Priiküüt

Marukohin väljas ei tahtnud oma vaibumise märke näidata.
Odu taipas seda alles nüüd, kui oli üritanud tundide viisi kätega kõrvu katta.
Käed olid väsinud peahoidmisest, mil ta nautis täielikku vaikust, kuni kõrvad andsid monotoonse undamisega märku, et vajavad veidiks ajaks õhku.
Odu oli peale seda tundnud jahedust, mis pani õlgu väristama.
Ümbritsevad tumehallid seinad võimendasid jaheduse tunnet veelgi, et mees keeras end põrandal kerra.
Lõpuks ei kannatanud ta seda kõike välja ning hakkas soiguma.
Seinad kuulasid süngelt vaikides.
Odu lõpetas soigumise niisama äkki kui oli alustanud.
Ta lebas vaikides, silmad pahupidi peas ja huulenurgas asuvat vahtu raskelt välja hingates.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...
Silmad otsisid ruumist pidepunkti, millest kinni haarata.
Odu tõusis vaevaliselt hingeldades istukile.
Ta pea lõhkus valutada, jalad ei kuulanud sõna, kuid Odu tahe oli valust üle.
Mitme katse ebaõnnestumise järel jäi Odu lõpuks jalgele.
Nüüd märkas Odu, et ennistine kuubikong, kus ta viibis, on uued mõõtmed võtnud.
Ainult seinad olid hallid ja tummad.
Kuid siiski oli kaugemas nurgas tajutav kutsuv kuma, kuhu Odu uudishimust ajendatuna juba lonkas.
Pikk oli see tee Odu jaoks, kuid sisimas juba mees teadis, et annab see valguskuma tema küsimustele vastused.
Poolel teel tajus Odu, et teda jälgivad mitmed silmad.
See aeglustas tema tuhinat edasi liikuda.
Ta pööras pead paremale ja vasakule.
Odu pani tähele, et hallidel seintel oli süvistatud kriipsud ja ringid kõikvõimalikes variatsioonides.
Tõstes pilku veidi ülespoole, nägi ta maale, mis seintesse graveeritud.
See pani Odu mõtlema.
Odu seisatas korraks.
Väga elusad paistsid kujutatud, kuid nende silmad...
Neis silmades oli midagi, mis Odule külmavärinaid tekitasid.
Ta seisatas.
Odu oli teelahkmel.
Ta vaatas tagasi, tuldud teed – see oli pime, eemaletõukavate mälestustega, kuid tuttav.
Pöörates pea vastupidises suunas – valgusekuma, kuid tundmatu.
Odu oli hetkelises segaduses.
Sellest sai ta üle vaikivaid seinu vaadates – need olid külmad, kõrgid ja hallid.
Otsus oli tehtud.
Minema siit!
Helendus kasvas iga läbitud sammupikkusega.

Külmad seinad vaikisid endiselt.
Nende hallid silmad olid endiselt kõrkust täis.
Loodu otsuses ei tohtinud kahelda.
Odu vaatas tagasi.
Ta silmas vaid ühte silmapaari, mis sooja vaatega teda jälgis.
Odu soovis korraks tagasi pöörduda – ta tundis hinges seletamatut kutset – kuid nüüd oli ta ette tekkinud nähtamatu sein.
Ta võttis hoogu, et purustada see oma keha raskusega.
Nii nagu ta varem oli seda teinud ja ikka leidis ta end samasuguses hallis kuubis, kus ta enne viibis.
Prantsatades nähtamatule seinale põrkus Odu tagasi valgusesse.
Obadus oli võimas, et valguse murdumine näitas Odu tekitatud mõlki.
Odu heitis viimast korda pilgu halli massiivi, astus paar sammu ereduse suunas ja tundis, kuidas ta jalge alt kindel pind ära kadus.
Selsamast soojust täis silmapaarist nirisesid kondensveepisarad mööda seina alla, kui silmipimestav valgus meelemärkuseta Odu endasse haaras.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...