Ennustaja viga

Tead, kulla inimene, ära seda puutu!

No nii igaks juhuks.

Ka seda mitte...

Ei, ma pole botaanik ega bioloog – ma ei ole teadlase nägugi.

Aga ma sulle ütlen, et piisab ühest riivamisest, oleme kadunud.

Kust ma tean?

Istu ja kuula.

Kuuled sa midagi läbi praksumise?

Taamalt...

Sisinat ja kahinat.

Nagu vanavene raadiost otsid jaama, mida kuulata, aga ei saa õigele pihtagi.

Tänu sellele, et sihverplaat on viimasel üles sulanud.

Ei, paistes näpud ei sega peilimast.

Novaat, Müstiline Ennustaja, kes elas ammu, hoiatas mitut puhku rahval kätt siia toppimast.

Kuni ise oma ettevaatuse minetas ja ära kärsatas.

Sellest ajast siinne rahvas valib kümneks aastaks enda seast äbarikud ja muidu veidrikud siia valvama.

Noh, tead küll, need, kes ei kõlba põllutööle ega vabrikusse.

Nagu mina.

Nüüd lisaks ka sina. 

Aga vähemalt kõht on täis ja katus pea kohal.

Ega muidu saanud eelmistest valvuritest suured mõtlejad, kes, nagu sa kindlasti kuulnud oled, istuvad Suurte Mõtete Palees ja arutavad...

Mida?

Mis mida?

Ahsoo! Kust mina seda teadma peaksin?

Mida kiiremini ma su siin välja koolitan, seda rutem ma teada saan.

Küll see uudishimu võib ikka tappev olla.

Uhh...