28.8.08

...& viimne juhtum.

Mul miskipärast kummitab see esimene juhtum...
Paar päeva tagasi hakkas üks meloodia mu kõrvus kumisema.
Mitte see Metallica „One“ .
Vaid maavillane, eestikeelne "Valgus", kadunud Gunnar Grapsi esituses.

...Valgus,
siniheleroheline valgus,
see kõrguses kiirgav hele valgus,
tundmatu ja kirgas öine valgus,
mis lummavalt kinni hoiab.
Valgus,
siniheleroheline valgus,
see kõrguses kiirgav hele valgus,
tundmatu ja kirgas kiir,
ei tea, kust on tulnud ta...


Jäin mõttesse.
Seesinatine valgus on seotud nii sünni ja surmaga.
Küll inimlooma teadvus on kummaline.
Need, kes napilt surmasuust pääsenud, on kirjeldanud nähtust, igal pool maailmas ühtemoodi.

pimedus.
kottpimedus...
kaugel ees on hele laik.
hakatakse sinnapoole astuma.
see ähmane laiguke kasvab nagu nõiaväel mingiks suureks hästi ere valgustusega koridoriks või tunneliks.
sinna tahaks jõuda.
iga hinna eest!
...
aga...

...valgus kaob...


... Ja teadvusesse tungib arstide rahul olev mõmin!

Hmmm...
Sellest hetkest, kui inimloom hakkas teisi omasuguseid ravitsema, on pettunuid rohkem kui tänulikke.
Just nimelt.
Need pettunud inimloomad jäävad igatsedes meenutama sedasamust valgust pilkases pimeduses.
Kust nad väevõimuga tagasi toodi. Omaste tahtel.
Kes teab, kas antakse pettunutel taaskord kogeda seda valgust.
Millegipärast kahtlen selles.
Eriti, kui kaeda noid pilte, kus ainus vaade on igatsevad, kurvad silmad.
Kurbus valitseb tagasitulijaid, rõõm - omakseid.

Kaegem lahkunuid - nad on rahu ise!
Omaksed on ainsad kurvad sel päeval ja/või järgneval kuul, siis võtavad nad end kokku ja suudavad esimese naeratuse taas näole anda.
Life goes on. (maakeeli: elu läheb edasi.)

Idamaade uskumuste kohaselt teeb hing läbi reinkarnatsiooni.
Ehk tähendab seesamune valgusesse astumine uut sündi.
Mille tegevus katkestatakse elustamisega.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kusjuures... Metallica loo teemaks om mingis mõttes veits sarnane asi.
Sõjainvaliid. Kurttumm, pime, ajukahjustisega, kätetu-jalutu. A elus.