31.1.16

Kaduviku nimel

Käisin eile õhtul kultuuritemplis. Naabermaakonna ajaloolises keskuses. Kus näidati petiseid.
Mitte sellest ei taha ma kõnelda.
Vaid inimloomade suhtumisest, mis mulle kui kultuurivõõrale maamatsile silma hakkas.
Jah, ma tean, et aeg on topeltseitsmepenikoorma jagu edasi kihutanud, kui mina hallil eelajaloolisel ajal viimati teatris käisin. Sellest ajast on ka mu eelmised mälukillud ajukäärude sügavusse pressinud.
Mõned killud siis omaaegsest mäluaugust Tarbatu Vanemuisest:
Näiteks, kui sa jõudsidki varem kohale, siis oli sul aega ringi liikuda ning tuttavaid inimesi piinama hakata. Kui aga kedagi tuttavaid näha polnud, siis oli aega kooserdada mööda galeriid ja teha tähtis molu pähe ning lõpuks said maanduda enda väljalunastatud pehmele punast karva toolile. 
Vaheaja saabudes tuli kibekiirelt baari poole kimada – et siis oli sul vähemalt ninaesine söögiolluse näol ees ja sa jõudsid ka teist vaatust erksalt kaeda hoolimata tilkuvast ülirasvasest kiluvõileivast ja konjakisõõmust, suunurgas tolknevast koogipurust ei tasunud vast kõssatagi.
Mina vähemalt tol ajal küll ei hoolinud topelthinnaga kallist õgimisest, kuid järjekorra pikendamises olin ma omal ajal meister küll...
...kui kroonitud lühtrid vehklevad virmaliste kombel...
Tänasel päeval, õieti küll eile õhtul, Rakvere Teatris käies ei saanud mina küll aru, et aeg on sügava Brežnevi-ajastuga muutunud – pigem tundus suhtumine hullem olema.
Külastajaid ei usaldata, äkki virutavad toolid saalist minema, seetõttu tehti saaliväravad lahti niiumbes 10 minutit enne etenduse algust. Seniajani leidsid paljud, et kehakinnitus oleks asjaline, sestap olid baarilauad hõivatud.
...võiks ju subtiitrite lisamise võimalus olla ka siin...
Enne etenduse algust paluti moblad välja lülitada. Mis on elementaarne palve, kuid teatrikülastajad võiksid ise selle peale tulla.
Vaheajal oma konte sirutades otsustasin huvi pärast kaeda, mida inimloomad ka veerandtunni jooksul tegema hakkavad ka?
Mu okulaarid nägid, et asi on hullem kui minevikumälestused ning möiratasid pööblile – ega te ometi siia jooma tulnud?
Ehh...
Mõni taris isegi joomata jäänud pokaali teise vaatusesse kaasa.

...mida kõike kaduviku nimel ära ei tehta...
Muide, eilane Rakvere Teatri külastus oli mul elu jooksul esmakordne. 

30.1.16

Pööbli sekka eksinu...

Mahun!
Küll ma end ära mahutan.
Nii, kõht sisse tõmmata.
Mis? Misasja?
No kuule, soolikad ihkavad avarat ruumi kõhukelme sees – ei nemad sellest seksapiilist hooli.
Sellepärast lasen peale nööbi ja haagi kinnitamist lõdvaks.
Nojasiis?
Keda see kotib?
Et mu vats katab rihmapandla?
Tead, et mul on riidekirstu põhjas olemas korsetilaadne maika, vaat selle ma ajan enne selga.
Siis tuleb triiksärgilaadne toode, mis mu „kuuspäki” ära varjab.
Ja muidugimõsta tuleb ka mingisugune köiejupp kaela kõlkuma saada.
Täitsa olemas – veidi läppand petroolilehka eritab teine, aga küll see teiste indiviidide odekolonnihaisu sisse ärr varjub.
Niih, pintsak läheb või mitte ei lähe?
Kohe-kohe proovime...
Plekiline ta on – eelmiste pidusöökide märgid.
Nood on just nagu mingite festivaalide püsikundede värk – igal aastal märgistavad bling-blingiga vastava koha ärr niigut koer tõstab jalga.
Kui nüüd juurelda, siis mitusetu aastat tagasi sai selle ülikonnaga isegi mingil juubelil ärr käidud.
Keelega mekkides on tunda ühel plekil küll hapukapsa maiku.
Delikatess ju...
Kurat sellega!
Kamoon!
Ajab asja ärr küll – vaata, sa uskmatu, petroolilehk haarab ka selle meki ümara nurga taha.
Misse?
Egas ma nüid püünele trügi!
Ma lähe jo pööbli sekka!
Varbavahed, jah, eritavad vähe vängemat aroomi, aga kui koivad vette pistan?
Siis peaks too asi ka ärr lahenema.
Näedsa, sobiv isteplatski on ketti pandud minusugusele tolgusele.

...kui see varbaleotusmasin kord käima tõmmatakse...

25.1.16

Teatan, et allakirjutanu pole mingi arvamusliider

Täna avastasin end mõtlemast arvamusliidrite teemal, kuna noid viimasel ajal mütsihvitseeritakse millegipärast üle võlli - muud pole, kui arvamusliider ütles seda ja arvamusliider arvas toda...
Vanal hallil ajal kuskil lõunamaal hoiti teisi nagu sitta pilpa peal, ametinimepoolest olid nad rohkem tuntud kui oraaklid.
Mõtlesin arvamusliidrite hvestivaalil elik pläralõugade kokkutulekul, mis teadupärast igal aastal kunagiste eestlaste kuningate mõrvapaigas elik Paides toimub, isegi möliseda, aga kurat sellega, ei ole ma ennem püünele eksida tahtnud ega kavatse edaspidigi sinna trügida.
Küll aga huvitab mind see, kust võtab üks saamatu inimloom õiguse nimetada ennast arvamusliidriks?
Mina isiklikult pole kedagi minu eest arvamusliidrina kehastades kohustanud minu mõtteid väljendama. 
Pigem olen oma mõtteergud väljutanud nii ausalt kui võimalik. Ka siis, kui see mulle endale ebameeldivusi valmistab. Enamasti kipungi, viimasel ajal eriti, keelt hammaste taga hoidma, mida ma soovitaks ka niinimetet arvamusliidritelegi.
Kui vaid saaks viimastele kuvaldaga taguda peakolusse arusaama – niipalju, kui on inimloomi, nõndapalju on ka arvamusi – siis nad ehk oma suud nii palju ei pruugi.
...valgusesse must vaikus siit vaikselt õhkub...

Aga jah, oma arvamust kõigile serveerida, et see on ainuõige, no selles ma kahtlen väga.
Ajalugu, eriti just lähiajalugu on toonud hulgim noid hoiatavaid näiteid, mis juhtub, kui isehakanud või siis väljakujunenud arvamusliidri sõnu puhta kullana võetakse – Volli pööras koos riigiga ka ühiskonnakorda, Aadu läks lolliks kätte ning hakkas mingist müütilisest aaria rassist sonima, Leo aga jahvatas tundide viisi tühja mula – kuhu see kõik viis, teame me kõik...
Hiljaaegu oli presiidiumi seltsinaine Ossam kõrgestihinnatud arvamusliiderdaja, kelle jutumula arvati olevat kuldne, et see raiskas asjatult ruumi ajalehtedeski, kuid nüüd on ta langenud vist põhjakihti armuhaigeks pläraläravabrikuks, mille korstnatest väljub sapist mürki oma endise peremehe suunas. No kelle asi see on, kui presiidiumi esiarvamusliider võttis naiseks lätlanna – äkki on see poliitiline vangerdus saamaks eestlastele kogu Kaupo-aegse Liivimaa territooriumi koos suurlinna Riiaga. Vaat see viib hoobilt meite väikerahva koguse kahe miljonini, millest unistas hiljuti sinisilmselt seltsimees Ankhast.
Nagu vanarahvas teadis, on eksimine inimlik ja armastus pime.
Kas aga arvamusliider/luuser tunnistab oma eksimusi, selles ma kahtlen väga.


18.1.16

Möhh...

Kaks miljonit?
Kõigest?
Nalja teete või?
No ma ei tea, kas naerda või nutta...
Üldiselt on mõttel jume sees.

Kuid selleks, et asi toimima saada, tuleks ära keelata abordid, kondoomid, antibeebipillid ja muud rasestusvastased ained-tooted, mis piiravad eestlaskonna kasvu.
Lisaks tuleb välja juurida kõik mõnuained, mis mõjuvad libiidole negatiivselt. 
Samas tuleb tuua vabalevisse tasuta erootikakanal, kus näidatakse kõrgekvaliteedilisi stooriga filme, selmet nikastada räige pornoga inimloomade ajusid.
Laenukontoreid ja panku pitsitada on ka mõttekas, et nood loobuksid tagasimaksest, kuna laenaja jäi kenasti käima peale.
Ettevõtted maksaksid lisatasu naistöölistele-teenistujatele, kes õhupalli poolkogemata alla neelaksid.

Vanapiigad tuleb vägisi panna mehele veendunud vanapoistele.
Igapäevane nähtus, kus Sõrme-Juks kohtub hetkeks käteldes Kämbla-Katiga, et seejärel lahku minna - no sel pole ka suurt mõtet.

Omaette teemat väärivad hoopis vikerkaareliputajad – rahva taastootmise nimel peaksid lesbid ja geid panustama - vähemalt neli last valmis treima, siis antakse omasooiharatele kooseluks luba. Muidugi juhul, kui nad ikka veel seda viimast lepingut soovivad. Alfaisased saavad siin täitsa hea tööotsagi, muidugimõista sel puhul, kui geid ei ole valmis lesbisid rasestama.

Lähme veel kaugemale – väidetakse, et islamil on üks hea asi: lubatakse mitmenaisepidamist.
Ei ole midagi uut sellesinatise päikese all: eelkristlikul Maarjamaal see asi toimiski – mehel on teatavasti vurtsu seni, kuni "emm" püsti seisab – rahva taastootmine oli tollal ärr tagatud sellisel moel, et kui naine enam lapsi ei saanud, siis nais mees noorema näitsiku, kes võttis titevabriku konveieri oma õlule. Kui oma kihelkonnas neidusid nappis, käidi naaberkihelkonnas ja üle meregi pruute röövimas...
Paraku pani kristlik kirik sellele ürgsele tavale veto peale.
Kui ma nüüd mõtlen oma kaugetele esivanematele, kel oli ikke kümme ja enam last, siis peaks ka tänapäeval selle summaga rahulduma. 

Olgu, otsige nüüd mulle, õnnetule hingele, siis naine...
Ma enam ei jõua noid ärrütlemisi taluda – pisar tuleb silmanukka...

Aga ikkagi, miks just kahe miljoniga rahulduda?
Võib-olla oleks pidanud see arv võinud olla tosin miljonit...
Üks suurmeestest ütles ju kunagi mitte väga ammu, et suurelt tuleb mõtelda!


16.1.16

Raisakulli kolbasisust ka mõni mõttejublak

Raisakulli okulaaridetagune kolbasisuväljund on päris väike võrreldes kere proportsionaalse ehitusega, kuid millegipärast on see tootnud palju seda, mille kohta üteldi, koputades oimukohale, ammusest ajast – mis sa hõljud, tule maa peale, see on utoopia jne.
Raisakulli üks paljudest võimalikest õudne kolp või selle sisu
Tänasel päeval võib Raisakull kunagi oma väljaöeldud ütlemistele tagasi kaedes tõdeda, et ta peab lisatöid hakkama tegema, kuna teised ei uskunud temasse mitte üks raas.
Näiteks osteti paarkend aastat tagasi laadalt kultuurpihlakas, mis pandi maha sauna nurka. Seda vaatamata Raisakulli protestidele ja väidetele, et kunagi saab siin olema ka mingi traktoritüüpi väikemasin, millega on hea sauna taha näituseks laudu või niidetud heina huumuseks vedada, sest mujalt pole ju ligipääsu saunatagusele kui seesinatine väike lõiguke, miskaudu ühendab üht osa krunti teisega...
Traktormönker
Nüüd tuleb Raisakullil ilmselt seesinatine pihlakas maha võtta.
Ja nagu vanarahvas ütleb pihlaka mahavõtmise kohta, pihlapuuvaimu rahustuseks tuleb kolm puukest mujale istutada, mis on aga üks tüütu lisakulu. 
Tegelikult on noid toona ainuõigetena tundunud otsuseid olnud mitukümmend, mis tänasel päeval aga on kaheldava väärtusega, aga eeltoodu on üks eredamaid näiteid, mis Raisakulli kolbasiseses välja lööb. 

Kurat võtaks, eks see ole üks Veevalaja tähtkuju needus, mis aja jooksul toona utoopilistena tunduvad mõtted käegakatsutavateks teeb.  

7.1.16

Joon peale

Üks sõber oli ostnud pudeli kanget kraami.
60 kraadi peaks laiatarbekundede jaoks olema klass kõrgem, kui nood ise asetsevad oma soorokikangusega ja alla selle madalamal astmel.
Vaat siis, sõbra 60kraadine austria sisemaa rumm elik saksa keeli "inländer rum" kandis kuulu järgi nimepoolest hortS.

Põhjusmõtteliselt hortSil on lehk olemas ja üpris mõnus mõne arvates, aga kui manustama hakatakse, siis pole sedasamust haisu suulael eriti tundagi, sest kõik see aroom kaob millegipärast kanguse sisse ärr. Minu 80 kraadisel tuu niimoodi on – võib-olla 60ne annab rohkemat mekki välja.
Ma siis olen katsetanud küll üht, küll teist võtet, et saaks mingigi maigu suhu jäetud...
Lahjendada mingisuguse peerumulliveega või limonaadiga ka ei tahtnud. 

Igatahes leidsin, et Müntoni sidrunimaitselised pastillid on küllalt head – vitamiinid kirja järgi sees ja puha.
Niisiis, järgnev retsept kokteili segamiseks ei vaja midagi peale müntonipaki ja hortSipudeli. Mõlemad saab poest kätte põhjusmõtteliselt sama leti mant.

Võtad paar kollast klaaskommi ja pistad need seedekulgla stardiplatsi, lutsutad väheke ensüümidega elik süljega hapuka meki suulakke. Tuleb meeles pidada, et sidrunimaitselist sülge alla ei neela. Siis korgid pudeli lahti ning täidad sellesama korgi sisse pool korki seda va märjukest. Selleks ajaks on süljega segatud sidrunimekk tunda olema ja kummutad korgist rahulikult selle hortSi suhu. Järgmine samm on keelega segada kogu tuu kompott suus sassi ja nautida uut mekiaktsenti.
Lihtne?

Nagu eelpool öeldud - ei mingit pitsi-pokaali-klaasimäärimist...


P.S. Peab vast jaanuari joonuariks nimetatama, muud pole kui joon alla ja joon peale...

5.1.16

Joon alla

Otsustasin eile, et teen eelmise rattasõiduhooaja lõppkokkuvõtte. Kakkusin läbi raskuste spidoka ratta küljest – no mitte aru ei saanud ma, kas oli teine suurest külmast spidoka alusele sulanud.
Täisodomõõtja näitab numbrikombinatsiooni 75:47, millise ajaga väntasin ma maha 1283,6 kilomeetrit. Keskmiseks kiiruseks tuli jämedas laastus kuskil alla 17 kilti tunnis. Kuna ma ei viitsi igal jalastumisel kiirusmõõtjat kondiaurumasina küljest ärr väänata, siis on see üpris ootuspärane tulemus.
Kas kujutate hetkeks ette, kus ma kalmistul haudade vahel 30 km/h kimaksin? 
Mis oleks küll juba väärt treeninguna asja ette lännu... 
Kuid... 
Mul on paraku austus teispoolusesse kulgenute vastu, et seal isegi aeglasemalt kui jalakäija kiirusega kõndida, trandulett käekõrval.

Äsjalõppenud vändahooajal tutvusin suve keskel endomondo-nimelise rakendusega. 
Lahe vidin tõepoolest, aga loll nagu saabas teine. Ei mõigata aru saada, et talvel pole minust kondimurdjat ega enesetapumõtetega väntajat. 
Täna potsatas postkasti kiri, mis algas vist eesli hirnumisega : „Hi, We Miss You!...”

Noh ja siis? 
Mis see neid peaks puudutama, et mul pole enam rahaollust, et osta spets rasva-tüüpi ratast, misse pidi traktoriroomikuid kasutama. 
Ostku siis mulle sihuke asi ärr, küll ma siis sõidaks tollega soo peal nii, et raba must, rakendus taskus töötamas.  

3.1.16

Joomahullu päevaraamatust ka paar sõna

Eila öösel sai kineskoobitorust oma ajukäärudesse kiiritatud põhjanaabrite „Joomahullu Päevaraamatut”.
Kurat! ma ütlen, see ju mu arust ehe traagika, olgugi, et komöödia sugemetega.
Miks ma seda janti üldse kaesin, kui mujal lasti briti kvaliteetkriminalistikat mingisuguse õõvastava pruudiga.
Põhjuse leiab alati – vähemalt selline ütelus on.

Mitu-setu aastaid tagasi olin kunagisel pinginaabril külas. Mitte just looderdamise peal, küll aga küttepuude varumisel. Ta võttis selleks ajaks isegi mõned ülearused puhkusepäevad välja. Peale metsatööd sai saunas suur higi maha pestud ja tuppa jõudes oli perenaise tehtud soe söök laual. Peale sööki vajusin ma igatahes koikule ära. Keset ööd kuulen läbi une lõkerdamist ja homeerilist naeru, mis ei tahtnud kuidagi vaibuda.
Läksin uurima, kus see nali on.
Kurat, pererahvas istus köögilaua taga ja lugedes mingit raamatut, endal lõkerdamisest silmad märjad ja itsitasid, vahepeal naerupahvakuid esile tuues.
Hommikusöögi ajal sattus mu pilk laual lebavale raamatule, mille tiitellehel oli kirjas „Joomahullu päevaraamat”
Soovitati siis mulle ka seda lugemist... 

Ju siis oli see niivõrd hea raamat, et tasus teine linateoseks taguda.
Ei, ma ei ole kriitik, aga hea esituse tegi minu meelest peaosaline ise.
Mu arusaama perra filmitegijad tögasid täiega sealset politseid. 

Kokkuvõttes tasus küll põhjanaabrite saagajandi jõllitamine ärr.