29.10.16

Läheb anarhiaks...

Ma ei soovi pahandust ei omale ega ka teistele, aga mis ma parata saan.
Aasta tagasi käisin tohtri man, küsimaks tervisetõendit juhilubade hankimiseks.
Selle aastaga olnuks see juhtimiseõigus mul kindlasti käpas olnud.
Ja ilmselgelt oleksin nihverdanud ma ka iseseisvalt tööturulegi ennast müütama nagu vana lits (misse prostituut ikke tähendabki) punaste laternate linnaosas. Aga mis summa eest, eks see oleneb ärrpeetud kahekõnest...
Aga näätsa, tohter raibe kartis kinnimajja minekut rohkem kui punast kuradit ennast, siis ei saanud ma nõutavat paberit kätte.
Kui nüüd vaatan üleüldist liiklusstatistikat, siis peaks nagu terve Eesti tohterkond kinni istuma. 

Tänase seisuga on tunne selline, et ega ma enam hooligi sellest vahelejäämisest Eesti õiguskaitseorganitele – lihtsalt pean tuimalt politseile vahele jäädes kohtust abi otsima.
Või kuulutan end süüdimatuks...
Iseasi on, kuskohast saab kähkumas korras hullupaprid kätte: kas teatrikoolist või Seevaldist?

Ma üritan nüüd selgitada oma lonkavat loogikat väheke arusaadavamas keeles. Sääreväristaja/mopeedil on kaks ratast all, seega loogiline, et ma sellega tihedasse liiklusesse ei kipu, sama jutt on ka jalgratta puhul kehtiv ja ma liigun selle viimasega üpris eduliselt ringi, aga mönkril on neli ratast – seega tasakaal on hajutatud tasapinnale võrdselt.
Rõhutan seda, et 40km/h nagu ka võimsust on tehnilise passi järgi piiratud mönkri kiirust kas tehaseseades või hoopis maaletooja poolt.
...siin kõik on olemas: suuna- ja muud tuled, hädapasun, pidurid,
aeglase-sõiduki-kolmnurk, registreeritud ARK-is, liikluskindlustus...
Selgituseks mittemõikajaile – kui seadusandlus lubab mopeedautojuhid ilma lubadeta oma sõidukitega, mis kimavad sääsepinina saatel kuni 50km/h, liiklusesse, siis miks ma ei võiks sama teha kümne ühiku võrra aeglasemalt, kuigi mu masina tehnilises passis on kiirus juba 40 juures piiratud, gabariidid on enamvähem samad, kaal on vast kergem. Ja ausalt ütelda on kubatuur ainus asi, mis on üle lubatud normi.


25.10.16

Ehk...

...tasub ka teisest kandist tehtud tööle pilk peale visata...
...sest nüüd alles sain mahti selle pildi üles laadida.
Tegelikult on veel paar vaadet, aga neid ei hakka siia riputama.

21.10.16

Seis on sihuke, et...

Nüüd peaks selle aasta suurim projekt enam-vähem olema, vaid mõned nipet-näpet nagu särtsu ühendamine kujuteldamatute laternate külge, jäi veel teha.

Igatahes olen praegusel ajahetkel juba mõtetes teel lõunasse, kust saab soodsalt tähistusväärset märjukest. 
Vähemalt hakkan selleks end ette valmistama...

11.10.16

Rahva tahe ei loe?


Ma olen ammu seda meelt olnud, et vallad tuleks liita kihelkonnapiirides. 
Mõistlik ju. 
Meite maksumaksja elik riik on selleks ka raha kulutanud, paigutades kihelkonna algust tähistavad sildid maanteedele.
Ambla kandi elanikud soovisid ühineda Tapa vallaga, kribasid ka selleks oma pookstaavid paberile.
Kuid vallavolikogu seda arvesse ei võta, vaid ütleb, et läbirääkimised käivad uue Järva maavalla moodustamiseks.

Maavalla moodustamise lepingu tekst saabus tänase posti vahel ja huvitaval kombel oli eile juba Ambla kultuurimajas rahvakoosolek juba toimunud. 

Edasine on juba igaühele mõtlemisaines teemal, kas vallavolinikud on...

Kaugel ma olen?

Noh, et end veel mitte ärrkoolenuks tunnistada, tuleks mõni rida kirja panna.
Kuigi ilmavana seda praegu lubab, ei taha mu arunatuke koostööd teha.
Nõndavõrd äkki saabus seesinatine sügiseollus selsamal aastal, et võiks lausa üllatust larhvi külge lüües küsida: kas nõndanimetet eelmise aasta talv sai otsa?
Imelik ju – kaen oma käeselga ja äbarikke abaluid – no mitte ei saa aru, et suvi olnuks vahepeal – mu skeletti kattev nahk on justkui koolnukahvatu vahaga kaetud.
Võib-olla olengi elusalt palsameerituna ringi liikumas.

Väsitav on.
Üksi redelilt üles-alla turnides ja tööd tehes. Eriti, kui vasaku talla ja sääre vaheline kõõlusevalu tahab ülejäänud jala alt ärr tõmmata. Tohtri manu ei ole viitsinud minna...
Olen ennegi siin kuskil kunagi mainind, et ma ei tohigi tohtrite ettekriba perra kõrgustesse ronida, aga missa hing ikke hädaga ärr ei tee – see maja vuntsimine võtabki mult kõikse rohkem särtsu. Pole aega olnd ka omal lõuga ja ninaalust raseerida – vähemalt tatt ja ila ei ärrita nahka.
Aega võtab see ärklikorruse vahet turnimine küll hirmsat moodi, aga mulle paistab küll sedamoodi, et tulemus on vähemalt mittehäbenetav. Teised on nädala sees pikka rubla jahtimas, ma ei tihkagi neid nädalavahetustel appi kutsuda, sest tööinimeseloom peab ka millaski välja puhkama.
Panin isegi vaikselt tärmini paika – selle nädala lõpuks peab välisviimistlustöö olema ühel pool. Kui reaalseks see kujuneb, on juba omaette ooper. Selle kuu sees tahtis õepoeg minu ja mönkri abi ja kuu lõpus on onupojal suur plaan teha oma metsas kuusenoorendike päästmine ahistava umbrohu küüsist.
Seejärel tuleb esikut veidi lappida, sest sai ühtlasi ka välisuks välja vahetatud ja kuna vana sissepääs oli veidi pikem tänu lengipealsele inetule aknale, siis nüüd on see vähemalt ärr likvideeritud.

Mõtlemine muutub ka aeglasemaks.
Endal hakkab hirm krae vahel taaruma.
Ükspäev heitsin pilgu külateele – üks masin tuli ja jäi värava taha pidama. Mõned minutid ta seisis seal ja keeras otsa ringi ning läks tuldud teed tagasi.
Kurat seda nüüd teab, kas tuli imetlema või on oodata lausa tööpakkumist?


Pilti ma ei tee enne, kui kõik valmis on...