Mannetud katsed

Mnjah, olgu meil kui tahes kõva papindusminister, üht asja ta ei suuda eluilmaski teostada – Riigikogu loodrite palgakärbet.
Lisaks siinkohal juurde ka eelpoolmainitud tegevusse oma viletsuskaaslaste töötasud.

Vaadake, kui armsaks on saanud meile Nõukogude Liidu ajal seatud rajoonid, justkui aplodeeriks kauakestvate kiiduavaldustega pseudokommunistide tarkust, et siiamaani ei suudeta ei Virumaad ühendada ega kaotada mõned maakonnad – ilmselgelt on noid viimaseid ülearu ja nüüdseks on piir idanaabriga paika pandud.
Aetakse rahvale sitakärbseid pähe, tegeledes valdade ühendamisega, kuigi selleks pole ministritel mandaati.
Arvestades seda, et maavanemad pistetakse pukki valitsuse poolt, on riigiisadel voli maakondi liita.
Kasvõi vanade Eesti kaartide järgi.
Kui ma mõni aeg tagasi Lõuna-Eestis ringi kooserdasin, olid seal juba siuksed imelikud sildid püsti nagu Vana-Võrumaa.
Näiteks on praeguseks olemas üle meite kodumaa kihelkondade sildid püsti aetud – asi nüüd nende järgi maakonnapiirid tõmmata.
Küll siis jõuavad ka valdade, khmm... vabandust, külanõukogude juhid arusaamisele, et nõukaaja territooriumid arust ja ajast.
Paksu paska tuleb niiehknaa...

Ukraadino, punkt ukraadino

Nüüdseks on ärr proovitud pea samadel tingimustel, kui palju ma kaotan jalgrattaga sõites aega seljakotiga, misse oli pakiraamile seotud - 30 versta pealt siis kümme minutit.
Seljakoti sisu oli järgmine – töötunked, Häkkise reklaamsärk, mille unustas seitse aastat tagasi keegi kooliveli kokkutulekul maha, vahetusjuustud elik -sokid, rattalukk võtmekimbuga, rattapump, mutrivõtmed-rattaapteek koos kahe metallist rehviheeblitega, tengelpung, enda haisutamiseks odekolonn ning stihli võsaka rakmed.
Ei ma kaalunud seda kogust mitte.

Aga jah, kurradima punkt on kadunud.
Seoses sellega ka koolon.
Hakkab väsima mu ASUSe netbuuk.
Iseenesest pole hullu, saab välise usbi klaveriga edasi lasta.
Tuleb vaid harjuda suurte klahvidega.
Ning ka saksa klaveri eripäraga.

Püramiid lume jahil

Hämmastav geniaalsus Jänkistani võimudelt: tühistada oma kodanikukohust täitnu ehk oma arvamust levitanu pass - selle sammuga kaotasid nad õiguse mõista kohut Snowdeni-nimelise härra üle.
Kohalikud marssalid elik pearahakütid on taas töötuks jäänud, sest pole seaduslikku alust jälitada ja kottu tarida oma riigi kodanik, kelle üle „õiglast kohtupidamist“ rakendada.
Lindprii on muutunud selle otsusega nähtamatuks – Hongkongi võimud on kaotanud pidepunkti, Moskva teatas, et pole sellenimelist kodanikku riiki imbunud, teised on kes rohkem, kes vähem vakka...
Või teisipidi võttes: Pole identiteeti, pole isikut, keda jahtida.
Hästi mugav?
Küll see prisma-nimeline lollvarandus pakkuhüpanu kinni püüab...
Kui jah, siis on jänkide maksupapipatakas õigesse kohta lännu!
Eitava või mahavaikitava infojäänuse korral lubatagu küsida – Miks programm ei funksi?
Kuigi...
Nüüdseks juba endise esierroristi BinnLaadeni asukoht püüti läbipaistva püramiidiga tuvastada, aga ei olnud sel niipalju võimsust, et pakuti kindluse mõttes ka rahanutsakat.

Ratturipükstest

Tegin eile sellise tembu ära, nagu seda on mina ja ratas, ilma kompsudeta.
Paganama lahe oli vändata.
Kui te enne ei teadnud, et iga lisakilogramm võrdub kümme kilogrammi tarimist, siis nüüd teate seda kuldset reeglit rattasõidu kohta.
Sellepärast ma loobusin amordiga isendi ostust, kuna too oli poolteist kilogrammi raskem.
Peale selle, mida vähem liikuvaid juppe man, seda töökindlam su masin on.

Ratturipükstest.
Kui enne ei saanud ma sõiduasendile pihta ning igatsesin veidi püstisemat asendit, mida aga sadul ei võimaldanud, siis ratturipükste olemasolu pani õige asendi paika.
Seda tänu padjandile, misse sadulaga kokku puutub.
Ja suur pluss veel – ei pea kuskil poole tee peal seisma jääma trussikute kohendamiseks, mis soonivad teksade all jalgevahet.
Nüüd on seegi mure lahendatud.

Ahjaa, kompsud toodi autoga järgi.
Jõudsin ikka ennem.

Prisma valguses

Üldiselt olen ma, kui rahalised vahendid lubavad, margitruu.
Näiteks olen ma seniajani läbi ajanud Nokia telefonidega.
Vahepeal olid mul eriku poeg ja mootor olav, aga need olid kunagi lühikeseks ajaks soetatud.
Kummiku vastu ei saanud neist keegi, alati oli selle firma toodang teistest peajagu üle.
Eriti akukestvuse poole pealt.
Seetõttu olen jälginud, süda veritsemas pisaratest, kuidas jänkid põhjanaabritele kotti pähe suruvad, et see giljotiini alla viia.
Jah, akna versiooni ei kavatse ma omale soetada.
Pigem olnuksin ma nõus Meegoga, mis olevat kasutajate sõnul ideaalne platvorm.
Või Symbianiga.
Windowsi mobiiliversioon – tänan, EI!
Teadagi, tagauksed on selle pisipehme toodetel alati lahti.

Kellel üldse on vaja teavet selle kohta, kus ma parajasti situn-kusen-öögin?
Jänkistani julgeolekuasutused ei peaks üldse minu tagasihoidliku isiku vastu huvi tundma, kuna ma ei kavatse sinna territooriumile oma sitaseid seenetand varbaid tõsta.
Aga ma vean pudeli viina peale kihla, et nad teavad rohkem minust, kui ma ise seda teadvustan.
Ka sinust teavad enam kui küll...
Sest kogu maailma hõlmav interneedus on sealse kaitseministeeriumi omand.

25 veel...

Veerandsada postitust veel ja ongi üks verstasammas ühelpool.
Värisege, pugege peitu või tehke sarnaseid liigutusi - nõnnanimetet "saadana numbrijagu" jääb siis kandma ka mu plöögat.
Seda juhul, kui mul viitsimust on.
Ilmselt läheb siinne mölin üle kondiaurusõidumulinaks, mida loodetavasti täiendab Tuulekaera futuplööga, kui mul meeles seisab oma Pentax K-r sõuamistele kaasa haarata.

Hüva suvealgust!

Elan veel

No ei ole ma veel maha kärvanud.

Tõesti, umbrohust nii kergesti lahti ei saa, kas tahate seda või mitte.

Möödunud laubal käisin pidus.

30 versta kadus pea tunni ajaga kondiaurumasinat vändates.

Siis kuradima üks sügeliseraibe ütles, et – kiiremini ei saanud vä???

Mina vastu: ega ma taarakas ega kangert ole!

Tegelikult, kuhu mul kiiret on? Mitte kuskile...

Põhjusmõtteliselt on võimalik selle rattaga küll sõita veidi kiiremini, kuid siis peaksin ratast veits tuunima – kitsad slikid alla, oinasarved koos käiguvahetuste ja pidurihoobadega, porilauad ja pakikas minema. Võib-olla ka käiguvahetuse kogu hammakatega vahetama ringi.

See kõik aga maksab, mitte vähe...

Aga ma ei uskunud, et ratturipüksid on nii asjalised. Mis sest, et traksidega teised. Tõesti tasus üks pisike investeering ära.

Nüüd kaen rattakingi, ratturisärki, -jopet ja muud siukset nipet-näpet.

Ahjaa, iseendaga tuleks kah tööd teha, alates võimlemisest, milles olen täielik laiskvorst, lõpetades kaalujälgimisega. Söömingust-joomingust ei tasu kõssatagi.

Pühabal sai kaalutud end ja 91,8 olid numbrinäidul.

Jah, asi edeneb.

Kuigi talvest saati on mõnigi kord silme eest mustaks võtnud, siis nüüd pole vigagi.

See va roheline tee avitab kuigipalju.

Tohtritele ei kavatse ma oma molu näidata enne järgmise aasta märtsi.

No on....

Juku peeretab tunnis ja õpetaja saadab ta klassist välja.

Direktor teeb igahommikust ringkäiku ja leiab klassi ukse taga naerva Juku.

„Mis sulle, Juku, nii nalja teeb?“

„Õpetaja on loll mis loll!“

„Juku, õpetajast nii ei räägita?“

„Noh, ma lasin klassis paksu, õpetaja saatis klassist välja värske õhu kätte ja ise jäi teistega sitahaisu sisse!“

No vaat selline anekdoot meenus sellesinatise pikaaegse viletsuserakonna hääletuspettuse skandaali lugedes.

 Häälte manipuleerimisega pukki saanut ei visatud parteist väljagi, samas väidetavalt pettust plaaninut heideti üsna kõrge kaarega.

Hehh, kus on ikka loogika unziplastel...

Surilinas suurlinn

Nõnda, et suures linnas sai ärr käidu, kuid mitte miskit tänuväärset ma ei leidnud ega näinud.

Seal pole midagi, ausõna. Täpselt nigu mingisugune väljasurnud kant.

Nii nagu vanas 80-ndate lõpu anekdoodis:

Vana venelane jahutab noore semljaki kihku minna tolleaegsesse Pribaltikumi: „Ära mine! Seal elavad inimsööjad – kõik, kes sinna läinud, mitte ükski pole sealt naasnud!“

Rock'al'maare kandis tegin einepeatuse. Tellisin mäkist miski joodavusevedelikku ja ena imet – krossisant anti pealekauba – kuu lõpuni pidi kestma siuke kampaania. Siis peale kehakinnitust panin padavai edasi. 

Õige teeotsa leidsin enam-vähem üles. Ma ei oska ütelda, kas mulle on antud siuke hea mäluollus, et taipan isegi linnaliikluses jalgrattaga sõidusuunda hoida? Noh nagu mu ajju oleks sisse monditud mingisugune kepsulaadne seade.

Ratas keldrisse ja kolisin juba oma kompsud munalaadsesse masinasse.

Ega siis suurt vahtimist olndki. 

Tuli käised üles koorida ning kaks päeva läkski suure töö tähe all.

Eila õhtul tagasi tulles mõtlesin senise elu üle järgi ning leidsin, et ma vajan tuuletõmbust.

Aga see tuul peab igati orkaani mõõtu välja andma.

Umbes siuke nagu Jupiteril tormab...

Täna hommikul, enne ärkelungi, algas mingisugune pildiseeria kuskilt bensukast, seejärel tulid mingisugused meloodiliselt sisendavad laulusõnad ja takkatippu veel umbkaudu selline kindel veendumus, et sellesamuse eestikeelse looga esinedes Soome riigi eest panna teatud festival kinni.

Kurat, kus on mul ikka jultumust...