Ütelung...

Kunagi ammu, mitte just iidsetel aegadel, turgatas pähe üks kild.
Oh ei! Mitte pommi ega miinikild...
Lihtsalt väike mõttekillukene.

... Tol hallil ajal eksisteeris ÖöHulkuri peldikutapeedil üks jututoaskript. Sääl võis rääkida kõigest ja kõike, mis sülg suhu tõi, ilma et keegi suurt venda või siis jumalat mänginuks. Saaremaa paatniku-laadset kergestisolvuvat isikut ei olnud esiti seal seltskonnas. Ühe või paari sõnaga: kõik olid karastunud terasnärvidega. Hiljem üks "pehmeke vennake" sinna seltskonda tekkis. Sai tuu isik jupijumala õigused ja oligi asi kööga. Jututuba lihtsalt suri välja...

Parafraseerides kadunud Lennu-taati: ega ma sellest tahtnud täna rääkida, vaid tollest ütelungist, mis sealtsamast hallist ajast pärit. Mis omakorda tugines tänapäevaste ja möödaläinud poliitiliste sündmuste analüüsil:
Paranoia on demokraatia aluspõhi!