Mitte, et mul mingit „poolt või vastu“ tunnet oleks.
Pigem suhtun negatiivselt nii Aadu kui ka Joosepi tegudesse.
Mõlemad on ühed massimõrtsukad.
Pärast kaebleme, et miks maailm vaatab meile viltu, kui relva-ss-ile kive püstitatakse.
Ida poolt näidatakse näpuga, et meie oleme liialt natsilembesed, millele aplodeerib oma igikestvate laitustega „jumala äravalitud“ rahvakild, mis on araablastega ümbritsetud.
Ma ei tahaks olla paranoiline.
Mulle tundub, et Moskva otsib järgmist pindu Kremli persest.
Selleks võib osutuda jällegi väikene Eesti.
Piisab, kui juhtida tähelepanu meie maa „juhtiva päevalehe“ veerule, ning asi klaar.
Kes seda siis küsib, mis asjaoludel enam ja kas üldse belglased kotivad?
Miks Kremlil oleks vaja pisipiiririiki okupeerida?
Ja kas lõunanaabrid tulevad NATO egiidi all meile appi?
Vaevalt küll, sest neil on piirilepped sõlmitud ja ratifitseeritud.
Meil pole ratifitseerimiskirjugi vahetet.
Seda enam, Kreml rebis demonstratiivselt need katki – neil oli ettekäänet vaja, et näidata, mida nad meist arvavad.
Siiski, miks oleks vaja meid okupeerida?
Juhul, kui Soome ütleb torujuhtmele ära, on hea siinset „viiendat kolonni“ üles ärritada.
Ning selle järel nõuda Vene „rahuvalvevägede“ sissetoomist.
Edasine on Lõuna-Osseetia stsenaariumi kordamine üks-ühele.
Kuskilt otsast tuleb ju gaasi eksportida – selleks pannakse meie rahvas orjastavate tingimuste ähvardusel valiku ette: kas Eesti majandusvööndis torud versus Ida-Virumaast suu puhtaks.
Esimesel valikul säilitame küll Eesti territoriaalse terviku, kuid riigikeelestaatuseks saab ka vene keel, samas saab Kreml ikka ja jälle santažeerida.
Teisel võimalusel oleme ilma eestlaste enda juurutet põlevkivienergeetikast.
See tähendab elektrihinna tõusu, mis omakorda viib meie majanduse üleilma-konkurentsist välja.
Ja Kremli-sõltuvusse suurenemise...
Millise tee valime?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar