Kord antud lubadused tuleb tegudeks vasardada

Kui ma eelmisel sügisel suures linnas käisin, jäi mul ühtekomateist kevadesse lubatud.
Nüüd, kus maja akendevahetus (seitse akent vahetati välja – rohkemaks ei jäänud enam vahendeid) selja taga, saab ehk sügisene sõnaandmine ka tegudeks taotud.
Kui nüüd mõtlema hakata, on tegemist küllalt ka siin kõikide poolt hüljatud maakolkas, siis hetkeline keskkonnavahetus annab ehk impulsi või vähemalt stardiabigi juurde.
Võib-olla isegi häid mõtteidki.
Igal juhul – üks asi korraga.
Mitte Napoleon Bonaparte moodi, kes väidetavalt seitsme erineva tegevusega korraga end vormis hoidis.
Nii et näis...
Otsustasin endamisi, et mõistlikum peaks olema linnas jalgrattaga liigelda, kuna kohaliku transpordi kasutamise tasu on üle mõistuse kallis minu jaoks – 3,2 rubla kokku, mis teeb Eesti kroonides kusagil 50 ühikut.


Muide, eile hommikul, enne ärkamist nägin midagi unes, mis mind siiamaani painab...

Lätlaste okupatsioon ...

...meite külakeses algas ja lõppes täna üleüldise verevalamiseta.

Ei poodud puu otsa ega pandud seina äärde kedagi. 

Vaikselt nagu tulid, läksid nad ära.

Kuna mina läti keelt ei mõiganud, nii nagu vene ja inglise keeltki, jäi suurem vennastumine ja sinasõpruse kinnitamine viinaklaasi taga ärr. Saksmannide keelt ma ka paraku ei sprehhi.

Viipekeeles oleks aru ehk saanud, kuid kooliajast omaaegsetest Balti spartakiaadilaadsetest olengutest on meelde jäänud, et mingid viiped, mis maakeeles üpris süütud, pidid jällegi olema nendel õige räiged. Sestap ma ei hakanud seda tarvitama.

Ju Kuperjanovi pataljoni mehed siis jagasivad neile teavet, kus saab mõni aeg peidus olla.

Meite valda ei pidand Kevadtorm puudutama. 

Millest on jube kahju. 

Tegelikult ma oleksin tahtnud mingit relvatärinat ka kuulda otse lähemalt, kui kauguses kajavaid polügooni kogupauke.

Eila kaesin taevast põhjakaarel, mida need lennukid seal polügooni kohal lõugavad.
Paari lennukit nägin tulemas. Minu leebet pilku nähes keerati ots ringi ja pandi padavai pikeerides minema. 

Jabur, kas pole?

Juravisioonimuljetused kodusest tugitoolist

Kui ma meenutan eilaseöiseid tundeid, Malmö-nimeliselt juravisioonilt, siis esimest korda juhtusid külmajudinad selga jooksma flaamidaami etteaste ajal. Sitaks parim esitus minu tagasihoidliku diletantliku arvamuse perra..

Teise koha punktid annan kreeklastele – nii lõbus-iroonilist esitlust kaedes läks mu tusane meel, mille tekitas keegi Pokier oma mulinaga, üle muigeks. Juravisiooni selle aasta meelelahutaja tiitel on auga välja teenitud.

Mis tost, et nad meenutasid oma muusikastiililt sellist punti nagu Leningrad Cowboys.

Tissiklamber: Kaesin vabalevist pakutavat...

Tulles tagasi kellegi Pokieri mulina man, viskas mul tema kaeblemine/kerjamine niivõrd üle, et mu kõrvaklapid lendasid üle toa kööki ja otse solgiämbrisse.

No ei kommenteeri enam...

"Surnupääluuga" Kevadtorm

Eila saabus sõda ka meite kanti.

Kevadtormi mehed, kel surnupääluu ristatud kontidega varrukal ilutsemas, põikasid meilt läbi.

Heatujulised teised, et naeratasid ja lehvitasid. 

Ütle nüüd veel, et sõjardid hullult tõsised on.

Hmmm...

Aga nad ju siis eksisid teeotsaga.

Meite mant nad edasi ei pääsend, keerasid otsa ringi.

Raisakull taas sadulas

Üleeila õdaq keerasin rattaga esimest korda elus Jäneda raudteejaama. Sealt edasi Lehtsesse. Huupi teed valides jõudsin ikka õige teeotsa peale, et kottu tagasi jõuda. Nõnda – suunistun edukalt ilma mingisuguste kaartide, kepsuplotterite või muu seesuguste abivahenditeta.

Ring oli üsna zirooitaalia moodi, tänu Patika tõusule, ainult, et lõpusirge ei olnud sugugi kurvilise käänakutõusu moodi. Veidi lühike ka teine – 32 versta, aega kulus tund ja kolmveerand, maksimum kiirus 33 ning keskmiseks kiiruseks käras 18kilumeetrit tunnis. Arvestades tõstetud muudetava nurgaga stemmi kõrgust, vastutuult ja kevadtormi isikkooseisude möödakimamisi pole see mitte paha tulemus, millele sekundeeris ka tahe rahulikumat tempot kasutada.

Sipelga suunal oli teelõik nagu Marsil, kuna seal hööveldati teed - olin esimene kes seal kruusakivide vahel manööverdas. Huvitav küll, et seal mitu korda aastas teehöövel üle käib, aga meite külateele ei ole aastaid enam höövlimees oma larhvi näidanud. 

Muide, mu enda kaal on praegu küll 94 kilo, kuigi normaalne peaks olema kümme kilo ringis kergem.

Võtsingi eesmärgiks vabaneda vähemalt viiest kilost. Kui suve jooksul läheb mu kaal normi, on ülejäänud kilovähenemised boonuseks.

Aga...
Kõikse ehvektiivsem kaalulangetamise moodus on hoopis selgeltnägemine. 

Toda veendumust serveeritakse igasuguse ajaveetmise paberist veergudel ka bittide kujul. 

Eks ma püüan naeratada!

Möörfi filosoofia kõlab ju selliselt: Naeratage! Homme on veel hullem...

Niigut eelmisest asjade kokkukuhjumisest vähe olnuks, munakollase plussiraisk muutis järsku kujundust.

Ma pole veel vanalegi pihta saanud, kui hakka nüüd uut kujundust kruvidega pähhe kinni taguma. 

ohsakuradiraisk...

Aknavhirmast teavitati, et sel nädalavahetusel nad ikkagi tulla ei saa ning lükkasivad selle akende vahetuse järgmisse vahetusse.

Mul kõik põhilised eeltööd tehtud. Et kui tulevad, siis naksnaks aknad eest, lengidest naelad raksraks sõraga välja, ning kööginoaga vana makrohvleks lahti lõigata ning kogu raamistik kuvaldaga välja lüüa.

Siis helistas eila üks kooliveli, ja tahtis teise koolivennaga külla tulla.

Ma arvestasin aknavahetusega tekkivat tolmujuhani tunnet, siis sai pühabaks plaanitud ka sanna kütmist.

Asja point oli hoopis selles, et minu ülimalt tagasihoidlikku nõnnanimetet õilsat isikut taheti eeloleval nädalavahetusel suurde linna, millest pidin nädal tagasi suure kahjutundega loobuma. Põhjus - akende vahetus.

Et siis nüüd nädal hiljem võiks ma ikka oma molu näidata, on nüüdseks täielik tohuvabohu tekkinud.

Et kuidas ma saan klattida asjad nii, et lambad söönuks ja hundid terveteks jäävad?

Nüüd tulevad tõlkimatud sõimusõnad kõikidest paabeli keeltest, millest tõlkimatud serbohorvaadi keelsed on kõikse leebemad, mis veel venekeelsetest röökida... 

Mu elule pannakse elu poolt üks korralik põnts, kuradi raisk!

Teabeühiskonna vanus ulatub aastatuhandete taha

Malekorüfee Kasparov väitis ühes Kahekõne saates, mida ma juhtumisi jälgima juhtusin, et üleüldine tehnoloogia tänases võtmes on tegelikult eelmise, osaliselt ka üleeelmise sajandi mõttetöö vili.

Räägitakse, et teabeühiskond algas siis, kui interneedus massidesse levis.

Kuidas tegelikult?

Kui me kaeme tänasel päeval tehnoloogilisi vidinaid, siis tulevad silme ette tõesti vanad seadmed, kuivõrd neid saab seadmeteks nimetada.

Näiteks võin ju tuua kõige tavalisema tahvelraali – möödunud aegadest oli selle vasteks tahvel ja krihvel. Isegi mõõdud on peaaegu kattuvad.

Tegelikult on see tehnoloogia veel vanem.

Sumeri ajastust on meile jäetud savitahvlite näol igasugust teavet tolle ajastu seadustest.

Ka need põletatud savitahvlid olid ehk tänaste vidinate suurused.

Järelikult on teabeühiskond sama vana, kui inimloom hakkas esmakordselt väljendama kunstiliselt. 

Lõpetage kiivrikandmisehalin ära

Hehh, jälle on alanud munandikoorikukampaania.

Seemitsopas oli artikkel, mis algas lahjavõitu õudukatasemelt.

Loo suunitlus on ehk selline, et kiiver peab saama kohustuslikuks elemendiks kondiaurumassina juhile.

Jään seisukohale, et need, kes kihutavad, nendele on munakoorik sobiv peakate, aga rahulikult kulgejale peab see jääma vabatahtlikuks.

Ma olen paljapäi Tunturiga üle 70km tunnikiirusega Tamsalu langusest alla tuhisenud, pole seal ühtki betooonposti, mille vastu oma peakolu ära lõhkuda. See on mu isiklik kiirusrekord, mida ma enam üldse ei ületa. Teine point oli Tapa mõisa kandis, kus tasasel maal sain sama rattaga 54km tunnikiiruse kätte. Muide, sel Turku rattatehase rattal oli rummusisene 3käiguline Nexuse käigukast.

Hea tugev ratas. Enam mitte minu teenistuses, vaid andsin selle ilma igasuguse tasuta oma vennatütrele, kui endale uue Itaalia päritolu ratta ostsin.

Siit saate lugeda minu ülepeakaela lendamist tasasel kiirusel.

Ka seda kunsti tuleb vallata.

Et selle kiivrimölinahalina lõppu ei paista kuskilt, siis küsin sellelt kaupmehelt, kes seemitsopa vahendusel oma kaupa reklaamib, miks on kauplusteketis hinnad olematu disaini puhul nii kõrgeks aetud?

Mina isiklikult ei hakka siit ostmagi, ma ei vaevugi siinsetes poodides oma tengelpunga välja võtma, vaid kaen vähe väljamaa netipoodides ringi.

Ühtekomateist olen saanud odavamalt kui siinsed nõnnanimetet kaupmehed nõndanimetet odavmüükides pakuvad.

Avasin mitteametlikult kondiaurumasinahooaja...

Rattasõiduhooaeg sai eila sisse söödetud.

Ja sellega seoses ka suurem füüsiline koormus maha laetud.

Nimelt sõitsin hommikul 30 versta, et vanainimesel aidata maad kaevata, tuhlivaod sisse ajada, tuhlid maapõue peita ning tagatipuks õhtul 30 versta tagasi kimada. Muide, tagasi sain kiiremini, sest languste-tõusudel aitas tuul enam-vähem takka. Ainus koht, kus ma sunnitud peatuse tegin, oli Tapa raudteeülesõidukoht, kus ma pidin rongi läbi laskma.

Mnjah, ühel heal päeval peaks nagu suure linna suvalisse rattaesindusse eksima, ostma kondiaurumasiale uued rehvid, ning kodus saan siis need kuradi kummid ringi vahetada. Mul siuke kahtlus, et nende nõndanimetet originaalrehvidega ei saa täielikku hoogu sisse vändata. Linnas olnuks nende kummidega kõik omale kohale asetunud, kuid maanteel on olud teised. Kunagi olid mul samasuguse mustriga kummid ajutiselt ka Tunturi kondiaurumasinal, sealgi tundus see väntamine üsna väsitav olevat. Kui aga esimesel võimalusel uuemad kitsamad rehvid taas alla panin, oli minek juba teine.

Mis teoksil?

Tuhlid maetud, puud lõhutud ja riita laotud, vihmaveekogumisvannid ilusasti räästa alla paigutatud, peldikutühjendamise (ootab veits vihmast ja jahedamat ilma) tarbeks põllu veerde auk kaevatud...

Pea suuremad tööd ongi tehtud.

Jalgratas on samuti üle vaadatud, siin-seal midagi tuunitud, kuid mitte midagi drastilist. Pigem lasin roolimis-sisteemi allapoole. Pean vast praeguse reguleeritava asemele uue jäiga stemmi investeerimiseks rahanutsaka leidma. Mõte mõlgub veel sinnakanti, et kitsamad torkekindlad kummid muretsema, nagu ka uued normaalsemad pedaalid väntadele. Mmhh, mingid jalatsid võiks ka nagu olla. Väntaja püksid on olemas, kuid eksikombel saadeti mulle sportlase omad, kuigi tellisin urban-stiilis. Ei hakanud häält ka mitte tõstma.

Õhtuti, kui vaba aega üle jäi, lugesin Strugatski-vendade jutustust „Miljard aastat enne maailmalõppu“, kus on ka Eestit mainitud koos soome sauna ja õllega.

Võrkkiige sai üles riputet.

Nüüd ei teagi, mis edasi?

Päevakorras, õieti kuukorras, on akende vahetus, kuna vanad on üsna pudid – ainult vana värv hoiab klaase paigal. 

Aidas kolades avastasin sitakarva kruntemailvärvi metallile. Mökerdasin muruniiduki korpuse alt kokku. Enne ei saanud seda tööd teha, kui pidin mootorikatte maha kruvima – minu mõistus ei küüni mõtlemast, kuidas rotid neile jäetud kamaluäie hõrgutise sinna alla toimetasid.

Lühidalt - magada tahaks...

Nomaeitea.

Hommikuti, unepüünelt lahkudes, tahaks veel lesida.

Siuke suur unekas on.

Et saaks ainult magada, magada, magada...

Kas suveuneks kohta on kuskil, kus mutukad, putukad, maod-ussid, linnud, inimesed ja muud loomad ei häiriks?