Teatriihalus...

Viimasel ajal räägitakse riigikogu (eba-)populaarsusest liigagi palju…
Lehtedes on näiteid niigi kuhjaga, siis ei hakka mina, vaene mees, sõnu raiskama.
Vaid lähen hoopis teatrisse!
Tagumine aeg ka juba.
Nonii…
Vaatame lehest järgi, mida mulle siis pakutakse?!
Esilehel pole sittagi.
Ega teisel, kolmandal jne. lehel ka ei ole miskit teada antud.
Ainult poliitikalised manifestid koos nende autorite piltidega.
Sekka ka mõned suured pildid, mis peab lugejale teada andma, et see kõik on tõsi.
„Usu seda, mida sa loed! Ära jummeli pärast ise hakka mõtlema!“, kisendatakse juba silmadesse, „Hoia ajurakke!“
Aga…
...Ma olen mõtlev loom.
Kelle asi see lõppude-lõpuks siis on, kus ma suvatsen mõelda.
Ja millal?
Võib-olla…
...Tellisin ma siis igapäevase uudistekandja asemele poliit-etenduse kavalehe?
Sellisel juhul: Kus on pilet?
Ja kas pääsmete hulgast loositakse miskit välja?
Vihjeks: kell 21.30 algav „lõunasöök“ rahvasaadikuga restos - saja tuhande krooni väärtuses.
Ainuke vahe on selles, et (d)eputaat einestab reaalselt, tarbides maailma kallemaid brände… Samas kui sina õgid silmadega, matsutad tühja suud, neelatad sülge ja ohid vaevukuuldavalt ning kirud oma kõhukorinat…
Mis sest, et riigi kodanikkond selle kõik kinni plekib.
**********************************************     
Viimasel ajal tajun mingit imelikku, hoomamatut tunnet.
Kevad?
Armastus?
…
Jah!
See ta on: TEATRI-IHALUS!