Peenramaatükid sai tänase seisuga labidaga ümber keeratud.
Ikka ja jälle liikusid mõtted loetud raamatule, mille tiitellehel seisis „Äraneetud aukoht“.
Kuigi raamat kubises õigekirjavigadest, ei hakanud ma nendest suurt pidama.
Mõte selles, et hirmul on suured silmad, seda ka akadeemikute seas, kes seal esindatud olivad.
Oli siis vaja sellist sõnavahtu vaja? Autor võinuks üheainsa lause kirjutada...
See selleks.
Ajusopist keerles välja ammuloetud reportaaž Moskva metroos elavatest koerasuurustest rottidest, kes üheainsa hammustusega lõikasid läbi elektrikaablid, mis kulgesid mööda tunneleid. Nendesamuste mutanteerunud loomade arvu vähendamiseks oli loodud Moskva linnavalitsuse poolt erirühm, kelle ülesandeks oli rottide maha nottimine...Tõsi, tol ajal võeti see lugu tõe pähe, sest glasnost tegi jõudsaid samme.
Nii nagu rahvas rääkis, oli reportaaž vähendanud metroosõitjate hulka drastiliselt.
Mõni kuu hiljem selgus kogu tõde: teadlased ütlesid, see ei saa olla võimalik.
Moskva leht, kus see jutt esimest korda ilmus, teatas, et lugejate meelitamiseks mõeldi see lugu välja.
Minupoolne sügav kummardus: see oli nii ehedalt kirja pandud. Isegi Roger Zelazny ei osanuks paremini, Stanislav Lemist rääkimata...
Kunagi kartsin puugihammustust.
Juba lapsest saati käisin mööda ambulatooriume. Seal oli ooteruumides ja mõningates kohtades ka arstikabinettides suured-suured plakatid, kus kirjas: Hoidu puugihammustusest!
Sattusin hiljem lugema puugist kui putukast ja suhtumine hoopis teine.
Muidugi, paanikasse ma ei läinud, kui paar korda on puuk mulle külge kruvinud. Ebameeldiv tunne oli küll, ega ometi ma nakatunud ole? Puukentsefaliiti või borrelioosi? Mõlemad ilusad nimed, eks ole?
Aga ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar