Viimane unenägu

Jõudsime üleeile kolmekesi Kahekümne viida manu.
Nood olid paksu hallitusega kaetud, et võtsime nõuks paar suunda ära puhastada.
Kiskusime maast juba sammalt, kui Häpiendile torkas pähe, et hallitus ei ole muud kui seened: "Kirevase päralt, pole ammu seenesousti saanud!"
Tuli tunnistada, et minu ammune bioloogiatunnist teadmiste eest saadud hinne ei vastanud tegelikkusele. Sellal, kui teised kuulasid, suud ammuli, õpetajahärra loenguid, olin mina vist ainuke, kes luges riigivõimuvastast kirjandust. Muidugi mõista auditooriumi tagumises pingis. Paraku olin ka ainuke, keda pea iga teises tunnis kantsli ette vastama kutsuti. Oma lonkava loogika kohaselt ja vanemate inimesete jutte meelde tuletades, olin pea igast, ka sitasest, olukorrast välja vingerdanud.
Häpiend avas oma kulunud liigendnoa ning hakkas kraapima ühte viita. Komarova keeras abivalmilt oma sonimütsi alla.
Arvestasime, et õhtul saame seenesousti. Pole pea nädal aega tahedamat kehakinnitust saanud.
Õlisegust vett saime maasse kaevatud allikast.
Minu ja Häpiendi kohuseks oli korjata roikaid, mis vedelesid siin-seal maas laiali, lõkke jaoks, kui Komarova seeni üritas puhastada, mis näis täiesti mõttetu tegevus olevat.
Lõkke ääres vahetasime vähe sõnu, kui Häpiend järsku, pilk kaugusesse suunatuna, laululugu üles võttis:
„...põhjala kaamose valgel
üle võitude ja kaotust'
ürgse viha algeil
selgub meie saatus
sääl nutab irevil hambul
kurjus õuduste kuubis
käes verine bambus
tal nimeks on arzuubin...“
Ausalt öelda – ega me sousti ei söönud. Söögiisu läks ära, kui tökatitaolist tintjat massi silmitsesime.
Küll aga Häpiend oli ülejäänud seentest ennast korralikult pilve suitsetanud. Nii ta viida najal istuski, silmad pahupidi peas, totakalt irvitades...
Kuupaistes oli Häpiendi sliiplarhv võikaim vaatepilt, mis minu silmad kunagi näinud.
Asja plussiks oli vast see, et hoidis eemale klähvivaid rotisuurusi nahkhiiri.
Hommikuks, kui päike idakaarest vaevaliselt kõrgesse taevasse kerkis, polnud Häpiend oma asukohta muutnud.
Komarova müksas teist veidi: „Äratus!“
Häpiend ei teinud teist nägugi ja vajus külili.
„Surnud teine,“ tuvastasin mina tasa häälitsedes, „Oli nüüd seda vaja?“
„Njaah, elavaim ta olla ei saa.“ nõustus Komarova minuga, kui hoidis kolm sõrme paar minutit Häpiendi tuiksoonel, kus eelmisel päeval veel tuksles vaevumärgatav pulss.
„Mis edasi?“ Vaikida polnud enam mõtet.
„Kes ta üldse oligi?“ Komarova nägu väljendas küsiva väärtusega nõutust.
Kergitasin kulme.
„Ma ei küsinud, nii nagu ma sinu taustast suurt ei pea. Mida vähem me üksteise kohta teame, seda parem.“
Mõtlesin viivu ning jätkasin: „Minuga liitus ta nädal tagasi. Väitis enda olevat Häpiend. Pidi nagu põlismaalane olema.“
Komarova vaatas nüüd teravama pilguga kööksus keha, mõtles veidi ja raputas pead...

...Viis tundi hiljem jõudsid kaks pagejat kõrbeplatoole.
Kõikjal, kuhu silm ka ei ulatunud, oli üks paksust õhust virvendav tasane väli. Kuivast maapinnast aurustas ergav päike tuhkkuivusest hoolimata veeauru.
Oli vaid aja küsimus, kui kahe võõra tee siia jõuab. Tagasiteed sealt kõrbest enam polnud.
Hoides teineteise käest kinni, liikusid nad edasi. Niikaua, kui jalg kandis - pikem oma raske sammuga ja lühem nõtkelt kerge kõnnakuga.
Varjud pikenesid iga sammuga, mis muutusid üha töntsimaks. Kuni talumatu kuumus niitis nad olematusse...

Impeeriumi Päästesalk leidis ülejärgnenud ööl kauge kõrbekraatri, mille tekitas tuhatkond aastat tagasi alla kukkunud taevakeha, põhjast kaks päikesepistest segi pööranud võõrast, kes sonisid midagi viimasest unenäost.
Ja selle õnnelikust lõpust...