20.1.12

Adrenaliin möliseb

Jõudu vaja!
Et siis mölisema.
No seda peabki nüüd tegema, vahelduseks suurele rügamisele.
Kuigi tahaks silma looja lasta.
Novaat siis...
Pea igal õhtul tinistan häälest ära kitarri.
Põhjusmõtteliselt ei taha seda praegust metalsena kõlavat plinnplänningut ära kaotada.
Tajun ühte, et enamuses muusikaõhtutest on, kui nüüd piltlikult väljendada, metsas.
Vaid harvad on need hilised päevapoolikud, kus midagi-midagi tulemas on, aga...
Nigu merelaine.
Mingid teadmamehed on kuskil välja kuulutanud, et omaenda tekitet muusika aitavat säästa kõrvakuulmist.
Hmmm...
Kui see ikka tõsi on, siis peale tänast metsaskäiku on lausa tervislik.
Sügisel maha võetud lepad said üleeila kottu veditud.
Nüüd tuleb Patricku ja mingi Querini laastatud kuuskedega nõndasamuti toimida.
Niipalju, kui mu jõud üle käib, niipalju ka ette saen.
Ikka tasa ja targu.
Kuna üks jämedam kuusk oli poolvildakil paju ja leppade peal lamasklemas, siis on arusaadav, miks adrenaliin mölisema kippus.
Kõiksepealt võtsin oksad ette – käsivarrejämedused teised.
Saag kiunus nagu peksasaand peni.
Seejärel lõikasin ta kännu lähedalt lahti.
Ise jälgides, et saag kinni ei kiiluks, selleks tarbeks olid kiilud kaasas, milled ma saeteesse peksin.
Mõtlesin, et kui lahti saen, siis vajub kogu kupatus oma raskuse mõjul alla, pilbastades lepad ja paju.
Võta näpust, ei läindki nii.
Tuli taktikat muuta.
Ronisin tüvele – aitaks kaasa. Hüppasin-karglesin, kuni ise alla sadasin.
See taktikaline võte läks aia taha.
Tuli kiiresti uus võte välja mõelda.
Leppade manu ei saanud minna, sest kui sealt saagima hakata, kui kuusk tunneb vaba kohta, siis olen all kutu.
Pärast lühikest arutelu otsustasin riskida tüve tükeldamisega.
Viimane õigustas end.
Iga hetk valmis olles, kui midagi kihva lännuks.
Kui selle tööga ühele poole sain, tundsin, et olen läbimärg.
Ega molutamiseks aega jäänud.
Tuli kelgule laadida üks tüvenott.
Rohkem ei mahtunud.
Langetuslabida konks oli asja eest.
Kelgu sikutamine kodu poole läks vaevaliselt, väikeste sammude kaupa – ikka kand teise jala nina kõrvale jne.

Aitab küll.
Enam ei jõua möliseda.
Kondipehmendajat vaja võtma hakata...
Pitsitäis 80nene horts on selleks suht hea!

7 kommentaari:

k ütles ...

Sa kirjeldad, kuidas ise tegemine adrenaliini lakke lööb. Emana võin öelda, et ka sellise asja pealtvaatamine viskab kõik näitajad mürtsuga lakke. Tolaastal, kui pojad mulle mitme aasta puud õuele vedasid sain oma uudishimu palgaks korduvalt seda tunda. Brrr...

Kaamos ütles ...

Pff.. Kaamos olen, eelmine komment sai vigase allkirja.

A.I.V.O. ütles ...

Eee... Mitte ise tegemine, vaid ohtlik olukord viib adrenaliini lakke. Kurambus, kus om jämedus sel kuusel, raskusest röökimata. Üleeila siis sain aimu, mis selle tekitas - nimelt oli kunagi ladva ärr murdnu ja siis kasvas veits paksemaks, et saaks kahe uue ladvaga edasi kõrgustesse pürida. Tolleperast siis ta poolvildakile jäigi...
Et miks varem polnd seda näha? Niivõrd tihe kuusk oli.

Ma arvan siiski et sinu puhul oli tegu heldimusega...
:D
Üks asi on ise allajäämisega riskides tööd teha, teine asi on vaadata ja õhata (mitte selles konteksis, et paned dünamiidi kuskile) heldinult...
:D

Kaamos ütles ...

Heldimus..*"###¤"!*!!!
Kuiv puu ei kuku sinna kuhu peab, vaid teisele, jummmmmala pehkinud elukale kaela. Kuivik ei lange ka siis, kui ta tüvi teist korda läbi saetakse. Seejärel saeb poiss seda pehkinud elukat - tüvi läbi saetud, puu jääb püsti! Teiskordsel läbisaagimisel asi "õnnestus", kumbki kuusk kukkus ise suunas, poiss lidus ühele poole, mina teisele.
Heldimus, jaaa.... ma tahtsin poisile esimest korda elus vitsa anda. Pealt kahekümnest meest oleks siiski pisut imelik nüpeldada.....

Mul jäi esimesest kommendist lihtsalt "ohtlike olukordade vaatamine" täpsustamata. Tegijal hing kinni ja pealtvaatajal samuti, kui tol pisutki oidu peas on.

Paistab, et sa oled ka selline sõge "töö peab tehtud saama!"- tüüp. Hea, et sellsed olems on, hirmus, et nad niisugused pöörased on :)

A.I.V.O. ütles ...

:D
Mööda panid!
Ma rohkem siuke -ega töö jänes ole-tüüp.
Parem karta kui kahetseda-mentaliteedist lähtuvalt ma üritan millegagi tegeleda.
Ma teen töö küll ära, kuid mul läheb kauem aega.
No see mu olemus, ei saa siin miskit parata.
Täna esimest korda üle pika aja tundsin sihukest töötahet, et anna aga olla. Lihtsalt hommikust õhtani välja metsas olla, kusjuures hommikune söök oli paar leivaviilukest praemunaga, ilma lõunata müttasin metsas saagida... Mitte ei tea, misasi mind kannustas või hammustas.
Vaevalt, et draakoniaasta algus...

Kaamos ütles ...

Külm näksas näkist, mis muud :)

A.I.V.O. ütles ...

:D
Ega tia jeh...