Kui möödunud sajanditest tänapäeva tulla, võib ühe nimetaja alla panna kindlasti asjade väiksemaks tegemised.
Eriti moes on need rätsepa-äris: kui pikad püksid põlveotsast kulunud, võetakse appi kas lapid ehk lapitakse auk kinni või võetakse tõhusamad võtted ette. Viimaste hulka kuuluvad teadagi käärid, mis on ühed räigemaid plekieemaldusvahendeid, kui keemilised ei taha tulemusi näidata.
Rätsepa-äri on ka üks tulusamaid bisnisse. Sisse ostetakse kangas kaaluga, läheb see juurdelõikaja manu, kes disaineri antud jooniste järgi üritab miskit välja lõigata väheste kadudeta. Kui võimalik, saab need siilud-viilud, mis muidu oli mõeldud prügikastikaubaks, ära kasutada, sokutades nood n.n. põnevate detailidena tasku vms. valmistamiseks näiteks käisele. Moeasi, mis teha!?
Vanasti olid naised sunnitud kandma pikki seelikuid, siis millaski 1950-datel algas lühemate seelikute võidukäik, mis kulmineeris miniseeliku-hullusena...
Või võtame ehitusevärgi: ega sauna ei ehitatud ju kohe uutest palkidest. Pigem juba vanast äraelanud palktarest. Kuna sauna sisekliima on tänu leilivõtmisele ja veega lödistamisele küllaltki niiske, siis esivanemad olid arvestanud tollega, kui uue palktare üles ehitasid ning võtsid vana elumaja koost lahti ja kasutasid neid palke tervisetempli püstipanekul.
Ka teistelt elualadelt võib ka miskit samalaadset tendentsi leida: ikka tehakse suuremast väiksem.
Mina üritasin siin vaikseltviisi vastuvoolu ujuda.
Aidas vedeles nõukogude-ajastust pärit tool - tooli ennast polnud ollagi, küll aga metallkarkass.
Minu mäletamist mööda oli sellisel toolil topeltrattad all, mis olid ära murtud või murdunud ja kadunud. Ise ma kahtlustan seda, et kui nimetet ese oli noor ja ilus, vehiti see lihtsalt sisse. Nagu tollal kombeks oli...
Asja juurde tagasi.
Avastasin garaažist poolikud punase ja musta värvi aerosoolpakendid. Asusin tegutsema: karkassilt hõõrusin terasharjaga rooste ja vana värvi maha ning katsin oma arust sobiva värvilahendusega. Puna-must nagu anarhismuse värvid...
Kui esimene värvikord parajasti kuivas, tuuseldasin aidas veidi ringi: seekord sattusin liimpuidust plaadile.
Riga pesumasina kaanest sai šabloon, mille järgi tõmbasin pliiatsiga joone ette. Tikksaega lõikasin ringikujulise laua.
Taldlihvijaga lihvisin plaadi enam-vähem siledaks. Harjaga eemaldasin peenikese tolmu ja pintsliga katsin linaõli baasil valmistatud värviga. Mahagoni tooni teine jäi.
Katsin parasjagu teise värvikorraga jala-osa ning avastasin, et tuleb üks viineeritükk juurde kruvida, siis ehk jääb laud ka loodi. Tsentreerisin jala enam-vähem paika ja kruvisin kaks kruvi külge. Kuna vanast ajast oli ka igasuguse paksusega vineere tallel, leidsin paraja jupi kiiresti.
Liivapaberiga hõõrusin suurema musta maha ning katsin mahagoni-värviga...
Edasine oli kökimöki - kruvid külge ja teine linaõlivärvikord peale.
Tulemus on siis selline universaalne tellitava kõrgusega pöörlev taburet-diivanilaud-serveerimislaud (kui rattad alla kruvida).
2 kommentaari:
Superlahe idee ju tõesti. Kui sa vihje andsid, ei kujutanud ette ka, mismoodi su töödeldud looming välja nägema hakkab, aga tulemus on igati viis :)
Kassu mäletab oma esimest arvutitooli, mis oli samasuguse karkassiga, selline käetugedega ja pehme direktoriasetäitjatool. Igavesti mõnus oli end sinna pessa kerra tõmmata ja näppudel klaveril käia lasta. Paraku on nimetet pelgupaik teadmata saatusega, ilmselt ammu juba toolide taevas. Vat praegu võtaks kätte ja teeks veidi plagiaati, ratastel ja tellitava kõrgusega kohvilaud kuluks ära küll :)
:D
A see direasetäitja tool peaks nagu olema gaasiamordiga. Kujutasin siin ette siukest olukorda, kus see tool oleks laud, täis küpsiseid ja kohvitasse, ning rüblikud päästavad hoovast gaasiamordi lahti... Enam ei päästa ka vandumine, kui kohvitassid kosmose poole teed jätkavad ja küpsisepuru lumena alla sajab.
Postita kommentaar