Kunagi mõtlesin rahvakunstiga tegeleda.
Ei old vaja miskit teha, kui osta mingid hilbud ja panna need kunstniku moodi selga.
Mõeldud-tehtud.
Läksin siis kalmistule, kaevasin augu ja matsin enda auku ära.
Seejärel tuli kohale pööbel ning plaksutas mu mitu korda tagasi.
Ma tüdinesin sellest nii ära, et otsustasin veel elada.
Aga inimeseloomad oma mõtlemisega ei saanud ilmselt pihta, et ma kunstiga, liiati veel rahvakunstiga tegelen.
Mõned vaatsid, et ma puhta lolliks lännu: tahtse mind siis hullarisse sokutada.
Ehheee...
Ma küll panin nende eest punnu, aga kaua sa ikka jooksus oled. Kõht hakkas korisema. Hiilisin siis kottu ja vaatasin, et mu üürikortri aknas valgus põleb. Otsustasin lähemalt kaeda, milles asi. Ronisin siis akna taha.
... Ja su meie...
Kus hakkas kriiskamine pihta!!!
Vilksamisi tuppa vaadates nägin hirmunud pilguga perenaist, kelle suust kogu maailma kõlavaim ooperisoolo tuli. Nagu "Carmen"-is.
Nujahh, olin unustand omale miskise läkiläki pähe. Mu kõrvad ei kannatanud seda tuletõrjealarmi välla ja hakkasid sitavett jooksma. Seepääle keerasin enda ringi, et hakkan minema kui...
...Hirmus valu pähhe lõi. Seda ei suutnud mu närvilõpmed välla kannatada ja kadusin pehmesse pimedasse uttu...
Üks kommentaar selle loo kohta oli siuke:
catfox: ...mul on sulle vaid üks soovitus... Tarbatusse pead sina kolima, sest ainult Tarbatus sünnivad säänsed võimatult head ja sürrid ideed - kuskil agulirajoonis, kus pesitsevad kõiksugu Mülleri-Sassid, Mercad ja muud imeloomad, kellesinatseid annab ikka ilma pealt otsida. Järelikult oled sina samuti hingega siin nagu Hulkurgi :)
Mine tea... Äkitse põrutangi Tarbatusse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar