Nädalatagune klõps

Allolevat hetkevääratust silmitsedes... 

Perroon 

(tükike suuremast epohhist) 

...pulbitses mu kõige tagumisest ajusopist pinnale üks ammukribatud lugu. 

Et aga eksisin korra Fotojahi lehele, siis appikarjet hoomates... 

Otsustasin seekord osa võtta, sest teema intigreeris mind juba aasta otsa. 

Tänan Sind! 

Led Zeppelin on mu viimatise aja kulgemisi saatnud teekonnal -
kodust-Tapa-ööbimispaik-
viispäevaku jagu ööbimispaigast-tööle ja töölt-ööbimispaika-

reede õhtuti perroonile-sealt Tapale ning tagatipuks bussiga koju loksudes.

Tuluke õlgkatusel

Hommikul koikust tõustes tundis Kaarel, kuidas soe hiliskevadine päike ta põske paitas.
Kaarel oleks ju võinud päikesekiirtesse unelema jäädagi, kuid põie pakitsus andis märku liigutamiseks.
Esimest sammu tehes oiatas Kaarel õite valusasti, liibates teise jala kähku järgi.
Tasakaalu kaotamisest oli napilt puudu jäänud, sedapuhku jäi käeulatusse tavaline ratastega kontoritool.
Hambad ristis kasutas Kaarel tooli vanurite kõndimispukina, lükates seda ees, ise ettevaatlikult jalga järele tõmmates, välisukse suunas.
Välisukse juures meenusid talle puust kargud, mis pööningul oma aega ootasid.
Need kargud olid siis majja siginend, kui Kaarel väikse poisina vanaisa juures suvitas. Lihtsalt ühel aastal oli taat need omale muretsenud, kui käimine hakkas pinda käima. Hiljem oli taat ratastooli rentinud, kuid kargud olid nukralt nurgas oodanud – enam neid vaja ei läinud. Nüüd vajas neid abijäsemeid paar põlve noorem mees. 
Kaarel oli ettevaatlikult treppi mööda pööningule roninud, leidnud kargud sealt, kus ta mäletas neid olevat ning jõudis kiirele otsusele, et lihtsam on toed trepist alla libistada.
Kui Kaarel korraks selja sirgu ajas, tundis ta, kuidas ümbrus silme ees virvendama kippus.
Ettevaatlikult tagurpidi trepist alla „roomates“ sai ta enesekindluse tagasi.

Välisust lahti lüües tõmbas Kaarel ninasõõrmetesse kevadist lehka, haaras kargud tugevalt kaenla alla ning ukerdas lauda taha asjale.
Toa poole naastes tundis Kaarel vähest nõrkust, mis pani tugeva mehe tuikuma.
Paar ponnistust veel ja juba ta asetaski oma tagumiku maja puidust veelaua peale ning selga sirutades tundis maja voodrilaudade toetavat tuge.
Päike suudles soojalt ja tuul sasis õrnalt mehe juuksesalke...

Kaarel avas silmad – möödunud päeva niidetud murukõrreid, kus hommikune kaste siras päikesekiirtega vastu, fookusesse võttes, ei saanud ta esiti pihta, kuhu ta sattunud oli?
Tajudes enda all niisket pinda ja tuule jahedavõitu paitust pilgutas Kaarel paar korda silmi.
Nüüd alles jõudis maailm kohale.
Kaarel tõusis vastumeelselt põlvile, vaatas ümberringi – millegipärast oli ta keset muruplatsi.
Talle meenus, et alles oli ta maja najal istet võtnud.
Vähene uimasus andis märku, et targem on põhku tagasi pugeda.
Toa poole komberdades ei osanud Kaarel enam karke kaenla alla suruda – iga astumine põhjustas talle põrgulikku valu.
Koiku serval vaevaliselt hinge tõmmates eksis Kaarli pilk peeglisse – koolnuvalgelt kaames näolapis põlesid silmad nagu tulukesed õlgkatusel.
Ohates vajus mees sügavasse unne...

Vanadusse surnud vereimeja viimane soov

Kuulge, noormees, palun ärge ajage, mind, vanainimest, naerma.
See võib mu hauda viia.
Mina ja järsku Dracula?
Höhööhööö.
Nii head nalja ei ole minu kõrvad ammu kuulnud.

Tead....
Vaatleks neid tüütuid sääski ja mõtiskleks veidi kaasa.
Isased verd ei ime, aga paaritumises on nad mihklid, eks ole!
Kuid emased peavad elu edasikandmiseks teatud hulga verd saama.
Kõigil aga ei õnnestu seda õiget vahekorda tabada – enamus joovastub veremaitsest nii, et nad joovad silmini täis.
Nende nõrgad tiivad lihtsalt ei jõua oma laadungit turvalisse kohta toimetada.
Vähesed, väga vähesed taipavad evolutsioonikutsest kinni pidada.
Sealt umbes kümnendik suudab loodusstiihiad üle elada ja järglasi ilmale tuua.
Putukate maailm, mis parata.
Kuna ma olen, tagasihoidlikult öeldes, iseõppinud õpetlane, siis pole mulle kunagi kätte juhtunud teaduslikku materjali selle kohta, et soojaverelised ainuüksi teiste verest toitudes elu edasi kannavad. Selleks ollakse liiga keerulised organismid.
Tule, ma näitan sulle oma raamatukogu.
Nagu näed, on siin üks saal eraldatud maast laeni raamatute jaoks.
Muide, mainin sedagi, et see ruum siin on küll väikese aula mõõtu, kuid materjali läbitöötamine võtab ikka aega – mul läheb praegu viies sajand.

Segastel aegadel oli siinne maakond kaitseta.
Hoolimata kõrgetest mägedest ja järskudest kurudest.
Ümbruskonnas käis aga pidev verevalamine ning põletamine.
Tollasel maavanemal oli tollal kõvasti nuputamist, kuidas oma rahvast kaitsta võõraste eest.
Kuni ta külameestelt kuulis külmast siniseks tõmbunud laipadest mäekurude veerel vedelevat.
Kuidas need sinna said?
Pimeduses eksisid mõned rändurid ja mungad udus rajalt kõrvale, kukkusid kuristikku, kus varahommikune külm nad siniseks tõmbas, nagu keegi olnuks neilt elunestet käinud noolimas.
Hea idee tuli kasuks.
Vürst Tepeš, olgu ta põrm armuline, andis käsu kuulutada nii kodus ja võõrsil ebanormaalsetest nähtustest.
Usud või mitte, ei tulnud meie maakonda ihaldama keegi.
Ah vampiirid?
See on kummaliselt tekkinud müüt.
Tead seda vanasõna, et hirmul on suured silmad?
Need üksikud udus eksinud ellujäänud rändurid ei teadnud, et neil mäekurudel on sügavad, kuid väikese avausega koopad, kus pesitsevad siiani suured nahkhiirte kolooniad.
Edasi võid ise oma fantaasiast lähtuvalt pildi kokku panna.
Seega pole mõtet sul mind karta.
Et siis ettevaatuse mõttes hoiad eemale?
Ise tead...

Ehhee.
Ma võin su loo ka jutustada.
Mõnes pisiasjus võin küll eksida, kuid...
Hiljaaegu oli sul väga raske haigus võidetud – sa põdesid vähki.
Su kahvatu nahk reedab, et verevähki.
Su kohmakad liigutused näitavad, et olid selle raske haiguse saanud avariijärgselt, kui sulle manustati doonoriverd.
Näojooned ja käimise eripärad omakorda ütlevad mu kogenud pilgule, et sul teostati varases nooruses reesus-konflikti tõttu verevahetus.
Või ma eksin?
Ahhaa, ei eksigi.
Tähtsaim jäi vist välja?
Praegu sa põed immuunsuspuudulikku sündroomi, mille said kaasa viimatisel verevahetusel.
Ennist märkasin su kuuerevääril roosat linti.

Nüüd soovid mult küll võimatut.
Minu soovitus on lihtne – lase oma rahutu hing vabaks!
Lepi surmaga.

Nagu minagi leppisin kord...

Verine varvas abieluvoodil

Eelmise õhtu pidutsemine andis tunda.
Pea lõhkus valutada.
Isegi see hämar valgus, mis laualt peegeldus, tegi mu silmadele põrgutantsu.
Täielikus vaikuses oli kuulda mu südamelöökide rütm nagu raudteel, kus rong ühtlase kiirusega kihutab.
Miski keeras mu sees soolikaid ringi.
Ning maailm keerles.
Taas ja taas...
Öökisin põrandale.
Võttis võhmast viimast.
Sain lõpuks hinge tõmmata.
Lõpuks jõudis mulle kohale, et ega mu olukord ei ole kiita.
Istuda niiviisi tunde, võib-olla isegi pool päeva, kes kurat seda ajaarvamist nüüd mõõdab, umbses ruumis okseläga hapuka leha sees, ei ole just naljaasi.
Pärast järjekordset tühjenduskuuri avati mingisugune avaus, mida ei saanud ukseks ega aknaks nimetada.
Ootasin, et keegi ka sisse astub, aga ei keskit.
Kavatsesin püsti tõusta, kui avaus kinni prantsatas.
„Hei, sina seal! Tõmba nüüd oma koivad veidi ülespoole!“
Instinktiivselt vaatasin hääle suunas.
Allpool, põrandal toimetas asjalikult mingi elukas, keda ma nägin üldse esmakordselt.
Kolbamoodi pealagi koos silmaaukude ja ninaavadega sarnanes inimese omaga, alumine pool aga meduusiga.
Läbipaistvad haarmed kogusid kokku kogu mu okselademe ning sealsamas luristati too eritis ära.
Kui põrand puhtaks lakutud, haarati mu jalgadest kinni.
Võõra olendi poolt mu verre pumbatud tuimestus ennetas protestikisa.
Istusin kui halvatud oma tabureti-moodi pukil.
Mõistus oli millegipärast selgemast selgem, kuid sellest hoolimata ei tulnud mu suust piiksugi.
Silmad jälgisid huviga, mida võõrolend mu kehaga kavatseb teha.
Järsku jõudsin äratundmisele, et ma olin toidulauaks.
Kummalisel kombel jäeti mu varbad alles.
Minu imestunud pilgule ei suvatsetud vastata.
Taipasin, et mu kolp läheb samasuguse meduusisarnasele kilbiks.
Aga varbad?

Nüüd tean!
Kalmaar raibe, kirjapulka on raske haarmetega kinni hoida.
Katsun nii ilusti, kuidas jaksan, lõpusõna kirja panna.
Nii...
Neid veriseid varbaid on hea kasutada abieluvoodis - juustumaitselised seentega kaetud hõrgutised annavad potentsile väga palju juurde!

Ennustaja viga

Tead, kulla inimene, ära seda puutu!

No nii igaks juhuks.

Ka seda mitte...

Ei, ma pole botaanik ega bioloog – ma ei ole teadlase nägugi.

Aga ma sulle ütlen, et piisab ühest riivamisest, oleme kadunud.

Kust ma tean?

Istu ja kuula.

Kuuled sa midagi läbi praksumise?

Taamalt...

Sisinat ja kahinat.

Nagu vanavene raadiost otsid jaama, mida kuulata, aga ei saa õigele pihtagi.

Tänu sellele, et sihverplaat on viimasel üles sulanud.

Ei, paistes näpud ei sega peilimast.

Novaat, Müstiline Ennustaja, kes elas ammu, hoiatas mitut puhku rahval kätt siia toppimast.

Kuni ise oma ettevaatuse minetas ja ära kärsatas.

Sellest ajast siinne rahvas valib kümneks aastaks enda seast äbarikud ja muidu veidrikud siia valvama.

Noh, tead küll, need, kes ei kõlba põllutööle ega vabrikusse.

Nagu mina.

Nüüd lisaks ka sina. 

Aga vähemalt kõht on täis ja katus pea kohal.

Ega muidu saanud eelmistest valvuritest suured mõtlejad, kes, nagu sa kindlasti kuulnud oled, istuvad Suurte Mõtete Palees ja arutavad...

Mida?

Mis mida?

Ahsoo! Kust mina seda teadma peaksin?

Mida kiiremini ma su siin välja koolitan, seda rutem ma teada saan.

Küll see uudishimu võib ikka tappev olla.

Uhh...

Piparkoogimajake

Kevadine päike oli puulatvade taha vajunud ja endine soe asendus jahedusega. Olin just lõpetamas puude lõhkumise ja ladumise selleks korraks, et päev korralikult erru saata, kui kuulsin Penivillemi hoiatavat haugatust. Seejärel vaikset mootorimürinat, mis tanumalt kostis mu kõrvu. Tõstsin pilgu. Puudevahelisel teel ukerdas punane sõiduk. Jõudsin masinatüübi tuvastada ja mu mõistus tõlgendas nähtu eksinuks. Haarasin mõlemad kirved kummagi käe otsa ja liikusin rahulikult mõõdetud sammul rehielamu poole. Minu ja punase sõiduki vahele jäi tihe sirelihekk. Ma ei pööranud üha tugevnevale mootorimürinale tähelepanu. Astusin heki varjust teele, kui juba vajutati pidureid. Sõiduk jäi mu kõrvale seisma. Tumedatest toonitud klaasidest oli võimatu sisse näha. Penivillem sörkis ümber masina ja nuuskis siit-sealt, tõstes rataste juurest jalga. Kehitasin õlgu – hoov oli sõiduki ringikeeramiseks piisavalt avar. Varemgi oli neid juhtumeid, kus eksiti õigest teeotsast minu kodurajale.
Sain paar sammu edasi astutud, kui naishääl mu peatas. Mõtlesin, kust kuradi kohast ma seda kuulnud olin, et nii tuttavalt kõlas teine.
„Ma ikka ei eksinudki ära. Tere kah! Ega koer hammusta?“
„Tere-tere üle pika aja! Hammustab ikke. Oota veits masinas, kui ma Villemi ohutusse kohta saadan. Tule nüüd, Villem! No ära sa urise ühti! Kõik on omad ju. Tule!“
Penivillemi tema aedikusse kinni pannud, viipasin autosolijale, et ohtu enam pole.

„Astuge edasi ja tundke end nagu... külas. Lubage mantel mulle, ma riputan ta nagisse. Kohvi või teed?“
Vesi mulises kannus nagu segane. Ega selles olnud midagi erilist kui vana kannu elektroonika oli pehmelt öeldes tuksis. Ma pole viitsinud asemele osta uut kannu, mille küttekeha vähese katlakiviga kaetuna rivist väljub. Vajutasin nupust nikastunud kannu vooluvõrgust välja. Natuke aega settimist ja võiski vee välja valada. Mu külaline valis teepakkide assortii hulgast samasuguse paki, mille mina valinuks, kuid seda oli järel üksainus pakike. Võtsin huupi ühe teise maitsega teesegu.
„Kiidan su valikut!“ ütlesin ükskõikse tooniga, „Paar küsimust jääb mind painama, kui sa jätad vastamata. Nimelt, millega olen su külaskäigu ära teeninud? Ja kuidas oskasid siia tulla?“
Mu külaline muigas paljutähendavalt.
„Teisele küsimusele on lihtsam vastata. Vallamajast. Teil on nii abivalmid ametnikud. Ma olin lausa üllatunud.“
„Eks ta nii ole. Ma pean vist neile seal vallamajas ütlema, et teiste kohta võite lobiseda, aga mind ja minu elamine jätke välja! Kuidas võtta – lahked ja abivalmid ametnikud!? Maamaksu nööritakse nii, et vähe pole. Nad kuradid ei tee ka seal midagi. Vallamaja ees olev park on võssa kasvanud. Tagusest ma ei räägigi. Võtaks ja liigutaks veidi oma persetki – tühjagi... Viimati ostsid nad vallarahva rahadega jube kalli kohviaparaadi, mis vallamaja fuajees, nagu sa tähele panid, oma lõhnadega külalisi eksitab. Nii, et kõik viimatised väljamaalased, olgu nad sealsetest omavalitsustest või tulid oma kulu ja kirjadega, osutasid oma näpuga peakolule. Sulle kohvi ikka pakuti? Muide, ma mõtlesin, kuidas mina sellest kohviaparaadist kasu saaksin – nimelt igal hommikul olen nagu viis kopikat vallamaja ukse taga ja kaks topsitäit kohvi tasuta kõhus. Ma ei viitsi aga igal hommikul poest läbi astuda, et sealt mingeid snäkke kohvile juurde osta. “
Mu vestluskaaslane muigas taas.
„Nojah, kaugevõitu samuti, vaatasin auto spidokalt – tsirka 20 kilomeetrit.“
„Aga vähemalt hüva trenn igal hommikul.“
„Mida kõike kohvi nimel ei tehta...“
Irvitasime täiega.
„Ahjaa, sa pidid nagu vastama mu esmasele küsimusele, aga ma taipan niigi. No ei tasu kondoomi puhuda. Eriti veel kõhus. Teeb ükskord paugu. Ja siis otsi luubiga pimedas toas tükke taga“
„No ma ei saa aru, kust sina seda tead? On näha?“
„Näha või mitte, selles pole küsimus. Ütleme nii, et mehelik vaist. Kuhu sa oma lapse isa jätsid?“
„Linna jäi...“
„Mhmh, su toon on ärritunud. Sellest järeldan, et läksite raksu. Masin on su ämma toodud? Miks sa mind imeliku pilguga kaed? Ei, ma pole selgeltnägija. No kust ma selle kõik võtan? Deja vuks kutsutakse seda asjandust. Oot, ma esitan mõned küsimused oma arutluse sekka, ja siis tahaksin sulle mdagi näidata. Niisiis, masin on ämma oma?“
Naine mu vastas noogutas.
„Siis on varsti ka su kaasa siin. Kuidas ma tean? Sedatüüpi masinatel on tavaliselt keps peal. No kindlustusfirmad nõuavad seda. Nii et selle järgi tullakse kasvõi maailma teisest otsast kohale. Iseküsimus on, kaua su mehel aega siiapoole võtab. Ma arvestan ajaliselt nii – umbkaudu kuni kaks tundi – on su mees armukade ja omamishimuline. Kui see aeg piirdub kahest tunnist keskööni, on ta sulle ideaalne kaasa ja hoolib sust, aga kui ta keskööks kohale ei jõua, on ta armukese man. Või keps ei tööta. Lihtne, eks ole?“
„Ja sinu oletus oleks?“
„Kuskile ma selle kirja panin, kui lammutasin piparkoogist maja ning selle nahka pistsin...“
„Mida-mida?“
Nüüd oli minu kord muiata.
„Ära ole n'd nii uudishimulik! Elad kauem! Las ma tsurkan ahjud kütte, muidu on toad hommikuks rõsked. Senikaua võid vähe ringi vaadata ja endale meelepärast tegevust leida. Ja ega mul kaua lähe.“
Ahjud kütte torgatud, asusin pabereid lappama.
Leidsin üsna pea õige kaustiku üles, avasin ja vangutasin grimassitades pead.
„No kes see neid varesejalgu ikka näha tahab?“
Naasin kööki, kus põles kogu maja kohta ainus heledaim pirn söögilaua kohal.
Süvenesin kaustiku lugemisse. Ma ei märganud, kuidas mu külaline majas ringkäiku tehes mu selja taha ilmus. Võpatasin ta köhatuse peale.
„Ahjah... Nõndamoodi võid inimesel põie lahti ehmatada. Niimoodi siis – kirjapandu alusel on su kallis kaasa siin kolmandal tunnil. Head lugemist!“
Ulatasin täiskirjutatud klade külalisele.
„Vabandan oma loetamatu kirja ja stiili pärast. Kui jääb midagi arusaamatuks, siis küsi...“
Tõusin ja vabastasin oma koha.
Köögist lahkudes vaatasin hetkeks tagasi – kaunis naine, kummardudes luitunud kaantega klade kohale, süvenes lugemisse – ja ohkasin südamepõhjast.

„Kewadine päikeseketas oli puulatwade taha wajunud...“

Siivutute kastanite allee

Sõda...
Suur sõda.
Kastanite alleel
puude taha varjunud mehed
puhastavad relvi.

Tankid
roomikute lõginal
sel kastanite alleel
oigavatest haavatutest kergelt
purustavad nagu õleraage.

Rahu.
Viimaks rahu.
Kastanite alleel
veetakse nõrkenud vange
kärudega krematooriumi.

Vähe.
Inimesi vähe.
Kastanite alleel
käib suur hoogtöö.
Alasti mehed ja naised
hullavad rõõmsalt läbi öö
siivutute kastanite alleel.

Lusikas.

Mõtlen.
Mõtlen mõtteid.
Väikesi ja suuri mõtteid.
Mõnikord mõlemaid läbisegi.
Aga mitte kunagi korrastatult.
Mõtlen.

Söön.
Nii soolast kui magusat.
Tihti ka magedat.
Kahvliga ja lusikaga.
Ning noaga.
Kui lusikat või kahvlit käepärast polnud.
Veremekk.
Ühe korra elus proovisin pulkadega.
Trummipulgad...

Elu.
Müstiline.
Et elan.
Kuigi ei peaks.
Kunagi ammu.
Praagile kanti kvaliteedimärk.
Lagunen.

Situn.
Peldikus.
Välipeldikus nurga taga.
Värske luhvt puhub pragudest sisse.
Istun ja mõtisklen.

Külm.
Hoolin siiski.
Endast.
Ja surmast.

Seetõttu.
Mitte koormavaks jääda.
Võtan teelusikatäe.
Vähe pole?
Olgu, supilusikas sobib?
Ikka vähe?
Peeker.
Rohuga.
Hõbedane peeker.
Kummuli.
Rohekas tärkavas rohus.
Kuuvalgus.

Elu läheb edasi!
Ilma minuta.
Järgnevad minutid loovad.
Vaikuse.
...

Põrsaste pesakast

Mõnda aega seisin koopasuul ning vaatasin, kuidas lumehelves lumehelbe järel alla liugles.
Mul oli võimalik koopast lahkuda, kuid miski mu sees keelas seda tegemast. Tõstsin taas pudeli suule. Kuum joovastav vedelik andis sooja. Läksin tagasi Kralupi manu.
Mu mõistus ei suutnud uskuda, et surnust tõustakse ülesse – see on võimatu.
Nii nagu minu koopasse saaminegi, mille tõestuseks oli sadakond jalga klaassiledat seina. Midagi üle mõistuse siin ilmselgelt toimub.
Koukisin seljakotist võimsa laseriga varustet taskulambi, suunasin selle valgusvihku kombates mööda seinu – mitte mõhkugi polnud näha.
Otsustasin valvsust mitte kaotada.
Sättisin Kralupi istuma nii, et väljast tulev valgus otse tema näole valgus.
Raputasin teise ärkvele.
Kinnisilmi ühmas ta mingeid seosusetuid sõnu, mille päritolu ei suutnud ma tuvastada.
Suunasin nüüd lambi valgusvihu otse Kralupi silmade vahele, hoides ühtlasi sõrme laseripäästikul. Alateadlikult püüdis Kralupp nüüd ennast mulle arusaadavaks teha.
Kustutasin lambi valgusvoo, kuid sõrm jäi endiselt päästikule.

Küsimustele vastuseid saades tegin käesoleva ekspeditsiooni kohta põhjapaneva järelduse – meid maailma kõige hüljatumasse kohta saates said otsustajad linnukesi kirja pannes tagasi võimule.
Rahvas armastas neid nende niiütelda humaansuse eest.
Et tühja mitte rapsida, anti väljasaadetutele kaasa eesmärk.
Seekordse ekspeditsiooni ülesandeks pidi olema eelmiste leidmine ja sügavale tundmatusse tungimine.
Teisisõnu öeldi otse – Ärge tagasi tulge! Kuulete!? Mitte iial!

Taipasin ja vaikisin.
Vaatasin vestluskaaslasele otsa ja pistsin käe põuetaskusse.
"Kas selle pärast ka pole mõtet tagasi pöörduda?" küsisin oma käes hüpitades sinakat mineraali, mille ma leidsin platoo servalt, kui praegusele vestluskaaslasele hauda kaevasime.
Toona ei kõssanud ma sellest mitte ühele hingelisele.
Nüüd oli aeg üks elusolend endale lisaks asjasse pühendada.

Teadsin, et aeg saab otsa.
Vaikisime tükk aega.
Viimaks ei pidanud Kralupp vastu ning küsis: „Millest mõtled?“
Otsustasin temaga aus olla.
„Mõtlesin üle platoo liikuda. Silmaga vaadates ei tundu see lihtne olema ja rehkendasin kuskil tänase ööga teisel pool olla.“
„Ja minu jätad siia?“
„Kahjuks küll. Ma lihtsalt ei usalda surnust ülestõusnut.“
„Tänan ausa vastuse eest. Nüüd pean omakorda sinuga aus olema. Jah, ma olen surnud. Tegite õieti, et matsite sinna platoo veerde. Aga üks asi jäi teil suhteliselt kahe silma vahele. Mu laiba oleksite pidanud lõkkesse heitma. Siis ma poleks siin tulkide süüa.“
Taipasin oma okse päritolu. Ma olin tulkidest kuulnud paljut, aga pole näinud veel ühtki neist.
„Sul, raisal, muidugi vedas!“ kuulsin Kralupi häält, „sa rüüpad mõõdukalt kangemat kraami. Tulgid ju seda ei salli.“
„Kus vana tulk pesitseb? Ega ma muidu siia koopasse sattunud.“
„Tegelikult on platoo tulke täis. Sellepärast ma soovitasin mitte ületada platood otse. Aga samas mingit alternatiivi ka pole. Kuupaisteline öö, nagu ainult täna lubab, tuulevaikusega hoiab tulgid vaos. Kui teisele poole platood saad, oled väljaspool ohtu. Seal... Küll ise näed...“
Hakkasin vaikselt ettevalmistusi tegema.
„Enne, kui lähed, üks palve. Nimelt põleta see neetud põrsaste pesakast mu sees ära!“
Noogutasin vaikselt.
Sidusin Kralupi korralikult kinni. Mähkisin ta ümber hagu, mis vedelesid maas – üsna korralik püramiid sai. Seljakotist võtsin priimuse, kallasin selle sisu püramiidile peale ja süütasin selle.
Keerasin end koopasuul ringi: „Aitüma, Kralupp! Jääme heaks!“ ning hüppasin tundmatusse.

Langevari avanes laitmatult.
Aeglaselt liuglesin platoo kohal.
Kuu oli just tõusnud.
All laius tasane pind.
Näiliselt tasane...
Kaua kestis see lend.

Kui teisel pool platood maandusin, pöördusin ringi.
Nägin kauguses ähmast kuma.
Koukisin põuest pudeli kangemat ja mõttes Kraluppi mälestades, tõstsin selle suule.
Selja taga kuulsin kellegi ettevaatlikku astumist.
Pimeduses kostus malbe naishääl: "Tere tulemast!"

Sadas laia valget lund

Eelnevate kuude mediteerimised uinutasid mu kaaslaste valvsuse – igal õhtul olin aega parajaks teinud, viibides tunde koopasuul, mida nimetati tsooniks. Kui keegi tsooni astus, oli alati keegi, kes kaasa tuli. Lõpuks taibati, et ma ei lähe kuskile ning keegi ei viitsinud minu "lutikaks" olla.
Pöördudes lävel ringi, pudel kangemat valmis mu viimseks rüübinguks, astusin tagurpidi lumemöllu. Niiviisi liikudes haihtus valguskuma olematuks – olin üksi stiihia meelevallas. Seadsin oma mineku allatuult. Läbi nõelteravate helvestesaju kulgesin paar miili peaaegu otse. Eespool polnud midagi. Ainult lage platoo. Siis tuli meelde, et Kralupp hoiatas kord sellesinatise platoo eest.
Sellest tulenevalt pidin muutma oma suunda.
Ühtäkki läks pimedaks. See tähendas, et kui sel ajal väljas olla, siis pääsemist ei olnud.
Tõstsin pilgu maast lahti. Läbi pimeduse kuskil midagi helkis. Seal eespool. Liikusin samm korraga. Jälle midagi välgatas. Mu kurk kuivas, et tuli niisutada teist kangema kraamiga. Tundsin soojust valgumas allapoole. Võtsin veel ühe klõmaka hinge alla. Tuul ulus endiselt oma laulujoru. Sumpasin masinlikult edasi. Tundsin kohutavat väsimust võtmas mu keha üle võimu. Läbi saju silmasin tumedat kogu või mustjat avaust. Viimset jõuraasu kokku võttes ponnistasin end koopasuu juurde, kus mul haarati kaenla alt kinni ja suunati ere valgusvihk otse näkku. Tundsin, kuidas mind tõsteti ülespoole. Rahulolevalt muiates võtsin veel paar lonksu kangemat sisse, et seejärel teadvuse kaotada.

Kui silmad avasin, oli väljas suur valge.
Pea valutas kohutavalt lõhkuda ja sees keeras, mis kole.
Kissitasin silmi, et kohaneda järsu valgusega. Tõusin püsti ning vaarusin koopasuule. Ei jõudnud enam tagasi hoida ja kukkusin öökima. Imelikku tsüaansinist ollust välja oksendades tundsin kergendust. Vastik mekk jäi suud kipitama. Otsisin kähku taskust pudeli, millest rüüpasin poolpunnsuutäie suu loputamiseks. Kibeda sülitasin ollusele otsa – too hakkas kihisema nagu hape.
Paar lonksu kangemat neelatasin nüüd kurgust alla, hoolimata vastikust okserefleksist.
Koopasse tagasi pöördudes märkasin üht kuju kägaras raskelt hingates maas lebamas.
Astusin kujule ligi. Kuidagi tuttav tundus. Keerasin teise ümber. Äratundmine tumestas mu meeli.
Mõtlesin, kuidas Kralupp siia sai, kui me platoole teise matsime.
Ähmaselt meenus mulle möödunudöine „vedamine“.
Lähenesin tagasi koopasuule.
Tsüaansinine okse oli värvi muutnud.
Vastikustundega vaatasin välja.
Seal sadas laia valget lund.

Mida suurem vale, seda rohkem seda usutakse

Tolsamal aastal, kui Kralupp arvas heaks ära kärvata, oli vihmasele suvele järgnenud üsnagi tormine sügis.
Kralupp justkui irvitas meie, ellujäänute, üle, parastades teisest ilmast, et kuulge, te sitavaresed ei suuda ilma hallata nõnda nagu mina. Seega oleksin pidanud mina, jah mina, ekspeditsiooni juht olema.
Me kõik teadsime Kralupist vähe. Ta liideti meie grupiga, kui käesolev ekspeditsioon, millesse mahutati hiiglamasuured summad, oli peaaegu läbi kukkumas. Mitte, et me olnuks raha peale maiad või tahtsime iseennast juhiks sokutada, saades selle läbi suuremaid hüvesid. Ehkki nagin meie kõigi vahel hõõrdus nii mõnigikord tuliseks sõnasõjaks, mille järel välkusid üsna tihti rusikad , harvem ka pussid. Mõistsime vaid ühte – ekspeditsiooni juhtimine ei kuulunud meie ülesannete hulka. Seetõttu taoti esiletükkijad alati tema seaduslikku seisusesse. Mõistsime siiski, et Kralupp võinuks tema enda teadmiste ja oskuste pagasi tõttu juht olla, kuid hilisem liitunu pidi siiski ennast kõigepealt tõestama oma vajalikkust. Meie, süüdimõistetud, ei suvatsenud talle seda võimalust nii kergelt anda. Nüüd, olles pikemat aega keset vaenulikku keskkonda, mis tootis aina hullemaid nägemusi meist nii minevikus kui olevikus, kuid mitte kunagi tulevikus. See asjaolu tegi paljud rahutuks.
Ühel hetkel tuli ära otsustada, kas me jääme siia nälgima või liigume edasi teadmata edasist olukorda.
Tõusin püsti, vaatasin kaaslastele otsa ning kinnitasin hoolikalt oma seljakoti rihmad ja astusin lumise hurrikaani kätte...
Rohkem nad mind ei näinud.

Minu lahkumisega oli anarhia allesjäänutes süvenenud.
Ma teadsin kõikide süüdimõistetute tegemisi. Enamus olid paadunud retsidivistid. Neile anti kongides valida, kas mürgisüst ja sellega kaasnev vaevaline surm või osaleda ekspeditsioonis, mille õnnestumisel unustatakse kogu minevik. Ka mulle anti valida. Ehkki mul nii musta minevikku polnud.
Olin eksikombel sattunud vanglasse.

Kunagi otsiti üle maailma ühte ohtlikku terroristi taga.
Tollal ma sellest miskit ei teadnud, kui ükskord kaubakeskuses viibides kõnetas mind väga kena noorik. Mulle enesele ootamatult kutsus ta mu taharuumesse, kus ta klammerdus mu külge. Ilmselt solvudes mu peale, kui ma väitsin enda kellegi teise olevat, kriipis ta mu näole üsna sügavad haavad.
Mõni hetk hiljem astus laskevalmis relvaga kaubalao valvur ligi ning küsis kahtlustava häälega, mis me siin tagaruumes teeme?
Näitsik vahtis lolli näoga minu ja valvuri suunas vaheldumisi, vajudes hämmastunud pilgul istuma kastile. Nüüd kohtus mu pilk valvuri omaga. Ma mõistsin hetkega, miks noorik mulle oma küüntega mu näonahka ribastas.
Me olime sarnased, justkui olnuks too mu kloonitud teisik või kaksikvend, kelle vahel oli võimatu vahet teha.
Valvurile koitis samuti, sosistas mõned sõnad noorikule, kes kuulas ülima hoolega ja noogutas kaasa, lõpuks punastades. Noor naine kadus ruumist.

Seda osa ei oleks ma oma vaenlasele soovinud, kui ühel päeval aasta hiljem mind kinni võeti ja kohtu alla anti.
Äärmiselt piinlik hetk oli see nii mulle kui teistele lähedastele.
Mulle mõisteti surmaotsus.
Surm, mille eest?
Mida suurem tõde, seda vähem seda usutakse...

Põrguingli tähesõit

Tulen parasjagu äritehingult.
Taamal selja taga sireenid
huilgama pistavad – tellingult
mees lõikas läbi oma veenid.

Haaran pihku sarved tsiklil –
algab nüüd mu Needuste Allee.
Keeran rannet nõnda šikilt
et tõstab nokka mu tubli Harley.

Vilisedes kummid vinguvad,
peeglist näen võmmide armeed –
tulesid puna-siniseid vilkuvaid
ja nägu, mis täis on arme.

Triibud lippavad nii kiirelt.
Uhkelt lehvivad mu juuksed
pikad. Tanya kammitud. Kirest
maha jäid ohtrad nuuksed...

Näen purjakil võmmi, kes pikali
tänaval. Lisan gaasi, hüppan üle...
Vaatan tagasi – sinivalged upakil.
Mõnus tunne voogab mööda keha.

Tõstan käe rusikasse.
Aeglaselt, kuid visalt
tõuseb keskmine näpp
„Fuck You!“ – võidumärk.

___________________________________
Mõningad selgitused:
Selle luuletuse tegemise ajal ketras mu ajudes põhjanaabrite kunagise menupundi Dingo lugu "Autiotalo". Peaks olema kuskil viie-kuue aasta vanune luul olema. Mingis osas tegin korrektiive.
Aga vähemalt Loovkribajate Ühistu "Surma põhjustamine ettevaatamatusest" teemasse see läheb.

Pardisupp

Ta tuli raskustega.
Koomast.
Omaksed olid lootuse kaotanud.
Juba oldi valmis alla kirjutama paberitele, kohustades terviseasutust raskel ajal kulusid kokku hoidma, kui palatist kõlas võigas ohe, mis pani haigla külastajatel õlgu väristama.
Kuid millise rõõmuga lennutati kirjutusvahend suure kaarega koridorinurka, kus see tagasi põrkudes veeres istmete alla.

Ta oli juba haiglast mitu päeva kodus.
Omad inimesed olid aja ära jaotanud, kes-millal tema järgi vaatas.
Tohtrid olid hoiatanud, et ta võibki voodihaigena aastaid vegeteerida, aga kes seda ikka uskus.
Usuti imesse.
Kõikvõimsasse imesse.

Ta tõusis pärast mitmenädalast lamamist istukile.
Vaadates ühte kindlasse punkti, sirutas ta käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, ütles ta kähiseva häälega: „Pa...“
Kohe sumiseti tema ümber parves nagu kärbsed kuuma magusa kissellitaldriku ääres.
Kui jutuvadin lõpuks vaibus, ütles seesama kähisev hääl ülimat pingutust nõudval toonil: „Pard...“ ja ta pea vajus väsinult patjadele.
Otsekohe oli koikuäärne tühi, kui mitte arvestada noort kurttumma tüdrukut, kes, lugedes ühte prantsuse kirjaniku kirjutet ajaviiteromaani, vaheldumisi hämmeldus ja punastas.
Tüdruk, andes silmadele puhkust, oli naeratades vaadelnud teda.
Tüdruk ei saanud teda kaua silmitseda, kui koridorist astus haigetuppa habemeajaja, kes suriseva pardliga nühkis lõual turritavaid habemetüükaid vähemaks.
Kokaemand saabus suure supitirinaga, millest õhkus imehea leeme lõhn.
„Pardisupp annab jõudu, proovige ometi!“ sädistas trullakas tante heasüdamliku naeratuse saatel lusikat haige huultele suunates.
Vastumeelselt oli tema, voodihaige, tunnistanud, et seda head maitset ei unustata.
Mitte iialgi!

Järgmisel päeval oli ta tõusnud taaskord istukile.
Niisamuti vaadanud ta samasse kohta ja sirutas käe ette.
Silmamunad koobastest välja tungimas, jõudis ta kähiseda: „Pardatsokis on kehtiv dokument!“ ja kummardus paremale küljele justnagu ta olnuks praegu autos.
Nüüd alles aduti kogu loo traagikat.

Nädal hiljem toimus matus.
Kuu möödudes sai alguse aastaid kestev sõda õigusmõistjate ja klanni vahel.

Mikrokosmos

Mitmel aastal oli Tros jõudnud tundra kõige tagumisse serva, kus lumeväli ja jääklibune külm merevesi mehe pika teekonna lõpetas. See ei olnud esimene kord, kui Tros taas hämarusevööndi haardesse jäi. Eelmiste aastate kogemused olid õpetanud talle nappide pääsemistega, et nüüd oleks aeg tagasi pöörduda. Tros silmitses kahetseva pilguga pikalt hämaruse tumedamat viirgu, mis laius horisondi kohal, vangutas pead ja ohkas.

Aastasadu tagasi kohises laiuva kõnnumaa asemel ääretu taiga.
Toonased loodusrahvad oskasid seedritega vestelda. Puud aitasid nälginuid ja eksinuid, pakkudes vaiku haavadele, seemneid söögiks ja kuivanud oksi keha soojenduseks. Rahulik tuulekohin latvades suigutas paljud unele, millest vähesed ei virgunud. Nii nad istusid tardunult, tuules kaarduvate latvade mõjul ligipääsenud päikesest ja kuukiirtest silitatuna, öid ja päevi puu najal, pilk suunatud kaugusesse.
Hundid ja tiigrid käisid mõnikord puude tagant piilumas, kuid mitte kunagi ei läinud nad kerget saaki nähes seda oma kõhutäieks vormistama, olgu nälg kui suur.
Ainult sooblid ja oravad vilksatasid siin-seal ladvus, puistates peenikesi oksi-okkaid ja käbisid puude all istunute ette, kust töökad sipelgad omakorda tarisid need eemale oma pesatäiteks.

Suur sõda hävitas kõik selle, mis oli.
Ainult üks punastest tellistest sein jäi püsti.
Inimkond loobus.
Loobus unistamisest.
Ränk sõda sai järsu lõpu...

Ellujäänud rahvas, kes tulnud uudishimust üle maailma kumava valguse peale, oli jahmunud. Hämarikutsooni külm tumelilla ähvardav toon segatuna tulikuumade punakollaste leegihetkedega paelus pööbli tähelepanu.
Suuri silmi ahmisid nad enda mällu kogu seina katvat taiest.
Paljud nägid selles maalis iseennast, vähesed enda toimepandud tegusid.
Pea kõik tundsid südant meeleheitlikult verd pähe pumpamas. Süvenev õhupuudus pani hinge vaakuma.
Kuid nad ei langenud maha, vaid hõljusid sealsamas ringi.
Kuni vaikne tuulpuhang pihustas inimkonna viimsed riismed vastu seina tolmuks.

Tros tõusis müüril püsti.
Ta teadis.
Sirutades jalad harki ja käed välja, moodustas ta viimse kujundi da Vinci kuulsast kritseldusest.
Ettepoole kallutades kadus kindel pind jalge alt.
Ükskõiksus haaras Trosi oma võimsusesse.
Määramatult kaua kestis see lend.
Kütketest priina!
Vabalangemine...

Priiküüt

Marukohin väljas ei tahtnud oma vaibumise märke näidata.
Odu taipas seda alles nüüd, kui oli üritanud tundide viisi kätega kõrvu katta.
Käed olid väsinud peahoidmisest, mil ta nautis täielikku vaikust, kuni kõrvad andsid monotoonse undamisega märku, et vajavad veidiks ajaks õhku.
Odu oli peale seda tundnud jahedust, mis pani õlgu väristama.
Ümbritsevad tumehallid seinad võimendasid jaheduse tunnet veelgi, et mees keeras end põrandal kerra.
Lõpuks ei kannatanud ta seda kõike välja ning hakkas soiguma.
Seinad kuulasid süngelt vaikides.
Odu lõpetas soigumise niisama äkki kui oli alustanud.
Ta lebas vaikides, silmad pahupidi peas ja huulenurgas asuvat vahtu raskelt välja hingates.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...
Silmad otsisid ruumist pidepunkti, millest kinni haarata.
Odu tõusis vaevaliselt hingeldades istukile.
Ta pea lõhkus valutada, jalad ei kuulanud sõna, kuid Odu tahe oli valust üle.
Mitme katse ebaõnnestumise järel jäi Odu lõpuks jalgele.
Nüüd märkas Odu, et ennistine kuubikong, kus ta viibis, on uued mõõtmed võtnud.
Ainult seinad olid hallid ja tummad.
Kuid siiski oli kaugemas nurgas tajutav kutsuv kuma, kuhu Odu uudishimust ajendatuna juba lonkas.
Pikk oli see tee Odu jaoks, kuid sisimas juba mees teadis, et annab see valguskuma tema küsimustele vastused.
Poolel teel tajus Odu, et teda jälgivad mitmed silmad.
See aeglustas tema tuhinat edasi liikuda.
Ta pööras pead paremale ja vasakule.
Odu pani tähele, et hallidel seintel oli süvistatud kriipsud ja ringid kõikvõimalikes variatsioonides.
Tõstes pilku veidi ülespoole, nägi ta maale, mis seintesse graveeritud.
See pani Odu mõtlema.
Odu seisatas korraks.
Väga elusad paistsid kujutatud, kuid nende silmad...
Neis silmades oli midagi, mis Odule külmavärinaid tekitasid.
Ta seisatas.
Odu oli teelahkmel.
Ta vaatas tagasi, tuldud teed – see oli pime, eemaletõukavate mälestustega, kuid tuttav.
Pöörates pea vastupidises suunas – valgusekuma, kuid tundmatu.
Odu oli hetkelises segaduses.
Sellest sai ta üle vaikivaid seinu vaadates – need olid külmad, kõrgid ja hallid.
Otsus oli tehtud.
Minema siit!
Helendus kasvas iga läbitud sammupikkusega.

Külmad seinad vaikisid endiselt.
Nende hallid silmad olid endiselt kõrkust täis.
Loodu otsuses ei tohtinud kahelda.
Odu vaatas tagasi.
Ta silmas vaid ühte silmapaari, mis sooja vaatega teda jälgis.
Odu soovis korraks tagasi pöörduda – ta tundis hinges seletamatut kutset – kuid nüüd oli ta ette tekkinud nähtamatu sein.
Ta võttis hoogu, et purustada see oma keha raskusega.
Nii nagu ta varem oli seda teinud ja ikka leidis ta end samasuguses hallis kuubis, kus ta enne viibis.
Prantsatades nähtamatule seinale põrkus Odu tagasi valgusesse.
Obadus oli võimas, et valguse murdumine näitas Odu tekitatud mõlki.
Odu heitis viimast korda pilgu halli massiivi, astus paar sammu ereduse suunas ja tundis, kuidas ta jalge alt kindel pind ära kadus.
Selsamast soojust täis silmapaarist nirisesid kondensveepisarad mööda seina alla, kui silmipimestav valgus meelemärkuseta Odu endasse haaras.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...

Perekonnapilt

Tundsin, kuidas kõri hakkas karedaks muutuma.
„Ma palun teie tähelepanu!“ karjusin ruuporisse.
Koheselt lakkas jutuvadin ümberringi.
Oli vaid kuulda lainete loksumine.
Jätkasin: „Kui te saaksite end koomale võtta, oleksin väga tänulik.
Mismoodi ei saa?
Haarake naabrilt õlast!
Tõmmake, palun, kaugemal olijad ka ligemale.
Nii, kohe vaatame, kas kõik jäävad peale.
Nõnda siis, Aljoša, palun sul liikuda taha ritta.
Katja ja Maša, teil palun võimalikult keskel püsida.
Vaatame veel kord. Väga hea.
Nüüd naeratage!
Kohe tuleb linnuke!
Klõps tehtud!
Kohe teeme duubli!
Ärge nüüd laiali valguge.
Saša, mis nüüd?
Ei jõua?
Vanaema, räägi Sašale, mismoodi vanaisa kangelaseks sai.
Ennast ületades!
Kõik teavad.
Ja sina, Saša, virised...
Onu Stjopa, ära nüüd ära vaju.
Kuhu nüüd...
Ahsoo...

Ämm, kuule!
Sinu pärast see kõik!
Ma ei saa ju ometi tunnistajaid jätta!
Ainus võimalus koitis täna hommikul ja ma kasutan selle täielikult ära!
Keset merd?
No ja siis?
Kes see ikka siia sind otsima tuleb?
Teeme veel ühe pildi!
Ämma vesised rõõmud!“

Lilleline veebruar

„Nüüd palun lauda.
Palun laske kartulitel ringi käia.
Samuti süldil, vorstidel, kapsastel.
Puljongit saab mõne hetke pärast.
Ahjahh!
Peaaegu unustasin – kellel käsi nii hullusti ei värise, võivad pitse täitma hakata.
Senikaua, kui pitse täidetakse, paar sõna.
Kõigepealt palun teil vastu võtta mu siiraimad tänud.
Niipalju lilli pole ma kunagi saanud ja seda veebruarikuus.
Ja et te võtsite vaevaks mu juubelile tulla ükskõik kust maailma otsast, see liigutab mu südant kõige rohkem.
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks minus voogavaid tundeid.
Seda enam olen üllatunud...
Lörrrr...
Vabandust!
...olen meelitatud sellest faktist, et mu seni elatud elu on olnud sõpraderohke.
Sooviks loota, et see jätkub.
Muidugi oli meie vahel mõnikord lahkarvamused.
Kellel neid pole?
Tähtis oli see, et nende erimeelsuste lahendamisel tugevnesid hoopis meie sõpruse lõimed.
Ma tänan teid, kallid sõbrad, et te olemas olete!
Nüüd on vist kõik...
Minu poolt vähemalt!
Ahjahh!
Annan nüüd sõnajärje edasi Evalyle, kes nii väga soovib kõnelda.
Palun, Evaly!“

„Kallid sõbrad!
Tõstkem pits Juhani terviseks!
Mis nüüd?
Juhan?!
Miks su kämmal pitsist läbi läheb nagu silmamoondus.
Ega sa äkki vaim ole?
Oledki?!
Issver, appigene, ma minestan!
Mammamia...“

Hakake juba peale

Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga.
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.
Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
Kurat!
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.
Üritasin...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning...

...Liiga palju oli sarnasusi iseenda peegelpildiga.

Koiotid ja kartulid

Kuu oli just oma nina pilve tagant välja pistnud, andes puhkust külmale vihmale, mis päev otsa ladises sadada. Selle hõbedase valguse taustal joonistusid raagus puud, mis aegammisi maapinnalt tõusvasse uttu mähkusid. Nendesamuste põlispuude all hiilis viis varju hauakääbaste vahel. Taskulampide võimsad valgusvihud liikusid sihikindlalt nagu verekoerad ajaksid värskeid jälgi taga, kuni ühel hetkel kaoti aina tiheneva udulaama sisse.
Üsna pea oli kuulda vaikset sahinat – üks hauakääbas virgus elule, et mõne liigutuse järel taas tarduda.
Taamal, kus tiheneva udu sees kumas vaevumärgatav valgus, hakkas kostma summutatud helid, mille tekitasid metall ja muld, mille sekka eksisid manitsevad sosinad.
Veerand tundi hiljem levis ümberkondsesse tuhmivõitu kraaped.
Raskelt roomavad pilved varjutasid taas kuu.
Kõik mattus sajusesse pimedusse...

Kapten käis tusasel ilmel oma kabinetis edasi-tagasi.
„Jälle üks hauarüüstamine? Mis neil inimestel viimasel ajal arus on? Mida nad otsivad? Koiotid, raisad“
Leitnant laiutas käsi.
„Hea küll, läksime! Ega seal midagi näha olegi. Vihm on jäljed maha pesnud.“

Veerand tundi hiljem oldi vinguva sireeni saatel kalmistu väravas.
Vana kalmistuvaht juba ootas neid.
Ta juhatas politseinikud kõige otsemat teed pidi rüüstatud kalmule.
Kapten vaatas ringi.
Ta tundis, et midagi on valesti.
Jah, tal oli õigus.
Kapten libistas enda auku, kergitas veidi kirstukaant.
Piiludes kaane alla ta kahvatas veidi, mis ei jäänud leitnandile märkamata.
Leitnant libistas käsku ootamata kapteni kõrvale, pistis näpud kaane alla.
Lugedes kolmeni kerkis kirstukaas kahe mehe jõul.
Kirstus oli kaks laipa.
Üks oli lagunenud, teine üsna värske.

See on asendustegevus

„Takso!“
Ülestõstetud käega traatraamis prillidega härrasmees, kes hoidis kramplikult teise käega oma portfellisangast kinni, astus kärmelt tiheda liiklusega tänaval sõidutee suunas.
Kollase plafooniga masin peatus täpselt sel hetkel, kui mees lingist kinni haaras, ukse avas ning sisse istus, et taksoukse sulgedes liikuma hakata.
„Terminaali, palun,“ oli mokaotsast heidetud lühike vastus juhi küsivale pilgule, „aga kiiresti!“
Taksojuht andis signaali, vajutas gaasipedaali ning auto sukeldus liiklusvoogu.
Viisteist kvartalit kannatas klient tagaistmel, vaadates oma käekella sihverplaati ning heites justkui ette taksojuhi kohmakust.
Viimane tajus seda suurepäraselt ning otsustas klienti rahustada, uputades takso pargi lähedal rohelusse.
Reisija lõi mitu puhku oma pea ära, kui kiiresti sõitev auto ühest august teise põrkas.
Viimaks terendasid põlispuude vahelt terminaali valged seinad.
Viimne ponnistus veel ja takso lendas läbi tühja õhu betoonbarjääri vastu, peatades oma metallkere ainuüksi selleks, et juht ja reisija saaksid inertsiaalses keskkonnas oma sotid sirgeks aetud.
Terminaali soojusanduritel põhinev ukseavamissüsteem töötas täpselt, avades sel hetkel oma suu, et meeste vuntsid tundsid uste liikumist.
Maandudes läikivsiledale põrandale, kus mitte ühtki tolmutera polnud maas pidurdamaks meeste hoogu, libisesid kaks kuju lõbusalt lobisedes edasi lifti suunas.
Alles lifti ees asuv kummist põrandamatt pidurdas tuntavalt hoogu, viskamaks mehed hooga seisuasendisse.
Ajastus oli niivõrd täpne, et peale lifti sisenemist sulgusid viimase pleksiklaasist uksed.
Fuajees olnud inimesed olid seda kõike jälgides oma toimetused ära unustanud ja grotesksete nägudega tummalt pealt vaadanud.
Vaikus...
Kõrvulukustav vaikus kajas avaras saalis, kus enne valitses mitmekeelne sumin...
Inimeste silmad liikusid korrustevahelise liikumisvahendiga kaasa.
Kolmandale korrusele jõudes peatus lift sisisedes, äratades jälgijad letargiast.
Traatraamis prillidega härrasmees vaatas taaskord oma kurakäel asuvat sihverplaati, pigistas kramplikult portfelli, jättis taksojuhiga jumalaga ning kiirustas lahkuvale lennule.
Sohver, naaldudes hetkeks piirdele, heitis pilgu eemalduvale mehele järgi, muigas vuntsi.
Käsi taskutesse pistes tundis ta heameelt – mõlemat taskut rõhus raskus.
Raskus, mis oli, on ja jääb inimeste ahnust põletama.
Raskus, mille nimel on tapetud läbi aegade oma liigikaaslasi.
Raskus, mille väärtust aduvad vähesed.
Raskus...
Tasu takso ärandamise eest oli küllaldane.
Mõni minut hiljem sulandus ennistine sohver kameeleonina rahvamassi...