Miks ma pole tööturul

Kui ma tagasihoidlikku palka küsin, siis pole seda mina küll väärt.

Nõnda ma värbajate vestlustest aru sain.

Aga kui ma küsin palka, mis võimaldab mul lahedalt ära elatada, siis tembeldet mind hulluks.

Saa neist tööandjatest nüüd aru.

Võib-olla tahavad orja?

Selgitan neile, et orjapidamine läheb veel kallimaks, kui palgatöölise palkamine.

Orjal peab tänapäevastes tingimusis olema mugav äraolemine.

No teate küll, mis nõuetele ametnikud viitavad.

Samuti peab puhas lits orja mässumeelsust maha taltsutama.

Aga see maksab roppumoodi raha...

Vaadatakse mind kui puhta ärr pööranut.

Võib-olla tõesti olen ma hullumaja kandidaat, aga vaadates orjandusliku korra elatustaset – isandad elasid pea samades tingimusis kui orjad.

Ei olnud parimat ega vähimat.

Ikka vaatavad mind oma juhmistunud pilguga.

Pööran ringi, et aega mitte raisata ning astun ukse suunas.

Kõrvulukustav vaikus.

Mitte ühtki hingetõmmet.

Ainult minu koibade liigutamisest tekkinud liigeste kriuksud ja raskete tanksaabaste mütsud.

Kabinetist väljudes hüüatan teades, et mind ei palgata: Järgmine!

Toolilt püstikaranule surun ta kätt ja soovin talle edu.

Liftist väljudes näen läbi fuajee siniseid vilkureid.

Vaevupeatunud punaristimasinast hüppavad välja valgetes kitlites sanitarid kanderaami ja pikkade käistega särgiga.

Hoian lifti kinni.

Viisakalt tõstan oma käe kõrgusesse, samal ajal röögatades: SIIA!

Siiralt tänulikud sanitarid tormavad minust mööda.

Otse liftišahti.

...