Tapamajad on alati värske vere ootel...

Ausalt ütelda, see, mis meil praegu Eestimaal toimub, on puhtakujuline tollase Revali linnapealiku Mõisa Jürka nägemus.

Elu ja melu koondub linnadesse, maakohad tühjenevad niiehknaa inimloomadest. 

Nojah, sõimati ja naerdi teine välja – lapsesuu!

Mäletate veel?

Aga arvestades tänast päeva, on sel niiütelda lapsesuu ütelusel kullaväärtus man.

Ei Rüütli võimulolek takistanud inimloomahordide liikumist suunal küla –» linn.

Küll aga pausis selle liiklustiheduse.

Mistõttu hiljem linnaminejatel tuli kaukast seda va krabisevat palju rohkem välja käia. 

Kui puudu tuli, vahetati va "paheline sõltumatus" pangasõltuvuse vastu.

Nüüd on liikumissuund hoopis küla-linn –» maailm.

Aga sellest millegipärast pole kõssatud.


Milles eelneva jutu mõte seisneb?
Kaege, te rumalad...

Muiste iga pudulojuse omanik tappis hingevaakuva looma. 
Verine töö, mis teha...
Kui omal üle jäi, viis rümbad turule ja sai selle eest ka enamasti õiglase hinna. 

Siis, kui linnadesse rajati tapamajad, hakati juba tingima hinnas. 
Nüüd oldi huvitatud heas toitumuses pudulojustest. 
Kasumi koorisid enamasti tapamajade omanikud.

Et vahet teha, milline liharümp välja läheb, loodi eksport-tapamajad. 

Niisamuti toimub ka inimloomadega.