Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...

Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.

Ehk siis tonnaaž on saavutatud.

Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.

Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.

Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.

Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.

Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...

Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...

Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.

Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.

Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.

Järgmist peatükki aga siia ei tule.

Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

Aeg pudeneb käest

Mu päevad on küllaltki töised olnud, aga tulemust pole eriti näha.

Piltlikult mölisedes on see minu nikerdamine nagu rändrahnu asetamine kohevale vahukooretordile.

Ega see saunale peene kombinee traageldamine pole just meelelakkumine, mis puudutab põskede-palede-kraedesse.                                                                                                                                        Mõõda avad, otsi parajaid korralikke juppe, siis sae laius ja lõika parajaks ning puhasta vanast värvist. Seejärel briljantroheline värv detailidele peale, oodata kuni värv puutekuivaks muutub ja teine kiht mürkroheline vaap peale pintseldada. Teine kiht kuivab muide kiiremini millegipärast. Sobitad jupi paika, saad uut juppi mõõtma hakata ja jälle ringratast joosta nagu orav, rsk.

Seesinatine taaskasutamise värk on selline aeganõudev.   

Eriti kui sekka eksib vettinud isend – juba selle kuivamine nõuab oma ajalõivu.

Lisaks kõigele hajutavad tähelepanuvõime madallennul kihutavad aeroplaanid.

Viimaste suhtes pean ärr mainima, et tasemel sumbutid on neil võrreldes idanaabrite moosiriiulitega – müra on lääne omadel talutavam.

Poliitiline anekdoot

Imelik.

Iga kord, kui mulle satub silme ette peaminister, meenuvad millegipärast 1990ndate algul ilmunud trükised, mille osad illustratsioonid peaaegu Jürit kujutasidki.

Nõndasamuti meenuvad toonased anekdoodid.

Üks neist oli sihuke:

Egiptuses leiti hauakamber koos sarkofaagis muumiaga.

Tervest maailmast kokku voorinud egüptoloogid ja asjatundjad ei suutnud tuvastada, kes see vaarao oli.

Siis astusid ligi spetsialistid Nõukogude Liidust. Mõne tunni pärast teatati maailmale, et see on Ramses XII.

Kõik juubeldasid.

Kui esimene õhin vaibus, küsiti Nõukogude spetsialistidelt - Mille järgi nad sellele järeldusele tulid?

Üles tunnistas, raibe!

Teine meeldejäänu on seline:

Reagan oli visiidil Moskvas, kus ta palus luba külastada ühte suvalist tehast.

Gorbatšov oli küll kahtlev, aga ta siiski andis selle loa.

Astub siis Reagan tehasesse ja mis ta siis näeb: töölised istuvad, pudel käes ning masinad undavad täie tempoga.

Gorbatšovi piinlikku hetke nähes patsutab Reagan ta õlale ja ütleb – Meil valitsev klass samuti ei tööta!

...no meil osatakse ikke olematut jõulutunnet pekki keerata küll...

Mu vennatütar esitas jõulusöömaajal järsku ühe ootamatu küsimuse.

Et miks mul naist pole?

Ma küsisin vastu: Kes sinu arvates minuga koos peaks tahtma elama?

Tema omakorda vastu: sul oli ju keegi Terje-nimeline?

Ma ise küll ei mäleta, et mul keegi Terje nime kandev näitsik kunagi mu tutvusriingkonda  kuulunuks. 

Aga no mis ma oskasin kosta...

Valus hakkas, raisk, sest see oli valus küsimus, samas kui tema istus oma poisi kõrval õrritamaks mind. Mõtlesin juba seletama hakata, aga hoidsin suumulgu kinni - ei tahtnud jõulutunnet ärr rikkuda...

Hakkasin siis hoopis pinnima teiselt, et miks just see nimi tal meeles on, kuigi mina teadsin ähmaselt ühte Terjet Norramaalt, sedagi teleka vahendusel, sellenimeline meeskodanik oli ju sealne omaaegne suusakuulsus. Kriba netistaniotsingusse Terje Langli ja sa näed ise, kui mind ei usu.

Enivei...

Kui sa, kulla vennatütar, satud lugema seda sissekannet, sulle mõistmiseks, miks ma ikka veel vallaline olen, on viisaastakutagune lugu.

Kannab see pealkirja „Sisaliku jälg õhus”. 

Pole millestki erilist krihveldada.

Et vahepeal olla mingis bocki-õllelaadses majas mingisugune viletsusevahetus toimunud – hilbud heideti seljast ning need asendati hularõngastega, nagu Havai-stiilis pornopidu vastu suuremat talve.

Niigi segane munakollane vahetas selle puhul oma plokkeri-nimelises teenuses kasutajaliidest.

Ega ma taht ka parem olla ja läksin peast soojaks.

Toppisin oma kolba sügavkülmikusse ning keerasin gaasikraani lahti.

Et ma nüüd neid ridu kriban, tähendab see vaid üht – ei õnnestu mul mingi valemiga endale ots peale teha. Kunagi oli see enesetapp nii lihtsaks tehtud, et tuli vaid kustutada oma konto ja kõik rullus nagu Merlini malakaga saadud tagastamatusse somnambuuli.

Ilmselt oli gaasitrossis kärvand tiine rott trombiks ees.

Surmaisu kadus tükimaks ajaks kuskile – pole ma teisele otsa veel koperdanud.

Peksin vahepeal ühe siia sahkerdatud tooli laiali. 

Uus riie sai vanale vakstule peale saduldatud. 

Kuna õhkvedru, mis tooli õigel vajalikul kõrgusel hoiab, oli oma otsad andnud, siis panin istumiseplatsdarmi kõrgust hoidma plastikust kanalisatsioonitoru.

Kohalikku meediumitsirkust jälgides kerkib tahestahtmata külmast ülespaistetanud mõttejunn, kus jänkid võtavad käibele uue Las Vegase-stiilis kõnekäänaku – pennist võib saada trump.

Seda vaid juhul, kui trumpässale saadakse lasketiirus pihta.  

Kaugel ma olen?

Noh, et end veel mitte ärrkoolenuks tunnistada, tuleks mõni rida kirja panna.

Kuigi ilmavana seda praegu lubab, ei taha mu arunatuke koostööd teha.

Nõndavõrd äkki saabus seesinatine sügiseollus selsamal aastal, et võiks lausa üllatust larhvi külge lüües küsida: kas nõndanimetet eelmise aasta talv sai otsa?

Imelik ju – kaen oma käeselga ja äbarikke abaluid – no mitte ei saa aru, et suvi olnuks vahepeal – mu skeletti kattev nahk on justkui koolnukahvatu vahaga kaetud.

Võib-olla olengi elusalt palsameerituna ringi liikumas.

Väsitav on.

Üksi redelilt üles-alla turnides ja tööd tehes. Eriti, kui vasaku talla ja sääre vaheline kõõlusevalu tahab ülejäänud jala alt ärr tõmmata. Tohtri manu ei ole viitsinud minna...

Olen ennegi siin kuskil kunagi mainind, et ma ei tohigi tohtrite ettekriba perra kõrgustesse ronida, aga missa hing ikke hädaga ärr ei tee – see maja vuntsimine võtabki mult kõikse rohkem särtsu. Pole aega olnd ka omal lõuga ja ninaalust raseerida – vähemalt tatt ja ila ei ärrita nahka.

Aega võtab see ärklikorruse vahet turnimine küll hirmsat moodi, aga mulle paistab küll sedamoodi, et tulemus on vähemalt mittehäbenetav. Teised on nädala sees pikka rubla jahtimas, ma ei tihkagi neid nädalavahetustel appi kutsuda, sest tööinimeseloom peab ka millaski välja puhkama.

Panin isegi vaikselt tärmini paika – selle nädala lõpuks peab välisviimistlustöö olema ühel pool. Kui reaalseks see kujuneb, on juba omaette ooper. Selle kuu sees tahtis õepoeg minu ja mönkri abi ja kuu lõpus on onupojal suur plaan teha oma metsas kuusenoorendike päästmine ahistava umbrohu küüsist.

Seejärel tuleb esikut veidi lappida, sest sai ühtlasi ka välisuks välja vahetatud ja kuna vana sissepääs oli veidi pikem tänu lengipealsele inetule aknale, siis nüüd on see vähemalt ärr likvideeritud.

Mõtlemine muutub ka aeglasemaks.

Endal hakkab hirm krae vahel taaruma.

Ükspäev heitsin pilgu külateele – üks masin tuli ja jäi värava taha pidama. Mõned minutid ta seisis seal ja keeras otsa ringi ning läks tuldud teed tagasi.

Kurat seda nüüd teab, kas tuli imetlema või on oodata lausa tööpakkumist?

Pilti ma ei tee enne, kui kõik valmis on... 

Raisakulli teadusööbik

Igasuguseid veidraid mõtteid kipub Raisakulli kolbasisene tootma.

Näituseks ei andnud sugugi asu küsimus – kui pikk on unenägu? 

Kas see on ka piklik ja lapik? 

Või hoopis ... äravajunud?

Igatahes tahtis Raisakull sellesse selgust saada ning haaras õhtul enne koikusse suundumist mõõdulindi ka ligi, esialgu küll 5 meetrise. 

Kui tollest oleks väheks jäänd, jõuab ka 25 meetrisega unenägelus ärr mõõta.

Tulemuseks sai Raisakull kirvemeetodil napi tosinajagu sentimeetreid und. 

See aga on padjast mõõdetud pluss kolba väärtus, sest kui peakolu kaelalihaste survel antigravitatsiooni teostab ja ületab kriitilise tsooni, on unemull lõhkenud ning peakolu sisu on ärkvelstaadiumis.

Uue unemulli sepitsemine on juba teine elik kõrgema matemaatika/füüsika/keemia teema – sõltuvalt indiviidi isiklikust rahulolust jäädakse uute unenägude universiumite kütkesse ajaga mõnest sekundist kuni mitme tunni vähkremise järel, mil ollakse väsinud mõttetust kalorite põletamisest. Kuna Raisakullil pole kõrgharidust tõendavat okustaati ette näidata, siis ta sel teemal eriti ei mölise.

Loodetavasti on nüüd mingisugune libanoobeli auhind ootel...

Ahjaa, meelde tuli.

Vaatasin korra külmkapi sisu – sääl oli natuke keedetud makarone ja muna, paar tuhlit, paar juustuviilu, hakitud sibulat ning suitsusingiviilakas.

Mõtlesin, mida neist kokku annab keerata?

Ajasin veekannu tööle, võtsin ülalmainitud osad ja hakkisin need peeneks. Selleks ajaks kui vesi kees, oli mul kõik see hakitu ilusti kausis segamini. Kõikse peale raputasin puljongipulbrit ja viiepiprasegu. Edasi polnud muud, kui keev vesi peale ning peale segamist asetasin tassi kausile peale. Viis minutit vast oli tõmmanud ning segasin veelkord kõik selle läbi. Siis meenus, et külmikuukse taskus on kets-uppi nimeline punast värvi mögin, lisasin ka seda manuliseks. 

Soovisin seejärel endale hääd isu ja helpisin kogu selle supi ärr.

Peab mainima, üsna maitsev oli teine hoolimata soola vähesusest.  

Kümme aastat ja tuhat?

Kuskil selle aasta sees jooksis rahvusringhäälingu eetris mingisugune Tõusva Päikese Maa joonisfilm täiskasunutele, misse jutustas legendaarse Mitsu Zero loojast.

Vaat säält jäi meelde üks lausung, mis jäi mind väheke painama.

Ma võin eksida sõnastuses, kuid mõte oli säänne, et kümme aastat on loominguline idu kõikse viljakam.

Üha enam pean ma tõdema oma skeletti katval ürbil selle väite toimimises.

Kümne või tosina aasta eest olid mul esimesed katsetused raalikribanduses, esiti ÖöHulkuri Peldikutapeedil, siis olin väikese jupikese aega Tsoonis, nüüd pikemalt Bloggeris.

Kui te heidate siinse plooga arhiivi oma raskevõitu pilgu, siis näete, et ega palju puudu jää kümmeaastakust.

Nüüd aga tunnen millegipärast, et ma pean edasi liikuma – vaikivate hvilosoohvide maile.

Eestlasele kohaselt – alul ei saa vedama, pärast pidama – otsustasin enne veel tuhandenda postituseni jõuda ning oma ajusüldist välja pressida siinse plooga jaoks veel kuskil sajakümne peatüki jagu kribaoopuseid.

Kuigi tuleb tõdeda, et mu ploogade „Anarhia Raisakulli rõveduses” ja „Tuulekaer” kahepeale kokku on tänase seisuga tuhat loomingulist peatükki juba olemas.  

Paar päeva...

... tagasi võtsin ühe kirjaneitsi sünna puhul mehise punnsuutäie viskit sisse ning haukasin bitteri 70protsendilist sokulaadi peale. Okulaarid millegipärast aga edastasid kolbasisesele süldile, et 70 aasta juubeli Aadu, kelle jüngrid ka salamisi samal päeval tähtpäeva pidasivad, nimeline sokulaad oli...

Kurat, see jääbki vast küll tükiks ajaks viimaseks võtmiseks.

Üldiselt laon siin endiselt puid riita.

Natikese aja eest lasi taevas vähe peenikest paksu, ehk teisisõnu müristas veidi, aga särtsu elik välku ma veel ei näinud. 

Nüüd tõusis tuul ka lõpuks ülesse, muidu põõnab teine nõnda terve päeva maha. 

Maniküürija

Ma ei tea, sest pole kuulnud, et keegi tõlgendaks tavalisi ametinimesid ringi.

Umbes nii nagu ma kunagi kribasin, kui tohtreid taga ajasin, no nii viis-kuus aastat tagasi.

Noh, üks sõna, mis lambist pähe kargas.

Teate ju küll - see, kes küüniste eest hea seisab, kannab ametinimetust maniküürija.

Ma ei ole küll elukutseline sõnamääraja, kuid siin on nimekujuga totaalselt mööda pandud.

Kõlaliselt peaks juba meil olema ametlikult taunitava tegevusena, mida korravalvurid aastaid likvideerida üritavad, aga tulutult.

Maniküürija on lihttööline, kes peseb sõna otseses mõttes raha.

P.S.
Lisan veel ühe mõttekäigu samal teemal - vanasti öeldi küüru kohta sepik, siis järelikult sildi "Maniküür" all küpsetatakse erilist kondiitritoodet nimega rahasepik. 

Inimkond on haige

Eriti tuu osa, kes tegeleb mingisuguse spordialaga. 

Tänapäeva niinimetet "nutihullus" oma aktiivmonitoridega ja rakendustega soodustab selle süvenemist veelgi. 

...oh kiirus
peatu viivuks...

Mulle sattus hiljuti kätte üks vana Spordileht aastast '85, kus vana-aasta kombel tuuakse karikatuuride nahas muhe muie näole. Allpool kirjeldatud sirgelduse autoriks oli keegi nooruke Vahur Kersna.

Kaks vanameest, ütleme nii – üks kojamees luuaga ja teine tudisev majaomanik kepi najal, kaevad tänaval jooksvat dressides kodanikku. 

Kojamees ühmab, näidates pöidlaga jooksja poole: „On teine ikka vist väga haige – muudkui tervisejookseb ja tervisejookseb...”  

Joon peale

Üks sõber oli ostnud pudeli kanget kraami.

60 kraadi peaks laiatarbekundede jaoks olema klass kõrgem, kui nood ise asetsevad oma soorokikangusega ja alla selle madalamal astmel.

Vaat siis, sõbra 60kraadine austria sisemaa rumm elik saksa keeli "inländer rum" kandis kuulu järgi nimepoolest hortS.

Põhjusmõtteliselt hortSil on lehk olemas ja üpris mõnus mõne arvates, aga kui manustama hakatakse, siis pole sedasamust haisu suulael eriti tundagi, sest kõik see aroom kaob millegipärast kanguse sisse ärr. Minu 80 kraadisel tuu niimoodi on – võib-olla 60ne annab rohkemat mekki välja.

Ma siis olen katsetanud küll üht, küll teist võtet, et saaks mingigi maigu suhu jäetud...

Lahjendada mingisuguse peerumulliveega või limonaadiga ka ei tahtnud. 

Igatahes leidsin, et Müntoni sidrunimaitselised pastillid on küllalt head – vitamiinid kirja järgi sees ja puha.

Niisiis, järgnev retsept kokteili segamiseks ei vaja midagi peale müntonipaki ja hortSipudeli. Mõlemad saab poest kätte põhjusmõtteliselt sama leti mant.

Võtad paar kollast klaaskommi ja pistad need seedekulgla stardiplatsi, lutsutad väheke ensüümidega elik süljega hapuka meki suulakke. Tuleb meeles pidada, et sidrunimaitselist sülge alla ei neela. Siis korgid pudeli lahti ning täidad sellesama korgi sisse pool korki seda va märjukest. Selleks ajaks on süljega segatud sidrunimekk tunda olema ja kummutad korgist rahulikult selle hortSi suhu. Järgmine samm on keelega segada kogu tuu kompott suus sassi ja nautida uut mekiaktsenti.

Lihtne?

Nagu eelpool öeldud - ei mingit pitsi-pokaali-klaasimäärimist...

P.S. Peab vast jaanuari joonuariks nimetatama, muud pole kui joon alla ja joon peale...

Kribamisemasin

Ostsin nädal tagasi endale uue kribamisemasina.

Rebuõngitseja tüüp teine – rebufishing või midagi sarnast.

Millegipärast jäi mulle silma Dell Latitude E6410, mis haises veidi roiskunud läti kana akna järgi, kuid aru saades kapitaalsest veast, oli nüüdseks peale pandud enne uuele ringile paiskamist „maagiline seitse”.

Imelikud on küll raalimüüjad – mainivad ärr küll, uhkusenoot hääles värisevalt nagu lamba mökitus, et vinn seitse jooksutab masinat, aga seda ei osanud konkreetselt ütelda, kas masinas sitsib pisipehme UEFI-leiutis, kui jah, siis kuidas see teovõimetuks muuta. 

Nõnda et ma pidin ühe väiksema loengu pidama sel teemal. 

Lõpuks küsisivad, arusaamatu ilme larhvis kinni, milleks see juehvi kinnikeeramine vajalik peaks olema?

Ma rehmasin selle peale käega ja ühmasin suunukast, et järgmine vinn pidi olema puhas nuhkvara, mille kasutamisel ei saa raaliomanik ühtegi käiku oma teada jätta – kõik andmed, mis sisestatakse raali, on samal hetkel ka serverites, seda muidugi võrgu olemasolemisel. Panga ja muud paroolid sealhulgas. hullem on ees siis, kui mingi kolmas osapool murrab läbi tulemüüridest ja saab oma käsutusse kogu teie isikut puutuva andmevaranduse, et hakkabki näiteks sinuna või hoopis sinuna igasugu pättusi sooritama...
Lisaks eelnevale, kui juhtub keegi teie raalides poolkogemata kasutama mingit plaati mingil suvisel õhtupoolikul, kus te grillite vorsti, joote õltsi ja naudite sellesamaselt plaadilt mingit üliägedat muusikapala, siis lendavad Uduste-rotikambad suure kimaga kohale ning nõuavad teilt autoriseerimata esitamise eest räiget pappi...

Novot selline on tulevik!

Aga mina minimeerin noid riske – mädase vinni pigistan ärr tühjaks ja tupsutan alkoholiga nigu teismeline ning istutan steriliseeritud kohale tsiviliseeritud kombel pingviinilise.

Kae, te juhmakad inimeseloomad, vaat sellepärast ma küsisin teilt selle kohta, millele peaks iga kasutatud raali müüjad oskama elementaarselt vastata – kas BIOSest annab UEFI välja lülitada?

Kas aga raalimüüjad mu möla viitsisid ikka lõpuni kuulata, on iseasi.

Aga ärr ma selle massina tõin.

Kodus larhvitsesin veits toda kurikuulsat seitset, siis otsustasin hoopis Mageia4 peale istutada, misse uuendas minu nõusolekul end Mageia5-ks, kuna vanema toetus lõppes hiljaaegu ärr.
Esialgu küll tegin partitsiooni pooleks, hiljem on aega küll täielikult kogu kõvakettatäius Antarktikaks muundada.

Eile siis märkasin, et ega see aeg kaugel olegi – juba on vinni kümne ikoon platsis, esiti küll süsteemiuuendusena tegumireal. Juhul, kui ma nüüd selle seitsmega netti lähen, siis äkitse uuendab peale seda kümnele ärr, ilma minu käest nõusolekut küsimata.

Raisk, ma röögin.

Aga selle vastu on Dellil rohi – traadita sideme riistvaraline lüliti, mis tarkvaraliselt ei tohiks nagu toimida...

Panen siis kribamisemasina strateegilised andmed ka kirja enne, kui need kleebiselt ärr kuluva.

Dell Latitude E6410

Intel Core i3-370M @ 2,40 MHz

4GB DDR3 / 250 GB 5400 RPM HDD

Intel HD Graphics kuni 1696MB

1280x800 14,1” LED

DVD-RW / 4 x USB / eSATA

VGA / DP / LAN / WiFi / FW / FP / SD / EC

ID-lugeja / ALS

Windows 7 Home Premium

Nagu näete, pole siin sinihammast, aga millegipärast on siin "kitsede" abivahend - sõrmejälje lugeja. Mille ma elektrikuteibiga kinni katsin. 

Ma ei ole surnud, vaid ma magan siin.

Paar umbes siukese sõnastusega hauaplaati jäi mulle eila silma, kui kalmistul peale lehtede riisumist veidi aega parajaks tegin ning kondasin platside vahel.

Kui mõtlema hakata, siis oli vist tuu sõnarida elavatele trööstiks, kuid pea kolmveerandi sajandit hiljem võtab kirjapandu veidi kõhedaks küll.

Eriti tänapäevasel hullusel ja narrusel, kus üritatakse maktida sõnasõnalt kirjapandud teksti, kuigi algsel kujul oli see nagu rohkem kujundlikumalt väljendatud – mingisuguse müütilise messiase saabumise peale pidavat toimuma miskine ülestõusmine, mida on kultiveeritud inimkonna ajukäärudesse üle kahe tuhande aasta.

Minu vildakas mõtlemine millegipärast seostab selle ürituse kui kondikubude ülestõusuna. Silme ees voolab filmilindina seguna kahest kassahitist – esimene film Kariibi mere piraatidesaagast ja „Kloonide rünnak” Tähesõdadest. Millegipärast olen kolm paari helisummutavaid klappe üksteise peale oma kuulmislokaatoritele asetanud ning pelgan sedasamust kurdistavat kondiklõbinat.

Ma ei imestaks kui keegi matab oma lähedase elusast peast maha ja paneb kivina kaasavara manuliseks ülalmainitud sõnastuse.

Taaskasutuse hõlbustamine

Kui Tapa Linnahaigla omal ajal Amblast vehkat tegi, jäi enamus Wehrmachti hospitaliinventarist lihtsalt laokile. Ilmselt tollest või veidi hilisemast ajast, kui Amblast üldse haigemajateenus ärr kaotati, jõudis üks kokkupandav reformvoodi meile, mine sa võta kinni, millisel teel – vehiti sisse, osteti või lausa pakuti ilma tasuta, et kuule ole nüüd hea inime, vii see asi siit minema – pole kelleltki ka enam küsida. 

Kuna asi eriti ruumi ei võtagi, jalad tõmmatakse ju kõhu alla, siis elumaja pööningul ta aastaid vedeleski, ja samas ka raskust tal eriti polegi, saigi põhiliselt liivasõelumisseks tarvitatud – poolteisemeetri pikkune laud nagu hoidis ta enamvähem paigas.

Sai siis uus ülesanne talle määratud sel ajal, kui liivasõelumist ei ole plaaniski.

Eelmistel aastatel sai voodil sibulaid kuivatatud, aga põhimõtteliselt oli siis tegu igahommikuse laotamise ja õhtul kokkukorjamisega, misse meenutab turul olemist. Sel aastal aga mõtlesin automatiseerida oma tegevust, et ei peaks sibulaid hommikuti kärult voodile laotama ja õhtuti jälle kärru tagasi tõstma...

Lammutasin kevadel kunagi isetehtud sõnnikukäru laiali.

Seisid need rattad niisama võlli otsas, kuni õige aeg kätte saabub. Siis millaski suve algupoole monteerisin sinna võllile vana hobukultivaatori, mis taheti aastaid tagasi emexisse viia, mille ma edukalt kõrvale nihverasin, rattavõllikronsteinid.

Nüüd oli aeg küps selleks, et see hospitalivoodi rattad alla saaks. Selleks oli vaja kahte kahe-ja-poolemeetripikkust kergemat sorti torusid, milled ma laudalakast alla toimetasin.

Mis nüüd viga igal hommikul sibulaid päikse kätte päevitama kärutada.

Hõõrun katust läikima

Käis mul külas üks.

Ajas pea kuklasse ja küsis, mida ma sinna üles olen ärr kaotanud?

Ma olin turnimisega nii ametis, et polnud mahti pikemalt möliseda ja vastasin – et pesen oma roostes plekkkatust hvairi ja kokakoola seguga, tulemus peaks olema kõrval nähtav. Eks ole ilusam?

Kas külainime uskuma jäi, pole eriti minu mure.

Üldiselt ma sellist tööd ei tohigi teha, kuna tohtrid on ärr keelanud head kuulmist ja head tasakaalu nõudvad tegevused, aga häda ajab ka mustlashärra kaevu sittuma. Nagu kümmekond aastat tagasi alevis juhtuski – ehitanud mustlased kaevurakkele peldiku ümber ja käinud seal asjal. Maakonna saitungimehed käisivad ka toona seda lugu kajastamas. 

Nüüd saab mul olema vähemalt hõbedavärvi katus, kuldse ostuks nappis raha. 

Kõikse hullem oli verandakatuse peal turnimine ning värvimine, see raip võttis pea kaks päeva aega ja kõige rohkem jõudu ärr. Õhtuks olivad turjalihased nii pinges ja valusad, nagu oleksin kaelaga tööd teinud. 

Teine katusepool ootab aga värvimist. Seda kõrvetavas kustikuu päikeselõõsas...

Kuna naabrimees kasvatab oma maadel ohakapõldu, siis tundub mulle vähemalt küll, et saan lisaks katuse ülevõõpamisele jummelist tasuta kasuka. Sel talvel vast kütet rohkem ei kulu, hoolimata norrakate ja rootslaste ennustusele - pikk ja külm talv on tulekul. 

Hooaeg avatud

Täna avasin oma kondiaurumasinaga väntamise hooaja, sõites ühtlasi maha 10 kilomeetrit. Võinuks eile selle universumi tähtsusetult väga tähtsa toiminguga ühele poole saada, aga ju mul mingid promillid keres aurasid, et ei viitsinud nagu riigile trahvi maksma hakata - sinivalged liikusivad siinkandis üsna usinasti.
Täna võtsin enne minekut reispassiks ühe perestroika-aegse anekdoodi hinge alla.
"Isa, miks sa täna rohelise tulega tänavat ületad?" küsib poeg üllatunult. 
 "Vaata pojake, miilits on ohtlikult lähedal!" 

 Aga et tühisõitu ei oleks, selleks sidusin kümneliitrise kanistri pakikale.

Väljalõiked Rakvere Raipe veergudelt enne tuleroaks saamist.

Slõugan:
Tavamõistusele on käsitamatu ameeriklaste käsitlus araablaste pommikäsitsusest.

Tsitaat:  
"Parim aeg Kuud vaadelda. Tavaliselt on Kuu kaugus Maast keskmiselt 380 - 381 kilomeetrit. Nüüd on Kuu aga 20 000 kilomeetri võrra lähemal" 
SL Õhtuleht, filosoof, kes kutsus neljapäeva öösel kuud vaatama.

Rakvere Raibe, 23. juuli 2005

Tsitaat

Alljärgnev on pätsatud 14 aasta taguse Rakvere Raipe veergudelt:

HELISTA KOHE!

Kes peeretab torusse kõige tõepärasemalt, saab kasti hernesuppi!

Hällõu!


Tänapäeval on poliitkorrektsus ja muu siuke jura pannud ilmselt põntsu ka Virumaa Teataja huumorilisale Rakvere Raipele - no ei ole enam nii häid ütlemisi, et ajaks laginal naerma.