Elan.
Nädalat paarijagu tagasi oli suguvõsa kokkutulek.
Andse oma panuse ka sinna üksjagu.
Korralduse poole peal.
Nelja põlvega on tänasel päeval saja
ringis elajaid, muidugi koos abikaasadega.
Tegelt kõvasti üle saja, mõned jäid
tulemata – kes tervislikel põhjustel, kes ei saanud üldsegist
tulla.
Tantsulõvi pole ma iialgi olnud,
sellest hoolimata võtse mu täditütar tantsima.
Ai kuidas ma tekitasin katastrofaalset
tunnet teistes nõbudes, kes ka plaažil tantsu vihtusid.
Etteheitvalt igatahes üks vaatas mulle otsa, aga mina, vana
anarhist, muigasin muidugi politseiametnikule suunurgast.
Täitsa pohhu lugu...
Iseenesest niigi hää, kui mu
täditütrepoeg akordioni tõmmab ja laulab mõnusa tämbriga.
See oligi too moment, kus ma tabasin,
et minusugusel tolgusel pole püünele asja.
Trükkisin enda lood ka välja, et
saaksin kuradima kuulsaks.
Ainult, et püünele ei jõudnud, sest
mu enese esinemisnärv läits krussi.
Latt oli nii kõrgele aetud, et mis
mina oma läpatanud luulega ikka seal tolgendan.
Las saab pillimees kõik meeldivama
tähelepanu omale.
Mulle piisas sellestki, kui ma eelmisel
õhtul viisist välja läksin.
Niivõrd hää koduõlts oli, mida sai
jaopärast mekkida.
Jaopärast ikke, muidu oleks „tegelikul
päeval“ otsa saand, et kus see häbi ots, eks ole.
Nii et läksin lava peale ja tühjale
väljale tuli minu kõrist
...miingee üülees määgedeelee
tuuuulee õõrna õõhulee...
Hehh, kui me ettevalmistustega tegelesime,
siis pea kõik möödasõitjad võtse jalad gaasipedaalilt maha ning
kaesid, kaelad õieli, mis nüüd siin toimuma hakkab...
Üldiselt läks see pidupanemise päev
täie ette.
Kõik jäid rahule.
Paar päeva hiljem siis sai seda va
paksemat kraami ankrust manustet, paska mul lahti just ei võtnud.
Ju
ma siis olen nõukogude-aegse karastusega.
Lünklik sai ...
Ega mu pea ka enam võta .
Seda paar nädalat hiljemgi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar