Kuratlik...

Sellest on juba aastaid möödunud.
Aga ikka võtab suu muigvele, kui seda meenutan...
Tarbatus elab mul üks klassiveli, kellel nimeks Mart.
Oma tööotsingutega olen sattunud tema poole ööbima, kui järgmisel hommikul oli vaja varakult kohal olla. Töövestlusel. Aga näädsa, kord põlati mu kõhna kehaehitust, pidades mind nõrgaks, kord aga ka kuulmist. Nonii, siilgi sai aru, et ma tööd ei leidnud siis... Ega ka nüüdki. Vahetevahel käin Tarbatus kui oma endises koolilinnas.
Ühel päeval, mis juhtus 1. aprill olema, ma istusin siis läpaka taga, MSNi sõnumiks oli mälu järgi: "Taas Tarbatus, Wilde pubis..."
No ja siis... Õhta eeli vupsas Mart sisse ja kohe pärima, et mis ma Tarbatus teen?
Ma siis ütsin: "Tööd otsin ja nüüd ootan rongi väljumist, paar tundi on aega sellega. Ja kui sul parasjagu miskit teha pole, võime kokku saada. Ikkagi kooliveli..."
Mart täpsustas: "Kus kohas sa täpsemalt oled?"
Mina jälle vastasin: "Teise korra peal ning rahvast on meeletult palju ja ühtegi tuttavat ma ei näe. Pole ime ka, kui iga kolmas kann õlut tasuta on. Kui tulla, siis taha otsa välja, siin on ainult paarised lauad."
"Selge siis, olen paarikümne minuti pärast kohal!"
"Oma läpakas võta ka kaasa!"
"Läpakas jääb koju! Akut laeb."
"Mhmhh..."

Läks aga mööda paar tunnikest, kui Mardilt uue sõnumi sain: "KURAT, MA LÖÖN SU MAHA!"
"Mis juhtus? Ootan siin, et sa mulle välja teeksid!"
"Ma käisin Wildes kõik nurgatagused läbi..."
"APRILL!!!"

Vahepeal oli veel üks Tarbatus elav tuttav küsinud, kas ma tõesti istun Wilde pubis?
Mispeale vastasin: "Mhmhh... Kas saame kokku ka?"
"Oota veits... Miskipärast kahtlustan, et see on aprillinali."
"Miks sedasi?"
"Ma ju tunnen sind ja sinu kummalisi räigeid nalju! Ja pealegi täna sain tõmmata, rohkem ei tahaks..."
"Kahju!"

Ahjaa, ma ise istusin läpakaga sel ajal kodus, Tarbatust ligi 130 km kaugusel...