Kiirus

Olin parajasti oma kaheksandas unestaadiumis, kui mehhaaniline äratuskell mu üles äratas.
Otsustasin siiski veel sooja teki all tukkuda, pannes vanade talumeeste kombel parema jala kanna vasaku jala suure varba peale. See nipp oli mulle meelde jäänud sestsaadik, kui ma noore poisina vanaisaga karjas käisin. Taadiga oli lausa lust olla. Tal igasugu riukalikke vempe varuks igaühele, kellega me kokku trehvasime, kusjuures panin tähele, et mitte kunagi ta ei korranud juba tehtud tempu.
Taat oli kehtestanud reegli, et lõunauinaku ajal teda ei segataks. Kes aga seda tegi, sai tunda, nagu taat tavatses öelda, kuidas Luukas õllet pruulib. Nõnda ta siis tukastas puu all, kaabu ninale tõmmatud ja vasaku saapa nina toestamas parema saapa kontsa. Kui uni võttis võimust, siis vajus parema jala saabas vasaku jala saapaninalt alla ning see tähendas, et selleks korraks oli lõunapaus läbi.
Mõne aja pärast, kui eelpool mainitud äratusviis mu äratas, vaatasin kella ja kus mul hakkas kiire. Kibekiiresti riided selga ning tööle minek. Ei olnud mul aega hommikusööki valmistada. Haarasin pool pätsi leiba kaenlasse ja olingi läinud...
Miskipärast oli kogu tee imelik tunne. Tööle jõudsin suure hilinemisega. Siis kutsuti mind bossi manu aru andma. Kui ma juhataja kabineti ukse taga ootasin karistust, avanes uks ja välja astus luukere, kes või mis kohe ukse sulgudes klobisedes kokku vajus. Tahtsin jooksu panna, hoolimata karistusemäärast, mis mulle nii või teisiti kaela määritakse, kui hüüti mu nime. Areldi sisenesin kabinetti ja seisin vastamisi bossiga. Või sellega, mis temast järgi jäänud oli...
Ta küsis mu käest, et mida ma siit otsin? Et kas ma ei teadvat, et sõda rullus eelmisel ööl mitu korda üle maa? Mu uskumatut pilku kohates pakuti mulle võimalust peeglist iseennast kaeda...
... ja mulle vaatas vastu silmadega, irevil hammastega kolp...