Marutõbised kogujad

Kui ma täna hommikul peale kohvitamist nõusid pesin, sattus näppude vahele üks iidvana teetass.
Heitsin pilgu korraks põhjale.
Tsaaririigi kahepäine Bütsantsi kotkaga vapp ilutses koos kirjaga: M.S.Kuznetsova R.F. (kirillitsas) ...

Kunagi ammu, kui ma veel poisike olin, tuli meite ukse taha noor soliidne härrasmees küsima, ega meil pole vanu asju , kõlbavat kõik enne-nõukogude-aegne kraam.
Mu ema oli lahke inime ja kutsus selle kutsumata külalise esikusse.
Niipea kui mees üle ukseläve sai, nii kohe hakkasid ta silmad marutõbise peni kombel vilama ja pea käis siia-sinna, haarates ahne pilguga kõike.
Kui meil oleks olnud esikus mingi lauake, kus peal vanad ajakirjad, ehk ei oleks ta mitte küsinud luba neid sirvida, vaid kohe küüned taha ajanud (spekulatiivne oletus).
Ema oli seejärel otsuse ümber teinud, öeldes tollele kollektsionäärile: tal tuli meelde, et see tassike, mida ta lubas ennist anda, lõhkus noorem poeg elik mina siis mingi tagasi ära. Et polegi, mida anda.
Seepeale oli noorhärra silmis siuke ränk pettmuse helk, aga ta vähemalt lahkus.
Nagu mu ema aastaid hiljem rääkis, oli ta valmis tasuta ära andma paar asjakest, aga nähes kõike-õgivat pilku...

Nüüd hiljuti, sellest on juba paar kuud möödunud, juhtus meile külla teine tuntud kohalik kollektsionäär.
Juhatasin ta viisakalt kabinetti, pakkusin istet ja läksin kööki kohvivett keema panema.
Enne toast lahkudes heitsin pilgu tagasi.
Ja mis ma siis nägin: sellel mehel olid näpud juba mu isiklikes kaustades, mis laua peal ootasid arhiveerimist.
Jäin viivuks jälgima, mis järgnevalt juhtub.
Nüüd oli ta ahne pilguga mu kirjades, lugedes ümbrikelt, kes on mulle need saatnud.
Kortsutades pilku ja rahustades oma keevalist iseloomu, astusin ta juurde ning leebel pilgul, mis nõudis mult parajat eneseületust ja näitleja-meisterlikkust, panin oma kämbla tema uurimis-objektile peale.
Ning sama leebel häälel palusin ta hoopis kööki.
Vastumeelselt ta siiski tuli.
Kohvilauas "koguja" küsis, mis kirjad need olid ja kas neil kodus on ka midagi vanaaegset?
Mille peale mina irooniliselt vihjasin: Need linnainimesed, nemad ei oska ju teadupärast vanu asju hinnata, visates kõik üleliigse prügimäele. Näiteks kui kuulutus lehes pakub odavalt mööblit või serviisi, siis esimese asjana tormatakse kohale, ostetakse asi ära ning pikemalt mõtlemata heidetakse vanem kraam prügikonteinerisse...
Kahtlevalt jäi ta minu sõnu uskuma.
Ta pidi uskuma jääma, kui ma veel lisasin: Neilt ei ole midagi saada, kuna keldris ruumi napib.