31.3.11

Taevane kiirteeristmik

Ausalt öeldes, inimloomad ei tea, mida nad teevad.
Taevased väed ei tea ammugi.
Kummaline liiklus neil taevaissidel.

Puudu on vast valgusfoor?

Lumemineku eeli

Kärbeste kakerdamised valgel lumel nagu vasikate esimesed sammud lehma nisa suunas.
Päike pimestab, värske õhk uimastab, lumi kannab minusuurust kolget lausa ilma räätsadeta meetri jagu maapinnast kõrgemal – mõnel pool koguni kaks meetrit.
Kuuse- ja männihakatiste ladvad piilumas kauaoodatud päikesesoojust.

Jänese ilgelt suur nälg paneb ta üle aia hüppama, et ubinapuude kallale minna.
Rebase kah, aga pole veel juhtunud nende kahe kakluse platsi nägema.
Küllap reinuvader kaes, et haavikuemand vähe Lindanisa kilu mõõtu välja annab ja näib skeletina, siis ajas nälgiva jänese nagu koonduslaagrisse, et see rohkem liha luudele kasvataks.

Põllul jõlkudes sattusin äralutsutatud luudele pääle, misse olnuksid metskitse esijala kedrad.
Eks lume mineku aegu selgu täpsemalt.

No mitte ei taha, et talv lõpeks...

27.3.11

Kui raisakull votujahiga liitus, oli jaht juba hoos...







Palju õnne, fotojaht!
Votujaht on ilus.

Kevade sinised silmad.

Votujaht on dramaatiline.

Objektiiv läks kärssama.

Votujaht on tragöödia.

Votujahi ohver


Pidulised...

25.3.11

Reedetu

Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Ma keerutasin kirja käes, aga ei avanud seda.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga.
Ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata.
Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult ei reostatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega peale hakata.
Olin need laua peale jätnud söögitegemise ajaks.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Peale söömaaega otsustasin, et hävitan panderolli ja kirjad.
Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud.
Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada.
Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.
Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus.
Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon.
Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga. Ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks.
Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen.
Vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema. Muide, seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas. Mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Nii ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi.
Siis eksis mu vaade taas lauale.
See, mida nägin, ei unune mu mälust niipea...

Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus.
Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.
Mu kõrvu kostis vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud.
Hõbedast kaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks.
Valgus, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, tormas juuste ja vaevumärgatava hõlsti lehvides ümber laua.
Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus.
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud.
Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti.
Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu see aeg vaikselt istusin.
Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et ta julges end siinpoolsusele näidata.
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauniduse poolt reveransi näol hüvitet. Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.
Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.
Nagu silmamoondus olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis.
„KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU...“

Selsamal hetkel kostus uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu.
Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma.
Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp veerand tundi tagasi mulle uskumatut vaatemängu...
Muigaval sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mu silma.
Ma ei suutnud pilku kõrvale keerata.
Tema lummavad sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma.
Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses..

Jah, ma olen reedetu...

21.3.11

Kevadluul: Minu tavaline ööpäev

sel ajal, kui idast tõuseb päike,
jääb läände mu tume vari.
lõunasse vean igatsusest paistes
armumised ja nende karid.
õhtul rüüpan putlist õuhkat,
kinnisilmi
vajun põhja -
ons see ilmsi?

jah!
pilditu on mu öö...

20.3.11

Kooritakse mu üle soorokiletilist nahka...

...teistest röökimata.

Kui mul kooritakse nahka nii nahhaalselt, siis pean kahetsusega teatama, et pean püksirihma pingutama.
Ja kuna mul viimasel ajal hästi ei lähe, siis pilk jääb millegipärast pidama prügikastile.
Võtse taaskord prügikasti ja keerasi pahupidi, ehk leian siit mõne vana pildi koos mingi jutumölaga.
Noh, see taaskasutuse värk on ju...
...ultramoodne.
Sekundihänd vai kuda/misse inglismannide keeli kõlab.

Miskit ma oma prügis tuhnides leidsin.
Luuletusele sobiva pildi leidsin kah...
Aga säält
Taaskord teie ees möödunudaastane eepos:

Minu nahast...

mötlesin kaua
jöudsin järeldusele
et minu naha
sa myyd turundusele

mötlesin kaua kaua
mus syvenes segadus
myyes minu nahka
on täitsa sigadus

enam ma ei mötle
sa teada ei saa naqnii
niiqinii sulle ei ytle
qhu ma oma naha panin

Vot nii!

P.S.
Kuna prügioperaator vahetus, siis läheb raisakull uut lepingut lugema.
Palun vaikust!

16.3.11

Metsaveoga asi ühel pool...

Need metsaloomad on ikke mugavaks lännu.
Et sittuda näituseks puude taha, nagu mõned kombekad inimloomad, kellel järsku häda käes ja peldikut silma ulatuses pole, seda harrastavad, situvad metsaloomad minu tambitud kelguteele.
Nõnda, et vähemalt austusest minu tagasihoidiku isiku vastu, ei kuse ega situ nad keset teed, kus ma raskete saabastega veel raskemat puidukoormaga kelku vean, vaid hoopis kelgujalase jälge nemad oma häda rahuldavad.
Sedamoodi, et triikisin sitta.

Selleks korraks kõik.

Ühtlasi teavitan, et blogikribamisel vahe sisse teen.
Kevadiselt raske aeg:
päike lajatab oma kiirtega mu uimaseks;
okste kokkukuhjamine ja oksahunnikute põletamine - elik ilmasoojendamine;
kottuveditud puude järkamine ja lõhkumine, riitaladumisest röökimata;
lumesulamisel tuleb pilk peal hoida, et vesi ikka määratud kraavis ujub;
ja veel sada asjatamist...

13.3.11

Raisakulli hommikune fotojaht...






Ommiq...
Kuna raisakull vananeb kosmilise kiirusega, siis ei tasu ka hommikusi lende enam tõsiselt võtta.
Pealegi, raisakull on varasest noorusest saadik nii hää unega, et põõnaks lausa õhtupoolikuni välja, eks ole.
Toiduhankimisi silmas pidades on siiski raisakull pidanud mitme aasta jooksul oma silmad varahommikul lahti lööma, siis viimasel ajal, nagu eelpool öeldud, põõnab raisakull poole lõunani.
Pole kuhugile kiiret.
Öösiti on raisakull miskise müstikaga oma asemel nii ärr pööranud, et hommikuti paistab tõusev päike otse raisakulli poolavatud okulaaridesse.
Mnjah.
Mis siis ikka.
Kuna mul fotokas on sisuliselt viimasel ajal raske unega, siis ei ole uusi pilte väljapannuks panna.
Sestap võtsin taaskasutuse taas kasutusele.

Miljonitele inimloomadele kogu ilmas algab hommik psühhedeeliselt:

Raisakulli mõistus on seniajani vastu pidanud, seda tõendab kuldne sära, mis keha ümbritseb:

Kui petlik võib päikesetõusul olla noor lehis - nagu tundmatu olend tiibu sirutamas:

Sügisehallane hommik:

Ja lõpetuseks hommikune vikerkaar:


Teised hommikuvargad...

10.3.11

Talupoja tarkus

Kõrtsinurgas istusid kaks talumeest teine teisel pool lauda.
Nende vahel oli kaheksa kannu, milles ainult kahes oli hüva rüübet järgi kämbla laiuse jagu ning suur pooleldi tühi vaagen valik-suupistetega.
Mehed olid juba üsna „parajad poisid“.
Üks rääkis žestikuleerides ja teine kuulas kinnisilmi, poetades mõned sõnad esimese jutu sekka.
„Sa tead, mees, mis ma sulle ütlen? Hõkk! Ühel mu naabrimehel, tead küll seda linnavurlest talu omanikku, vot sellel juhtus kord jube õnnetus. Hõkk!“
„Räägi siis, vennas!“ venitas teine ja luksus kaasa, „Hkk!“
„Ta läinud ilusa ilmaga langile prahti ja oksarisu põletama. Hõkk! Võttis suure kilekoti, milles tulehakatus ja pahn ning janu kustutamiseks kaks kaheliitrist pudelit õlut. Hõkk!
Rüüpame nüüd, hõkk, siis räägin edasi. Muidu mu suu kuivab, hõkk!“
Mõlemad mehed tõstsid kannud, lõid tasakesi kokku ja võtsid lonksu.
Esimene jätkas oma jutuvestmist, kui teine haukas vaagnalt haaratud viinerilt tüki ja hakkas seda mäluma.
„Töönarkomaan, nagu ta oli, ei märganud ta kesvamärjukest rüübata. Hõkk! Lõpuks siis kaes, et kõik on põletatud, istus kännule ja otsis oma leivavett taga. Hõkk!
Mida pole, seda pole! Ukraadino, mõistad? U-k-r-aa-d-i-n-o! Hõkk!
Alul mõtles, et keegi oli ta õlled pihta pannud. Hõkk!
Istund mees kännu otsa tagasi.
Hakkas mõtlema, et siis oleks ta ikka näinud, kui keegi langil hulkus – egas keegi ikkagi spets selle õlle pärast metsa hiili. Hõkk!
Pika mõtlemise peale tuli talle meelde: kilekotis on.
Hakanud siis kilekotti otsima – polegi teist. Hõkk!
Jälle mõttepaus kännu otsas. Hõkk...
Mehele meenunud ainult üks asi kilekotiga seoses: see sai kogu pahnaga Hõkk! lõkkesse visatud! Hõkk!“
Jutuvestja tõstis taas kannu suule. Kõrisõlm lõnksus paar korda üles-alla. Seejärel haaras mees vaagnalt viineri ja paar juustukuubikut...
„Mõtle ometi, vennas!“ venitas kuulaja luksumise vahele, „Hkk! Kaks kaheliitrist õlut, see teeb ju neli liitrit hüva märjukest, Hkk!
Ja see läks kõik lõkkesse? Hkk!
Talupoja tarkus ütleb selle peale, et see ikke jube raske raiskamine on!“

Viimsepäevast pääsenu märkmed.

Mnjah, kui igemetohtri mant elusalt ja uimaselt tagasi jõudse, tuli kuusenotte metsast välja libistada.
Aga see kõik tuli nii raskelt, et õdaqti kotuses olles vajusid silmamunandid kinni.
Nii jäi kribamine soiguks kätte.
Ega peakolu miskit enam ei suutnud uut või vana ette kanda.
Kuulutasin siis ajutegevuse pankroti välja.
Sel ajal, kui mu aju pankrotti menetleti, tuli näidata ennast heast küljest.
Maskeerusin digitaalselt kaitserõivistusse ning kadusin valimisjaoskonna kardinate taha.
Kartuleid just ei valinud, aga ühele seale andsin küll oma hääle – las ruigab siis heaga ja kogub rasva.
Kaugel need jõuludki on...


T-oimetus - Püüan tänase õhtuga ühe loo kokku luuletada Kribajate Kommuuni jaoks, kuigi vaim pole parimas vormis.

Rikastan väheke maakeelt ...

Üks uus uu(di)sõna minu poolt maakeele rikastamiseks.
See pole küll ropp, aga parem miski, kui mitte midagi.
Olete valmis?
Otsustama, kas kõlbab?
Küll ta kärab! Paremat sõna pole praegu kuskilt võtta.

IGEMETÄI.

Nüüd saab sööbik ja kaaries sünonüümi.
Head kasutamist!

P.S. See sõna on patendivaba. See tähendab, et seda sõna võib piiranguteta vabalt kasutada inimkonna hüvanguks.
P.P.S. Mul pole mingit sõnaraamatut käeulatuses, et selgitada, kas taoline sõna reaalselt ka eksisteerib.