Mul on au...

See pealkirjas olev lausejupp on mind nii mönelgi korral kummitand.
Mitte, et hirmutamise möttes.
Peakolus, kahe körva vahelises kiirukäärulises ajus.
Eriti siis, kui keegi helistab.
Nagu täna.
Kui öeraas mulle hääd nimepäeva soovis.
Ma tänasin.

Ega me Rootsis ela, kus Astridi kirjutatud Katuse-Karlipoja raamatust šnitti tuleb vötta.
Olgem eestlased, saagem EESTLASTEKS!
Mul on au...