Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...

Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.

Ehk siis tonnaaž on saavutatud.

Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.

Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.

Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.

Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.

Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...

Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...

Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.

Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.

Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.

Järgmist peatükki aga siia ei tule.

Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

999

Kui ma nüüd sellesse vängesse soolikalehka pole ärr koolenud, siis arvata on, et ma hingitsen veel. Kuigi pean ärr märkima, et vahepealsed nädalad tundusid üsna hallutsinaarsed – hakka või ise laamendavaks poltergeistiks. Isegi närilised on vist suurest hirmust saba katvad karvad ja muud sussid taeva poole püsti visanud – pole neist keegi lõksu avatud lõugade vahele roomanud.

Ühel ööl nägin unes, et jätsin kõigiga hüvasti ning läksin ära.

Liiva-Juku tuli mulle järgi, vikat oli üle õla teisel.

Aru ma ei saanud, mida ta niita tahtis?

Ädalat? Lund? Liiva?

Tõmbas köiest oma vikati käima, näitas – mida.

Midagi nii õudset, et soovisin oma loomulikku uudishimu tagasi pöörata.

Ja kui me ühel hetkel kahekesi tähistaeva all adusime, et jalge all pole mitte planeet Maa, vaid tema pisut karusem naaber, siis oli meisterniitja olematusse olemisse haihtunud.

Käis ühel hetkel lihtsalt kõva plaksatus ning tolles kaduvikus polnud isegi enam tossugi näha, kuigi meile lähim täheketas andis üsna jahedavõitu valguse.

Sel momendil oli mu mälu otsas.

Midagi adumata liikusin sihitult liivadüünide vahel – tuhmistuvas valguses helkis miski kuskil nii kutsuvalt ja soojaandvalt, et seadsin sammud sinnapoole.

Tükk aega andis kõmpida, enne kui taipasin, et nüüd tuleks kummardada.

Meenus kusagilt nähtud linateosest, kuidas küürakad allikast õlut rüüpasid ja rakendasin sama poosi.

Algul arglikult ligihiilinud aplaus tõi mu tagasi olevikku, kus prožektorite ere valgus mu silmad valutama pani.

Maharahunenud pööbel võttis seejärel ritta – viimast korda tuli esmaettekandele lavastus nimega „Elav järjekord koolnu manu”.

Mis imeloom siis "surnud järjekord" on?

Saitungite äraspidine "klistiir"

Iideekaart on muutunud nõnda ihaldatud teemaks, et seda müra lastakse küllastumatult söögi alla ja peale.

Sihuke mulje jääb virvendama, et kui koljuaukudekaudselt enam ei anna niinimetet infot manustada, siis pressitakse ülejäänu teave päraku kaudu sisse ning lüüakse ajutiselt mingi prunt kannikate vahele kinni. 

Kõik selleks, et järgmisel hommikul vana, veidi teisiti sõnastatud teksti, lisada.

Ma jäin mõtlema, et on hää miljonilise suurusega niinimetet külmade eestlastena eksisteerida.

Mõelda vaid - mis saaks, kui aidiikaardijama (elik teisisõnu rehkendades: tagumentide arvu perra saanuks sadatuhat koljut tänapäevastada nende päevadega „puuetega tserdihvikaadid”) 20 korda suuremale rahvakillule vastu peakolu lajatada?

Mis taolisel juhtumil toimuma hakkaks? 

Ähhh...

Terves siinses ilmas pole ühtki inimeselooma, kes ei ole, käsi südamel. valmis vanduma, et ta pole mitte kunagi kedagi ahistanud ning olnud ahistatava rollis.

Mingil ajahetkel, kas lasteaias või koolipõlves, pannakse omavanuste seas esimesed hierarhiad paika – ühiskond on teatavasti püramiidi kujuline.

Varajase puberteedi eas on ahistamise järgmine aste tagatud – õelus ja vendlus käivad käsikäes. 

Kiusu on tavaliselt rohkem kui marga eest. 

Ja nõnda edasi.

Kui ma nüüd hakkan tõestama elik teisisõnu armastust avaldama suvalisele kenale neidisele, et mu pilk tema esteetiliselt ilusa keha peal puhkab, järgneb sajaprotsendiliselt minu isiku häbiposti panek. Või õigemini rootsi kardinate taha peituvas  mingisuguses "miituus" äramärkimise.

Koos mingisuguse sjölhviga, kuna nüüdsetes mölahvönis on kaks kaamerat, ei mina oska arvata, millisega ning millas kuvapauk minu lõustast tehakse või tehtud on.

Nagu oleksin sildistatud alfaisane.

Iseenesest oleks selline tiitel mulle au teinud.

Mõelda vaid, et mind on teise, edukate kasti tõstetud, kus ma võiksin ühest sängist teise kolida ilma kohustusteta üleval pidada soetatavat järglaskonda.

Kuid ma tean, et pole see üldse seda väärt.

Kõik vastassoo esindajad on mulle „ei” ütelnud, kui ma olen kosimise lainel olnud.

Ega ma oska oma taju veenuse pilvede alla puurida, kas mängitakse rasket saaki.

Või hoopis ollakse negatiivsed minu skeletti katva ürbi suhtes.

Tundub siiski, et too viimane variant on üldiselt valdav olnud.

Eitavaid vastuseid on mul elu jooksul, muide, hulgi saadud...
Kui ma vaid saaksin, siis müün need kõik "ei" vastused soodushinnaga ärr.
Aga, see pole võimalik. 

Ehkki ka minul on õigus, kuid mitte kohustus, olla õnnelik, anda oma, nagu tänapäeval moodsus ette kribab, geene edasi.

Äkki ahistatakse mind?  

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.

Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.

Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.

Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 

Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 

Ööbimine - lageda taeva all.

Revolutsiooniline soodumus

Eila õhtul, kui hakkasin pärast tööpäeva raskeid, porist ja veest läbiligunenud saapaid jalust koukima, keksis miskipärast mu kolbasüldikäärudesse kinni siuke uitelung:

Varbavabastajate revolutsioonikomitee on volitet teatama järgmist:

Kümme varvast on moodustanud varbavabastajate revolutsioonikomitee, kes ei taha ega saa enam olla niiskes juustuhaisuses keskkonnas, kus on oht seenhaigustesse nakatuda.

EI "AL BUNDY" JALAHAISUSÜNDROOMILE!

Sellega seoses nõuame maksimumina iga päev uusi töösaapaid!
Miinimumpogrammis peame igapäevase sokkide vahetamist iga tunni takka elementaarseks.

Kui neid nõudeid ei täideta, võtame tarvitusele äärmuslikud abinõud, mis võivad ülejäänud organismi püsivalt osalise töövõimetuseni viia. 

Alla kirjutand:
Vasakpoolne jalg 'pookstaav'
Parempoolne jalg 'pookstaav'

Ei kirjutanud alla:
Keskmine jalg 

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid

mörisedes tuiskavad üle

katuste ja latvade.

Pean neile märku andma,

et niidujärgselt tuleb sile

siia maandumise lohk.

Välja vean siis pingid ja laua - 

viimasel küpsised ja aurav kohv.

Meenub ehk siis lutsutades kommi: 

kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

Tuli, jagas ja läks 8. ja ühtlasi ka viimane jupp

Täiesti ulme oli nii roosteruuget karva vagunit kaeda - Läänemere soolane merebriis käib mõnikord restoranis rauast delikatessi mekkimas... 

Siinkohal meenus mulle milleipärast kõrgusesse pürgiv lossikorsten, mis oma vähese sammaldunud külgedega sarnaneb kuskilt nähtud dokumentaalsest linateosest tundrasse jäetud kivikuhjatistega...

 Kuna asjakohane silt lossi ei riku, siis...

 ...nende meeste bluusikatked panid mu sisemuse värisema...

Tuli, jagas ja läks 7. jupp

Raudtee- ja sidemuuseum on ühe katusealuse kahes tiivas - allpool on eksponeeritud just sideosakonda, kus on väljapandud eksponaatide hulgas mölahvöne igast ajajärgust. Ma olin juba selleks ajaks üsna tülpind-väsinud, et ei viitsinud oma kaamerat enam välja kraamida. 

Seda enam, et eelnevalt sai teisel tiival uudistatud Eesti Wabariigi aegset raudse tee võrgustikku, mis oli üsna muljetavaldav.

Kui nüüdsel ajal olnuks need kaootilised rongivõrgusilmad kestnud, oleks praegustel ametimeestel raske tõmmata Rail Baltika jaoks rööpaid. Samas jällegi - RB arendajad võtku vanad kaardid ette, säästa annab kõvasti - rööpaalust pinnast kulub vähem, lisaks saab ka vana raudtee taastamise nimetuse all öiroliidust suuri summasid...
Noid laiemaid rööpapaare mõõtsid kunagi sellised auruvedurid, vedades kaupu, inimeseloomi...

Muide, Haapsalus on nõnda kõvad suusatajad, et üks tuiskas perrooni mööda sellise valuga, et ta vist ei märganud lumelaudade kulumist saepuruks. Jääme eelolevat talve ootama, ehk võidab linalakkblond haapsallanna rahvusvahelistelt mängudelt kirkamat karva medaleid...

Ja kes ütles, et Haapsalus rongid ei liigu?

Sellisele annab veel vaguneid taha haakida ning supluslinna ja Revali vaheline suslaliiklus saab olema täitsa toimiv.

Tuli, jagas ja läks 6. jupp

Mul on selline vahelduvvooluste periood siin, et tuli mitu korda ahvide manu pöörduda, et särts tagasi saada. 

Niikui taevas raksatas, oli tunda lillaperseliste paavianide kärsahaisu ja vool lännu nagu muiste... 

Nõnda nagu vanasti kammitseti hobused jalgupidi, on tänapäeval kergematel kaherattalistel teraskammitsad nagu lasipuud tanuma äärde paigutatud. 

Vaba mehe ratsu muidugi ei hooli lasipuulaadsest asjandusest...

Tsikli omanik vanal ajal nägi ilmselt sellise keskaegse androidina välja.

Tänapäeval ollakse nii väikesed, et mahutakse taskutesse, tarka iba mulisedes aetakse nähtamatu karvane käsi ligimese varanatukese järele.

Pole punaseid krosse, ei ole ka sind olemas...

...ühest korralikust aupaugust röökimata.

Tuli, jagas ja läks 5. jupp

Ma siin meenutan, et kuskil promenaadil trehvasin kokku Ivan Bluesiga, kes päev hiljem taevapüünele jõudis. Esimene mõttejublakas  oli muidugi selline, et ega siin juhuslikult Pariisi jumalaema kirikut või Frankensteini ei filmita. Ausalt öelda ma siis ei teadnudki, et tegu oli AugustiBluusi esinejaga. 

Kui juba tagasivaatele läks, siis ootasin ühe pingi ääres tükk aega, et saaks paar törtsu mula ajada Mart Laariga, aga kes tulemata jäi, oligi vabariigi endine peaminister. 

Võib-olla oli ta sel ajal hõivatud nagu teisedki Haapsalus asuvate pinkide omanikud. 

Millegipärast seostusid kõik promenaadiäärsed pingid mu mõtetes kunagise kuningas Arthuri ümarlauaga, ainukene erinevus oli tolles, et kui müütiline kuningas pidi seisma, siis meie mehel on tool iga kell kaasas, ükskõik kuhu ta ka ei läheks.

Mina otsustasin "valgustuse" saamisel Suur-mere tänavat pidi lossi poole tagasi vantsida.
Nüüd ma aiman, kuskohast on saanud alguse minu ihalus sihukeste kitsaste ja käänuliste tänavate järgi...

Vitamiinipaus

Andestust, sõbrad, et "Tuli, jagas ja läks" hetkel pooleli jääb.
Eile vennapojaga saunale hästi peent kombineed selga lüües kadus see aeg nii käest ära, et jõudsin ainult vastata kunagise Pööbelmanni-instituudi aegse võitluskaaslase hüüdele.
Nimelt algab täna järjekordne "Raisakulli anarhiline rattamatk", mis kannab, häbi küll tunnistada; numbrit "KAKS"...
Aastaid tagasi, kurat teabki enam, oli esimene rattamatk pealinna kontoorarottidest näitsikutele nõnda hullult mõjunud, et ei teagi enam, kas noil enam eluvaimu sees ongi - pole tükimat aega neist kippu ega kõppu kuulda oln'd.
Näis, kas Möörfi seadus lööb ka sellel rallimatkal välja?
Eelaimus vihjab ajukäärudes, et ma ise jään hätta kondiaurumassina edasiliigutamisega.

Tuli, jagas ja läks 2. jupp

Nagu eelmises loos lubasin mõned pildid riputada, siis pean ka võimaluse korral lendukaranud sõnast ka kinni haarama...

...on ikke tegelane, võõramaalasena jagas muistsete eestlaste maid...

Mina tulin ka, aga ma jagan omi kinnipüütud hetki laiale rahvahulgale, mitte võõraid maid, ja et mitte tüütuseks saada, püüan vähemalt õigeaegselt lahkuda...

...siin tornis ma värskendasin parasjagu mälu
kui kellapaugud mu letargiast äratasid...

Kellatorni ronimine ei võtnud mult nii palju võhma kui allatulek - ülespoole minek oli peakolu õlgade vahel, kuid laskudes ei saanud kummardada: vastasel juhul kaotanuks ma tasakaalu ning siis olnuks mult nõutud lisaks haigevoodi kuludele kontide sobitamise tasu pluss trepiastmete taastamise nõue. 

Etskae, promenaad on käeulatuses.

Ausalt ütelda, ega ma vanasti teadnudki, et Väike-Mere tänav viis kõige otsematpidi lossini. Ikka sai jõlgutud Suur-Mere uulitsat pidi linna ja kinno. 

"Tuli, jagas ja läks."

Nüüd võiks juba ärrkoolemisele mõtlema hakata.

Üleeila eksisin oma kunagisse kuurortlinna Haapsallu.

Kus ma kunagi oma koolivaheaegu kuu võrra pikendasin. Seda mitte omal tahtel, vaid toona oli graafikupõhine pikutamine muda sees, et saadeti kottu kiri, kus kirjas kohaleilmutamise aeg. Seejärel kimati Tarbatusse, no sinna Pööbelmanni instituuti, mille maaalustest ja pealsetest labürintidest tõrvikute valgel otsiti mind senikaua taga, kuni pootshaagi konksu otsaga välja õngitseti. Ning alles tuujärel toimetati minu tagasihoidlik isik sanatooriumisse. Puhkama. 

Nüüd takkajärgi mõteldes oli see üks suurimaid tegureid minu loodriks kujunemisel.

Jajaa... mälestused...

Niisiis.

Viimati käisin Haapsalus täpselt 34 aastat tagasi.

Ega muud olegi mu mälu järgi muutunud, kui suur kaubanduskeskus on reklaame täis topitud, et ma ei hakanud sinna trügimagi.

Küll aga patseerisin lossihoovis, kus pidi õhtapoole algama „kustibluus” ja kus seati alles pillid häälde. Paari takti kaupa musikaalset bluusikatkeid kuulates hakkas igav, et tuli endale tegevust leida. Eks ma siis ronisin lossisisesele platvormile kui ka kolasin keldriruumides. Paar muhku sain peakolusse, kuna keldrikorrusel tuli aegajalt kummarduda – ruumide sissekäigud olid liig madalad mu jaoks.

Ärrvaevatuna kõrgusesse ja tagasi allaronimisest kitsal keerdtrepil otsustasin prominendiks hakata ja liikusin promenaadile.

Mälestused kerkisid hullupööra esile, nagu olnuks see varane noorusaeg eilane.

Mis ma ikka mölisen siin - riputan mõned hetked mõnel järgmisel päeval siia üles.  

Märkamisi elust enesest

Igal hommikul peldikus istudes tulevad igasuguseid geniaalseid mõtteid, aga raaliga perset ei pühi.
Kui kena päevitus tuleb veega maha, siis pole sa päikese käes vedelenud, vaid oled hoopis tolmus püherdanud.

Kui suvisel a`al sumisevad su ümber parmud, ei tasu neid kohe maha lüüa – näita sikspäkki, veel parem, kui näitad kohvritäis Lätist toodud õlut ja nad teevad su päevase töö nii hästi-halvasti kui oskavad ärr. Sul on sellevõrra lihtsam.

Tänavune sajurohke suvi teeb eestlastest pagulased – huvitav, kas need kõvad kisakõrid on lõunamaale emigreerinud, et pole enam pagulasvastast kära kuuldagi?

Viimasel ajal tunnen, et habe ei kasvagi, vaid nägu vajub sissepoole.

Sarkasm Eesti moodi – Öiroliidu eesistumise ajal on peaministriparteiks erakond, kes või mis hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu.
Viimatisele G20-le lennates kartis Putin, et poolakad võivad teha talle "Smolenskit", sestap ta Soome kaudu läkski.

Mul on siin omale kodukoha valinud mingisugune musta karva emane tõukass, sabaots on nagu juutidel kombeks ümberlõigatud, aga püüab mutte. Korra juhtusin kaema, kuidas ta passis mutimullahunnikut ning peale mõningat passimist oli mutt tal hammaste vahel. Ligi ka ei anna, raisk – metsik teine. Aga vähemalt ei nori mult söögiollust.

Peab vist hakkama taas kohvi lürpima, mis mingite uuringute põhjal on elupikendava toimega.

Heinategu Raisakulli moodi

Viimasel ajal on linnavurled üha rohkem hakanud maale oma pesa ostma.

Kohendavad vana talu endale elamisväärseks – too on tegelikult esimese kahe aasta tegevus, parimal juhul saadakse paari kuuga asi jonksu. Siis avastatakse, et õueala muruplatsist on saanud tolle ajaga lausa heinamaa, kus rohi ninani. Proovitakse muruniidukiga asi kontrolli alla saada, kuid selle nõrguke mootor tõmbab ennast üsna pea kooma. Kihutatakse linna, kus ostetakse hirmkalli raha eest raideri või murutrakatsi, kuid needki ei kesta kauem. Kellelgi kodakondsetest tuleb meelde, et ta nägi mingit vikatit kuskil aidas või pööningul. Otsima hakates meenub aga, et vanarauahunnikusse sai see visatud, aga kui vanaraua platsi minnakse kaema, siis poolel teel tuleb jutuks, et see träni sai ju kohe kokkuostu viidud.

...Just sellisel heinamaal peamegi pidu...

Nüüd on vesi ahjus, kuna valla heakorra ametnik on hakanud ringi luusima ja kirja panema, keda vallalehe häbiposti võiks suruda.

Enamus endisi vurlesid löövad käega ja lähevad naabrimatsi manu, kes paneb tavaliselt hinna paika umbes taoliselt – elab tema ja elad ka sina.

Selle eelneva taustal on hea nõu hinnas. Eriti, kui tasuta saab.

Ma oma tegevuse toon nüüd ära.

Ehk on abiks?

Mul aiatagune on olemuselt muruplats, aga paar-kolm viimast aastat ei ole ma viitsinud iga jummeli nädal muruniidukit seal jalutada. Lasin kogu selle rohelise rinnuni kasuda, lilleõiteilu ei maksa maha kanda, eriti aasalillede oma. Ja sel aastal oli siuke liigirikkus, mida ma ennemasti ei mäleta. Muidu olen peale jaani nädala jagu oodanud ja siis selle kõik maha niitnud, aga sel aastal tasus oodata ikka nädalajagu rohkem. Kevad ei tahtnud lihtsalt sel aastal lahkuda.

Oli valida, kas panen võsakale kolmiknoa või tamiilipooli – eelnevate aastate kogemusena on mul meeles, et tamiil kerib jultunud kombel heina keerdu ja siis hakka seda lõikepea ümbert ära sikutama – valisin siis esimese variandi. Tamiiliga olen lõiganud kivide ümbert, sest ma ei soovi kahest silmast vigastada saada, kui metallnuga lööb vastu kivi tüki lendu.

Kui aasajupike oli niidetud, siis olin loorehaga niidetud vaalud kokku roobitsenud ja reha varreotsaga aidanud kuhilaid tekitada – enamasti olen kolmest vaalust ühe teinud.

Mönkrile käru sappa ning edasine oli juba muskulli arendamine hangu abil. Märg, vihmast raske rohi põletab hangudes hullult kaloreid. Ning edasine oli juba kökimöki – vedasin vana kuuri asemele eelmise aasta „toodangu” manu ja taas musklijõud hanguga kärsatas üleliigseid kaloreid.

Nüüd jääb oodata, kui ädal annab märku, et tagumine aeg on murunäksijaga üle käia. Enamasti ma ei ole viitsinud ädalaräbalat niita.

Jääb metskitsedele talveks.

Mis sel suvel häda on?

Kuna kõik siunavad käesolevat suve, siis keegi peab ju kaitsekõne ka pidama.

No mina ei kavatse selleks isehakanud kantslijutlustaja ametiks oma nappi eluaega raisata, küll olen veidi rahulikum, kui eelmiste suvede aegu.

Esiteks, tavaliselt on sel ajal hordidena mu kallal olnud parmud, siis sel aastal olen mõne üksiku elukaga kokku trehvanud ning kui vedas, siis selle ka laiaks löönud.

Teiseks olen selgemalt objekte silmanud, kuna sääski ja kärbseid, kes muidu igaüks ise moel karglevad silmaläätsede ees ja samal ajal kisades üksteisest üle kõrvulukustava undamisega võidu, on vist hulgim ära koolenud või ei elanud talve üle, võrreldes eelmiste aastatega, et ma ei pea üldse vehkima tuuleveski moodi.

Kõik on võimalik. Näiteks homme võib, aga ei pruugi, olla vastupidine olukord, nagu paisu tagant pääsenud tulv... 

Kolmaks aga mida vähe soojust, seda vähem kulub muruniitmiseks aega. Mu aiatagune on nagu liigirikas aas – ainult mõned ohakad-takjad ja kollaste õitega vene kapsad sai sealt eemaldatud – kena vaadata. Maja maalimisega ühele poole saan, siis kolmik alla ja niidan kõik komposti tarbeks. Iseküsimus on, kas see heinakogus jõuab enne suurt talve ärr kõduneda, et kevadel võtta mulla näol kasvuhoonesse rammuks.

Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Mina jään

Mina jään.

Siia...

Ümberringi, nönda kaugele kui silm seletab, on lage maa segunenud pimedusega. Ainult siravad tähed aitavad aimu saada, kus jalgealune pind need justkui suurest näljast tingituna nahka pistab.

Ma pole siin.

Aga ma jään.

Siia.

Kaugusest kanduvad mu kõrvu meelepettena ammukustunud lõkkesöe üksikuid vaevukuuldavaid praksatavaid helisid. Isegi lõkkesuitsu lehk hõljub minuga kaasa. Hoolimata sellest, et ma ei mäleta, millal viimase oksarao elavasse tulle heitsin.

Ometi.

Mina jään.

Siia ikka.

Mälusopist pulbitseb nagu süütust ja puhtast allikast vurriluu kangekaelse urinaga pinnale igasuguseid pilte. Enamiku neist sooviks unustuse hõlma traageldada. Noid väheseid hetki, mida ma mingi hinna eest alal tahaks hoida, aga poolmädanenud tagasihoidlikku puitraami tahmase klaasi taha kruvida ja kruviotsad sepavasaraga nüriks taguda. Nii pidi raami tekstuur oivaliselt esile kerkima.

Kae!

Teised lähevad.

Mina jään.

Siia.

Pimedasse...
...ja üksindusse...

Too pime üksindus kaevub mu hinge.

Sellele mõeldes hakkab endal kurb. Millegipärast tundun enesele olema argpüks, teatud mõttes, mis puudutab siitilmast vabatahtlikku lahkumist. Vist sellepärast, et mu elujanu on veel noor, kuigi eluvedelik mu soontes on teadmata aastakümneid vana.

Mõnikord tardun kivisambaks, kui teised liiguvad.

Mõni võtab sammu lausa penikoorma jao.

Teise ilma.
Et kui minu kord on minna, siis võtavad mu vastu lauluga. 

Kuid...

Andsin kunagi lubaduse.

Jääda elama. 

Ja püüan siis sõna pidada. 

Mina jään! 

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?

Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?