Üks hiljutine vestlus tuli meelde...

Kord vestlesin netiavarustes oma koolivennaga.
Ma olen küsinud talt, kui ta „Tere“ ütleb ja seejärel hakkab oma sõnumit edasi trükkima: „Mis mureks?“
See „Mis mureks?“ on ta siiski nii hellaks teinud, et tal pidi sel ajal vererõhk lakke hüppama, nagu teadjam rahvas teadis rääkida.
Vastuseks olen saanud temale tüüpilise „Rahamure“.
Viimasel ajal on tal ilmselt väga hästi läinud, kuna ühmatakse: „Pole muret!“

Niisiis ühel päeval pakkusin talle tööd.
Aga hoiatasin seejärel, et raha ta selle töö eest ei saa, küll aga kulda.
Võtku aga kõik. Minu poolt on labidas ja kühvel, tema poolt oleks kohver, teate küll, see ratastega Samsonite.
Avaldasin küll kahtlust - ühte kohvrisse ei mahtuvat see kuld äragi - siis oli varmas vastus - temal kolm sellist kohvrit kodus, viimati sai neid kasutada pooleaastasel Meerikamaa reisil.
Küsisin ka seda - millega ta kulla ära veab? - kui vastuseks torgati - tal transpordibuss olemas.

Üksikasju pidime veel täpsustama.
Jutt siis oli kullakambri tühjendusest, tema aga mõtles tõemeeli - pangarööv seisab ees.