Kõrvad said täna puhata, võrreldes reedega...

Alustan sellest, et reedel kuulutasin ette, et meite koondis saab kaela.

Enne reedeõdagulist kohtumist oli Eestimaine meedia täis nagu jota – muud ei kuulnud kui vutiteemalisi lällamisi, mida tuli niigut Vändrast saelaudu.
Mu kõrvad tilkusivad pasast sitavett välja.
Küla pääl telku ees kaesin esimese väravani viivat tabamust, ütlesin et mina rohkem ei vaata, mul teatavasti kuri silm.

Arvestades meie rahvakillu hulka ja uehva/hvihva nimelise organisatsiooni korruptiivsust, on selge, et kõik panustatakse vaatajaarvu peale.
Raha ei haise, või kuidas?

Armeenlased oleksid pidanud iirlaste asemel mängima – seda puhtsportlikust võtmes.
Aga vaat, kohtuniku tegevus viis hoopis kalkunimaa rahva edesi.
Seda enam, kui ememmi aegu kuked tegid sohki kalkunite vastu.

Seda enam tunnustan Trappatooni nimelist persooni, kes ütles otse välja, et kohtuniku tegevus aitas neil suure sammu edasi.
Kui tal ainult jätkunuks mehisust kuulutada, et tänu kohtunikule tema ei saa seda tulemust 0:4 õigeks pidada ja nõuaks kordusmängu.

Kõik hoovad aga on paraku korraldava suurorganisatsiooni käes.

Et eestlased liig kõvasti lärmama ei hakkaks, nagu armeenlased protestisid, siis maksti ilmselt meite vutiliidule väheke nutsu kompensatsiooniks.
Seni oleme vait ja laseme lääne „demokraatlikul“ organil igale poole nussida.
Demokraatia on enamuse võim – iirlasi on arvuliselt rohkem kui eestlasi.

Aga hämmastav – täna raadiumit kuulates ei röögita eriti vutist...