kiilaspäised vajutasid oma pead kuklasse ning olid uppumas oma okse sisse, mis kõrist väikese kuumaveeallikana mulksudes suunurkadest alla voolas.
Nad ahmisid nagu kalad õhku.
Õugide jaoks oli see viimne söömaaeg.
Võib-olla ka minu jaoks, sest mu senine elu veeres nagu tummfilmis mu silme ees...

Esimest korda hakkasin mäletama siis, kui olin kuuene.
Olin peres ainuke laps.
Aasta peale mu sündi hukkusid vanemad lennuõnnetuses, kui nad Lapplandiasse suusareisile sõitsid.
Lennuk Rovaniemisse ei jõudnud.
Seetõttu kasvasin vanaema hoole all.
Vanaema oli üsna noorena ühte lõunamaa võõrasse armunud ja tõi poolteise aasta pärast ilmale tütre. Peale esimest kohtingut teist ei tulnud, sest see, keda võinuksin vanaisaks kutsuda, püüti võimude poolt kinni ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.
Vanaema rääkis, et vanaisa oli põgenik.
Mille alusel ta karistust kandis, ei teadnud ma seniajani.
Üksainus foto, mille vanaisa oli endast jätnud, hoidis vanaema kümne luku taga.
Alles enne oma surma näitas vanaema mulle seda ülesvõtet.
Sellelt vaatas mulle vastu kiilaspäine, ovaalse näokuju, terava nina ja kriipsuks surutud suuga kuju heasüdamlik silmavaade. Just need silmad jäid mulle igavseseks mällu. Millegipärast oli mul selline tunne, et ka mu emal olid noodsamad ülilahked silmad. Ehkki palju ma temast ei teadnud ega mäletanud.
Teiste juttude järgi teadsin niipalju, et mu ema oli punkar, algusest peale mässulise iseloomuga. Koolis oli tal alailma pahandusi. Eriti lubamatu oli emal nahktagi, mida ta kandis igas tunnis. Koolidirektsiooni ajas marru veel juuste pidev mahaajamine. Hiljem ka nahaneetide ja -rõngaste lisandumine. Lõpuks löödi käega, nentides vana ütelust küüraka ja tema sepiku kohta.
Teismeliseas oli emal koolis juba oi kui palju järgijaid.
Selle valguses kolisid paljud niinimetet normaalpered ja õpetajad teise linnaossa, teadmata, et aja jooksul jõuab pungivaimustus ka sinna.
Siis oli emal villand saanud kõigist ja läks suurde linna, kus ta töötas veidi aega naismaadlejana, kuni ta kohtus mu isaga.
Isast ei teadnud ma midagi peale selle, et ta oli jurist. Õigemini õigusteaduste professor, kelle abiga mu ema nõudis sisse saamata jäänud töötasu.
Et isale tekkis mõjukaid vaenlasi, siis kolisid mõlemad vanaema poole.
Ja aastapäevad peale seda kolimist pidin mina ilmavalgust nägema.
Aasta hiljem olin ma ilma vanemateta, kes juttude järgi sõitsid suusareisile.
Tegelikku põhjust ei selgitatudki välja.
Vanaemas toimus peale seda üleüldine muutus.
Paari tunniga olid ilusad pruunid lokkis juuksed hallid, näole ilmusid kortsud, tema äärmiselt sale ja sihvakas keha muutus veidi kühmus olekuga.
Enam ei ta ei naernud mitte kunagi, ainult minuga koos olles oli mananud läbi raskuste naeratuse näole.

Aastad läksid omasoodu.
Ma töötasin parasjagu edukas tehnoloogiafirmas, kui üks mu kolleeg mainis õugidest - et ma sarnanevat neile.
Saatsin ta muidugi kuu peale.
Enam me sellest ei rääkinud.
Kui ühel sombusel päeval astusid mu juurde päikeseprillidega tursked kapid.
Teadsin, kes neile minust rääkis.
Vaatasin kolleegi suunas – see ei osanud oma pilku kuskile peita.
Läksin kappidega vabatahtlikult kaasa.
Paar päeva hoiti mind pisikeses kongis.
Kui sealt pääsesin, astusin kolleegi juurest läbi, kes oli üsna ehmunud minu külaskäigust.
Sain õugidest teada rohkem kui tarvis.
Nüüd loksus kõik paika, kui meenutasin vanaemaga oldud aastaid.
Vanaema oli igale poole sõnumi jätnud.
Nüüd teadsin, mis on minu saatus.

Paar korda aastas kogunesid õugid ühte Põhjala avarasse koopasse, kus nad lasid maitsta heal-paremal, mis oli inimlihast tehtud.
Mu vastumeelsus süvenes, kui avastasin selle õudsa saladuse.
Järgmisel korral valmistasin end ette...

Vaadates õuge oma naaskellteravate kihvadega uppumas oma okse sisse, tõusin ma omalt kohalt ja läksin nurka, kust haarasin korraliku kuvalda.

See oli ränk öö helge homse nimel.

24.5.11

Nigu Strap oma käkaskaelaga...

Tänase päevaga olen hobuse staatuses.
Ametikõrgendus vist?
Põhjuseks on vast see, et tuul tõmmas mu kaela nii läbi, et oigan kõva häälega, kui pead keeran.
Ei saa miskit teha kah.
Ainult määri siin hobuse salviga oma kaelalihaseid ja siis veel pealekauba soojenda.
Seljaaju võib sedasi õhtale minna.
Õieti seljaaju ülemine pool.

Head pole lootagi.
Käin siin Strapi kombel ja ei oska midagi ette võtta, kuigi tegutsemistahet justnagu oleks.
Unzip võiks tagasi astuda.
Ma siis võtan võimu üle ja viin vabariigi viletsuse täiskäiguga edasi.
Juroopa esiotsa.
Üle kuristiku serva noh.
Eeskujud on olemas: Nikonov, Matrossov, islamierroristid jne.

Tänasel päeval on nii vägevad ravimid, et aina imesta.
Leiavad teised üles valutavad kohad.
Ei tea, kas kärudega viiakse nood toimeained kohale?
Lugedes teabelehte vähenes mu tahe üleüldse antud ravimit manustada.
Teada-tuntud värk ju – leevendavad, mitte ei ravi.
Õigemini peaks olema need kapslid leevendid, mitte ravimid.
Kõrvaltoimete kohta lugedes tõusid mul ihukarvad püsti...
Ja siukseid asju siis turustatakse igas apteegis?
Öuudne! ma ütleks Kärna Ärni moodi.
Lihtlabasest lihasevalust lahtisaamiseks tuleb riskida südameinfarkti või ajuinsuldi külgepookimisega.
Või tursetega jalgades, näos...
Nonoh, ega ma tursk pole!
Samas hmm... kui mõelda, et iga naise unistuseks on saada suure ja jämeda keskmise jalaga mees, siis polegi asi naa hull.
Lugesin veel, et antud leevendi manustamiseks peab rohket vett tarbima.
Kuskilt ei lugenud ma välja, et kui palju siiski?
Klaasitäis?
Pool liitrit?
Liiter?
Ämritäis?
Viimasel juhul olen ma juba hobune.
Ihahhaaa...

Eelmisel nädalal olin sisuliselt sääskede meelevallas.
Kuradima palju oli neid.
Pärast süga nagu potoksit täissüstitud peanuppu verele.
Samas avastasin endal olevat nahaalust kiipi kõrva taga.
Kes kurat selle sinna istutas?
Nii et sääskedele tänud, muidu ei oleks ma teada saanud, et mul mingi võõrkeha kolpa on sattunud.
Peale selle pean tänama sääski veel selle eest, et nad ei lasknud mul palja ülakehaga ringi liikuda. Muidu oleksin nahavähi saamise riskirühmas, eriti nüüdses intensiivses päikesekiirguse mõjusfääris.

Aitab küll!
Egas mul muud üle jäägi, kui tuleb hakata kommuunilugu kribama...

22.5.11

Teadanne kõigile!

No kurat küll!
Aru ma ei saa!
Mida te jahute maailmalõpp ja maailmalõpp!
Nagu kevadtööd kõik tehtud oleks?

Sain täna ennelõunal oma kolbas asuvas postkasti sellise teadannetuse:

Teadanne jumalalt.

Teie kauaoodatud maailmalõpp on rahva suurel nõudmisel lükatud järgmisse aastasse.
Et Te kõik selleks ajaks valmis oleksite.
Lihtsalt ei jõua enam taevaväratises vingumisi ärr kuulata, kuis Te soovite tegemata jäetud töid lõpuni teha.

Juhul, kui Te järgmisel aastal ka vingute ja vigisete naapalju, siis käige õite põrgusse!

19.5.11

Vader raudteel...

Lõhun mina kirvega pakke pooleks ja veeranditeks.
Äkki kuulen hirmsat hädakisa.
Nagu kedagi tapetakse.
Hakkan uurima.
No tere tali – sookured patseerivad põlla pääl.
Ma kohe tuppa votuka man.
Selle ajaga promeneerivad nemad tähtsa ja majesteetliku sammuga eemale.
Ma proovisin siis suumides pildi kätte saada.

Viisin votuka tuppa vihmavarju tagasi.
Ise viibutan taaskord kirvest.
Pakk halgudeks ja nõnna edasi.
Veidi aega hiljem kuulen taas hädakisa.
Kaen, kael õieli ja mida mina näen.
Kaks sookurge liuglevad alul laugelt lennult üle kuuselatvade soo suunas.
Mõttes soovisin head päralejõudmist.
Siis pilk jääb pidama keset põldu.
Heh, seal kaks sookurge patseerivad galantsel sammul.
Siis jäi silma rebane.
Ei huvitand vaderit vist aadlisoost kured.
Ilgelt hapu näoga paistis rein liikuvat.
Kiirel sammul, viskamata pilkugi kurgede suunas, jalutas rebane oma igapäevast rada.
Kusjuures, mina aru ei saa, kuidas igal aastal eri rebased liiguvad ühte ja sedasama trajektoori.
Nagu raudteel sõidaksid.

Väsinud kohv



No mette ep tia, miks täna veidi väsinud olen.
Ilmselt eilane ületöötamine mõjub – ilus ilm kõva tuule koos päikesepistega...
Või on tegu hispaania kohvibrändi „cafe molido“- nimelise kohvijoogi rüüpamisega.
Sõnaraamatust kaesin, et molido tähendavat hispaania keeli kurnatud, väsinud...

18.5.11

Nahkpea.

Möödunud reedel, kui kuupäev näitas kuraditosinat, läksin mina, vaene mees Tapale.
Võtsin seebikarbist mõned rublad ja mõtlesin, kas tasub oma kuldseid kiharaid lasta lõigata?
Et elavdan oma rubladega kodumaist majandust.
Jalutasin lõikustöökoja ukse ees mitu korda edesi-tagasi.
Siis koitis, et milleks, kui kodumaad enam pole – on suur NSVLiit, ups! Euroliit, kus rahvuslikku majandust pole ammuilma.
Niisiis lõin laka lehvima ja panin ümber nurga poodi.
Ostsin sealt akuga kiharalõikusmassina.
Kottu jõudes katsetasin selle ära.
Kiilakas olen nüüd!
Et te ei ehmuks, kui me kokku trehvaksime.
Muidu mõtlete ennast ogaraks – 15 päeva saand?
Või siis nobedate näppude voorus teatate võimuesindajatele, et eriti ohtlik retsidivist on lahti pääsend.

17.5.11

Halumasinast neljasajani

Lõhun ei tea enam mitmet päeva järge pakke halgudeks.
Kirvega.
Ma nii rikas veel pole, et osta halumasin.

Üks taat oli eidega puid lõhkunud laste kingitud puulõhkumisemasinaga.
Taat tõstnud paku peale, eidel oli vaid kangide vajutamise vaev.
Masin surises vaikselt nagu vokiratas.
Igaljuhul suur hulk puid oli lõhutud, kaputäis jäi veel lõhkuda.
Taat oli rõõmustanud, et eidega lausa lust sedaviisi talvekütet varuda.
Vara rõõmustas.
Taat oli pannud paku masinale, asunud järgmist pakku tõstma ja masinale asetama.
Peale eelmise paku lõhkiajamist oleks pidanud silinder algasendisse tagasi liikuma.
Aga kussa sellega.
Silinder oli väljasirutanud nagu pääleuinakulist võimlemist teostav kass.
Taat mõtles juba, et masin on kutu.
Hakkas teine etteheiteid tegema, oli nüüd vaja nii palju puid korraga ette võtta.
Taadi süda hakkas imelikke märke andma.
Istunud paku otsa, vaatas eide suunas ja röögatas: „Magad või???“
Eit oli võpatanud ja kiunatas vastu: „Mida sa, vanamees, lõugad? Ma pidin südamerabanduse saama!“

Sellega kannab käesolev kribatükk nummert 400.
Mnjah.
Egas muud, kui tuleb võtma hakata.
Kes viina, kes õltsi, kes konni...
Mina võtan oma varudest horts80.
Proosit!

12.5.11

Sealpool vikerkaart.

Mange rühkis läbi halli vihma.
Ta teadis, et niipea ei saa puhkust lubada.
Kui vaid sviiter, mis tal seljas vihmamantli all, märjaks ei saa.
Vihm ladises sadada kaabulotile, mis juhtis vee kaelusest eemale.
Mange heitis pilgu korraks selja taha, veendumaks, et keegi teda ei saada.
Läbi saju ei paistnud kedagi järgnevat.
Mange teadis ühte, et ega ta seda ei jäta.
Ükskord saab ta tema kätte niikuinii.
Siis on kättemaks eriti magus.
Mange jaoks siiski sapiselt väga kibe.
Seda hetke püüdis mees iga hinna eest edasi lükata.
Adudes hädaohtu oma kohal tugevnevat, lisas Mange sammule kiirust ja pikkust juurde.


Vildist kaabulott vettis juba tükimat aega, juhtides pisikesi veenirekesi mööda põske ja kukalt krae vahele.
Läbi vihma joonistus paarikümnekonna sammu kaugusel võimsa puu kontuur.
Hüpates üle kraavi jõudis Mange üha tihenevas vihmas vana tamme manu.
Takseerides puud, otsustas Mange veidi puhata.
Ta toetas oma selja kuiva puukoore vastu, pead veidi norgu lastes, seedis Mange eelneva veel korra läbi.

Kurat võtaks, oli tal vaja kõrtsitibiga hakata semmima.
Kes seda oleks võinud aimata, et sel mitu salajast austajat oli.
Ja hirmus armukade kavaler takkapihta.
Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis ega nii kena naisterahvas ei saanud kuidagi kuival olla.
Eriti linnas, kus noori rikkaid keigareid lausa iga nuka peal passimas.
Tema, Mange, oli lihtsalt astunud kõrtsi lihtsalt selleks, et keha kinnitada ja siis edasi liikuda.
Et laudade taga olid enamjaolt noored nolgid, kes piidlesid iga natukese aja tagant leti taga töötavat kena neiut, siis oligi Mange kõlava häälega lõõpinud: „ See mingi pedebaar vä? Väljas küll siukset silti polnd.“
Kus siis algas nihelemine – mõned punastavad noorukid tegid vehkat, teised vahetasid kohti.
„Eee... Ega ma kliente vähemaks võtnud oma repliigiga? Muidu kõrtsu omanik laseb mul saamata jäänud tulu kinni taguda?“ oli Mange mures.
„Pole hullu! Ega nad midagi tellindki, istusid niisama ja vahtisid...“
„Su kena rinnapartiid!“ lõpetas Mange kõrtsidaami jutu, mille peale viimane kelmikalt naeratades punastas.
„Muide, kui soovite, võite mind Emilyks kutsuda.“
„Ähh, kui taktitundetu ma võin olla. Mange on minu nimi,“ naeratas mees, „Mats jääb ikka matsiks.“

...Mange oli nurgalaua võtnud.
Praad lasi kaua oodata. Sestap oligi ta võtnud aja surnuks löömisel abiks lehelugemise.
Muidugi, Mange võinuks lobiseda Emilyga tühjast ja tähjast, aga teades, et teisel on tööaeg, ei tihanud Mange teist tüüdata.
Viimaks lehte kokku voltides ristus tema pilk Emily silmadega – need viimased sädelesid kui virmaliste vehklemine polaaröös.
Mange otsustas vältida silmsidet Emilyga.
Aga ei olnud tal sellest pääsu – Emily istus tema vastu ja vaatas mehe söömingut pealt.
Mange küsivale pilgule vastati tulise tulevärgiga.
Mees ohkas raskelt.


Mange tõstis korraks pea, vaatas hetke läbi vihma ja vajus taas mõtiskellu.

Sel hetkel, kui Mange tasus arvet, astus kõrtsi laigulises ürbis habemik.
„Kohtume siis kunagi ehk sealpool vikerkaart!“ ütles Mange Emilyle vandeseltslikult silma pilgutades.
Habemik märkas seda ja muutus tusaseks.
Mange võttis baaripukilt oma vihmamantli ja kaabu ning asutas lahkuma, kui habemik ta peatas.
„Gringo raisk, tulid siia minu naist miilustama?“
Mange seisatas korra, vaatas habemikule ülevalt alla, möödus vaikides viimasest.
Emily ütles tasaselt häälel, kuid tema sõnad olid kuuldavad haudvaikseks jäänud kõrtsi igas sopis: „Jäta, Konrad, oma veidrused!“
Konradiks kutsutu läks veelgi kuraasi täis.
Mange ei arvanud, et see nii libedalt läheb.
Oli ta mitmes kohas ennegi sellistes olukordades olnud ja auga kõigist välja tulnud.
Astudes kõrtsist välja kuulis ta Konradi mõnitusi gringode kohta.
Konrad tundis, et ta eneseuhkus sai kannatada, et võõras nii lihtsalt temast möödus.
Ta haaras saapasäärest jahinoa ning astus Mangele järgi.
Emily süda aimas halba.
Ta ruttas Konradile järele ja talle järgnesid kõik teised.

Väljas leidis aset tragöödia.
Konrad oli haaranud Mange õlast ja äsanud noaga.
Sihtmärk oli osavalt sellest löögist kõrvale põiganud.
Mange ei jõudnud järgmise hoobi eest eemale hüpata, kui Emily end võitlevate meeste vahele heitis.
Terav nuga oli oma liha leidnud.
Verd nähes kadusid nolgid nelja tuule poole.
Konrad jäi imestunud ilmel vaatama, kuidas Emily kokku vajudes Mange käte vahele rippu jäi.
Emily sosistas viimseid hingetõmbeid tehes Mangele: „Kohtume sealpool vikerkaart... Kunagi...“
Siis oli Konradi pilk käes hoidvale verisele noale pidama jäänud.
Nüüd jõudis mõrtsukale kohale, mis ta teinud oli.
Ta astus Mangele ligi...


...Eemal lõgistati püssilukku.
Mange ärkas tardumusest.
Vihm oli kohe üle jäämas ja päike oma kelmika naeratuse pilve alt välja toonud.
Mange märkas taamal vikerkaart.
Ta süda tõmbus valust kokku, meenutades Emily viimaseid sõnu.
Samal hetkel kõmatas puhtas vaikuses vintpüssi pauk...

9.5.11

"Eesti Energia" võiks vähe bravuurikust* koomale tõmmata...

Kuni seiamaani olin riigiettevõtte "Eesti Energia" arveteenusega täitsa rahul, siis käesolevast kuust enam mitte.
Mul oli leping sõlmitud, et energiaettevõte saadab teatamisest paari päeva järel arve ärr.
Saigi teatatud oma tarbimine 30. aprillil neile ära, ehkki lepingus kirjas et hiljemalt iga kuu 2 kuupäevaks, kusjuures arvestasin asja man seda klienditeenistuse ülekoormust, mis võis uue andmebaasi kasutuselevõtul tekkida.
Nüüd on nädal möödas, aga mida pole, on arve.
Ei teagi, kas pean riigiettevõtte kohtusse kaebama?

Ma olen mures riigi suutlikuse/suutmatuse pärast.
Muidu on mul täitsa poogen, kas riiki on või mitte, aga vähemalt põhiseaduses kirjas olev maakeele kaitse tagab mul arusaamise maailma asjadest.
Ei viitsi enam võõrkeeli õppida ja ega nad enam mulle pähe kinni jäägi, kuigi (pseudo?)anarhistina ma pooldan riigi laialisaatmist.

Suurt palka tahavad kõik, aga tegemata jäänud töö eest ei taheta vastutada???
Kui minu teha oleks, tõmbaksin juhtivtöötajate palgad koomale.
Börsiettevõttena sellist bardakki toota...

Minu meelest tulnuks enne börsile minekut see andmebaasi vahetus ärr toimetada.
Või mis?


* maailmavallutusplaanid kui sellised on vast "Eesti Energia" juhtide pead segi ajanud.
Majandusminister Parts võiks nüüd oma võimu näidata, kärpides EE juhtivtöötajate palku ja preemiaid kahe aasta ulatuses.
Kaua siis narkotsipilves hõljutakse?





(T)oimetusena 4tundi hiljem:
Näh, kasulik on häält tõsta!
Nüüd vaatasin oma kirjakasti, ena nalla - juba olivad nad selle arve mulle ärr saatnu...
Jabur on see, et kui varem oli manuse suurus 17kb, siis nüüd jääb 180kb kanti.
Oeh...

6.5.11

Põrm Andu valu...

Uuhjaah.
Eila läks terve päev ärr, et lõunast põhja tagasi logiseda.
Sinnapoole sai sirka 2 ja poole tunniga, aga tagasitulek oli rohkem mingi oma asi.
Egas ma eriti kurta ei saa.
Kui vaid logistika värk bussi-rongi-paadi-lennuliinidega peas oleks.
Aga vaat, jama on selles, et mitte miski enam peas kinni ei taha püsida.
Siis otsi ühte või teist bensujaamas tikutulega taga.
Muidugi hinge kinni hoides.

Igaljuhul eila Tarbatu linna peal konnates tabasin end mõtlemast, ei see linnamelu mind änam äi tömma.
Jamaks kipub.
Ammuteada värgens, et Tarbatus üle Eesti ilusamad piigad ja üldiselt võttes ka viisakamad.
Nad vähemalt vaatavad tänades silmadesse, kui neil ukse lahti teed ning neil esimesena lased siseneda.
Oi-kuda-ma-armusin-üsna-mitmesse-silmapaari...
Kevad raisk...

Tarbatu noored ja vanad hooned sõbralikult koos.

Mis puutub päälkirja, siis valesti saite aru juhul, kui te arvasite minu peietel käigu.
Tegelt käisin põrandat valamas.
Elik Võromaa murrakut mööda - põrmanduvalu...

P.S. Kommuunilugu on üldjoontes idee tasandil - lihtsalt pole aega olnud miskit kirja panna.
Nüüd alles algab kibekiirem aeg.
Juesaa pakkus naato kaudu kamaluga tomahooke puude lõhkumiseks...